PRAXIS mõtleb ja kirjutab

praxisestonia.blogspot.com liitub Praxise Mõttehommiku blogiga

2011-01-11T11:10:00.001+02:00

Praxise käesolev ajaveeb aadressil praxisestonia.blogspot.com ühendatakse Praxise Mõttehommiku ajaveebiga aadressil mottehommik.praxis.ee.
Ühendamisega saab poliitikakujundamise regulaarne jälgimine ja kriitiline analüüs sisse uue hoo. Vaata uusi postitusi sealt juba täna!

Rahva väärtused peegelduvad valimiskampaanias

2010-11-16T20:46:00.006+02:00

Kuku Raadio küsis täna minult, mida arvan väärtustest, eriti Eesti ühiskonda valitsevatest väärtustest.

Alustuseks tuleb muidugi märkida, et 1 340 127 inimese keskmist väärtuste kogumit on sisuliselt võimatu määratleda. Parimal juhul saab arutleda selle üle, millised väärtused domineerivad ning määravad otsuseid, mida vastu võetakse. Mis need väärtused muud on, kui arusaamine heast ja kurjast.

Mu meelest algab asi pihta sellest, et ühelt poolt oleme Euroopa kõige sekulaarsem rahvas ja teisalt on meil väga vähe ideaale peale isikliku heaolu. Millega muidu seletada juba mitu aastat kestvat Eesti Uue Arengusihi spungi-otsinguid.

Pragmaatilisus ehk kivirähkilik "rehepaplus" ehk eesmärk-pühendab-abinõu-mentaliteet koos mõõduka alalhoidlikkusega on meil aidanud hakkama saada juba üle 5000 aasta suhteliselt keerulistes oludes. Sellele lisaks edasipüüdlikkus ja soov (või oskus?) valitsevaile oludele meelejärele olla (kui on sobiv hetk) on andnud meile näiteks Maailmapanga kokaraamatut järgides ühe tõhusama tervishoiusüsteemi, aga ka ülipüüdliku eurobürokraatia.

Kokkuvõttes on sellist rahvast suhteliselt lihtne valitseda ... mida on ilmselt tänased valitsejad ka ära tabanud. Seetõttu tuleb leppida asjaoluga, et mõne aja pärast hakkame tänavatel, raadiotes ning televiisoris nägema labases vormis, ent ometi Eesti elanike südamesoovidele vastavaid lubadusi...

Igal juhul väärib rahvas oma valitsejaid, mis tähendab seda, et paremate poliitikute saamiseks tuleb alustada ausast vastusest iseendale: mida ma soovin ning mida olen valmis ise andma selle nimel. Seejärel tuleb just seda ka poliitikuilt nõuda ning olla oma nõudmises järjekindel - ka siis kui poliitik midagi muud räägib. Väärtuskasvatus, mis muud!

Mainitud Kuku intervjuus oli veel teemasid, mida Janek Lutsu eestvedamisel arutasime ... aga väärtused ongi huvitav teema arutamiseks. Head väärtuste nädalat!

Patsiendi vabadus algab info vabastamisest

2010-09-25T00:27:00.005+03:00

Täna ScanBalt Forumil patsientide Euroopa-sisese vaba liikumise takistusi arutades jõudsin päris kindlale veendumusele, et kõige olulisem barjäär on seotud info puudusega. Ega selles midagi uut ole - ka Euroopa Komisjoni Direktiivi-algatus käsitleb olulises osas just patsiendile ravivõimaluste ja -kvaliteedi kohta info kättesaadavaks tegemist, aga samuti nõuet luua tingimused oma haigusinfo kasutamiseks teisel pool kodumaa piire.

Ühtpidi murelikuks tegeva ja teisalt hirmsat teotahet sisendava "nalja" viskas Soomest pärit ja valitsusele lähedal seisev kolleeg, kui viitas põhjanaabrite juures tekkinud tundele, et kõikide nende nõuete täitmine võib võtta aega kuni uue sajandi saabumiseni ... Mis mõttes?! Soomes ei suudeta infot liikuma panna?

Sahinad räägivad, et ka Eestis ei taha (viitsi?) suuremad haiglad omalt poolt andmeid Digilukku edastada. Või teine näide ühest eesrindlikumast haiglast, mis küll kesksüsteemi saadab infot, aga oma maja digitaalsed saatekirjad prindib paberile, sest "nii ollakse harjunud".

Inimese ja infotehnoloogia suhe tervishoius on ikka veel väga õrn.

Kokkuvõttes on see inimeste ja patsientide nõuda, et andmed liiguksid ja oleksid loetavad-kättesaadavad. Küll siis hakkavad otsustajad ja tehnoloogid ka liigutama õiges suunas.

Ühtpidi hoopis teisest valdkonnast, aga tegelikult täpselt samal teemal peavoolumeedia kohta säutsus kolleeg Aaron Presnall Jeffersoni Instituudist: "Journalists are having to get to grips with a new type of information: data". Seega - me ei saa isegi eeldada, et oleme oma otsustes vabad, enne kui loome ligipääsu andmetele-infole ning omandame oskuse neid kasutada.

1000% tootlusega projekt Päästeametilt uppumissurmade vähendamiseks

2010-09-16T12:49:00.000+03:00

Siseministeeriumi eilsel pressikonverentsil uppumistest ja nende vähendamisest käis Päästeameti peadirektor välja ambitsioonika plaani (vt ka materjale). Juhul kui nad saaksid 30 miljonit krooni uppumissurmade ennetuseks järgmise kolme aasta jooksul, siis vähendaksid nad uppumissurmasid 20% võrra. Minu kiire rehkendus näitab, et sellisel juhul tooks investeeritud kroon ühiskonnale tagasi ligi 10 krooni.

Et viimase kümne aasta keskmine on 84 uppumissurma aastas, siis selle vähenemine viiendiku võrra tähendaks ligi 17 inimese päästmist aastas. Kui ühe inimelu väärtuseks võtta tagasihoidlikult 6,8 miljonit krooni, siis saamegi kokku aastas võidu ligi 115 miljonit krooni.
(Euroopa Komisjoni soovitus Eesti jaoks oli 2002. aastal liikluses hukkunu hinnaks võtta 352 tuhat eurot, aga vahepeal oleme reaalselt ca veerandi võrra rikkamaks saanud).

Otsene kampaania kulu oleks siis ligi 10 miljonit krooni aasta, lisaks maksude negatiivne mõju majandusele kuni 3 miljonit, aga positiivse poole peale jääb kokkuhoid Päästeametile vähenenud õnnetustest ja ilmselt ka vähenenud vigastused (lisaks surmadele).

Maksumaksja rahakasutamiste muude valikute kõrval on Päästeameti plaan muljet avaldav. Praxise senised kulu-tulu analüüsid tööturuvaldkonnast on näiteks näidanud tulu-kulu suhet ca 3. Ettevõtlustoetuste efektiivsuse üle üleüldse alles vaieldakse.

Igatahes jõudu Päästeametile eelarveläbirääkimistel! Ja kui sissemaksuks raha vaja, küsige pool alkoholitootjatelt, sest pooled uppumissurmad on ju purjus peaga.

Miks erisoodustusmaks ei sisalda töötuskindlustusmakset?

2010-09-15T09:01:00.000+03:00

Kui ettevõte laseb kasutada töötajal firma autot erasõitudeks, annab töötajale sööklas tasuta süüa või maksab kinni tema rulluisutrenni, siis peab maksma selle pealt nn erisoodustusmaksu. Erisoodustusmaks sisaldab nii tulumaksu 21% kui ka sotsiaalmaksu 33%.

Aga kas keegi teab, miks ei sisalda erisoodustusmaks töötuskindlustusmakset? Erisoodustusmaksu eesmärk on luua ju olukord, kus tööandjal ei ole rahaliselt vahet, kas maksta palka või pakkuda töötajatele tasuta teenuseid. Ja kas erineb töötuskindlustusmakse sotsiaalmaksust nii palju, et neid ei võiks sellest vaatevinklist sarnaselt käsitleda? Mõlemad on ju sisult (osaliselt) solidaarsed sundkindlustusmaksed, üksnes erineva riski vastu.

Töötuskindlustusmaks moodustab juba 4.2% brutopalgast, mis on arvestatav osa kogu tööjõu maksukoormusest. Töötukassa võimalik kasu töötuskindlustusmakse lisamisest erisoodustusmaksu hulka oleks ca 20-30 miljonit krooni aastas. Parasjagu, et natuke töötuid juurde koolitada. Aga ikkagi pigem huvitab mind küsimus, et miks selline erisus. Järsku teab keegi vastata?

Või näiteks mis juhtub, kui tööjõumaksude hulka lisanduks (osaliselt) solidaarne hoolekandekindlustus või tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustus, kas siis need lisanduksid erisoodustusmaksule otsa?

P.S. Antud sissekanne ei tähenda, et pooldaksin maksude tõstmist :)

P.P.S. Kasutan võimalust lisada viide Jüri Saare mõtetele selle kohta, kes kannab tegelikult sotsiaalmaksu koorma. Selle teema üle diskuteeriti tuliselt ka Praxise maksuteemalisel mõttehommikul, kuid Eesti andmetel empiiriliselt seda minu teada seni kontrollitud ei ole. Võib olla ei saagi?

Analüüsikool Vol 2 - seotud sündmused pole alati põhjuslikult seotud

2010-09-12T13:29:00.003+03:00

Andrese tähelepaneku jätkuna torkas ERR'i uudiseleheküljel silma järjekordne toimetaja "näpukas" (kardetavasti küll teadlik-tahtlik). Pealkiri "Kentuckis lasi mees kehva hommikusöögi tõttu maha viis inimest" tõmbab küll hästi tähelepanu (ja "müüb", kuigi pole kindel, et see on ERR portaali peamine eesmärk) kuid on suure tõenäosusega vale.

Ei ole minulgi asjaolude kohta tõendeid, et õiget põhjust välja tuua, kuid viide "pealtnägijate sõnadele" ning mõningased teadmised inimeste käitumisest ja psühholoogiast tekitavad tunde, et ju see põhjus pisut keerukam on. Isegi kui allikas on perekond, siis ühe hommikusöögi süüks esda ajada tundub primitiivne.

Üldisem probleem ongi minu jaoks meedia suur mõjuvõim, mida pinnapealse "uurimise" ja "analüüsiga" (mida sageli rubriigi pealkirjas rõhutada armastatakse) kuritarvitatakse ning meiesuguste töö kole keeruliseks teeb. Sest kui mitu kuud või isegi aastaid kestnud tõsine uurimus koos viidete ja loogilise argumentatsiooniga valdkonna tippeksperdilt on meedias kõrvuti ajakirjaniku "analüüsiga", mis põhineb mõnel "informeeritud allikal" ja üldhariduslikul arusaamal asjade seostest, siis pole ime, et igaüks, kes on kuulnud mõnda Statistikaameti numbrit ongi kohe asjatundja.

Kas tõesti eestlased vähemusse jäämas?

2010-09-12T11:38:00.000+03:00

Sellele küsimusele ajendas vastust otsima eilne Jüri Toomepuu emotsionaalne artikkel Delfis, kus ta mitmel korral viitab sellele, et eestlased on jäämas vähemusse.

"Kui midagi ei muutu, on kiiresti kätte jõudmas aeg, mil eestlased jäävad vähemusse oma kodumaal. .... Venelaste arv on Eestis jõudsalt kasvamas.... Parim näitaja rahvastiku koosseisu muudatustest on vastsündinute kohta avalikustatud andmed, kus domineerivad juba mitmendat aastat vene nimed."

Statistikaameti andmed siiski näitavad, et eestlasi sünnib jätkuvalt rohkem - 73% sündidest 2009. aastal. See on olnud viimastel aastatel stabiilselt kõrgem eestlaste osakaalust rahvastikus (69%).

Samuti ei näita eestlaste ja mitte-eestlaste rahvastikupüramiidi võrdlus, et eestlaste osakaal rahvastikus võib tulevikus väheneda.

Kas keegi teab, kas kuskil on mingid salastatud numbrid, mis kinnitaks eestlaste osakaalu vähenemist? Või on lihtsalt kolumni kirjutamise tuhinas unustatud statistikaameti kodulehte kiigata?

Tööandjate manifesti ja Riigikontrolli kiituseks

2010-09-07T12:36:00.007+03:00

Tööandjate manifest on saanud üllatuslikult palju vastu päid ja jalgu ühiskonnategelaste, ajakirjanike, poliitikakujundajate ja lausa peaministri poolt, et kohati võib jääda ekslik mulje, et seal midagi head üldse ei ole. Kahju, kui manifestis esitatud mõtted nii lihtsalt sumbuvad.
Mina tahaksin hakata tööandjate eeskõnelejaks selle unistuse eest, et riigivalitsemine oleks efektiivne - et tehtaks õigeid asju õigel moel. Kahe käega kirjutaksin alla tööandjate manifestis toodud punktile, et enne seaduste vastuvõtmist peavad nende sisulised mõjud majandusele ja ühiskonnale olema igakülgselt analüüsitud ja selgitatud. Samuti toovad nad välja, et poliitikate väljatöötamisse peaks süstemaatiliselt kaasama erasektorit.
See jutt võiks lausa Praxise reklaamlause olla.

Ja siin kasutaks võimalust kiita Riigikontrolli nende viimase ettevõtlustoetuste auditi eest. Minu teada on see esimene kord avalikus sektoris, kus nii tõsiste meetoditega vähemalt üritatakse kvantifitseerida ettevõtlustoetuste konkreetseid mõjusid. Nende audit ja sellele järgnenud kajastus aitas väga palju kaasa avalikule diskussioonile, kas üldse saab kõiki mõjusid numbriliselt hinnata ning milliseid meetodeid on võimalik kasutada.
Riigipoolsete sekkumiste mõjude kvantifitseerimine peaks kindlasti saama reegliks. Ja Riigikontroll, kellel on harukordselt hea juurdepääs Eestis andmetele, on kindlasti koht, kus saaks populariseerida mõjuanalüüside tegemist.

Tööandjatelt loodaks mina nüüd väga manifesti seletuskirja, mille tulekule nad viitavad. Kui nad ise soovivad, et seadusmuudatuste mõjud peaks olema põhjalikult läbi analüüsitud, siis ei saa nad mitte kuidagi jätta näitamata, kuidas kõik nende endi ettepanekud mõjutavad majandust ja ühiskonda.

Ja lõpuks, ametiühingud! Miks ei kasuta te võimalust saada tööandjate kriitikat saanud manifesti valguses endale palju poolehoidjaid? Kus on küll teie manifest, mis ühiskonda seoks ja Eesti majanduse õitsengule viiks?

Näide nõrgast maksusoodustusest

2010-09-03T15:38:00.002+03:00

Mõni aeg tagasi võttis Narva Linnavolikogu vastu määruse nimega „Uusi töökohti loovate ettevõtjate toetamise kord“.

Lühidalt on tegemist preemiatega, mida Narva maksab neile, kes toovad Narva linna eelarvesse juurde tulumaksulaekumist näiteks uute töökohtade loomisega. Seda võib nimetada ka maksusoodustuseks ning selle suurus sõltub lisalaekumisest (teatud osakaal). Toetuspaketis on ka soojusenergia, veevarustuse ja kanalisatsiooniteenuste tariifide tõusu kompenseerimine ning tugiisiku teenus. Esmapilgul tundub tegu olevat hea algatusega, mis võiks Narva linna konkurentsivõimet ja eelarvepositsiooni parandada. Lähemal vaatlusel selgub, et esinevad mõned puudujäägid

Kriitikat alustaks terminitest, mida nimetatud määruses on kasutatud. Näiteks mõiste „Taotleja“ puhul, kes on defineeritud kui „toetusmeetme taotluse esitanud isik“, tekib küsimus, et kuidas see Taotleja tõestab, et just tema on toonud linna eelarvesse lisatulu? Määrus kasutab selle jaoks mõistet „tegevuse tulemusena“. Arusaadavam oleks, kui Taotleja näol oleks tegemist juriidilise isikuga, kes siis reaalselt neid uusi töökohti loob.

Teine küsitavus tekib seoses lisatulu määratlemisega. Nimelt peab Taotleja esitama oma eelmise perioodi (näiteks viimane kvartal) panuse linnaeelarvesse, mida siis saaks võrrelda toetusmeetme aluse perioodi panusega. Tekkinud vahest (lisatulust) osa Taotlejale kompenseeritakse. Üksikisiku panus linnaeelarvesse on vaid tema enda palgast arvestatud tulumaks. Kas määruses on seda ikka nii ette kujutatud? Ka üksikisiku panus toetusperioodi jooksul on tema enda palgast arvestatud tulumaks. Samas juriidilise isiku panust linnaeelarvesse tulumaksu näol ei ole, tulumaks, mis linnaeelarvet täiendada saab, on füüsilise isiku kohustus.

Ilmselt on Narva linna ametnikud mõelnud seda, et vaadatakse kui palju taotleva ettevõtte töötajad oma tulumaksude näol linnaeelarvesse panustavad, ning seda enne toetusperioodi ja toetusperioodi jooksul. Saadud vahe osaliselt ka sellele ettevõttele kompenseeritakse. Määrusest on aga seda selliselt ja üheseltmõistetavalt raske välja lugeda.

Lisaks mõistete segadusele, seab määrus ka väga olulised piirangud toetuse suurusele ja sellele, kes võivad taotleda. Esiteks peab Taotleja looma vähemalt 10 uut töökohta toetusperioodi alguseks võrreldes eelnevaga. Sisuliselt peab selle klausli täitmiseks Taotleja looma 10 töökohta päevapealt ja korraga. Väike- ja keskmise suurusega ettevõtetel on seega toetust saada raske. Lisaks, kuna toetuse aluseks on täiendav üksikisiku tulumaksulaekumine, peavad kõik uued töökohad olema täidetud Narva linna elanike poolt. Potentsiaalsetel uutel töötajatel võib ümberregistreerimisega probleeme olla, näiteks kui elatakse ümberkaudsetes valdades ja tahetakse hoopis oma kodukandi omavalitsust toetada.

Lisaks ei loeta toetuse aluseks olemasolevate töölepingute ülevõtmist või „seotud isikult“ ostetud ettevõtet. Määrus ei täpsusta, kas kõnealused lepingud või ettevõtted peavad olema olnud seotud Narva linnaga või kehtib see üleüldiselt, ka teistes omavalitsustes asuvate lepingute või ettevõtete kohta. Viimasel juhul on raskem meelitada Narvasse ettevõtteid teistest omavalitsustest.

Rahalise toetuse periood on vaid 24 kuud. Tariifide tõusu kompenseerimine ning tugiisiku teenuse osutamine toimub ainult välisettevõtjatele (või välismaistele ettevõtjatele, kasutatud on erinevaid mõisteid), kes loovad uue ettevõtte vähemalt 10 töökohaga. Tariifide kompenseerimine toimub kuni 60 kuu vältel, tugiisikut pakutakse kuni 36 kuuks. On ilmne, et potentsiaalsete taotlejate ring on üsna kitsas.

Rohked piiravad tingimused ning ebaselged mõisted ja määratlused tekitavad olukorra, kus iga taotlust peab läbi vaatama ning otsuse vastu võtma spetsiaalne komisjon. Määruse järgi peab sellesse komisjoni kuuluma 7 liiget. Näen siin ebaefektiivsuse ohtu tänu sellele, et just nende rohkete piiravate tingimuste pärast ei ole taotlejaid palju, kuid komisjoni töö nõuab reeglite läbimõtlemist, protseduuride väljatöötamist ning komisjoni liikmed tahavad ka selle töö eest tasu saada olenemata sellest, kui palju on taotlejaid. Lisaks on olnud oluline kulu ka selle määruse ja muude soetud dokumentide väljatöötamine ning ka tuleviku paranduste või täienduste tegemine.

Väljatoodud probleemid on siiski tavalised selliste toetusmeetmete puhul, mida pole enne läbiproovitud ning Narva linn näitab sellega suurt algatusvõimet ja eeskuju teistele. Toetuse rahaline suurus on väiksem täiendavast tulumaksulaekumisest ning kogu paketi (raha, tariifid ning tugiisik) suurus ei tohi määruse järgi ületada täiendavat linnaeelarvesse laekumist. Kui määruse väljatöötamise, komisjoni töö ja toetuspaketi kulu kokku on väiksem kui täiendav laekumine, pole Narva linnal midagi kaotada.

Selle toetuse suurim nõrkus aga tuleb välja, kui hakata vaatama, kui palju siis taotlejad täpselt kasu saavad. Kuna toetuse aluseks on uued töökohad, siis on kõige mõistlikum võrrelda toetuse suurust tööjõukuludega. Oletades, et kõik eelpoolloetletud tingimused on Taotlejal täidetud, siis tuleb välja, et kohalikud Taotlejad (juba Narva linnas tegutsevad) hoiavad Eesti keskmise palga juures kokku 4% tööjõukuludest ning ülejäänud ettevõtjad kahe aasta peale keskmiselt 2%. Tugiisiku teenus (seda pakutakse alates 50 lisatöökohast) annab täiendavad 5000 krooni (319,56 eurot), ehk maksimaalselt 100 krooni töötaja kohta ühes kalendrikuus. Tariifide tõusu kompenseerimisel on samuti piirang ees, sarnaselt Narva-väliste ettevõtjatega, kuni 2% tööjõukuludest. Seega kõikide tingimuste täidetusel on maksimaalselt võimalik ettevõtjal saada 4% maksusoodustust tema tööjõukuludelt.

Lisada tuleb, et toetatud tegevusalad on vaid töötlev tööstus, ehitus ning osa energeetikast. Need on tegevusalad, kus tööjõu ja kapitali suhe on reeglina väga kapitali poole kaldu, vähemalt võrreldes teenindusega. See tähendab, et iga uus töökoht vajab täiendavat investeeringut, mis võib ületada mitmekordselt selle töökoha tööjõukulu. Ettevõtja poolt lõpuks saadav kasu sellest soodustusest on seega minimaalne, alla 2% kogu investeeringust.

Maksusoodustuste teooria ja empiirika ütleb, et nii väike toetusprotsent ei ole tõhus, ettevõtjad lihtsalt ei reageeri nii väikesele toetusele. Pigem võib ettevõtja selle vastu võtta, kui tal juba niigi on plaan Narvas tegevust laiendada. Selleks, et tehtud töö ja hea algatus ei läheks raisku, tuleks toetusmäära tõsta. Praegu on see liiga nõrk, et oluliselt Narva konkurentsivõimet tõsta ning ettevõtlust edendada. Soovitan tulevikus olla julgem ning jään huviga jälgima selle toetusmeetme käekäiku.

Kes kontrollib Riigikontrolli?

2010-09-02T19:48:00.011+03:00

Mõju kui sellise hindamine valmistab analüütikutele ja teadlastele alati peavalu. Kuulus ökonomeetrikute mantra „korrelatsioon pole põhjuslikkus“ tuletab seda alati meelde. Keeruline on mõjusid hinnata, kui uurimise all on mitmetahulised subjektid, nagu näiteks ettevõtted. Veel keerulisemaks läheb, kui uuritav nähtus on raskesti mõõdetav või mitmest erinevast näitajast koosnev, nagu näiteks „ekspordipotentsiaal“ või „konkurentsivõime“. Ning eriti keeruliseks läheb, kui pole võtta naturaalset eksperimenti, mis mõju kergemini nähtavale tooks. Riigikontrolli hiljutises auditis ettevõtlustoetuste kohta on üritatud hinnata just nimelt seda eriti keerulist mõju. Vastuvõtt meedias, teatud asutustes ja mujalgi on olnud äärmiselt negatiivne. Riigikontrolli on süüdistatud pahatahtlikkuses ja hullemaski.

Esimese asjana jääb selgusetuks, miks raporti kokkuvõttes on välja toodud peamiselt negatiivsed tulemused. Sellest vaimust kantuna on ka meedias vaid negatiivsete tulemustega lehvitatud. Näiteks on üks põhitulemusi, et ettevõtlustoetuste tulemusel ei ole uusi ekspordiga tegelevaid ettevõtteid tekkinud. Samal ajal on raportis välja toodud, et eksporditoetus töötab väga hästi juba eksportivatele ettevõtetele, kuid seda pole kokkuvõttes välja toodud. Seda enam, et nende toetuste eesmärk ongi olnud peamiselt juba tegutsevate eksportijate toetamine. Selline subjektiivsus ei saa oluliste tulemuste kohalejõudmiseks kasulik olla. Oluline on ka mainida, et raportis hulgaliselt kasutatud joonised ettevõtjate arvamuse kohta toetuste efektiivsusest ei ole täpses seoses väljatoodud järeldustega.

Teise asjana tekitab küsitavusi raportis kasutatud tühikoormuse definitsioon. Ainult ettevõtjate endi arvamusele tugineva hinnangu puhul tasub olla ettevaatlik, kuna hinnang ja tegelik käitumine võivad erineda. Seda enam, et pikaajalisi hinnanguid toetuse mõjule on raske anda. Tühikoormuseks tuleks lugeda olukord, kus ettevõtted võtavad vastu toetuse ning tänu sellele ei kuluta toetatud valdkonnas vastavalt oma täispotentsiaalile ja kavatsustele. Kuid kui ettevõtete endi kulutused ei vähene, siis tühikoormust ei ole, sest raha kasutatakse ikka valdkonnas ära. Omaette küsimus on alternatiivkulu, nimelt, kas toetusraha oleks saanud kusagil mujal kasutada tootlikumalt. Majanduskriisi tingimustes on loomulikult ettevõtete enda kulude taset raske hinnata. Ettevõtlustoetuste puhul on ka mõeldav see, et positiivne või negatiivne mõju avaldub palju pikema ajaperioodi jooksul, kui auditi aluseks olnud ajaperiood. Ilmselt on 2008. ning 2009. aasta toetuste mõju hindamine praegusel ajal ennatlik.

Tühikoormusega on seotud ka järgmine kriitikapunkt. Nimelt, ettevõtete laialdane (horisontaalne – kõiki võrdselt) toetamine on poliitilise valiku küsimus. Ning sellega kaasneb tavaliselt suurem tühikoormus. Alternatiivne valik oleks toetada vaid üksikuid, täpselt välja valitud tegevusi/ettevõtteid. Sellega tekib jällegi kaks probleemi. Esiteks peavad toetajad olema teatud mõttes hiromandid, nägema ette neid õigeid tegevusi, mida toetada, millest tulevikus suurem kasu sünnib. Aastakümnete pikkune rahvusvaheline kogemus ütleb, et „võitjate“ valimine on raske, kuid ka häid näiteid on olemas. Ning teiseks tekib probleem õiglusest ning konkurentsi kahjustamisest. Riigikontrolli audit peaks vähem kritiseerima poliitilist valikut ning rohkem juba tehtud valiku elluviimise efektiivsust. Majandusteoreetilised seisukohad õige ettevõtluspoliitika osas muutuvad sama tihti kui valitsused.

Ka kasutatud analüüsimeetodid ei ole kohati läbipaistvad. Lahtiseks jääb, kuidas on täpselt koostatud kontrollgrupp. Näiteks alloleval joonisel (raportis lk 21) esitatud kontrollgrupi, osalusgrupi ning üldkogumi kogutootlikkuste võrdluse juures tekib küsimus, miks kontrollgrupp nii drastiliselt erineb üldkogumist ja on väga sarnane osalusgrupiga. Kui kontrollgruppi võtta ettevõtted, kelle erinevad majandusnäitajad vaadeldaval perioodil on võimalikult sarnased osalusgrupi omadega, siis on ilmne, et mõju siin nähtavale ei tule. Võimalik on ka see, et osalusgrupi näitajates sisaldub juba toetuse mõju. Samas on võimalik, et kõik on metodoloogiliselt korrektselt tehtud, kuid sellisel juhul sooviks lugeda täpsemaid selgitusi osalusgrupi ja kontrollgrupi koostamise kohta.

Mõttesse tulevad ka paar ettepanekut seoses sellise osalusgrupi ning kontrollgrupi võrdlemiseks. Esiteks võiks proovida üksikute osalusgrupi ettevõtete sobitamist (matching) kontrollgrupi sobivate ettevõtetega ning seda iga aasta kohta eraldi. Teiseks võiks mõelda ka agregeeritud andmete kasutamise juures osalusgrupi ettevõtete kaalumist vastavalt toetuse suurusele ning saamise arvule.

Oluline koht metoodika valikul on ka regressioonide kõrvale jätmine. Põhjendusena tuuakse välja, et kuna „toetusi on antud ettevõtetele vähe [..], siis jäid mudelite kirjeldusmäärad väikeseks ning olid muu analüüsi juures pigem põhjusi näitlikustavad kui Riigikontrolli järelduste aluseks.“ Üldiselt peaks madal kirjeldatuse määr edasise analüüsi osas ettevaatlikuks tegema, sest see viitab sellele, et seosed on keerulised. Tavapärane lahendus oleks keerulisemate ökonomeetriliste mudelite rakendamine, mitte tagasipöördumine kirjeldava statistika poole.

Segadust lisasid ka lahti seletamata tabelid, näiteks tabel 4 (Lisa A) ning tabelid lisades G ja N. Neile on olemas tekstis viited, kuid mõned tabelis esitatud numbrid on raskesti arusaadavad. Tabelis 4 jääb selgusetuks keskmine toetuste saamise ning taotlemise arv. Nimelt on keskmine taotlemiste arv väiksem kui saamiste arv. Täiendavalt, lisa N tabelite õigsuse võib seada küsimärgi alla. Tabelis 19 on välja toodud näiteks korrelatsioonikoefitsient ettevõtete 2007. aasta müügitulu ning 2009. aasta „alustavate ettevõtete toetuse“ vahel, ning korrelatsioonikoefitsiendi väärtuseks on mitmel puhul 1,00. On üsna selge, et selle numbriga on midagi valesti, mis seab andmestiku õigsuse kahtluse alla.

Need ja muud detailid tekitavad küsimuse tulemuste reprodutseeritavusest. Auditi raportis eksisteerib teatud metoodiline must auk. Kasutatud pole teada-tuntud analüüsimeetodeid või siis pole neid piisavalt lahti seletatud. Vettpidavamate järelduste tegemiseks oleks mõistlik kasutada juba mainitud sobitamist ning diff-in-diff (osalusgrupi võrdlemine iseendaga enne toetuse saamist, ning võrdlemine kontrollgrupiga) analüüsi. Neid saab ka omavahel kombineerida. Lisaks, korraliku teoreetilise mudeli (ettevõtete tootmis- või kulufunktsioonidel põhinev mudel, kuhu tutvustatakse ettevõtlustoetus) empiiriline ökonomeetriline hindamine võib anda huvitavaid uusi tulemusi. Tulevikus ootaks kelleltki just sellise keerulisema analüüsi ettevõtmist.

Lõpetaks positiivsega ehk siis tuleb tunnistada, et paljuski on soovitused sarnased nii Praxise kui mitmete teiste uurijate poolt varem väljatooduga. Näiteks, et KredExi meetmed võiks fokusseeritumalt kaasa aidata majanduse ümberstruktureerimisele ning toetuste seiresüsteem on puudulik (vaata viidet raportile „Struktuurivahendite valikukriteeriumide hindamine“). Samuti on leitud, et tegutsevate eksportööride kõrval tuleks enam pöörata tähelepanu ka alustavatele ja potentsiaalsetele eksportööridele (vaata viidet raportile „Struktuurivahendite rakenduskava hindamine“). Teadus- ja arendustegevuse (TA) toetused peaksid enam arvestada traditsioonilistes sektorites tegutsevate ettevõtete innovatsioonivajadustega (vaata viidet raportile „TA hindamine“), pöörata enam tähelepanu lisanduvusele ja sellega kaasnevale tühikoormuse probleemile (vaata esimest viidet, aga ka raportit „Riiklike ettevõtluse tugimeetmete mõjude hindamine“). Samas on Praxise hinnangud tühikoormuse osas on olnud detailides pisut erinevad. Lisaks võiks mõelda ettevõtlustoetuste fokusseerimisele ning et kaasata sisukamalt poliitikakujundamisse ettevõtjaid koondavaid organisatsioone ja muid huvigruppe (vaata viidet raportile „Ettevõtluse toetusmeetmed riigieelarve strateegias“).

Keeruliste mõjude hindamine on oma tagasilöökidega ning loodetavasti ei tundu ülaltoodud kriitika liialt ülekohtune, uuringud ning analüüsid selles ja igas valdkonnas on igal juhul tervitatavad. Alternatiiv oleks kõhutundel tehtud otsused.

Mõtete ning viidetega täiendas käesolevat kirjutist Anne.

Varimajanduse mõõtmise võimalustest - vastulause

2010-08-25T01:10:00.006+03:00

Külalispostitus majandusdoktor Egle Tafenault, mis on vastuseks eelmisele postitusele, kus seati kahtluse alla MIMIC meetodi sobivus varimajanduse mõõtmiseks, mida kasutab palju prof. Friedrich Schneider ja kelle tulemustele viitas hiljuti Economist.

--------------------------------

1. Varimajanduse ulatuse hindamise meetoditest

Üldiselt olen nõus, et MIMIC meetodit võib tugevalt kritiseerida - nagu ka teisi varimajanduse ulatuse hindamiseks kasutatavaid meetodeid. Nt küsitluste alusel ümbrikupalkade levikut uurides saab teada, kui levinud on ümbrikupalgad, mitte aga kogu varimajanduse suurust. Muidugi tuleks esmalt täpsustada, mida varimajanduse all üldse silmas peetakse: kas tahetakse teada mustalt töötavate töötajate osakaalu, musta palgaraha osakaalu või nt kogu varimajanduse mahtu, kuhu on muu hulgas sisse arvestatud ka illegaalsed tegevused (narkoäri, prostitutsioon jne). Kaudsetest meetoditest, mis tuginevad ökonomeetriale, on laias mõistes varimajanduse suuruse mõõtmiseks kasutatud palju nn rahanõudluse meetodit ja elektritarbimise meetodit. Mõlemad kannatavad sarnaste puuduste all: seosed ei pruugi olla ajas (või ka üle riikide) konstantsed, varimajanduse suurust näitab ainult üks näitaja, lisaks tuleb teha eeldus, millistel tingimustel varimajandus puudub ehk põhimõtteliselt on ka nende meetodite korral vaja baasväärtust. MIMIC'i eeliseks on, et ta võimaldab varimajanduse suuruse hindamisel kasutada suuremat hulka indikaatoreid ning arvestada ka oletatavate põhjustega, kuigi varimajandusega seotud näitajate klassifitseerimine neisse kahte gruppi lähtub modelleerija suvast. Andres mainis makse - tõsi, maksustruktuur ja nende suurus võib sõltuda varimajanduse levikust. Endogeensus on ka teiste kasutatavate muutujate puhul probleemiks.

2. MIMIC mudeli olulisemad puudused ja tõlgendamisprobleemid

Alati, kui mingitest näitajatest pannakse kokku uus näitaja (nt ka faktoranalüüsil), tekib küsimus, kas see tuletatud nö indeks näitab tõepoolest seda, millena teda tõlgendatakse. Nii on Eilat ja Zinnes (2000) arvanud, et MIMIC hinnangud võivad kajastada pigem potentsiaalset kui tegelikku varimajanduse suurust.

Alari küsis: "kui hästi need [kasutatavad indikaator- ja põhjusmuutujad] kajastavad varimajanduse kõiki aspekte." See on üsna suur probleem. Isegi kui eeldada, et kasutatavad muutujad on varimajandusega seotud, on mudelist välja jäänud olulisi varimajandusega seotud muutujaid, põhjuseks enamasti andmete puudumine. Siin pean silmas eelkõige nähtusi nagu maksumoraal, maksuameti suutlikkus, ametliku majandustegevusega seotud bürokraatia ja regulatsioonide keerukus. Isegi kui mingid andmed on olemas (nt maksumoraali kohta), on nende sobivus küsitav, mõnikord on nad olemas vaid mõne aasta jaoks ning vananenud.

Tulemuste usaldusväärsus sõltub lisaks MIMIC mudeli püstitusele tugevalt baasväärtusest. Kui see on tuletatud nt rahanõudluse meetodi abil, kanduvad rahanõudluse meetodi puudused üle MIMIC hinnangutesse. See on koht, kus Schneideri töid tuleb kritiseerida: mina ei ole suutnud välja lugeda, milliseid baasväärtuseid ta kasutab, kas need on riigigrupiti erinevad jne. Tulemused on väga tundlikud, kui MIMIC indeksi protsendimääraks teisendamisel võetakse aluseks üks või kaks vaatlust. Regionaalse varimajanduse töös kasutasime Euroopa keskmist - võimalik, et seegi on mitme protsendipunkti võrra vale, vastavalt tuleks siis meie hinnanguid (eeldatavasti allapoole) korrigeerida. Siiski on meie tulemused märgatavalt mõistlikumad kui Schneideril, nt Eesti varimajanduseks 2004. aastal hindame umbes 16,5%. Tähelepanuväärne on Itaalia varimajanduse ulatuse hinnang: meil umbes 20%, Itaalia statistikaamet hindab 16-18%, Schneider 24%.

MIMIC tulemuste tõlgendamisel jäetakse tähelepanuta, et saadud indeks vastab ainult varimajanduse mudeliga seletatud osale. Vealiikme tõttu võib varimajandus sellest aga suurem või väiksem olla. Hindamisel hinnatakse ka selle vea standardviga, mida saab kasutada varimajanduse hinnangute täpsuse hindamiseks. Paraku ei pöörata sellele kirjanduses tähelepanu.

3. Miks peetakse Schneiderit üheks maailma juhtivaks varimajanduse eksperdiks?

Ta on minu teada ainuke, kes on hinnanud võrreldavat metoodikat kasutades varimajanduse suurust väga suure hulga riikide jaoks. Ilmselt on ta ka hea müügimees, kes suhtleb meelsasti meediaga. Konverentsidel on jäänud mulje, et tema teadmised varimajandusest on väga suured, tema kommentaarid ettekannete kohta asjakohased ja sisukad, ka siis, kui uurijad on kasutanud mingit muud varimajanduse mõõtmise meetodit. Samas tema kirjatükkidele on mul küll väga suuri etteheiteid: nagu ka eelpool mainitud, ei ole tema töödest enamasti võimalik aru saada, kuidas ta täpselt varimajanduse hinnangud on tuletanud. Ja ega ta eriti ei taha seletada ka, kui küsida. :S

4. Kokkuvõtteks

Ma päris prügikasti MIMIC meetodit varimajanduse hindamisel ei viskaks. Samas tuleb tulemustesse suhtuda ettevaatlikult. Nii nagu uurimistöödes ikka, tuleb meetodi valikul lähtuda probleemipüstitusest ning välja tuua ka puudused ja küsitavused. Statistikaametid teevad teatavasti SKP arvutamisel kohandusi, et varimajandust arvesse võtta, ent nii mõneski majandusharus (nt põllumajandus, üürid) kasutatava meetodi tõttu pole võimalik eristada, kui suur on ametlik ja kui suur varimajanduse osa. Usaldusväärsuse mõttes pean neid meetodeid kõige paremaks. Loodetavasti keegi kunagi leiutab varimajanduse ulatuse hindamiseks mõne meetodi, millel pole neid puudusi, mis hetkel kasutusel olevatel meetoditel.

Kuidas varimajandust ei tohi mõõta

2010-08-12T06:42:00.006+03:00

Economist avaldas oma lehel graafiku varimajanduse osakaalust arenenud riikides, kus Eesti on teisel kohal Läti järel ehmatava 40 protsendiga. Ärgem heitkem meelt! Asi ei ole ikka nii hull, lihtsalt hindamismetoodika on minu arust pisut vildakas.

Economist viitab tulemuste osas selles valdkonnas mitmeid analüüse teinud Friedrich Schneiderile, kellel hiljuti tuli välja järjekordne analüüs "Shadow Economies All Over the World: New Estimates for 162 Countries from 1999 to 2007" (vt artiklit).
Ehkki ma olen ökonomeetria tulihingeline austaja, siis see meetod ja need andmed, millega Schneider hindab varimajandust, on minu arust ilmne ökonomeetria üleekspluateerimine ja need tulemused võikski jääda akadeemiliseks näpuharjutuseks ja mitte sattuda sisendiks poliitikakujundamisse.

Schneider kasutab MIMIC meetodit (Multiple Indicators Multiple Causes), mis on teatud tüüpi mitme võrrandiga simultaane mudel. Seal eeldatakse, et ehkki me varimajandust ei suuda jälgida, siis ühed mõõdetavad nähtused põhjustavad varimajandust ja teised mõõdetavad nähtused on omakorda varimajanduse tulemus.
Ja kasutades kitsendavaid eeldusi nende tegurite valiku kohta (nt maksude struktuur mõjutab varimajandust, aga ei ole selle tulemus) ja mõju kuju kohta (nt lineaarne seos), loodame anda hinnangu mittejälgitava nähtuse varieeruvusele riikide vahel või üle aja. Ja nimetame seda kokkuleppeliselt näiteks varimajanduseks.
Kusjuures selle varimajanduse absoluutse taset ei võimalda see meetod hinnata.

Igatahes, Eesti varimajandus tuleb selle meetodi tõttu eelkõige selle pärast suur, et Schneider kasutab enda varasemaid uuringuid nii MIMIC meetodi kui ka rahanõudluse võrrandi kohta, kus ta teiste riikide kohta hinnatud seoseid Eesti jaoks kasutades saab varimajanduse baasväärtuseks 2000. aastal 38.4%.

Ja et kasutatud meetod eeldab, et varimajanduse ja teiste majandusnähtuste omavaheliste seoste suunad ja tugevused on ajas muutumatud (viimane on väga kahtlane eeldus kiiresti muutunud Ida-Euroopa riikide jaoks), siis see ca 40% ongi Eestile (ja ka Lätile) külge jäänud.
Kõige kõrgeim oli see selle metoodika järgi varimajandus Eestis 2007. aastal (42,3%), sest sel ajal oli meil kõrge inflatsioon ja see on mudeli eelduste kohaselt üks varimajanduse põhjustajatest. Economisti joonisel toodud väike varimajanduse kasv 2010. aastal on ilmselt seotud avaliku sektori osatähtsuse järsu kasvuga majanduses SKP languse tõttu, mis Schneideri MIMIC mudelis peaks suurendama väga oluliselt ka varimajandust.

Alternatiivsed lähenemised (Eesti Konjunktuuriinstituudi läbi viidud küsitlused ümbrikupalkade ja mustal turult ostude kotha, Eurobaromeetri küsitlused ümbrikupalkade kohta, Statistikaameti tarbimise ja tootmise tasakaaluarvutused) lubavad siiski oletada, et varimajanduse suurus Eestis on mitu korda väiksem. Lihtsalt kurb vaadata, et Economistis avaldatud niisugused kahtlase meetodiga leitud joonised võivad väikeriikide mainele kehvasti mõjuda.

Poliitikasoovitused sisukamaks!

2010-08-05T07:32:00.006+03:00

Praxises on kombeks oma projektidesse kaasata erineva valdkonna inimesi. See aitab käsitleda probleeme laiemalt, kasutada rohkem erinevaid analüüsimeetodeid ja parandada üldist poliitikaanalüüside kvaliteeti. Nii sattusin ka mina oma peamistest uurimisteemadest (maksu- ja eelarvepoliitika, ettevõtluspoliitika, töö- ja sotsiaalpoliitika) veidi kaugemale, nimelt, Eesti Lõimumiskava 2008-2013 uue rakendusplaani koostamise töörühma. See isenesest ei ole midagi erilist. Küll aga üllatas mind üks kirjatükk, millega mul oli rõõm tutvuda, et teemasse süveneda.

Tegemist on ECRI (European Commission on Racism and Intolerance) värskeima raportiga Eesti kohta. ECRI ülesanne on monitoorida iga EL-i riigi rassismi ja sallimatuse situatsiooni ning edastada nendepoolsed poliitikasoovitused ning –ettepanekud olukorra parandamiseks. Ja seda nimetatud raport ka teeb: 118 tähelepanekut ning 64 poliitikasoovitust, kõik korrektselt nummerdatud ning teemade kaupa peatükkideks jaotatud.

Välja toodud soovitused jagaks ma laias laastus kaheks: juriidiliste puudujääkide kõrvaldamine ning soovitused poliitikameetmete kasutuselevõtmiseks. Esimeste alla kuuluvad soovitused võtta vastu mitmed seadused erinevate vähemusrühmade kaitseks. Selliste seaduste vastu suurt midagi olla ei saa, kuid siiski tahaks viidata ajakirja The Economist hiljutisele numbrile, milles käsitleti üle mitme artikli USA näitel ohtusid, mis kaasnevad liigse seadusliku reguleeritusega. Näidete ning aruteluga on võimalik tutvuda 24.-30. juuli väljaandes või ajakirja veebilehel ringi surfates. Siinkohal tooksin välja vaid nende olulisima järelduse. Nimelt, liiga paljud ning liiga karmid seadused tekitavad olukorra, kus iga kodanik oleks potentsiaalne pätt ja kriminaal, kui vaid prokuröril leiduks aega ja tahtmist teda kohtuniku ette saata. Millegi hägusalt sarnase eest hoiatas meid hiljuti ka meie Riigikohtu esimees Märt Rask.

Oluliselt suuremat probleemi näen ECRI poolt soovitatud poliitikameetmetega (kuigi kehtib ka esimeste soovituste kohta). Täpsemalt sellega, kuidas need on esitletud. Mitmete soovituste juures on kasutatud järgnevat või analoogset sõnastust: „...that the necessary human and financial resources be provided to that end“. Mitmed soovitatud poliitikameetmed on väikesed, nagu mõne spetsiaalse nõukogu loomine või mõne asjakohase tegevuse suurem toetamine, kuid leidub ka soovitusi stiilis, et tuleks leida kõik vajalikud rahalise- ning inimkapitali ressursid, et ära kaotada näiteks rahvuslik- või sooline palgalõhe. Raske on ette kujutada, mida on poliitikul piiratud ressursside tingimustes selliste soovitustega peale hakata. Proovige ette kujutada hüpoteetilist olukorda, kus kõik Praxise programmid (tervisepoliitika, majanduspoliitika, valitsemine ja kodanikuühiskond, sotsiaal- ja tööpoliitika, hariduspoliitika) esitavad oma poliitikasoovitusi absoluutsetena, st ilma kuluefektiivsusnäitajateta, ilma riigieelarve kuluta, ilma selgitusteta, millist poliitilist vaadet need esindavad või ilma vastavasisulise olulisuseta. Selliselt esitatud soovituste kuuldavõtmine on keeruline, kuna nõuab otsustajalt lisatööd või kui talle kõik soovitused väga meeldivad, mitut riigieelarvet.

Siinkohal toon ECRI raportile vastandudes mõned omapoolsed soovitused sisukamate poliitikasoovituste esitlemiseks:

• Pane poliitikasoovitused kuluefektiivsuse järgi pingeritta. Alati pole vaja põhjalikku tulu-kulu analüüsi, miinimumprogrammi täitmiseks piisab näiteks eksperthinnangutest. Kuluefektiivse soovitusega on poliitikul kergem edasi minna.
• Lisa poliitikasoovituse täitmise hind. Ka siin ei ole vaja üle pingutada, piisab eksperthinnangutest või teiste riikide kogemuse kohaldamisest. Odav soovitus kohtab vähem opositsiooni.
• Lisa poliitikasoovitusele see poliitiline vaade, mida selle soovituse järgi talitamine avalikkusele kuvab. Erakonna võib jätta nimetamata, piisab näiteks kõige lihtsamate poliitiliste spektrumite väljatoomisest (parem-vasak, liberaalne-autoritaarne). Poliitik ei pruugi muidu teada, kas soovitus läheb tema poliitiliste vaadetega kokku.
• Too selgelt välja probleem, mida selle poliitikasoovituse täitmine lahendab ning kui oluline see probleem teie või mõne alternatiivse poliitilise vaate arvates ühiskonnas on. Teatud mööndustega võib seda ka poliitikamõjuks nimetada. Selle teadmisega on poliitikul kergem leida omale avalikku toetust.

Järjepidevuse eesmärgil toon välja, et nende soovituste täitmine on kuluefektiivne, kuna koostaja ise suudab kõike seda teha väikseimate kuludega. Nende soovituste täitmise hind on varieeruv, kuid lisab üldjuhul analüüsi esialgsele hinnale 5-25%. Lisaks on need soovitused poliitiliselt neutraalsed ning aitavad lahendada probleemi, mis seisneb liialt väheste teadmispõhiste poliitikaotsuste tegemises.

Usun, et kõigi, või vähemalt mõne välja toodud soovituse järgi talitades õnnestub suurema tõenäosusega vältida olukorda, kus teie poliitikasoovituste raport satub riiulile tolmu koguma, kuna poliitik ei osanud seda võrreldes teiste raportitega oma poliitilise vaate või riigieelarve konteksti paigutada. Poliitikasoovitus ei tohiks kõlada armulise käsu või ettekirjutusena, vaid peaks jääma soovituseks koos selle kuuldavõtmisega kaasneva hea ja halvaga.

Lühema töönädala ettepanekust

2010-06-18T12:39:00.004+03:00

Roheliste erakonna algatusel võttis Riigikogu hiljuti ühehäälselt vastu otsuse teha ettepanek valitsusele pensionireformiga seonduvate rahvatervist parandavate tegevuste käivitamiseks. Selle teine punkt rõhutab erinevate osapoolte kaasamist arutellu. Muuhulgas tehakse ettepanek, et peaks analüüsima nädalase täistööaja vähendamise sotsiaalmajanduslike mõjude hindamist.
Ehk nagu rohelised pakuvad, võiks vähendada töönädalat ühe päeva võrra. Püüaks siis kaasa aidata diskussiooni tekitamisele.
Kolm peamist põhjendust, mida tavaliselt töönädala vähendamise puhul välja tuuakse.
1. Vähendab töötust.
Kui kõik töötaks 20% vähem ja asendada need töötutega, oleks küll töötavate inimeste palk väiksem, kuid töötus kadunud.
Kahjuks näitab empiiriline kogemus, et see kehtib vaid piiratud ulatuses. Töötajad ei ole lihtsalt asendatavad. Samuti ei ole kindel, kas praegu töötavad inimesed sellega väga nõus oleksid.
2. Kaitseb töötajaid tööandja ülemvõimu eest.
Tööaja ülempiir on tavaliselt kehtestatud riigi poolt või kaubeldud välja ametiühingute poolt selleks, et töötajat kui tööturu nõrgemat poolt ei saaks sundida liiga palju tööd tegema.
Kui vaadata Eesti Tööjõu-uuringute küsitlusi, siis enamus inimesi, kes töötavad osa-ajaga, tahaks hoopis teha rohkem tööd, kuid nad ei leia endale lihtsalt töökohta. Ka tehakse ületunde pigem vajadusest saada suurem sissetulek ja mitte tööandjapoolsest survest.
Siin on osaliselt tegu ka maailmavaatelise küsimusega, et kas riik peaks takistama inimesel oma tööjõudu müüa koguses, mida inimene ise tahab. Ei takista ju riik muud inimese omandit müümast, välja arvatud elundid. Ja ettevõtjana töötaval inimesel tööajapiirang on nagunii mõttetu.
3. Lühem tööaeg toob kaasa produktiivsuse ja kvaliteedi tõusu.
See argument kindlasti kehtib osaliselt. Näiteks analüütiku ametis, kus efektiivne mõttetöö ei ole kindlasti kaheksa tundi päevas ja tööajal on võimalik läbi lugeda kõik ajalehed.
Samas mõnes muus ametis see kindlasti nii ei ole. Näiteks kirurgiameeskond võib töötada kaheksa tundi järjest operatsioonilaua taga ilma pissile saamata. Nii et see efektiivsuse võimalik tõus on väga ameti- ja ettevõttespetsiifiline. Aga sellisel juhul vaevalt riik oskab seda reguleerida ja tööaja ning puhkuse pikkus olekski otstarbekas jätta töötaja ja tööandja kokku leppida.

Euroopa riikide kohta töötundide võrdlevstatistikat tasub vaadata Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fondi kodulehelt.
Selle kohaselt töötavad eestlased aastas päris palju, kuid pigem on see tingitud lühikesest puhkusest ja vähestest riigipühadest ja mitte niivõrd pikast töönädalast.

Tibusammudega tööjõumakse kärpimas

2010-05-24T08:12:00.003+03:00

Eesti kõrgeid tööjõumakse, eelkõige sotsiaalmaksu, on soovitanud alandada nii Eesti kui rahvusvahelised eksperdid.
Väike samm sotsiaalmaksu alanemise suunas on praegu arutluses Riigikogus eelnõuga 760 SE, mis kaotab sotsiaalmaksu alammäära alla alampalka saavate endiste töötute jaoks. Lisaks alandatakse sotsiaalmaksu kohustust mitme tööandja juures osa-ajaga töötava inimese jaoks, kelle palk jääb alla miinimumpalga.

Püüdsin mõjude suuruse kohta ühe joonise teha.

Näiteks kahe tööandja juures kokku 3500 kroonise brutopalgaga töötava inimese puhul alaneb sotsiaalmaksu kohustus kuus 330 krooni võrra ja maksukiil (kogu tööjõumaksude osakaal tööjõukulus) ca 4 protsendipunkti võrra. Kui tööle saab eelnevalt 6 kuud töötu inimene, siis tema sotsiaalmaksukoormus oleks võrreldes praegusega ligi 610 krooni madalam, sõltumata sellest kas töötab ühe või mitme tööandja juures, ja maksukiil oleks ligi 8 protsendipunkti võrra madalam. Seega on seaduseelnõu igati tervitatav samm madalapalgaliste tööturuvõimaluste soodustamise jaoks.

Väga huvitav on lugeda ka mõjude analüüsi seaduseelnõu seletuskirjas.
Mitme tööandjaga inimeste puhul täiendavate töökohtade teket seletuskiri ei loodagi, nähakse ette üksnes sotsiaalmaksu laekumise vähenemist. Seega tundub kogu mõte olevat pigem mingi horisontaalse õigluse küsimus, et kaotada praegune ebavõrdsus ühe ja kahe tööandjaga inimeste vahel.
Samas endiste töötute puhul sotsiaalmaksu miinimumkohustusest loobumisega loodetakse saada lausa 3000 täiendavat töökohta. Minu eriti jäme arvutus näitab, et eeldatakse ülielastset tööjõunõudlust madalapalgaliste järele, elastsusega ca 1.4. (Tööjõukulud alanevad ca 11% ja madalapalgaliste osa-ajaga töökohtade arv kasvab 16%: lisandub juurde ca 3000 töökohta esialgsele 18 tuhandele).

Nii kõrge tööjõunõudluse elastsuse eelduse korral julgeks küll soovitada, et sotsiaalmaksu miinumkohustuste üldine tühistamine koos osa-ajaga tööjõu pakkumise suurendamisega oleks riigieelarve seisukohalt kulu-tulus ettevõtmine. Eriti praegu kui algamas on suvehooaja tööd, mis sageli just osa-ajaga.
Tööjõupakkumist saaks omakorda potentsiaalselt suurendada luues näiteks võimaluse saada koos töötushüvitist ja osalist töötasu (nt teha analoogiline süsteem vanemahüvitisega).
Tean isiklikult inimesi, kes loobuvad osa-ajaga töö vastuvõtmisest, sest nad kaotaksid kogu oma töötushüvitise. Arvestades ca 100-tuhandelist töötute hulka, kellest ligi pooled saavad veel töötushüvitisi, võiks sellel muudatustel mõju osa-ajaga tööjõu pakkumisele ja seega töökohtadele olla päris suur. Jään ootama järgmist Riigikogupoolset sammu - seekord võiks see siis olla kohe oravahüppe pikkune.

Kas peretoetuste reform tuleb veel enne valimisi?

2010-05-07T19:15:00.002+03:00

Tänane Postimees kirjutas, et rahandusministeerium oli valitsuskabinetile välja pakkunud eelarvekulude kärpimise kohana muuhulgas riiklikud peretoetused, nähes ette nende muutumise vajadusepõhiseks.

Peretoetuste vajadusepõhisemaks muutmine ja selle võimalik sidumine toimetulekutoetuse skeemiga oli ka üks valikuvõimalusi, mida Praxise perepoliitika analüüsis kunagi välja tõime ja mida elavalt diskuteeriti aasta tagasi Praxise mõttehommmikul. Selle teema taas päevakorda tõusmist ajal, kui parteid hakkavad valimisprogrammide paika saama, tahaks igati tervitada.

Rahandusministeeriumi planeeritud kokkuhoid 1190 miljonit krooni tähendab toetuste maksmise põhimõttelist muutmist.

Kui 2010. aasta Sotsiaalkindlustusameti eelarves on planeeritud peretoetusteks kokku 1600 miljonit krooni, siis uus süsteem tähendab, et alles jääb üksnes 25% peretoetuste summast ehk ligi 400 miljonit krooni. (Täpne number sõltub sellest, mida tehakse emade eest makstava sotsiaalmaksuga.)

Et vanemahüvitise kulud - 2,4 miljardit krooni 2010. aastal - on sel juhul ligi kuus korda suuremad kui peretoetused, tähendab, et Eesti perepoliitika rahalised toetused muutuksid veelgi enam fokuseeritud sünnile.

Ei tahaks küll uskuda, et 2011. aasta eelarveprotsessi raames see reformiplaan läbi läheb. Kuid kui see õnnestub ning peretoetuste kokkuhoitud summade eest taastatakse programm "Igale lapsele lasteaiakoht" ja samaaegselt pisut vanemahüvitise skeemi lihvitakse, siis näib mulle, et plaani tasuks täitsa arutada. Peretoetused saaksid sisulisema eesmärgi, teenuste ja toetuste tasakaal paraneks ning vanemahüvitist saaks teha paindlikumaks ja vahest pisut õiglasemaks.

Maksukirjandusest elevil

2010-04-15T16:27:00.002+03:00

Sellel aastal on ilmumas vägev maksuraamat Suurbritanniast. Nimelt, käimas on superprojekt, mille vedajaks šoti majandusteadlane ning 1996. aasta Nobeli majanduspreemia laureaat Sir James Mirrlees, kes sai väärt auhinna majanduslike stiimulite uurimise eest. Projekti väljundiks saab olema kogumik, mille nimeks on „Mirrlees Review: Reforming The Tax System in The 21st Century“ ning see koosneb kahest raamatust: „Dimensions of Tax Design“ ja „Tax by Design“.

Oluline ja põnev, vähemalt minu arvates, on see ettevõtmine kahel põhjusel:

Esiteks, projekti mastaap on muljetavaldav, osalevad rohkem kui 50 maksudele spetsialiseerunud tippteadlast, kes on nimetatud esimese raamatu jaoks produtseerinud juba ligi 2000 lk materjali, mis on lõppraporti mustandiks (vaata mustandit siit). Jagatud on see 13ks peatükiks, ning ükski makse puudutav aspekt pole välja jäänud. Teine raamat saab olema pühendatud järeldustele.

Ning teiseks, kuigi fookus on Suurbritannia maksusüsteemil, saab seda raportit kasutada ka Eesti maksusüsteemi kontekstis. Usun, et teadlaste hinnangud ei diskrimineeri ja sobivad kasutamiseks ka riigipiiride üleselt. Tean, et ka teiste Euroopa riikide maksueksperdid seda põnevusega ootavad. Majandusteoreetilisest lähenemisest selle kõige kõrgemal võimalikul tasemel, mida see raport endast ka kujutab, on kindlasti võimalik ideid maksupoliitika kujundamisel kasutada. Loen mustandit ning ootan huviga lõppvarianti.

Riigikohtu stardipauk sisulisele haldusreformile

2010-03-22T15:59:00.002+02:00

Riigikohtust tuli neil päevil otsus, mis sisuliselt andis kohalike omavalitsuste rahastamise senisele korrale hävitava hinnangu. Ühest küljest ei tunnistanud Riigikohus ühtegi selle valdkonna sätet põhiseadusega vastuolus olevaks. Teisalt põhjendati aga oma otsust sellega, et sätetevaheline segadus on nii suur, et neid ei saagi sisuliselt hinnata.

Sõnaselgelt nõutakse, et Riigikogu peab olukorda selgemalt reguleerima. Konkreetsem etteheide on see, et praegune riigi ning omavalitsuste ülesannete jaotus on ebaselge.

Sisuliselt toetab Riigikohtu selline otsus Praxise 2009. aastal koostatud kohalike omavalitsuste korraldatavate teenuste analüüsi tulemusi. Üks meie soovitusi oli selgelt eristada omavalitsuse ja riigi ülesanded ning kirjeldada teenuste minimaalsed sisunõuded, et elanikele oleks tagatud võrdne kohtlemine sõltumata elukohast. Nüüd on sedasama väljendanud ka kõnealune Riigikohtu otsus.

Need lootused aga, mis mõnedel omavalitsustel olla võisid — saada vähendatud eelarveosa tagasi - ei täitunud. Riigikohus leidis, et omavalitsused ei saa vähendatud tulumaksuosa riigilt tagasi nõuda, sest pole võimalik tuvastada, kas selle otsuse tõttu jäävad kohustuslikud ülesanded täitmata või mitte.

Loe pikemalt Annika Uudelepa arvamuslugu siit

Obama ja USA demokraadid surusid läbi tervishoiureformi

2010-03-22T09:05:00.003+02:00

Eile õhtul mõni hetk enne keskööd hääletas USA esindajatekoda (217 häälega 212 vastu) tervishoiureformi poolt, mis laiendab tervisekindlustuse katet 32 miljonile inimesele ja maksab 980 miljardit dollarit.

Kõva sõna!

BBC kommentaar

CNN kommentaar

Mina olen oma kommentaari ka võlgu.

Infotehnoloogia trügib jõuliselt tervishoiumaailma

2010-03-02T05:02:00.004+02:00

Atlantas (Georgia, USA) toimub järjekorras kümnes HIMSS konverents, millel 26 000 (kakskümmend kuus tuhat) osalejat räägivad, kuulavad, näitavad ja suhtlevad infotehnoloogia võimaluste ja võime üle muuta tervishoidu "paremaks". HIMSSi juhataja dr Barry Chaiken'i avasõnadest jäi kõrva üleskutse muuta tervishoid samuti "andmetel ja analüüsil" põhinevaks infoajastu tööstuseks sarnaselt teiste tööstusharudega (veider, et üks teadmismahukamaid elualasid seda ikka veel pole).

Esimese keynote-ettekande pidanud Sprint'i juht Dan Hesse kuulutas traadita võrgu kaudu totaalselt mobiilse tervishoiu saabumist juba lähiaastail (näiteks tõi juba eksisteeriva mobiilipõhise teenuse, kus oma telefoni köhides analüüsitakse köha iseloomu, mille põhjal saab üht-teist hingamisteede haiguse kohta järeldada). Samas, kui USA kulutab 17% SKPst (Eestis on näitaja 5-6%) tervishoiule ja on arenenud riikidest viletsamate elanike tervisenäitajatega, siis tekib küsimus, mis on need teenused, mis mõistlike kuludega süsteemi parandada suudavad.

Muidugi on üritus USA-keskne, aga siin on ka hädad nii suured, et tõenäoliselt sunnib see oluliselt midagi muutma, mis on parim kasvulava huvitavatele mõtetele. Igatahes on näitus suurem kui kunagi varem (üle 1000 osaleja), mis muuhulgas viitab paljude lootusele saada osa riigipoolsest 20-miljardi-dollarilisest toetuspaketist IT kasutuse kiirendamiseks tervishoius.

Ettevõtlusest elutee perspektiivis

2010-02-12T15:58:00.002+02:00

Tervishouiu teemade vahele natuke vähem ärevatest teemadest ka. Eelmine neljapäev toimus meil TTÜ majandusteaduskonnaga koostöös seminar ettevõtlusest kui tööelu jätkamise võimalusest töötutele. Oma uurimistulemusi tutvustasid Turu ülikooli juures tegutseva uurimisinstituudi teadlased.

Pekka Stenholm tutvustas alustavatele ettevõtjatele (sh töötutele) pakutava toetuse mõjude hindamise tulemusi ja Ulla Hytti rääkis ettevõtlusest, tööst ja heaolust elutee perspektiivis. Viimane ettekanne oli minu jaoks suhteliselt elevust tekitav ja valgustuslik ning seda nii tulemuste kui meetodite mõttes.

Ulla lähenes ettevõtluse teemale tavapärasest veidi erineva nurga alt, tööelu perspektiivist, eeldades, et otsus hakata ettevõtjaks on üks karjääriotsus, mille sarnaseid tehakse elus mitmeid, mitte mingisugune ühekordne või terveks eluks tehtav otsus.

Kõigepealt rääkis ta kolmel erialal tegutsevatest iseendale tööandjatest – vabakutselised ajakirjanikud, kunstnikud ja tõlgid. Kusjuures ise need inimesed ei pidanud ennast enamikel juhtudel sõna otseses mõttes ettevõtjaiks. Siit tekibki küsimus, kes ikkagi üldse on ettevõtja? Kas juriidiline vorm teeb inimesest ettevõtja, kuigi tal muud ettevõtjat iseloomustavad jooned puuduvad? See pani mõtlema, kuidas on Eestis ettevõtja rolliga kohanenud sellised ettevõtjad nagu taksojuhid ja postiljonid, kelle probleemidest ka meedia vahendusel juttu on olnud.

Teine osa ettekandest tugines narratiivanalüüsil ehk Ulla oli ettevõtjatega läbi viinud nö eluloo intervjuud. Mõne tulemusi tutvustas ta ka meile. Tulenevalt meie huvist ja seminari teemast rääkis ta lähemalt just nendest, kes olid erinevatel põhjustel ettevõtlusesse nö tõugatud. Kõik kolm juhtumit olid mõnevõrra erinevad selles osas, mis ajendas ettevõtjaks hakkama: raskused püsiva töölepinguga töö leidmisel, raskused motiveeriva töö leidmisel ning töö kaotamine koondamise tagajärjel.

Analüüsi tulemused lükkasid ümber mitmed sissejuurdunud veendumused. Näiteks arvatakse sageli et inimene, kes hakkas ettevõtjaks olude sunnil, ei ole hiljem oma valikuga rahul, teenib palgatööga võrreldes vähem jne. Pigem näitas Ulla analüüs, et hilisem rahulolu ja edu sõltub mitmetest teistest otsuse tegemise hetkel olulistest taustateguritest ja kontekstist. Just nende erinevate külgede avamiseks pakkus narratiivanalüüs häid võimalusi. Näiteks oli mitme loo taustal Soome 1990.ndate majanduslangus, mil paljudel hea hariduse ja kogemuste pagasiga inimestel ei olnud kerge püsivat tööd leida. Nii ei osutunud nende lugude puhul palgatöö selleks kindlustunnet pakkuvaks variandiks (lühikesed tööotsad), vaid pigem just iseendale tööandmine ja vastutuse võtmine, millega lõpuks kaasnes ka iseenda tööalaselt „leidmine“.

Mõtteainet sellelt seminarilt igatahes sai. Näiteks kui oluline valik iseendale tööandmine ikkagi praeguse majanduslanguse tingimustes Eestis on ning kas ja mismoodi seda soodustama peaks. Sellega me tegelikult oma projekti raames natuke ka tegeleme. Eks siis paistab.

Praxise ja TTÜ seminari ettekanded on leitavad siit.

Kes teeb Eestis tervishoiupoliitikat?

2010-02-11T15:53:00.002+02:00

Eelmisele postitusele jätkuna tuleb märkida, et Riigikontrolli teine jõuline järeldus viimases auditis väitis, et sotsiaalminister on kahjustanud riigi ja kõikide teiste osapoolte huve oma otsustamatuse tõttu.

Siin tahaks nii hetkel kabinetis istuva kui ka viimase 6 aasta jooksul seda kohta täitnud ministrite kaitseks öelda, et tervishoiupoliitika ei ole ühe ministri teha. Seda, et otsustamatus on tervishoiusüsteemile kahju teinud, võib uskuda. Otsustamatuse juured on siiski sügavamal.

Riigikontrolli kriitika näiteks erialade ja haiglate arengukavade omavahelise kokkusobimatuse tõttu võiks justkui viidata, et võetagu aluseks rootslaste Hospital Masterplan 2015. Arvan, et sellest ei piisa. Huvid, millega arvestada, koosnevad väga paljude huvirühmade kohati vastandlikest ootustest. Tänane null-summa mängu põhimõttel tervishoiu korraldus soodustab kõikidel huvirühmadel oma läbirääkimiste positsiooni tugevdamist, kuid ei soodusta koostööd (õnneks või õnnetuseks pole Eesti siin maailmas erand). Jõuga ei suuda tervishoiusüsteemi osapooli koostööle sundida ükski minister ega president (vrd viimase 3 USA presidendi Heraklese pingutusi kõigile silmaga nähtavalt katkise tervishoiusüsteemi reformimisel).

Ka Eesti olemasolev rahvastiku tervise arengukava paraku ei paku strateegilist visiooni, millised on prioriteedid, vaid on üks võimalik menüü tegevustest. Tervishoiupoliitikat ei ole võimalik ette kujutada poliitikata ja poliitiliste prioriteetideta. Neid aga ei kujunda üks minister ega üks ametkond.

Kordan eelmises postituses väljendatud retoorilist vihjet – toetust puidust toodetavale energiale või renoveeritavate põlevkiviplokkide arvu arutas valitsus ja takkaotsa parlament mitu nädalat. Üks haigla, mis ehitatakse vähemalt 30 aastaks, maksab vähemalt 2 nijlardit. Üleriigilise e-tervise rakendamise elluviimine maksab samuti vähemalt 1 haiglahoone jagu raha. Valikute strateegiline tähendus Eesti inimeste elukvaliteedile on võrreldav energiajulgeolekuga.

Loodan siiralt, et järgmistel parlamendivalimistel on kõikidel parteidel olemas selge strateegiline arenguvisioon Eesti tervishoiu tuleviku suhtes, mille eest ollakse valmis võitlema koalitsiooniläbirääkimistel ning millel on olemas esmane rakendamise ja investeeringute kava.

Ja kui siis minister ei saa plaani elluviimisega hakkama, vat siis tasub mõelda, et ehk on mõni teine parem.

Mitu haiglat Eesti vajab?

2010-02-11T15:23:00.002+02:00

Riigikontroll tegi eile avalikuks auditi, milles väidab, et 19 on igal juhul liiga palju. 10 aastat tagasi Rootsist palgatud eksperdid ütlesid, et paras oleks 13.

Ise usun, et haiglate arvu UNIVERSAALSET optimumi polegi olemas. Samamoodi pole kõigi eest võimalik vastata, mitu autot peres on optimaalne. Vastus eeldab sügavalt maailmavaatelisi eeldusi. Riigikontrolli peamine eeldus on sarnane viimastel aastatel Eesti Haigekassa ja ka Sotsiaalministeeriumi poolt väljendatud mõttega, et suurim probleem tervishoius on ressursside piiratus. Samal ajal näiteks infoühiskonna arengukava ei loetle proovikivina kulude suurenemist vaid näiteks ligipääsu tagamist kõikidele läbi parema infrastruktuuri, aga samuti IKT sektori madalat lisandväärtuse loomise võimekust. Märkusena – IKT sektori osakaal SKPst on pea 2 korda suurem tervishoiust ning kasvab samuti väga kiiresti. Ka IKT investeerimisvõime ja personali hulk on piiratud. Miks me siis tervishoius ikka ja jälle mängime null-summa mängu?

Kokkuvõttes tuleb nõustuda, et lähtudes kehtivast tervishoiupoliitikast ja –korraldusest, ei ole haiglavõrk optimaalselt korraldatud. Aga kas kõik kehtivad eeldused on ise otstarbekad, pole samuti kindel. Näiteks eeldus, et KÕIK piirkondlikus haiglas toimuv on patsiendile parem kui maakondlikus haiglas. Tervishoid elab kogu maailmas väga kiirete ja nn purustavate (disruptive) muutuste ajastul. „Vähem sedasama“ printsiip ei ole kindlasti tark eeldus, millest lähtudes investeeringuid kavandada. Pigem tuleks küsida, mida paremat saame, kui meil on 19 haiglat 5 või 13 asemel? Kaasaegne haigla maksab vähemalt 2 miljardit krooni ja investeerimisotsus tehakse vähemalt 30 aastaks. Samas suurusjärgus energeetikaotsuseid arutati parlamendis mitmeid nädalaid ...

Arutelu aitaks edasi uuele rajale ehk see, kui analüüsida tervishoiukulusid mitte administratiivsete üksuste lõikes (esmatasand vs kohalik eriarstiabi vs piirkondlik eriarstiabi jne) vaid meditsiiniliste seisundite lõikes (südamehaigused vs vähiravi jne). Ühe haigusrühma sees muutub võrreldavaks ka ennetuskulude ja tippkirurgiliste tegevuste vahel optimaalse tasakaalu leidmine – seda ei ole võimalik teha „üldiselt“ ennetust ja „üldiselt“ haiglaravi võrreldes.

Mõne haiguse puhul on otstarbekas kohalikul tasandil ravi korraldamine (näiteks kroonilised ja vähem tehnoloogilised), mõnel puhul on vajalik tihedalt lõimida regulaarne kõrgtehnoloogiline abi tippkeskustes vahepealse taastusravi või siis jälgimisega. Ka meditsiinilise kompetentsi toomisel patsiendile lähemale tasuks IKT arenguga seoses mõelda hoopis loomingulisemalt.

Usun, et see oleks ka oluliselt patsiendikesksem. Ega’s patsient soovi „haiglaravi“ ja „perearstiabi“ ja „tablettravi“, vaid ikka oma haigusele leevendust.

Obama said demokraatide häältega senatis toetuse tervishoiureformile

2009-12-24T23:57:00.002+02:00

Nüüd olen üsna veendunud, et Obama saab ühe tõeliselt suure kodumaise katsumusega põhimõtteliselt hakkama ja USAs väheneb tervisekindlustuseta elanike arv arenenud riigi jaoks "viisakale" tasemele (5% kindlustamata inimesi on ka Eestis näiteks). See oleks esimene asi, mille jaanuaris päris seaduseks saades võiks kanda lahtrisse "tehtud".

Tõsi, osad kommentaatorid on seisukohal, et iga järgmine samm teel esindajatekoda, senat ja lõpuks ühendatud seadus, saab lahjem, kuna Obamal on vaja "midagigi" kokku leppida, et saaks hakata muude asjadega tegelema. Eks saab näha - senatis ei suudetud üheltki vabariiklaselt toetushäält kätte saada. Ja ikkagi, ka senatis kokku lepitud kujul on USA kontekstis tegemist paradigmaatilise muutusega riigi rollist tervishoiu korraldamisel.

Jürile, kes eelmise sissekande kohta arvas, et toetan valimatult kõike, mida Obama teeb, kinnitan et huvitab mindki sisu, kuid isegi puhtast sportlikust huvist on põnev jälgida, kas ja kui kaugele tal õnnesetub lükata tervishoiureform. USAs on selle vajalikkuses veendunud sisuliselt kõik (sh vastu hääletanud vabariiklased), kuid ükski presidentidest mitmekümne aasta jooksul pole suutnud leida jõudu, et asi ära teha.

Oma sisulise seisukoha püüan järgmisel korral avaldada.

Seniks aga soovitan lugeda kajastust ja tausta meie oma rahvusringhäälingus, BBCs ja NYTimes'is. Vabariiklaste mõtete järgimiseks sobib ehk Fox'i käsitlus (tunnistan ausalt, et ise seda allikat väga ei jälgi).

Obama järgmine samm tervishoiureformi teel

2009-12-09T23:59:00.003+02:00

Obama vist teebki tervishoiureformi ära. BBC teatel jõudsid Senati demokraadid kokkuleppele - valitsus otse ei hakka uut tervisekindlustust pakkuma, aga laiendatakse olemasolevat valitsusametnike mittetulunduslikku kindlustusprogrammi (või midagi seesugust, sest konkreetset plaani tutvustatakse peale arvutusi)

Lugude jutustamisest mõjude hindamise kontekstis

2009-12-04T10:25:00.002+02:00

Jätkan konverentsimuljete lainel. Käisin ka Poolas konverentsil, teemaks oli aga hoopis EL ühtekuuluvuspoliitika hindamine. Ja konverentsi üks töögrupp kujunes nii värvikaks, et ei saa jätta seda kajastamata.

Teemaks oli juhtumanalüüside kasutamine. Komisjoni regionaalpoliitika peadirektoraadi mõjude hindamise üksuse juht Veronica Gaffey rääkis, et nad rahastamisperioodi 2000-2006 mõjude hindamisel kasutavadki puhtalt juhtumanalüüse. Väga julge otsus. Aga nad tahavad mõista, mis siis ikkagi reaalselt toimub, mitte ainult numbreid vaadata. Nii tema, kui konsultandid, kellelt nad teenuse sisse on ostnud, jagasid siis oma kogemusi. Muidugi räägiti sellest, et aega läheb ikka rohkem, kui osati ette näha, et valimi koostamine oli paras pähkel, et üldistada on raske, jne.

Aga minu kui wannabe kirjandushuvilise jaoks läks asi põnevaks siis, kui hakati rääkima, kui oluline on ikkagi, et lugu kannaks. (Muide, seesama Veronica Gaffey omab muuhulgas ka kraadi inglise kirjanduse alal, seega nõrk lugu tabatakse kohe). Kõigepealt tuleb mõista, et juhtumanalüüside meetodi tohutuks eeliseks on just see, et meetod võimaldab lugusid jutustada. Sest miks need hindajate arvates sageli kurjad ja pahad ja rumalad poliitikakujundajad kunagi hindamiste tulemusi arvesse ei võta? Aga sellepärast, et keegi ei viitsi või ei suuda neid pakse ja igavaid hindamisaruandeid läbi lugeda. Konkreetsed lood teevad aga asja põnevamaks ja sageli veenvamaks. Aga kuidas siis lugu paika saada? Siinkohal tõusis üles üks mõnus prantsuse professor ja tegi meile selgeks, et ühel lool on klassikaliselt kolm osa: tegevuskoht, tegelased ja sündmustik. Viimane kulmineerub tavaliselt kas mõrva või õnneliku abieluga. Ehk kas programm tuleb sulgeda või rahastajate ja programmi ühiselu võib rahulikult jätkuda. Ei midagi keerulisemat!

Keda huvitavad aga konverentsi teised, igavamad (ja samas ehk tõsiseltvõetavamad) ettekanded, siis kogu info (ettekanded ja varsti nende aluseks olnud artiklid) on üleval siin.

Toimus Euroopa rahvatervise konverents

2009-12-03T17:34:00.002+02:00

25 - 28.ndal novembril toimus Poolas, Lodzis, Euroopa rahvatervise konverents. Rahvatervise konverentsid toimuvad alates 1992.a igal aastal novembris erinevates Euroopa riikides. Konverentsi korraldas EUPHA (European Public Health Assocation) ja seekordseks teemaks oli „Human ecology and Public Health“. Konverentsil oli kümme paralleelset sessiooni: inimökoloogia ja rahvatervis; Euroopa poliitika ja uuringud; tervishoiuteenused; tervisedendus ja vigastuste ennetamine; vaimne tervis ja kroonilised haigused; töötervishoid; laste ja täiskasvanute tervis ning muulaste tervis; töötajaskonna tervis ja suutlikkuse tõstmine; seire, monitooring ja tulemuslikkus; rahvusvaheline tervis.
Konverentsilt jäi kõige enam kõrva see, et sel aastal ennustatakse gripiepideemia tõttu nö musti jõule. 2009.a. jooksul kokku on maailmas H1N1 ehk seagrippi haigestunud 622 482 inimest ning viiruse tagajärjel surnud ligi 8 000 inimest. Euroopas on senini haigestunud rohkem kui 154 000 inimest ja alates aprillist on registreeritud üle 900 surmajuhu ning rohkem kui veerand on neist olnud novembris. Ehk siis haigestumine on viimase kolme nelja nädala jooksul märgatavalt suurenenud ja epidemioloogid arvavad et nakatunute arv võib järgmiste nädalate jooksul veel märgatavalt tõusta. Samas positiivseks sõnumiks oli, et mõningates riikides on nakatumine stabiliseerunud ja vaktsineerimine on andnud häid tulemusi.
Samuti oli üheks teemaks see, et siiani on uuritud erinevate keskkonnategurite mõju tervisele võrreldes muude tervishoiuteemadega suhteliselt vähe aga seda ei tohiks üldse alahinnata. Viimasel ajal on see aga muutunud ja populaarseks on muutunud muuhulgas ka töökeskkonna uurimine. Seoses sellega on hakatud uurima erinevate töökeskkonna tegurite (mürast kuni arvuti kasutamiseni) mõju tervisele. Samuti on jätkuvalt kasvanud erinevate uuringute arv seoses toitumise, liikumise ja muude tervist mõjutavate keskkonnateguritega.
Konverentsi kohta saab rohkem infot SIIT.
Järgmisel aastal toimub sama konverents Amsderdamis ja siis on teemaks "Integrated public health".

Maksukoormusest, maksukohuslastest ning edetabelitest

2009-11-30T14:04:00.003+02:00

Hiljuti PricewaterhouseCoopers’i poolt avaldatud uuringu „Paying Taxes 2010“ järgi on Eesti maksude maksmise lihtsuselt maailmas 38. ja Euroopa Liidus 6. kohal Iirimaa, Taani, Luksemburgi, Suurbritannia ja Hollandi järel. Maksude deklareerimisele ja maksmisele kulub Eesti ettevõtetel aastas keskmiselt 81 tundi, millega Eesti asub maailmas 16. kohal. Nende näitajate üle võime üsna uhked olla.

Ettevõtete maksukoormus seevastu on keskmiselt 49,1% aastakasumist, millega oleme 181 riigi seas 131. kohal, seda peamiselt ettevõtetelt kogutavate tööjõumaksude tõttu (37,5%).

Vastuseks sellele maksu-uuringule on mitmed asjatundjad (Jürgen Ligi, Aivar Sõerd, Erik Terk) meedias sõna võtnud, pakkudes välja, et Eesti maksukoormust tuleks vähendada – näiteks on pakutud sotsiaalmaksulage, ettevõtte tulumaksumäära vähendamist 10 %’le (kasutades klassikalist süsteemi, kus maksustatakse kogu kasum), kõikidele tööjõumaksudele lae kehtestamist ja muud. Villu Zirnask pakkus välja isikustatud maksusüsteemi, mis seisneks peamiselt selles, et igalt inimeselt kogutakse maksu vastavalt sellele, milliseid kulusid ta ühiskonnale tekitab ning milliseid avalikke teenuseid kasutab.

Erinevate ideede genereerimine pole kunagi olnud taunitav tegevus, kuid tasub vaadata lähemalt, miks Eesti koht ettevõtete maksukoormuse edetabelis nii madal on. PricewaterhouseCoopers on selle maksukoormuse arvestamisel arvesse võtnud tööjõumakse, mis on ettevõtte enda kanda (Eestis peamiselt sotsiaalmaks), ettevõtete tulumaksu ning muid makse (maamaks, erisoodustusmaksud jms). Üksikisiku tulumaksu nimetatud uuringus arvesse võetud pole, ning see tundubki kogu asja iva olevat. Tööjõumaksud on löödud laiali selle järgi, kes on maksukohuslane.

Seega, kui me tahaksime PriceWaterhouscoopers’i edetabelis kõrgemale kohale saada, peaksime näiteks sotsiaalmaksu ära kaotama, brutopalgad 33% kõrgemaks arvutama ning üksikisiku tulumaksu vastavalt tõstma, andes sellele tõstetud osale ka sotsiaalmaksuga analoogse sihtotstarbe. Sellise vangerduse tagajärjel jääksid Eesti ettevõtete kasumiaruanded praktiliselt samasuguseks (palgakulu ei tohiks oluliselt muutuda), kuid riikide edetabelis oleksime palju kõrgemal, nagu meil tavaliselt kombeks – praegusel juhul maanduksime umbes 6. kohale, meie ette jääksid Ida-Timor, Vanuatu, Maldiivid, Namiibia ja Katar, ning meist napilt tahapoole Araabia Ühendemiraadid, Saudi Araabia ning Bahrein.

PERH loobub kokkuhoiu nimel kahest juhatuse liikmest | ERR Uudised

2009-11-28T02:12:00.000+02:00

PERH loobub kokkuhoiu nimel kahest juhatuse liikmest | ERR Uudised
Suurhaigla näitab paindlikkust ...

Kas aktsiisid mõjutavad tarbimiskäitumist?

2009-11-27T09:06:00.002+02:00

Riigikogu rahanduskomisjoni esimees Taavi Rõivas ütles hiljuti Terevisioonis: “järgmiseks aastaks kavandatud elektri- ja kütuseaktsiisi tõus ei ole nii suur, et mõjutaks inimeste tarbimisotsuseid”. Teisalt leiame temalt tsitaadi: "aktsiisitõusu, millel mittemingisugust mõju ei oleks tarbimisele ega hindadele, sellist asja ei olegi olemas”.

Seega näib rahanduskomisjoni esimees olevat pisut segaduses, kas maksud ikka mõjutavad inimeste tarbimisotsuseid või mitte. Seaduseelnõu seletuskirjadest (algne, lisandunud) me kahjuks ei leia hinnaguid sellele, kas ja kuidas maksude tõus ja sellest tulenev hindade tõus inimeste tarbimisotsuseid võiks mõjutada. Ilmselt on need arvutustesse ära peidetud.

Siinkohal tuleks abiks ja pakuks mõningaid numbreid rahvusvahelisest kogemusest. Kuigi nii kütuse kui ka elektri tarbimine on hinnakõikumiste suhtes üsna jäik, pole tegemist tarbimisega, mida hinnakõikumised üldse ei mõjutaks. Mõned uuringud on leidnud, et kütuse hinnaelastsus on lühiajaliselt -0,26 ja pikaajaliselt -0,5, mis 3%lise hinnatõusu juures tähendab ligi 0,7 - 1,5%list tarbimise vähenemist. Elektrienergia tarbimise lühiajaliseks hinnaelastsuseks on hinnatud -0,29, mis 1,5%lise hinnatõusu juures tähendab tarbimise langust üle 0,4%.

Lisaks tuleb taas tõdeda, et seletuskirjas puuduvad võimalikud viited maksude jaotuslikele mõjudele – üksnes hinnang tarbijahindade muutusele ja ligilähendane mõju eelarve laekumisele.

Samas, sotsiaaldemokraatliku erakonna hiljutine pressiteade, milles väidetakse, et nimetatud aktsiiside tõus mõjutab rohkem vaesemaid ja keskmise sissetulekuga inimesi, peab paika üksnes osaliselt. Kui elektriaktsiisi tõus mõjutab tõepoolest enam vaesemate inimeste tarbimiskulutusi, siis kütuseaktsiisi tõus mõjutab pigem jõukamaid, ehkki rohkem maainimesi (vt ka Poltimäe, Võrk 2009).

Briti mõttekoda soovitab NHS-il kasutada eelarvekärpeid innovatsiooni allikana

2009-11-27T07:31:00.002+02:00

Hea kolleeg Jennifer Dixon briti mõttekojast the Nuffield Trust avaldas hiljuti arvamust selle kohta, et eesseisev eelarvekärbe inglise tervishoiusüsteemis (NHS) avab suurepärase võimaluse seda hüppeliselt moderniseerida. Eriti heameel oli lugeda, et ettepanekud on suuresti sarnased hiljutisel Praxise Mõttehommiku puhul avaldatud poliitikaanalüüsis kirjeldatud ettepanekutega Eesti tervishoiusüsteemi patsiendikesksemaks muutmiseks.
Seega siis soovitab Jennifer arstidele ja patsientidele suuremat kaasarääkimise õigust eelarvete kasutamise osas; motivatsioonimehanismide ümberkorraldamist üksikutelt raviepisoodidelt terviklikule raviprotsessile (sh integreerides koduse eneseabi ning esmatasandi, haigla-, taastus- ja sotsiaalteenused); kulude jälgimist üksikisiku täpsusega; professionaalide tagasiside kasutamist kliinilise tulemuslikkuse tõstmiseks. Ja kõik see peaks suurendama tervishoiusüsteemi tõhusust ning kvaliteeti.
Usutavasti mõeldakse saabunud kriisi ärakasutamise võimaluste üle tegelikult kõikides riikides. Ehk õnnestub meilgi midagi sisulist järgnevatel aastatel ära teha.

Kes kaotab eluasemelaenude maksusoodustusest?

2009-11-12T13:54:00.007+02:00

Rahandusminister käis välja idee kaotada kodulaenudelt maksusoodustus. Siinkohal on hea meelde tuletada, et Praxise eelmisel aastal valminud maksupoliitika analüüs (pdf) näitas, et maksuvabastus kodulaenude intressidelt, vähemalt aastani 2007, oli kasulikum kõrgema sissetulekuga inimestele. Ja kui võrrelda perioode 2000-2003 ja 2004-2007, siis viimastel aastatel kasu kõrgema sissetulekuga inimeste jaoks pigem suurenes.

Kui vaadata, kuidas kogu see maksusoodustus jaotub, siis kümnendik kõige rikkamaid inimesi Eestis võitis soodustuse kogusummast enam kui kolmandiku. Kaks kümnendiku kõige rikkamaid (X+IX kokku joonisel) sai enam kui poole kogu maksusoodustusest.

Seega muudab selle maksusoodustuse kaotamine maksusüsteemi selgelt progressiivsemaks ehk jõukamate maksukoormus kasvab keskmiselt rohkem kui vaestel. Täitsa üllatav samm praeguselt valitsuskoalitsioonilt arvestades nende elektoraati. Kuid rahvamajanduse seisukohalt ilmselt mõistlik samm. Sellele rahale peaks olema võimalik leida paremaid kasutusvõimalusi, sh eluasemepoliitikas kasutamiseks.

Hapude kodulaenude abipaketist

2009-11-09T16:11:00.004+02:00

Sotsiaaldemokraadid on välja käinud seaduseelnõu, millega nad tahavad asjaõigusseadust ja pankrotiseadust muuta. Seadusemuudatusest tähtsama võib välja tuua selliselt – kui isik ei suuda kinnisvaralaenu teenindada ja tema laenu eest ostetud eluase võõrandatakse sundenampakkumisel, siis eelnõu kohaselt lõpeb nõue laenuvõtja suhtes isegi juhul, kui kinnisvara enampakkumisel saadud hind ei kata kinnisvara soetamiseks võetud laenu.

Ehk teisisõnu, kui kodu väärtus kinnisvaraturul on langenud nii palju, et maja tagastamisest ei piisa laenuvõla kustutamiseks, siis see seadusemuudatus aitab. Lisaks on võlgnikku plaanis aidata võla kustutamise aja lühendamisega ja selle sissetuleku osa vähendamisega, millele pangal õigus on. Eelnõu kohaselt hakkaks kinnisvaralaenu võtja vastutuse piirang kehtima nõuete (lepingute) suhtes, mis tekivad pärast käesoleva eelnõu jõustumist.

Sisuliselt on tegemist laenuriski nihkumisega laenuvõtjalt laenuandjale ehk pangale. Kuna panga risk laenu andmisel suureneb, on oodatav pangapoolne reaktsioon kas laenuintresside tõstmine või laenuandmise selektsiooni karmistamine. Võimalik on, et pank teeb mõlemat. Seega, kodulaenu saamine läheb kallimaks/raskemaks. Kuid kas võib eeldada, et kodulaenude võtmine väheneb?

Kui vaadata asja laenuvõtja seisukohalt, siis tänu suuremale võimalusele võlgadest vabaneda, suureneb tõenäosus, et inimene julgeb kodulaenu võtta. Eesti võrdlemisi noor kapitalistlik ühiskond on üsna kergesti buumidega kaasa minev. Ja uusi eluruume on kindlasti vaja ka tulevikus. Seega tuleks vastata küsimusele, kas see seaduseelnõu täidab oma eesmärki (aidata võlglasi) hästi?

Selles seadusemuudatuses võib näha analoogiat USA kinnisvaramulli lõhkemise tagamaadega. Seal oli samuti laenuvõtjal väike risk – majavõtmetega sai igal hetkel panka jalutada. Põhimõtteline hoiatus siin võikski olla, et tõsiselt peab kaaluma poliitikaid, mis viivad näiliselt ohtlikusse suunda.

Panen õhku sellise mõtte - selleks, et see, mida selle seadusemuudatusega tahetakse saavutada, oleks veidike objektiivsem osaliste suhtes, tuleks seadusemuudatus sõnastada selliselt, et see laseks ikka laenuvõtjal valida, kas ta võtab enda kanda laenuriski (vastutab täies laenumahus) või maksab kõrgemat hinda (vastutab turuhinna ulatuses).

Obama esimene võit tervishoiureformi teel

2009-11-08T14:13:00.003+02:00

Obama suurim sisepoliitiline väljakutse on tervishoiureform, mille põhisisu on 15% kindlustamata inimestele tervishoiuteenustele ligipääsu võimaldamine. Paralleelne mure ohjata mõttetult suuri tervishoiukulutusi (16% SKPst Eesti 5% kõrval) jäi esiotsa plaanidest välja - lihtsalt korraga mitut ideed maha müüa käib isegi imemees Obamale üle jõu. (Tõsi, kui kulusid ei ohjata, siis 46 miljonile inimesele Ameerika tänase hinnakirja alusel tervishoiuteenuseid pakkuda käib USAle kindlasti üle jõu)
Aga väikest viisi imega on tegemist isegi praeguse esindajatekoja hääletustulemusega (220 poolt ja 215 vastu), kusjuures viimase hetke kaalukeeleks sai riiklike vahendite piiramine abordi rahastamiseks. Meenutuseks, et nii Clinton kui ka Bush juunior murdsid oma hambad tervishoiureformiga oma esimese ametiaja algul, kuigi tänase olukorra jaburuse ning rahalises mõttes üle jõu käiva olemusega on kõik (isegi Obama õigusaktile vastu hääletanud vabriiklased) nõus.
Teema on sedavõrd oluline, et mitmed välisvaatlejad seovad tervishoiureformi seaduse õnnestumise Obama võimalusega saada kodmaal tuge olulistele välispoliitilistele algatustele. Seega tasub hoida pöialt, et järgnevad sammud (mis on vähemalt sama keerulised, kui praegune esindajatekoja hääletus) ja edukalt selja taha saavad. Siis võiks küll öelda, et Obama on rahupreemia vähemalt poolenisti välja teeninud.
Remargi korras märgin , et heameel on rahvusvinghäälingu ja Postimehe kiire reageeringu üle (isegi, kui Aramise surm, Bentley ärandamine ja Arctic Sea enne seda olulisematena ära märkimist leidsid) nii olulise teema kiirel üles korjamisel. Nii CNN kui ka BBC jaoks oli tegemist 8.11 peauudisega. Minu lemmikleht Eestis, EPL seekord ilmselt "magas" nädalavahetusel.
Esindajatekoja seaduseelnõu teksti ennast saab lugeda SIIT.

Pensioniiga ja oodatav eluiga - kumb kasvab kiiremini?

2009-11-08T12:24:00.013+02:00

Pensioniea tõstmise üheks vastuargumendiks on olnud, et Eesti oodatav eluiga, eriti meestel, on väga madal ning pensioniea tõstes Eesti mehed pensioni ei saagi.Euroopa riikide võrdluse põhjal ei ole üksühest seost oodatava eluea ja formaalse pensioniea vahel. On riike, kus oodatava eluea ja pensioniea vahe on väga suur, ja on teise riike, kus see vahe palju väiksem.

Siiski kui võrrelda Eestit teiste Euroopa riikidega, siis on sünnihetkel oodatava eluea ja pensioniea erinevus Eestis üks väiksemaid (vaid 4,4 aastat 2006. aastal), üksnes Läti ja Leedu puhul on see veel väiksem (vastavalt 3,4 ja 2,8).
Enamus arenenud riikides on oodatav eluiga meestel vähemalt 10 aastat kõrgem kui pensioniiga.

Lohutus võiks olla see, et Eurostati rahvastikuprognoos, mida Eestis enamasti kasutatakse, loodab, et Eesti meeste oodatav eluiga samuti tõuseb. See võiks tõusta lausa 72.5 eluaastani 2024. aastaks. Ehk pensioniiga ja oodatavat eluiga võrreldes, Eesti meeste olukord pisut paraneb.
Nii et, mehed, võtkem ennast siis kätte! Parandagem eluviise ja püüdkem Eurostati statistikute prognoose mitte petta.

P.S. Saan täiesti aru, et oodatavat eluiga sünnihetkel, mis on arvutatud konkreetsel aastal sündivate inimeste jaoks konkreetsete eelduste järgi, ei ole palju mõtet võrrelda kehtiva pensionieaga, kuid mingi indikatsiooni Eesti pensionisüsteemi positsioonist teiste riikidega vast see ikka annab.

Sotsiaalmaksu lae positiivsed ja negatiivsed aspektid

2009-11-05T09:17:00.006+02:00

Mitmed Eesti arvamusliidrid ja organisatsioonid on välja tulnud ideega kehtestada sotsiaalmaksule lagi. Sotsiaalmaks on Eestis sihtotstarbeline maks, mida võime nimetada ka sundkindlustuseks. Kindlustusmakse sõltub otseselt inimese maksevõimest. Kindlustusprintsiipi rõhutab ka see, et teatud elanikkonnarühmade eest maksab sotsiaalmaksu kas riik või Töötukassa teistest tuludest, näiteks lastega kodus olevate vanemate eest või töötute eest.

Arengufondi valges paberis käesoleva aasta juunis pakuti, et tööjõumakse tuleb langetada ja seda koos muudatustega tervishoiu ja pensionisüsteemi rahastamisega. Selleks, et meelitada Eestisse kõrgepalgalisi spetsialiste välismaalt, peaks nende sotsiaalmaksul lagi peal olema. Ka OECD poolt käesoleva aasta suvel koostatud raport Eesti kohta toob välja, et Eestis on tööjõumaksud võrdlemisi kõrged.

Tõepoolest – Eesti ei ole madalate tööjõumaksude maa. Eesti keskmine maksude osakaal tööjõukulust (Eurostati nn implicit tax rate) oli 2007. aastal 33.8%. See on praktiliselt sama, mis EU-27 riikide aritmeetiline keskmine 34.4%.

Tark Eesti pakkus välja, et sotsiaalmaksu lagi võiks olla ligikaudu kahekordne keskmine palk (250 000 krooni aastas). Rahvusvaheline kogemus sotsiaalmaksu laega on väga mitmekesine. Osadel riikidel see on, osadel mitte. Kuid sotsiaalkindlustussüsteemid riikides on erinevad, samuti pikaajalised maksupoliitika eesmärgid ning ühiskondlikud valupunktid. Seega tuleb esialgu läheneda küsimusele puhtalt Eesti vaatevinklist.

Millised oleksid siis sotsiaalmaksu lae võimalikud mõjud:

Esimene mõju on lühiajaline kaotus sotsiaalmaksu tulus. Näiteks kui kehtestada sotsiaalmaksulagi palgale, mis on kaks keskmist palka, siis väheneks sotsiaalmaksu laekumine ligi 8 protsendi võrra (nt ligi 2,3 miljardit krooni 2007. aastal). Tööandja jaoks tähendab see keskmiselt 9-protsendilist tööjõukulude vähenemist nende töötajate osas, keda lagi puudutab. Võimalikku tööjõu nõudluse elastsust kasutades tähendab see, et nende kõrgepalgaliste töötajate hõive kasvab umbes 1600 inimese võrra. Võttes aluseks nende poolt teenitava palga, makstavad maksud ning tööandja kasumi, toob selline hõive kasv kaasa 0,6 miljardit krooni majanduslikku lisandväärtust (SKP). Selline lihtne tulu-kulu analüüs näitab, et vähemalt lühiajaliselt ei ole sotsiaalmaksulae näol tegemist tasuva ettevõtmisega ei riigieelarve ega sotsiaalkindlustuse jaoks.

Kõrgemad laed (kolmekordne ja neljakordne keskmine palk) vähendavad sotsiaalmaksulaekumist vähem, aga suurendavad ka hõivet absoluutarvudes vähem, kuna tööjõukulude vähenemine on erinevate lagede puhul suhtarvuna praktiliselt sama. Seega on kõrgematel sotsiaalmaksulagedel hõive tõstmise kaudu ka väiksem majanduslik lisandväärtus (vastavalt 0,3 ja 0,2 miljardit krooni aastas).

Siiski tasub kaaluda ka sellise poliitika pikemaajalisi positiivseid efekte. Nimelt, sotsiaalmaksulagi soodustab kõrgemapalgalisi töökohti, mis iseenesest on igati tervitatav. Küsimus aga tekib, milline on sellise poliitika mastaap? Arvutused näitavad, et kolmest hinnatud laest madalaima mõju kogu tööjõukulude vähenemisele on 2% ja kõrgemate lagede puhul vastavalt 1% ja 0,6%. Samas oleme me kogenud viimastel aastatel nominaalset palgatõusu, mis küündib üle 20% (2007). Lisaks on palgad võimelised ka üsna järsult kukkuma. On küsitav, kas sotsiaalmaksulagi säärase palkade volatiilsuse juures üldse poliitikainstrumendina olulist mõju avaldab.

Pikaajaliste positiivsete efektide alla võib lugeda ka käitumuslikke muutusi. Välja võib tuua kaks peamist: ettevõtjad ei pea hakkama enam palgatulu võtma välja dividendidena ning mingil määral võib see vähendada ka varimajanduse osakaalu nn ümbrikupalkade maksmise vähenemise näol. Kuid kaasnevad ka administratiivsed probleemid – tuleb hakata eraldi skeeme mõtlema inimeste jaoks, kellel on mitu tööandjat või kes töötavad töövõtulepinguga või kes tegelevad veel ise ettevõtlusega.

Sotsiaalmaksulae kehtestamine nõuab ka ümberkorraldust sotsiaalsektori rahastamises, kuna tervishoiu ja pensionide raha väheneb koheselt. Lisaks muutub sotsiaalmaksule tuginevate hüvitiste suurus (nt haigushüvitised, pensionid, vanemahüvitis). Et sotsiaalteenuste pakkumises ei tekiks stagnatsiooni, tuleb sinna suunata lisavahendeid.

Ei tohi ka ära unustada, et maksusüsteemi üks eesmärke ongi tulude ümberjaotus. Sotsiaalmaksu lagi muudab süsteemi regressiivsemaks, st jõukamad hakkavad vähem maksu maksma. Kui soovime senist progressiivsuse taset säilitada peaks paralleelselt muutma näiteks tulumaksu progressiivseks, kehtestama varandusemaksu (nt automaksu või kinnisvaramaksu) või mõne muu progressiivse maksu.

Põhisõnumid:
- Tasub kaalumist – lühiajaline negatiivne efekt sotsiaalmaksu laekumisele, pikaajaliselt signaal, et Eesti soodustab kõrgepalgalisi töökohti, mõju olulisus aga vajab lähemat uurimist
- Sotsiaalmaksust sõltuvate valdkondade rahastamist tuleks mitmekesistada, nt pensionide või tervishoiu valdkonda raha suunamisega muudest maksuallikatest
- Senise maksusüsteemi progressiivsuse säilitamiseks kaaluda teiste sissetulekust või tarbimises sõltuvate maksude sisseseadmist. Kokkuvõttes vähendame tööjõukulu.

riikide järjestamine on üks põnev tegevus :)

2009-10-26T17:46:00.005+02:00

Londonis tegutsev Legatum Institute avaldas Prosperity Index tulemused, milles mõõdetakse muuhulgas ka hea valitsemise ja sotsiaalse kapitali aspekte. Eesti sai nendes vastavalt kohad 19 ja 94, esimene siis vastavalt parim ja teine halvim aspekt Eesti puhul.

Valitsemise kohta öeldakse nii: "Estonia performs well with respect to rule of law as legislation is universally and equally applied. The quality of regulation is very high, placing Estonia within the top 15 nations, and the efficiency of the Estonian civil service is also within the first quartile worldwide. Whereas objective measures of political participation indicate that elections are free and fair, only 44% of the population believe this to be the case.* Confidence in the judicial system is also relatively low at 55%.* Contrastingly, nearly four-fifths of Estonians have confidence in the military, a relatively high rate for this variable.* Furthermore, nearly three-quarters think there is widespread corruption in local businesses, and nearly 80% think the same of local government.*"

Sotsiaalse kapitali kohta nii: "Relatively few people said their friends were important, but nine-tenths felt they could rely on their family and friends in times of need.* Only 18% of Estonians said they had volunteered and just a low 36% had helped strangers in the month prior to the survey conducted in 2008.* Rates of donation are even lower with fewer than one in eight giving to charities.* Estonia is the least religious country, globally, and only 10% are members of a religious institution, placing the country in the bottom quintile on this variable and indicating limited access to religious support networks.* Overall membership in groups is also very low, with very few people affiliated with arts and sports clubs, and only 2% belonging to environmental clubs. "

Huvitav, et selle jutu põhjal on hea valitsemine Eesti kõige tugevam aspekt selle indeksi põhjal, eriti arvestades korruptsioonihinnaguid. Millegipärast peavad koostajad valitsuse efektiivsust ja õigusriiki kõige olulisemaks ja valitsuse korruptsiooni kõige vähemtähtsamaks mõjuriks. Sellest ka Eesti suhteliselt kõrge koht valitsemise aspektis.

Mis siis sotsiaalsel kapitalil Eestis viga on? Koostajad ütlevad, et Eestis on piiratud ligipääs usuorganisatsioonidele, mis toetust pakkuda saavad. Hmm, kui põhimõtteliselt on iga päev võimalik nii Tartu kui Tallinnas linna peal näha usuvärbajaid oma tööd tegemas, siis on see järeldus pisut kahtlane. Võibolla on asi hoopis selles, et Eestis elavad inimesed ei taha, et neile nö ajupesu tehakse ja pigem usuvad kultuuriruumis ja ühiskonnas väljakujunenud eetilistesse tõekspidamistesse ja sotsiaalse kapitaliga pole siin just palju pistmist. Muuseas vabaahtlike osakaal on pisut kõrgem - 30% (vt raportit), mitte 18% nagu indeksis ja kui anda ette vabatahtlike tegevuste loetelu, siis vastab jaatavalt 47% eestimaalastest vanuses 15-74.Raportis on toodud ka huvitav asjaolu, et paljude riikide puhul ongi valitsemise ja sotsiaalse kapitali näitajad vastupidiste tulemustega: kui valitsemine kehva, siis hoitakse rohkem ühte ja vastupidi.

Kas just need riikide kohad nii olulised ongi, aga huvitav lugemine sellegipoolest!

Ettevõtluse elavdamise tugipakett – on või ei ole?

2009-10-06T09:34:00.002+03:00

Septembri lõpus tekkis sõnavahetus Kadri Simsoni (Keskerakond) ja Juhan Partsi vahel (IRL). Kadri Simson heitis valitsusele ette, et kevadel lubatud 6,1 miljardi krooni suurust majanduse elavdamise programmi pole käivitatud. Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts kinnitas, et 6,1 miljardi krooni suurune tugipakett ettevõtjatele on tänaseks avatud ja 3,3 miljardi eest toetusotsuseid tehtud.

Iseenesest tundub veider väidelda teema üle, mis on pealtnäha väga lihtsalt faktidega tõestatav. Ja fakt on ju see, et ettevõtted saavad uusi toetusmeetmeid taotleda. Tugipakett on ettevõtetele avatud ja eksportivad ettevõtted saavad taotleda erinevaid laenu- ja käenduse tooteid. Tõsi küll, kui täpsemalt uurida, siis ilmneb, et riigipoolne panus tugipaketti on 1,7 miljardit ja 6,1 miljardit on tugipakett alles koos pankade täiendavate laenudega (vt täpsemalt Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) vastavat memo).

Tuleb veel täiendada, et uute toetusmeetmete kiire käivitamise nimel vähendati teiste ettevõtluse toetusmeetmete eelarveid ligikaudu 1,2 miljardi ulatuses (vt seesama memo). Põhimõtteliselt vähendati tagastamatute toetuste eelarveid (nt tehnoloogiainvesteeringute, eksporditurunduse, ühisturunduse, välismessidel käimise, teadus- ja arendustegevuse, klastrite arendamise ja ettevõtlusinkubatsiooni, erinevate turismialaste tegevuste jms toetamist) ja loodi uued laenu-, käenduse ja garantiimeetmed, mida tutvustati uue majanduse elavdamise tugipaketina.

MKM loodab küll vähendatud meetmete eelarved taastada, küsides Euroopa Liidu struktuuritoetuste ümbervaatamise käigus ettevõtlusmeetmetele raha juurde. MKM tegi ettepaneku teiste valdkondade (nt sotsiaalvaldkond, keskkond jne) eelarveid solidaarselt vähenda. Praeguseks pole vastavaid otsuseid veel lõplikult tehtud. Seniks ei saa ka väita, et kokkuvõttes oleks riigipoolne tugi ettevõtetele oleks mastaapselt suurenenud, täiendav tugi jääb tõesti 400-500 miljoni krooni kanti, mida Simson ka mainis. Uus tugipakett on olemas, kuid varasemast olulisemalt suuremat tuge see praeguse seisuga ettevõtetele veel ei anna.

Mis mõtet on sotsiaalsetel töökohtadel?

2009-10-04T20:56:00.004+03:00

Tallinna abipaketis töötutele on esikohal sotsiaalsed töökohad ja keskerakondlane Maarika Tuus päris reformierakondlasest peaminister Andrus Ansipilt Riigikogus, "miks ikkagi valitsus ei tegele väga tõsiselt töötuse vähendamisega ja uute töökohtade loomisega". EPL veergudele jõudis peaministri kommentaar, milles ta väitis, et "ei Euroopa Komisjon ega teised rahvusvahelised autoriteetsed institutsioonid [sotsiaalsete töökohtade] meedet ei toeta. Miks? Sellepärast et need sotsiaalsed töökohad, mis on ka Tallinna näitel väga selgelt mittetootlikud töökohad, rikuvad turukonkurentsi."
Ansipi rünnakut pareeris otsekohe Tallinna abilinnapea Jaanus Mutli, kes tõi näiteks, et ka sotsiaalminister Hanno Pevkur korraldab riiklikku tööprogrammi, mille käigus Euroopa Sotsiaalfondi kaud toetatakse ettevõtteid uute töökohtade loomiseks pikaaegsetele töötutele.

Olgu öeldud, et hiljuti EPLi küsitluses toetas IRL-i Tallinna linnapeakandidaat Mart Laar mõistlikke" sotsiaalseid töökohti". Niisamuti ütles Tartus kandideeriv sotsiaaldemokraat Marju Lauristin, et nende erakond kavatseb luua 500 ajutist töökohta, kuid uskus, et need teeksid palju mõtestatumat tööd kui Tallinnas, kuna Tartus on palju rohkem mõttekaid asju, mida teha

Mis nende sotsiaalsete töökohtadega siis ikkagi on? Kas need on tõesti mõttetud? Ja millele kavatseb sotsiaalminister kulutada 700 miljonit krooni euroraha?

Eelpoolkirjeldatud vaidlus meenutab kõrvalt vaadates vormelifänni ja jalgrattasõbra vaidlust kummagi sõiduriista paremusest, ilma et oleks täpsustatud, mis on sõidu eesmärk.

Tallinna linna näitel on tegemist pigem hädaabitöödega, millel on sotsiaalabi tugev komponent. Seega antud juhul ei olegi eesmärk luua pikaajalisi uusi töökohti. Inimestel aidatakse lihtsalt majanduskriis üle elada ja säilitada tööharjumus, et vältida heitumust.

Sotsiaalministeeriumi programmi töökohtade loomise toetus on tööhõivele suunatud, sest
soovitakse laiendada palgatoetust, ehk makstakse kinni üksnes osa tööjõukulust.

Samas tuleb nõstuda Ansipi seisukohaga rahvusvaheliste ekspertide skepsisest sotsiaalsete töökohtade vähesest efektiivsusest arvamust kinnitab paar aastat tagasi avaldatud rahvusvaheline uuring, milles osalesid ka Praxise eksperdid. Selle kohaselt avalikku sektorisse loodud ajutised töökohad ei suurenda ilmtingimata inimeste võimalusi pikaajaliselt tööd saada. Samas, kui erasektor panustab töökoha loomisel, on pikaajalist tööhõivet silmas pidades tegemist efektiivsema meetmega.

Ainus Ansipi väide, millele me põhjendust ei leia, on see, et sotsiaalsed töökohad rikuvad turukonkurentsi. Nendele töödele ju pole konkurentsi erasektoris.

Põhikoolide teeninduspiirkondade kaotamine - kõik lapsed piirkonna kooli?

2009-10-01T13:11:00.014+03:00

Isamaa ja Res Publica Liit (IRL) on kohalike valmiste eel Tartus tõstatanud küsimuse põhikoolide teeninduspiirkondadest. Õigemini on IRLi üks valimislubadustest Tartu linnas, et kõikidele põhikoolidele kehtestataks teeninduspiirkonnad. See tähendab, et iga laps saaks võimaluse õppida elukohajärgses koolis ja ei peaks esimesse klassi minnes katsetel konkureerima. IRL-i Tartu piirkonna juht Peeter Laurson ütles Tartu Postimehele:

"Põhihariduse omandamiseks ei peaks laps sõitma teise linna otsa, kui läheduses on koolimaja olemas."

Põhikoolide teeninduspiirkondade ning koolikatsete teema on oluline haridusküsimus, mis kindlasti väärib ka kohalike valmiste kontekstis tähelepanu. Vastavalt põhikooli- ja gümnaasiumiseadusele kinnitab kooli teeninduspiirkonna kohaliku omavalitsuse volikogu. Samas jätab seadus justkui võimaluse ka mitte igale kohaliku omavalitsuse koolile piirkonda määrata. Nii näiteks ei ole Tartu linna üldhariduskoolide koolide teeninduspiirkondade nimekirjas Miina Härma Gümnaasiumi (MHG) - seega puudub MHGl teeninduspiirkond. Kuna kooli soovijaid on alati rohkem, kui koolis kohta, selgitatakse sellesse kooli õppima asujad katsete alusel (koolid nimetavad neid ise muu nimega, nt "õppepäevad").

See arutelu koolikatsete teemal kipub sageli maailmavaateliseks. Vähem räägitakse sellest, mis on ühe või teise lahenduse võimalikud mõjud. Vanemate võimalus ja soov valida lapsele nende arvates parim kool, sõltumata pere elukohast, ei kao ju teeninduspiirkondade kehtestamisel kusagile. Kui ühte või teise kooli saamine sõltub lapse elukohast, siis hakkavad lapsevanemad oma lapse kooli valikut "teostama" läbi sissekirjutuse. Sellel puhul võib ikkagi tekkida ja ilmselt tekibki olukord, kus kooli võimalused jäävad alla sinna soovijate arvule. Mida sellisel puhul ette võtta? Lahenduseks on katsed.

Täpselt sama probleem on Tallinna nn eliitkoolidel, kus populaarsete koolide ümbrusse kirjutatakse sisse palju lapsi. Neisse koolidesse oleks ikkagi nii palju tahtjaid, et tuleb kuidagi valik teha. Ja sel juhul tekibki olukord, kus piirkonna kehtestamine probleemi sisuliselt ei lahenda.

Samas võib veel selline teeninduspiirkondade kehtestamine tekitada uusi probleeme või kõrvalmõjusid. Kohe tekib piirkonna kehtestamisel küsimus, kuhu piirkond täpsemalt "joonistada". Teiseks, nagu IRLi enda üks volikogu kandidaatidest MHG direktor Ene Tamberg märgib, võib sissekirjutusest kujuneda äri kooli piirkonna elanikele.

Kas tööandjad oskavad töötajate tervisesse investeerida?

2009-10-01T08:46:00.006+03:00

Hiljuti vaieldi meedias ja Riigikogus selle üle, kas töötajate tervise heaks tehtavad kulusid on otstarbekas maksustada erisoodustusmaksuga. Sotsid olid ettepaneku esitajad, reformierakond selle tuline vastane. Rohelised trikitasid: rahanduskomisjonis toetasid eelnõud, kuid suures saalis enam mitte. Tulemus - eelnõu hääletati 49 poolt ja 35 vastuhäälega edasisest menetlusest välja.
Varem on sisult sarnase eelnõu Riigikogusse toonud ka Keskerakond, mis samuti toetust ei leidnud. Tookord oli ettepaneku sisu siiski palju üldsõnalisem, mistõttu ei tundunud pingutus esitajate endi poolt eriti tõsiseltvõetav.
Reformierakonna fraktsiooni liikme ja rahanduskomisjoni esimehe Taavi Rõivase sõnul on "[kontekstis, kus riigieelarve enam-vähem mõistlikku tasakaalu saamise, riigi rahanduse jätkusuutlikkuse ja eurole ülemineku nimel nähakse kurja vaeva,] opositsiooni poolt ebareaalne tuua lauale eelnõu, mis eelarvest tohutult raha välja viib.“

Ons selline reaktsioon adekvaatne?

On õige, et erisoodustusmaks on oluline tulu riigieelarve jaoks. Maksuameti andmetel maksid ettevõtted 2008. aastal erisoodustusmaksuna ligi 424 miljonit krooni tulumaksu ja 666 miljonit krooni sotsiaalmaksu ehk kokku ligi miljard krooni.
Kuid deklareeritud soodustustest puudutab seni tervist üksnes töötajate tervise kontrollile tehtud kulutused ja need moodustavad 0.3% kõikidest erisoodustustest ehk riik saab aastas neilt maksutulu üksnes mõned miljonid kroonid (2008. aastal arvestuslikult 3 miljonit krooni).
Seega on Taavi Rõivase arvamus ülepingutatud ja tabas üksnes märgi serva peal. Pigem on õigus Eiki Nestoril „Seetõttu pole Nestori sõnul tõsiselt võetav ka koalitsiooni jutt, et riigil jäävad miljonid saamata, pensione ei saa maksta või kroon on ohus.“
(Ehkki riigil jäävadki saamata miljonid :-) - tervelt 3 tükki.)
On olemas võimalus, et osa tervise kulusid on ettevõtted teiste ridade alla pannud (nt deklaratsioonil rida „Tööandja vara tasuta või soodushinnaga kasutada andmine ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks“ – nt ettevõtte jõusaali kasutamine. Kuid kuidagi ei usu, et oleks tegemist nii suurte kuludega, et see tohutult raha välja viib eelarvest.

Lõpetuseks. Rõivase väide, et see otsus viib hulgaliselt raha välja, ei ole täpne, sest täna niikuinii ei laeku seda raha eelarvesse. Kui aga Reformierakond arvab, et ettevõtjad on hingelt petturid ja hakkavad tulevikus kantima raha töötajate tervise toetuse sildi all maksudest kõrvale hiilimiseks (sest ainult nii satuks eelarvelaekumised ohtu), siis tuleks see kõlava ja selge häälega välja öelda, mitte ajada segast juttu.

Tallinna kodude maamaksuvabastus - palju kära ja kõhutundel rehkendusi?

2009-09-24T08:29:00.003+03:00

Nii IRL kui ka Reformierakond on oma valimislubadustena välja käinud idee kaotada Tallinnas maamaks kodudelt. Põhjendused on suhteliselt sarnased kummalgi erakonnal. Reformierakond põhjendab maamaksust vabastamist selliselt: „Kriisi leevendamiseks vähendame Teie kommunaalkulusid ja maksukoormust“. IRL põhjendab maamaksust vabastamist tallinlaste toimetuleku parandamisega.

Teadupärast määrab maamaksu suuruse kohaliku omavalitsuse volikogu igal aastal. Paar aastat tagasi oli Tallinnas maamaksu üle elav poliitiline arutelu. Nimelt alates 2008.aastast otsustas Tallinna linnavolikogu Keskerakonna juhtimisel tõsta linnas oluliselt maamaksu. uSelle otsuse mõjul suurenesid Tallinna linna tulud maamaksult 2,5 korda (129-lt 320 miljoni kroonini), mis oli ligi 15 korda suurem kasv kui linna kogueelarve tõus. Maamaksu tõstes linnavolikogu (KE juhtimisel) võttis vastu ka otsuse, mille kohaselt said pensionärid taotleda maamaksutõusu hüvitamist.

Paljudes kohalikes omavalitsustes on maamaksumäärad juba maksimumilähedal. Tallinna linna maamaksumäär oli aastatel 2002-2007 0,6%, seega maamaksu osakaal linna eelarves perioodi jooksul vähenes. Maamaksu tõstmine majanduslikust loogikast lähtuvalt, on seega põhjendatud. Iseküsimus on, kas maamaksu tõstmine nii järsult oli parim lahendus.

Tõenäoliselt eelnimetatud valimislubaduse õiguslikku poole ettevalmistusena (muud selgitust on raske leida) võeti IRL’i, Reformierakonna ja SDE ettepanekul Riigikogus vastu muudatus maamaksuseaduses selle aasta juunis, mis andis kohalikele omavalitsustele võimaluse (mitte kohustuse) vabastada kodu aluseks olev maa maamaksust. Samateemaline arutelu Riigikogus peegeldab toona kujunenud vastuseisu koalitsiooni ja Keskerakonna vahel, kes seda ei toetanud ning tegi ettepaneku kompenseerida väiksema laekumise riigieelarvest. Viimane ettepanek muidugi läbi ei läinud ja arutelu tulemusena tekkis eelnõusse täiendus, mis selgelt ütleb, et otsusest tekkivat eelarvetulude vähenemist ei hüvitata riigieelarvest.

Reformierakond on kodude maamaksuvabastuse lubaduse puhul varem märkinud, et see tähendaks ca 200 mln krooni linnakassasse vähem raha. See on linnaeelarves märkimisväärne summa, mille eest saaks olulisi teenuseid finantseerida. Kuna nende valimiste ajal on palju räägitud ja võrdlusi toodud lasteaedadega, siis selles kontekstis tähendab 200 mln krooni ca 25% 2009. aasta lasteaedade rahastamisest Tallinnas. Muidugi ei tähenda see, et üks või teine linnavalitsus kavatseb auku lasteaedade arvelt täita – näide on lihtsalt suurusjärgu illustreerimiseks toodud. Reformierakond on lubanud tekkivat eelarveauku täita kolmest allikast: propagandakulude vähendamine, ametnike palkade vähendamine ja euroraha.

Eurorahast ei saa seda auku päris täita, sest suuremad eurorahast finantseeritavad projektid on konkreetsete tegevuste jaoks (nt teedeehitus) ning seda raha ei saa muuks otstarbeks kasutada. Mingil määral saab kahe esimesena nimetatud tegevuse pealt kokku hoida kindlasti, kuid 200 miljonilist auku see suure tõenäosusega ära ei kata. Näiteks peaks 200-miljonilise augu täitmiseks vähendama Tallinna LV palgakulusid rohkem kui 10% võrra.
Küll aga tuleb tunnustada, et RE on vähemasti mõelnud ja ideid pakkunud, kuidas puuduvat summat katta. IRLi puhul avalikust inforuumist sellelaadseid mõtteid ei õnnestunud leida.

Kõrvalmärkusena olgu lisatud, et arvamused kodude maamaksuvabastuse mõjust linna eelarvele kõiguvad erakonniti pea kaks korda – Urmas Reinsalu on Riigikogus väitnud, et summa on alla 100 mln krooni ja Toomas Vitsut hinnanud mõju 220 mln kr peale. Hiljuti Eesti Päevalehe küsimise peale esitati jälle uued arvutused.

Keskerakonna sõnakomistused maksudega

2009-09-23T18:09:00.009+03:00

Tundub, et suures valimistuhinas lähevad ka poliitikutel sõnad sassi. Tänases Äripäeva artiklis kirjutab Kadri Simson:

Keskerakond on vastu sellele, et tõstetakse otseseid makse, mis eelkõige mõjutavad kõige nõrgemaid.

Selle aasta juunis Riigikogus rääkis aga Kadri Simson:

Keskerakond ei toeta kaudsete maksude tõstmist, sest see koormab eelkõige madalapalgalisi, lapsi ning eakaid. Õiglasem on tõsta tulumaksu ning luua kõrgem maksuaste kõige jõukamatele.

Loodetavasti saavad nad ise siiski aru, mida nad tõsta tahavad.

Kui hea töömeeleolu on Eesti koolides?

2009-09-20T22:09:00.008+03:00

Haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas (IRL) rõõmustas hiljuti Eesti avalikkust teatega, et „23 riigi hulgas oleme kõige paremal kohal, kui hinnata töömeelelolu ja eesmärgipärasust tunni läbiviimisel. Meie õpetajatel on nende riikide arvestuses klassis kõige tugevam distsipliin", kommenteerides vastvalminud OECD õpetajauuringut.
Tõsi, Eesti ja Bulgaaria õpetajatel võrreldes oma teiste riikide kolleegidega kõige rohkem tunnis aega õppimise ja õpetamisele pühendumiseks ning Eesti õpetajatel on teiste riikide õpetajatega võrreldes kõige harvem tunnis distsipliiniprobleeme. Ehk teisisõnu on meie klassiruumides kõva kord.

Samas, nagu öeldakse, on ühel mündil alati kaks külge. Kindlasti pole nii, et range distsipliin üksi võimaldaks viidata Eesti koolihariduse kvaliteedile. See puudutab eriti klassi distsipliini. Distsipliiniga liialdamine ning liialt range korra rõhutamine võib olla pärssiv õpilaste arengu suhtes ning takistada õppimist soodustava koolikliima teket.
OECD samast uuringust tulebki välja, et hoolimata Eesti soodsast distsipliinist ei ole siinsete koolide õpetajate-õpilaste suhted sugugi head.
Vastupidi, koos teiste Ida-Euroopa riikidega jääme selles osas kõvasti maha Skandinaaviamaadest, mida koolisüsteemi ülesehitamisel tugevasti eeskujuks seatakse.

Alati mitte laabuvad suhted on ilmselt üheks teguriks nii Eesti õpetajate tagasihoidliku tööga rahulolu kui ka Eesti õpilaste vähese koolirõõmu taga.
Õpetajate vähesele tööga rahulolule viitab samuti käesolev OECD uuring, õpilaste vähesele õnnelikkusele on varasemalt viidanud TIMSS 2003. Rahvusvaheline matemaatika ja loodusainete võrdlusuuring TIMSS tõi esile, et matemaatikat meeldib õppida 14% õpilastest (rahvusvaheline keskmine 29%), keemiat ja füüsikat meeldib õppida vastavalt ainult 17% ja 11% õpilastest.
Millegipärast on Eestis kombeks enam uskuda Eesti kohta positiivseid kui negatiivseid uudiseid. Aasta tagasi pidas minister samuti õpetajate ja õpilaste vähest töörõõmu eelarvamuseks. Loodame, et peatselt ametisse asuvatele kohalikele omavalitsustele koolielu korraldamisel meenub, et see pole pelgalt kõva kord või puuduv raha, mis koolikliima teadmiste omandamiseks sobivaks muudab.

Kas arstide palgad vähenevad veerandi võrra?

2009-09-13T18:08:00.007+03:00

Just nii väitis Tallinna abilinnapea keskerakondlane Merike Martinson 7.09.2009.a ajalehes „Pealinn“:

„Kui ravikindlustusmakse jätkuvalt ei laeku ning reserve kasutusele ei võeta, peab haigekassa haiglatega lepinguid umbes 25% ulatuses vähendama. Kuna praegu on arstide koormus optimaalne, tähendab see, et kui koondama ei minda, peavad nad edasi töötama 0,75 koormusega. «Kas aga arstid sellise sissetuleku kaotusega ka lepivad?» küsib abilinnapea /.../“

Kahjuks ei olnud artiklis toodud rehkenduskäiku, kuidas abilinnapea vastuseks just 25% sai, kuid nende andmete põhjal, mis avalikult kättesaadavad ning Praxise käsutuses, on nii koledat tulemust väga keeruline saada.

Viimasel Eesti Haigekassa nõukogu koosolekul arutati 2010.a eelarvet, milles eriarstiabi kulusid on plaanis vähendada 4,2% (6,19 vs 6,46 miljardit krooni) – samas suurusjärgus kogu ravikuludeks planeeritud raha vähenemisega. Sellega seoses arutati muuhulgas võimalust vähendada raviteenuste hindasid 6%. Kuna haiglate palgakulud moodustavad pisut enam kui pool haiglate eelarvetest, tähendaks kogu vähenemise katmine palkade arvel umbes 12%-list palgavahendite kaotust.

Ka teisipidine rehkendus - kuni 500 miljonit eriarstiabikuludest, mida soovitakse kokku hoida - annab tulemuseks 7,6%.

Siiski on tervishoiu rahastamise lähiaja seis päris tume. Juba kevadel vähendati haiglate lepingumahtusid ligikaudu 5% ja pikendati ravijärjekordade lubatud pikkusi. Paar nädalat tagasi kinnitas EHK nõukogu teise negatiivse lisaeelarve käesolevaks aastaks, millega jaanuaris kinnitatud 2009.a eelarve mahtu vähendati ligi miljardi krooni võrra. Eriarstiabi kulude eelarvet on kokku vähendatud 560 miljoni krooni võrreldes algselt kavandatuga.

Kogu ravikindlustuse laekumine sotsiaalmaksust peaks 2010.a vähenema üle 8% võrreldes tänavusega ning 2008.a kõrgseis ei taastu isegi 2013. aastaks. Seda eeldusel, et reserve kasutatakse praegu seadusega lubatud ulatuses. Tõsi, kasutades reserve kiiremini, saavad need ka varem otsa ja puudujäägi katmiseks tuleks leida teisi allikaid.

Kõige nukram on seis hooldusravi osas, kus ühelt poolt kavandatakse eurorahade toel uusi investeeringuid, ent samal ajal on teenuse rahastamine umbes kolm korda väiksem tegelikust vajadusest (2009.a juunis valminud, ent veel avaldamata PricewaterhouseCoopers'i hoolduskoormuse uuring sotsiaalministeeriumi tellimusel).

Pentus ja Pihl lubavad Tallinnasse rohkem euroraha tuua

2009-09-13T18:04:00.006+03:00

Euroraha kasutamisest on viimasel ajal palju räägitud ning valdavalt on kõlanud kriitika euroraha kasutamise aeglase tempo üle. Sel nädalal on kaks Tallinna linnapea kandidaati – Jüri Pihl ja Keit Pentus kritiseerinud Tallinna tagasihoidlikku eurorahade kasutamist.

Õige on väide, et kui Tallinna eelarve moodustab umbes kolmandiku kõigi Eesti kohalike omavalitsuste eelarvetest, siis suurusjärk 100 miljonit krooni euroraha on käesoleval aastal KOV-de eelarvetesse planeeritud 2,1 miljardist oluliselt tagasihoidlikum proportsioon.

Samal ajal on sellise etteheite puhul oluline arvestada, et suurte investeeringuprojektide puhul ei sõltu otsused ja projekti käekäik mitte ainult Tallinna linnavalitsusest (TLV), vaid ka valitsustasandi otsustest. Siinkohal mängib oma rolli ka TLV ja valitsus vaheline koostöö või siis selle puudumine. Nii et kui linnapeakandidaadid väidavad, et nemad suudavad euroraha paremini Tallinnas kasutada, siis vähemalt suurprojektide puhul on selleks vaja ka Valitsuse soodsaid otsuseid.

Suuremad infrastruktuuri projektid on kinnitatud Vabariigi Valitsuse poolt transpordi infrastruktuuri arendamise investeeringute kavaga ja linnaliste piirkondade arendamise investeeringute kavaga.

Väiksemaid projekte (nii investeeringuprojekte, IT-projekte, koolitusi ja arendustegevusi haldusvõimekuse suurendamiseks jms) saavad kohalikud omavalitsused taotleda vastavalt oma äranägemisele avatud taotlusvoorude kaudu. Siin sõltub eurorahade saamine taotlemise aktiivsusest ja sellest, kas taotlus oli põhjendatud ning kvaliteetselt ette valmistatud.

Transpordi valdkonnas on investeeringute kava põhinimekirjas nimetatud järgmised Tallinna projektid:

Veerenni tn ja Filtri tn ühendustee on positiivne otsus juba langetatud, ehitushange läbi viidud ning töödega alustatud ja tööd peaks lõppema 2010a mai lõpuks.
Ülemiste liiklussõlme rekonstrueerimise (EL toetus on kavandatud 750 mln krooni ja TLV vajalik kaasfinantseering 250 mln krooni) ajaks on kavandatud 2010-2012.

Lisanimekirjas, mida rahastatakse alles siis, kui põhinimekirjast (kus on kokku 24 projekti üle kogu riigi) raha vabaneb, on Tallinnast:

Russalka ristmiku ümberehitus (EL raha on kavandatud 502,5 mln krooni) ning
Pärnu mnt Nõmme raudteeülesõidu projektiga (EL raha on kavandatud 108,5 mln krooni)

Kahe suurema projekti – Ülemiste ja Russalka liiklussõlmede – puhul on projekti käekäik seotud Tallinna linnavalitsuse ja riigi keskvalitsuse asutuste vahelise koostööga – alates vajalikest lubadest kuni maaküsimusteni välja. Näiteks alles selle aasta suvel võttis Riigikogu vastu seaduse, mille alusel saab üldse väljastada luba merepõhja ehitamiseks. Ülemiste liiklussõlme projekti teeb veel segasemaks asjaolu, et EL raha ei võimalda projekti täies mahus teostada, mistõttu tuleb Tallinnal leida täiendavalt ca 267 miljonit krooni. Seetõttu saab Tallinnal järgmise aasta eelarve koostamine olema kindlasti keeruline.

Linnaliste piirkondade arendamise meetmest võimalik kokku saada 188 mln krooni, millest on kavas rahastada näiteks ühistranspordi prioriteedisüsteemi ning perekeskse elukeskkonna kujundamist. Ka siin on lõplik otsus projekti nimekirja lülitamisest Vabariigi Valitsuse teha.

Avatud voorude kaudu on Tallinn seni edukalt taotlenud raha ca 72 mln krooni ulatuses (näiteks on toetatud Botaanikaaia uut kasvuhoonet, Loomaaia paksunahaliste maja ja Bastioni käikude renoveerimist). Siinkohal tuleb küll tõdeda, et arvestades linna võimekust võinuks oodata Tallinnalt rohkem edukaid projektitaotlusi. Eks näis, mida valimised toovad ning kas Tallinn asub aktiivsemalt avatud taotlusvoorude võimalusi kasutama.
_______________________________
Loe lisaks:
Paar kuud tagasi valmis Praxise, SEI-Tallinna, IBS ja Ernst & Youngi ühistööna EL struktuurifondide analüüs, kus samuti toodi välja raha ärakasutamise riskid. Analüüs näitas, et suuremad riskid avalduvad mõne aasta pärast, kui väljamaksete kohustused suurenevad hüppeliselt.

Praxis jälgib valimiskampaaniat

2009-09-13T14:41:00.010+03:00

Kohalike valimiste eelsel perioodil jälgivad Praxise analüütikud poliitikute väljaütlemisi, mida kommenteerime koos täiendavate tõendusmaterjali lisamisega, et tekiks tasakaalustatud ja terviklik pilt. Aitame näha väljaütlemiste taha analüüsides öeldut ning lisades viiteid avalikele infoallikatele. Kõike selleks, et lihtsustada orienteerumist karmi tõe, pooltõe ja ebatõe vahel.

Koostöös Kanal2-ga kommenteerime huvitavamaid poliitikute mõtteid ka Kanal2 valimissaates Luurekeskus.

Kuna tegemist on kohalike omavalitsuse valimistega, siis programmide analüüs, mida oleme varem teinud, ei tundunud kõige asjakohasem. Püüame keskenduda teemadele, mis lähevad korda kõigis Eesti paikades ja millega tegelemine kuulub otse või kaudselt KOV pädevusse.

Sõltumatu mõttekojana ei võta me poliitilisi seisukohti, kuna usume, et igaühel on õigus oma maailmavaatele ja poliitilistele eelistustele. Teisalt usume samuti, et igaühel on õigus saada valikute tegemiseks terviklikku teavet.

Püüame kommenteerida kõikide suuremate erakondade väljaütlemisi Praxise kompetentsi piirides. Projekt on ettevalmistus järgnevateks kodanikuvaatluse projektideks, millega Praxis soovib tuua rohkem läbipaistvust ja tõenduspõhisust poliitikasse. Eesmärgiks pole osundada üksnes ekslikele mõtetele, vaid ka neile, mis esiotsa hirmutavad või võõrad tunduvad, kuid tegelikult ongi olulised, selleks et nende suhtes midagi ette võtta.

Tore oleks kuulda, mida teised meie ettevõtmise kohta arvavad. Oodatud on ka huvitavad vihjed väljaütlemiste kohta, mida on võimalik tõendite varal kontrollida.

Dividendid Eesti Energiast kui elektrimaks - repliik

2009-08-28T09:51:00.003+03:00

Valitsus on otsustanud defitsiidi katmiseks mitte makse tõsta, vaid võtta dividende riigiettevõtetest üle kahe miljardi, sealjuures Eesti Energiast.

See tuletab mulle meelde lugupeetud professori Janno Reiljani mõttekäiku, kes kunagi kirjutas, et Eesti Energia dividendid riigieelarvesse ei ole midagi muud kui elektrimaks. Sest kust need dividendid ikka tulevad kui kõrgemast elektrihinnast. Ning kui vaja järgnevatel aastatel teha Eesti Energial investeeringuid, siis peab taas tõstma elektrihinda.

Kuna osa elektrist ning ka toodangust, mis kasutab elektrit sisendina, eksporditakse, siis osa sellest "maksust" samuti eksporditakse, ja õnneks ei lange kogu selline peidetud maks Eesti inimestele.

Väljarände positiivsetest mõjudest

2009-08-12T06:52:00.003+03:00

Marit ja Toomas Hinnosaar käsitlevad oma ajaveebis väljarände positiivset ex-ante mõju inimkapitalile võrreldes seda tavapärase ajude väljavoolust tingitud negatiivse efektiga (ex-post efekt).

Võimalus lüüa tulevikus läbi laias maailmas võib inimesi motiveerida rohkem pingutama ja omandama parema hariduse. Isegi kui suur osa neist inimestest rakendavad kogutud teadmisi ja oskusi teistes riikides, jääb mingi osa siiski ka koduriiki. Ajude väljavool on hea, kui ex-ante efekt pikaajaliselt ex-post efekti domineerib.

See tuletas mulle meelde, et kui tegime Praxises 2003. aasta lõpus tervishoiutöötajate migratsiooniuuringut, siis kuulsin migratsiooni ex ante positiivse mõju kohta järgmist näidet. Nimelt pani võimalus välismaal arstina tööd saada arstitudengid mõned aastad tagasi usinalt Põhjamaade keeli õppima. Räägiti, et Tartus Folkuniversitetetis oli rootsi keele kursusel enamus õppureid arstitudengid. Vaevalt, et nad kõik nüüd Rootsi läksid, aga kokkuvõttes tõstis see kindlasti Eesti arstide rootsi keele oskust.

Ilmselt just tervishoiuvaldkonnas, kus välismaale tööleminemise võimalus väga konkreetne, on (oli) ex ante mõju olemas. Tookordne küsitlus arstitudengite, hambaarstiks, õeks või ämmaemandaks õppijate seas näitas, et tervelt 85% soovis töötada välismaal. Täitsa huvitav oleks korrata tervishoiuvaldkonna tudengite seas seda küsitlust, et näha kas ka mingit muutust on toimunud.

Kõrgharidusele juurdepääsu mustrid väljenduvad sisseastumisprotsessis

2009-07-06T13:53:00.002+03:00

Katsed kõrgkoolidesse on hoogu kogumas. See toob taas päevakorda sisseastumiskriteeriumite hindamispoleemika selle üle, kuidas ülikoolid kvalitatiivseid väärtusi (näiteks motivatsioon, süstemaatiline maailmakäsitlus) kvantitatiivsesse vormi „tõlgivad”. Tudengite selekteerimisel saab eristada järgnevaid põhimudeleid: universaalne (Eestis levinud), individuaalne (sagedasti kasutatav USAs) ja kategoriseeriv lähenemine. Universaalne lähenemine tähendab kõikidele sisseastujatele samade reeglite kehtestamist, võimaldades selekteerimisprotsessis minimaalset ressursside kulu ning oma standardsuse tõttu lihtsast kasutatavust. Samas panustab selline lähenemine tugevasti kõrghariduse elitaarsuse edendamisse. Individuaalne lähenemine lubab reegleid painutada vastavalt kandidaadi potentsiaalile, olles ajakulukas, kuid võimaldades kandidaadi omapära arvestada. Unikaalsuse arvestamine annab selge eelise neile, kes suudavad infot atraktiivsemalt edastada. Kolmandat ehk kategoriseerivat lähenemist teatakse ka kui positiivset diskrimineerimist, mis eeldab ühiskonna lahterdamist, võimaldades sel moel erinevatele gruppidele kehtestada eeldatavasti just neile kaaskonkureerijatega võrdsemad võimalused kõrghariduse omandamiseks. Selline lähenemine püüdleb aktiivselt, kuigi mitte alati edukalt, kõrghariduspopulatsiooni sarnasuse suurendamise poole üldise rahvastiku mitmesuguste näitajatega (sugu, vähemuste osalemise osakaal, sotsiaalmajanduslik taust jms), mis on üks õiglase ligipääsu aluseid kõrghariduses.
Olenemata mudeli valikust sisseastumiskriteeriumite koostamisel on lõpptulemus sarnane - ebavõrdsus ei kao, küll aga muutub ebavõrdsuse muster. Hariduspoliitilisest perspektiivist vaadatuna ei olegi eesmärk kõikide indiviidide absoluutne võrdsus, vaid pigem mitmekülgsuse arvestamine ning seeläbi kõigile ühiskonna liikmetele õiglast juurdepääsu võimaldavate tingimuste loomine. Erinevalt praegu Eestis levinud valdavalt universaalsest lähenemisest aitaks kõrghariduse pluralistlikele ootustele ja vajadustele paremini vastata erinevate hindamistüüpide kombineerimine. Kõikide indiviidide potentsiaali maksimaalselt arvestav ning arendav efektiivne kõrgharidussüsteem on üks riigi jätkusuutlikkuse võtmetest.

Parempoolse Praxise rehabilitatsioon?

2009-06-11T16:49:00.005+03:00

Alles üsna hiljuti positsioneeris Kesknädal Praxise kui "parempoolne mõttekoda". Aga huvitav, et eile Riigikogus kõlbas Keskerakonnal seda parempoolset mõttekoda lausa kolm korda tsiteerida (vt stenogrammi).

Alguses loeti ette meie mõtted blogisissekandest maamaksu seaduse kohta. Ja öötundide veetmiseks refereeriti lausa kaks korda eilset Päevalehe artiklit maksude kohta. Huvitav, kas Keskerakonna tänu avaldub nüüd selles, et järgmises Kesknädala numbris öeldakse, et me oleme nüüd vasakpoolsed?

Ja reformierakonnale soovitan siis järgmine istung tsiteerida vastukaaluks meie mõttehommiku ajaveebi, kus kirjutame, et vanemahüvitisel siiski on mõju sündimuskäitumisele, hoolimata sellest, mida opositsioon mõnikord väidab.
Aga igatahes tore, et suudame elevust Riigikogu saali tuua. :)

Kuidas teha pensionide kärpimist

2009-05-28T18:11:00.004+03:00

Probleemid sotsiaalvaldkonna suurte kuludega, sealhulgas pensionidega on ilmselged.

Mitte et meil oleksid pensionid suured. Kaugel sellest, igasuguste rahvusvaheliste arvestuste järgi on meil pensionid väga tagasihoidlikud. Aga meil on pensionäre suhteliselt palju võrreldes meie hõivatutega - kokku ligi 380 tuhat pensioni saajat. Ligi 290 tuhat vanaduspensionäri, 70 tuhat töövõimetuspensionäri ja veel ca 20 tuhande jagu toitjakaotuspensionäre ja rahvapensionäre.

Riikliku pensionisüsteemi probleemid tulenevad kahe asjaolu kokkusattumisest.
Esiteks pensionide kiire tõus, mis oli tingitud pensionide erakorralistest
tõstmistest varasematel aastatel (2004-2007) ning pensionide kasvu
sidumisest 80% ulatuses sotsiaalmaksuga (alates 2007). Need tõusud oleks
toonud kaasa I samba defitsiidi ka majanduse normaalse arengu korral, kuid seda oli plaan katta muudest maksutuludest, mis nüüd on samuti ära kukkunud.
Praxise 2004. aasta pensioniraportis soovitasime sidumist sotsiaalmaksuga kuni 66% ulatuses, mis oleks praegust probleemi küll pisut leevendanud, ehkki ka see oleks tähendanud lühiajalist defitsiiti. Nii et ei saa öelda, et me oleksime valitsusest targemad olnud.

Teiseks raskuste põhjuseks on majanduslangus, milleks Eesti sotsiaalkindlustussüsteem ei olnud hästi valmis. Fikseeritud vahetuskursi
tingimustes peaks sotsiaalkindlustussüsteem samuti olema vaba nominaalsetest jäikustest, et majandus saaks kohaneda. See tähendab, et vajadusel peavad alanema lisaks hindadele ja palkadele ka toetused. Kuid Eesti toetuste süsteem ei olnud võimaliku majanduslangusega arvestanud. (Vt varasemat postitust nominaalsetest jäikustest)
Ja toetuste vähenemine võiks toimuda nii, et vaesuse vältimiseks majanduskriisi tingimustes, kõige madalama sissetulekuga inimesed kaotaksid toetustes vähem.

Kui pensionide alandamine osutub siiski möödapääsmatuks, siis võiks mitte vähendada proportsionaalselt kõiki pensione, vaid kaaluda kas pensionivalemi üksikute komponentide muutmist või pensionide maksustamise muutmist.

Näiteks võib kaaluda täiendava tulumaksuvabastuse ajutist alandamist (mis praegu on 3000 krooni kuus). Selle alandamise tulemusena väikese pensioni saajad kaotavad vähe või üldse mitte. Samuti ei oleks vaja siis muuta pensionikindlustussüsteemi vaid lihtsalt tulumaksu seadusest ühte numbrit.

Kui vähendada pensione, siis võiks vähendada pigem staažiosaku ja kindlustusosaku suurust ja mitte muuta baasosa. Samuti võiks mitta muuta rahvapensioni. Selle tulemusena madalama pensioni saajad taas kaotaksid oluliselt vähem, kui kõrgema pensioni saajad.

Ehkki need muutused võiksid aidata leevendada lühiajalist defitsiidiprobleemi, siis pikaajaliselt peab tagasi tulema pensionide indekseerimise valemi muutmise juurde või tegeliku pensioniea tõusu juurde. Ja viimase juurest jõuame omakorda eestlaste kehva tervise juurde, mis ei lase meil kaua tööturul olla ja pensioniiga tõsta. Polegi nagu häid lahendusi.

Tüli Töötukassa ümber

2009-05-20T13:25:00.008+03:00

Uus töölepinguseadus on valitsuse põhjalikult tülli ajanud. Kostub arvamusi, et olukorras, kus kõigi töötajate palgad vähenevad, pole mingit õigustust ühe grupi eelistamiseks. Koondamise lihtsamaks muutmine aga elavdaks oluliselt majandust. Tasuks siiski meenutada, et Eesti on madalaimate töötushüvitistega (sh töötuskindlustus ja töötutoetus) riigiks Euroopas ning millal siis veel saab töötuskindlustussüsteem täita oma rolli majanduse automaatse stabilisaatori ja tarbimise silumise osas kui mitte kõrge töötuse tingimustes. Teisalt on muidugi tõsi ka see, et koondamisregulatsioon on meil võrreldes Euroopa riikide keskmisega veidi rangem ning paha ei teeks ka selle lihtsustamine. Missugused variante võiks veel kaaluda vähendamaks uue seaduse rakendamisega kaasnevaid kulusid ?

Tasuks ikkagi kaaluda töötuskindlustushüvitise mittemaksmist vabatahtliku töötuse korral ehk omal soovil või poolte kokkuleppel töösuhte lõpetanutele. Tõsi, et paljudel juhtudel ei ole tegelikult tegemist vabatahtliku töötusega, vaid tööandja poolt pealesunnitud käitumisega, kuid mingi osa on siiski vabatahtlik ning hüvitise maksmine sel juhul avab süsteemi nö moraaliriskile. Samuti võib arvata, et koondamise lihtsustamine ja odavamaks tegemine, muudab tulevikus ka tööandja käitumist ning tööandjad on valmis lõpetama töösuhte pigem koondamise läbi kui sundima töötajat omal soovil lahkuma. Vähemalt võiks mõelda selle sätte rakendamise edasilükkamisele.

Samuti võiks kaaluda nn karmimat ajatamist töötuskindlustushüvitise saamisel ehk näiteks kui inimene kaotab töö koondamise tõttu, siis saab ta kõigepealt oma kolme kuu koondamishüvitise ning järelejäänud aja eest saab siis töötuskindlustushüvitist. Antud näite korral siis saaks siis koondamishüvitist umbes 90 päeva eest, töötuskindlustushüvitist 70% ulatuses umbes 10 päeva ja edasi juba 50% ulatuses. Teisisõnu hüvitise saamise periood ei pikeneks koondamishüvitise suuruse võrra nagu praeguses eelnõus mõeldud. Koondamishüvitise ja töötuskindlustushüvitise maksmine samaaegselt tähendab, et esimestel töötuskuudel võib asendussissetulek olla praegu isegi kuni 150% eelnevast palgast ning see kindlasti ei soodusta kiiret töölenaasmist. Ka üks meie Andresega tehtud uuring Töötukassa andmetel viitas sellele, et töötusperiood oli pikem inimestel, kellel oli õigus saada nii koondamis- kui töötuskindlustushüvitist. Ettepaneku vastased on öelnud, et tegemist on kahe täiesti erineva hüvitisega, aga kas see ikka tegelikult on nii, eriti kui suurema osa kuludest katab nüüd ka koondamishüvitiste korral Töötukassa ?

Ja kolmandaks, midagi pole teha, aga madalate hüvitiste taga on osalt kindlasti ka madal maksemäär võrreldes muu Euroopa töötuskindlustussüsteemidega, kus see ulatub kohati isegi 6-8%-ni. Samuti on meie süsteemis suhteliselt unikaalne see, et töötaja töötuskindlustushüvitiste finantseerimisse tööandjad ei panusta. Mujal Euroopas panustavad tööandjad kas võrdselt või isegi suuremal määral ka töötajate töötuskindlustushüvitiste finantseerimisse. Samas tuleb muidugi süsteemide võrdluses olla ettevaatlik ning vaadata, mida täpselt siis sellest rahast finantseeritakse. Näiteks kollektiivse koondamise ning tööandja maksejõuetuse riskide katmiseks on enamasti eraldi fondid, Eesti süsteemi eripära on nende ühendamine töötuskindlustussüsteemiga. Nii et kui tahame heldemat süsteemi, siis võibki olla ainsaks valikuks maksemäära tõus.

Ja mitte ei saa mainimata jätta ka seda, et on kahju, et nii olulise seaduse valmimisse ei kaasatud mingis etapis teadlasi ning puudus korralik mõjude analüüs, mida seaduse rakendamine endaga kaasa tooks. Välja arvatud üksikud viited seaduseelnõu seletuskirjas mõningatele varem teostatud ning mõnel viisil seadusega seotud uuringutele. Julgeks arvata, et täna oleks siiski mõni mure vähem kui sotsiaalpartnerite kokkuleppe kõrval olnuks seaduseelnõu taga ka korralik analüüs. Aga eks ta nii ikka ole, et puuokstest või õlgedest maja saab kiiremini valmis, aga hunt puhub selle ka esimese hingetõmbega ümber...

Vanemahüvitise lõksud - juhtub ka kõige parematel

2009-05-17T13:02:00.007+03:00

Suur oli minu üllatus, kui Tartu Pensioniamet saatis mu perele mõne päeva eest teate, et mu abikaasa peab vanemahüvitist tagasi maksma eelmise aasta eest!

Oo õudust, ma pidin häbi pärast maa alla vajuma ja minu majandusteadlase kuvand sai perekonnas olulise löögi. Mina, kes ma tean vanemahüvitise jõnkse ja nõkse une pealt, näitan neid jooniseid igas oma teises ettekandes Sotsiaalministeeriumis ja Riigikogus ning olen palunud neid valemeid muuta, suutsin ikkagi lasta oma abikaasal langeda selle valemi ohvriks.

Selgus, et minu abikaasa suutis kogemata teenida ühel kuul vanemahüvitise alammäärast (3600 krooni 2008. aastal) enam 27 krooni ja 27 senti brutotulu ja nüüd pidi ta tagasi maksma vanemahüvitist 238 krooni - mis teeb tegelikuks maksumääraks ligi 874% !

Mis on selle protsendi kõrval vaidlus, kas maksumäär peaks olema 21 või 26 protsenti ?! Hei, teie seal Riigikogus, järsku kõrvaldaks kõige pealt maksumäärad, mis on üle 100%?

Ja neile seaduseloojatele, kes arvavad, et need jõnksud ei mõjuta tööjõupakkumist, siis võtke teatavaks, et mõjutavad küll. Vähemalt majandusteadlaste naiste oma.

Mismõttes läksid mõttetalgud metsa?

2009-05-04T15:19:00.003+03:00

Lugedes Anvar Samosti pisilugu Postimehes http://www.postimees.ee/?id=114515 tekib paratamatult küsimus, et mismõttes läksid metsa. Ei läinud midagi. Pigem oli talgutel näha, kus inimestel läksid silmad särama, et näe võikski sellise asja ühiselt ära teha ja pealegi ei nõua see olulist pingutust.

Kui 10%se tööpuuduse ja majanduslanguse olukorras tuleb kokku Eesti jaoks mõtlema 11 000 inimest selle asemel, et minna ilusa ilmaga grillima või maale muru niitma ja saades sealjuures eelnevalt natuke fookustamata teavet, mida täpsemalt tegema kutsutakse, on väga hea tulemus.

Eestis on kodanikualgatuse korras ja vabatahtlikuna tegutsemine veel üsna väljaarenamata nähtus. Selle illustreerimiseks piisab kasvõi lihtsalt Eesti ja Suurbritannia inimeste väidete võrdlemisest: Eestis väitis 2008. aastal 27% elanikest, et on vabatahtlikult oma aega, energiat ja oskusi ühiskonna huvides panustanud. 2003. aastal väitsid seda Suurbritannia elanikest 34% (20,3 milj - http://www.timebank.org.uk/mediacentre/research.php). Siin aga on sees kõik vabatahtlikud.

Tõenäoselt on lihtsam minna koristustalgutele, kui leida lahendus sellele kuidas suunata inimeste tegusid nii, et edaspidi puuduks vajadus metsa alt prügi korjamiseks. Suurte ja edukate lahenduste väljamõtlemine ongi keeruline, aga 11 000 julget tulid kokku ja ragistasid ajusid 1. mail nii, et sündis üle 1300 idee/lubaduse. Osad headest ideedest on juba ajakirjandusse jõudnud, nt abivanaema-abivanaisa idee, mis viib kokku pensioniealiste soovi laste eest hoolitseda ja noorte perede lastehoiuvajaduse.

Igaüks saab iga päev natuke teha, et Eestis elu mõnusam oleks. Nüüd aga mõeldi mida saaks teha. Mõned väiksemad ideed saab kohe ellu viia, suurematega tegelemiseks tulevad eksperdid appi.

Mõttetalgutel oli kohal Eesti kodanikuaktiivsuse tuumik - inimesed kes küsivad, mida saan mina teha Eesti jaoks, mitte mida poliitikud ja riigiametnikud Eestis ei tee või valesti teevad.

Pajatusi Austria õppevisiidist

2009-04-20T16:11:00.004+03:00

Märtsi lõpul oli mul võimalus SA Archimedese ja Euroopa Elukestva Õppe Programmi kaudu käia vaatamas, kuidas elavad ja toimetavad Austria pisikesed geograafiliselt eraldatud piirkondade koolid. Koos 9 eri riigist pärit hariduse valdkonna „otsustajaga“ (oli kirju seltskond alates õpetajast, koolijuhist kuni nõunike ja KOV poliitikuni) külastasime erinevaid väikekoole, kohtusime nii õpilaste, õpetajate, koolijuhtide kui ka inspektorite ja linnapeadega, kellega kõigiga sai ka eri teemadel arutatud. Siinkohal mõned huvitavamad seigad sellest käigust.

Kohaliku identiteedi kasvatamine kui keskne väärtus. Kohe esimesele päeval tõi meie õppereisi juht välja ühe Austria sotsiaal-majandusliku arengu seisukohalt väga olulise mõtte, mida ma ei ole Eestis kunagi otseselt kuulnud mainitavat. Nimelt on maapiirkonna austerlastel ja hariduse korraldajatel veendumus, et kui maalastel ei ole võimalust käia algkoolis (1-4. klass) kodukülas või –asulas, siis lastel ei kujune välja kohalik identiteet ning side kohaliku eluga, mistõttu on vähetõenäoline, et nad tulevikus pöörduksid oma sünnikohta tagasi. Väheste tagasipöördumine sünnipiirkonda aga ohustaks maapiirkondade arengut, sest turismist elatuvatel pereäridel tekiks raskusi äri jätkajate leidmisel. Turisminduse ja pereäride ohtu seadmine aga tähendaks ka piirkondade arengu pidurdumist.

Hariduse kodulähedus kvaliteedi arvelt? Austerlased väärtustasid kohalikku kooli niivõrd suurelt (lisaks kohalikule identiteedi kasvatamisele ka täidab kool kohaliku kultuuri-, seltsi- ja spordielu edendamisel suurt rolli), et mitu korda tekkis küsimus, et huvitav, kas mõnikord võidakse ka nende teiste eesmärkide nimel hariduse kvaliteedis järgi anda... Nt Eestis on ju keeruline häid õpetajaid maapiirkonda tööle meelitada ning neid seal hoida. Õpetajate mure on austerlased lahendanud õpetajate suunamise süsteemiga (õpetaja kandideerib peale õpetajakvalifikatsiooni omandamist tööle ühte piirkonda ning peab valituks osutamisel üldjuhul määratud kooli tööle asuma), mistõttu heade õpetajate puudumise üle ei kurdeta. Lisaks jälgivad inspektorid koolides toimuvat pidevalt, nõustades koole probleemide korral ning vajadusel õpetajaid ka välja vahetades. Üldiselt jäi mulje, et austerlaste jaoks on hariduse kvaliteet mitte ainult haridustulemused, vaid seda vaadatakse oluliselt laiemalt – lisaks õpilaste teadmistele-oskustele väärtustatakse häid koostöösuhteid (kooliliikmete omavahelised suhted, suhted kogukonnaga, lapsevanematega) ja mõnusat kooliõhkkonda. Samas, kuna algkoolide tasemel õpilaste teadmisi mingisuguste standardtestide kaudu ei mõõdeta ega võrrelda, jäi õhku küsimus, et kuigi kohapeal ollakse oma kooli headuses veendunud, puudub tegelikult teadmine selle kohta, millisel tasemel ühe piirkonna laste teadmised-oskused parasjagu võrreldes mõne teise regiooni omadega on.

Linnapea-taksojuht. See on väike näide sellest, kuidas kohalikul tasandil on võimalik lihtsalt ja paindlikult laste koolisaamise mure lahendada ja sellest, kuidas kohalik omavalitsus hoolitseb laste hariduse omandamise pärast. Bürgermeister, võõristamata lihtsamakoelisemat tööd, sõidutab hommikul õpilased kooli ning pealelõunal viib jällegi koju tagasi. Vahepealsel ajal saavad korda aetud ka kohaliku elu asjatoimetused. Kahe pealtnäha väga erineva rolli ühitamine tundus seal niivõrd loomulikuna. Miks ei võiks kohaliku kogukonna juht panustada seal, kus parasjagu kõige rohkem vaja?

Kinnisvara hindade langus ja lahutuste arv

2009-04-03T20:46:00.003+03:00

Praxise raporti näited vanemahüvitise võimalikust mõjust sünnitamisele on tekitanud mõnusat diskussiooni (vt ettekannet).
Pakuks nüüd sotsioloogidele ja demograafidele majandusteadlaste poolt veel ühe mõtte selle kohta, et raha mõjutab inimeste otsuseid perekondlikes suhetes.
Nimelt võib arvata, et lahutuste arv (kooselude lõppemise arv) hakkab Eestis kasvama. Pakuks, et lähiaastatel kasvab näiteks 10-15%.
Ühest küljest mõjutab kindlasti lahutuste arvu majanduslangus ja sellega kaasnev töötus ning sotsiaalmajanduslik stress, kuid tahaks rõhutada just kinnisvarahindade langust.
Pereökonomistid (family economists) on nimelt leidnud, et perekonnad, kus ollakse kahevahel, kas minna lahku või mitte, kinnisvarahindade ootamatu languse korral saavad julgust juurde lahutamiseks.
Kinnisvara hindade langus teeb ühel osapoolel uue eluaseme ostmise või üürimise odavamaks. Seega vähenevad lahutuse otsesed kulud. Lisaks väheneb ka abielupaari senise ühisvara väärtus, mis vähendab vara pärast kooselamise motivatsiooni. (Pole enam argumenti, et "oh, ma küll ei armasta oma meest, aga tal on luksusvilla Ihastes")
Kellel mahti võiks ülaltoodud hüpoteesi kehtivust kunagi Eesti Sotsiaaluuringu andmetel (SILC) kontrollida. Raskusi tekitabki ilmselt majanduslanguse ja kinnisvara hindade languse mõju eristamine, sest ka töötus mõjutab lahutusi. Ilmselt peaks olema kinnisvara hindade languse mõju suurem just kõrgepalgaliste lahutustele, sest neil on võimalus ka majanduslanguse tingimustes kergemini uut eluaset soetada.

Näidet Suurbritannia andmetel tehtud analüüsist saab vaadata ühest ISERi toimetisest.
Helmut Rainer, Ian Smith "Staying together for the sake of the home? House price shocks and partnership dissolution in the UK". ISER Working Paper No. 2008-31, September 2008, link

II pensionisambast veel

2009-04-02T15:24:00.003+03:00

Paar mõtet täienduseks Andrese postitusele kavandatava II samba muutuse osas.

Erakordsed ajad nõuavad erakordseid samme. Kui tavaoludes on säästmine pensionipäevadeks hädavajalik, siis üks võimalusi vahepealsete keeruliste aegade üleelamiseks on tõepoolest pensioniks säästmise peatamine või isegi nende säästude osaline kasutamine. Aga kui me igaüks koguksime pensioni kuhugi sukasäärde, siis küllap me läheksime nende säästude kallale kõige viimases järjekorras. Sama peaks kehtima ka riigi tasandil. Aga viimase osas pole sugugi selge, mida sellega täpselt saavutada tahetakse, ja kas ülejäänud meetmed selleks on kõik ära kasutatud.

Küllap on valitsuse põhieesmärk sellega sammuga kaasa aidata Maastrichti kriteeriumi täitmisele üldise eelarve tasakaalu osas ning seeläbi suurendada võimalusi euro kasutuselevõtmiseks lähitulevikus. See selgitaks näiteks selle ettepaneku ajalise raami (2 aastat). Aga - valitsus ei ole paraku seda selgelt välja öelnud. Ja mis siis saab kui ka see samm ei taga eurole üleminekut? Kas mäng tulevaste pensionitega väärib küünlaid?

Teisest küljest on selgusetu, kui oluline on seejuures valitsuse motivatsioon säilitada praegused pensionid. Kas võib see olla isegi peamine põhjus? Kui pensionireform omal ajal läbi viidi, siis arvas valitsus optimistlikult, et olemasolevatest I samba reservidest piisab, katmaks osa reformi üleminekukulusid (so 4%). Nüüd on aga selge, et tolle aja otsus ei olnud adekvaatne, eriti vahepealsete erakorraliste pensionitõusude valguses. Tagantjärgi on muidugi lihtne tark olla, kuid vähemalt ootaks valitsuselt ausat ülestunnistust varasema(te) möödalaskmis(t)e kohta ning asjaolule, et selle tulemusena ei suudeta pensione praegusel tasemel hoida. Eriti juhul, kui just see motiveerib II sambale hoogsat piduri peale tõmbamist.

Poliitikute hirm kaotada valijate hääli kumab läbi ka mõttest koos 4% ümbersuunamisega kaotada inimeste 2% omaosalus. Et hea küll, kui me ei maksa, ei pea vähemalt ka teie maksma. Eeldusel aga, et nimetatud 2% (mis enamike jaoks tähendab üsna väikest lisatulu absoluutnumbrites) ei päästa elanikkonda just näljasurmast, siis on see väga lühinägelik otsus, sest tulemuseks on loobumine investeerimisest tuleviku tarbeks kui finantsturud on madalseisus. Selle asemel lükkame säästmise edasi, et alustada taas rõõmsalt finantsinstrumentidesse raha paigutamist kui majandus on paremal järjel ning võimalik, et seetõttu ka turud märgatavalt kõrgematel tasemetel.

Kokkuvõttes, ootaks valitsuselt põhjalikumat kommentaari ja selgitust, miks sellist asja planeeritakse, ning kinnitust, et kõik muud alternatiivid on tõepoolest ärakasutatud või oluliselt kehvemad.

Kahepalgeline pilt võrdsest juurdepääsust kõrgharidusele

2009-04-01T22:19:00.003+03:00

Kui arengumaades võib sotsiaalset ja majanduslikku heaolu oluliselt suurendada põhi- ja keskhariduse kättesaadavuse ja kvaliteedi parandamisega, siis Eesti kuulub nende arenenud riikide hulka, kus märgatav edasiminek majanduses on võimalik vaid kõrghariduspoliitika efektiivse ning teadliku kujundamisega, s.h. riigi poolt tagatud võrdse ligipääsuga kõrgharidusele kõigi ühiskonna liikmete jaoks. Konkurentsivõimet säilitada püüdev riik ei saa lubada, et kõrghariduse omandamise võimalus sõltuvub potentsiaalsete tudengite sotsiaalmajanduslikust või demograafilisest taustast, elukohast, rahvusest jms.

Rahvusvahelistes võrdlustes analüüsitakse kõrgharidusele juurdepääsu näiteks läbi selliste indikaatorite nagu vastuvõetud ja lõpetanud üliõpilaste arv ja soolise võrdsuse indeks (OECD Thematic Review of Tertiary Education 2009 , Global Higher Education Rankings 2005 ). Võrdluses teiste riikidega on nimetatud indikaatorid Eesti kohta väga head. Vaatleme lähemalt näiteks 20-29-aastaste kõrgharidustasemel õppivate noorte protsenti rahvastiku koguarvust Education at Glance 2008: OECD Indicators põhjal. Eesti näitaja on 26,6%. See on pisut kõrgem kui OECD riikide keskmine (25%) ja oluliselt kõrgem võrreldes Ameerika Ühendriikide (23,1%), Itaalia (20,2%) või Slovakkiaga (17,3%). Alla jääme selle indikaatori poolest näiteks Soomele (42,9%), Islandile (37,2%) ning Poolale (31%). Samalaadseid indikaatoreid kombineerides võib jõuda järelduseni, et kõrgharidusele juurdepääsuga Eestis probleemi ei ole.

Olukord muutub keerulisemaks taskukohasuse indikaatoreid (õppimisega seotud kulud, omafinantseering jms) kõrvutama hakates. Vaatame ühte näidet Haridus- ja Teadusministeeriumi värskest statistilisest ülevaatest kõrghariduse õppekavadel õppijate kohta. Õppeaastal 2008/2009 õpib riigieelarvelistel (RE) kohtadel 46.1% üliõpilastest, mis on sarnane meie naaberriigile Leedule 45% , Lätis on sama indikaator 25%. Skandinaaviamaades, Poolas ning Iirimaal riigieelarveväliseid (REV) õppekohti ei eksisteeri, seega üliõpilased õppemaksu ei maksa. Tõsiasja, et kõrghariduse (kaudne) rahastamine omafinantseerimise kaudu on Eestis pigem reegel, kui erand, illustreerib statistika, et REV õppekohtadel õppivate üliõpilaste arv võrreldes RE kohtadel õppijate arvuga, on aastatete lõikes pidevalt kasvanud. Õppeaastast 1994/1995 õ.a. alates käesoleva aastani on REV üliõpilaste arv kasvanud umbes kaheksa korda. Samas räägib Eesti Kõrgharidusstrateegia aastateks 2006-2015 võrdsest juurdepääsust haridusele - teema aktuaalsust arvestades väga üldistel tasemel ja vähesel määral - järgmiselt: „Riigi ja avaliku sektori ülesanne on õiglase juurdepääsu tagamine, kus ainsaks valikukriteeriumiks võimekus ning valmisolek hariduse omandamiseks.” Hetkel ei ole riik ning avalik sektor strateegias märgitud ülesandega võimaldada võrdne ligipääs toime tulnud. See tõdemus kinnitab vajadust süsteemse andmekogumise, analüüsi ning koherentse strateegia järele kõrgharidusele võrdse ligipääsu valdkonnas.

II samba maksete peatamise mõjudest

2009-04-01T11:25:00.005+03:00

Valitsuse kaval plaan II samba maksed ajutiselt peatada omab mitmeid lühi- ja pikaajalisi efekte.

Lühiajaline kaotus on eelkõige pensionifondide jaoks, kes kaotavad sissetulevas rahavoos kahe aasta peale kokku ligi 6 miljardit krooni. (Eelmisel aastal kogus II pensionisammas ligi 3,7 miljardit, sellest 2,5 miljardit sotsiaalmaksu ümbersuunamisest). Fondide koguväärtus pärast möödunud aasta suuri kukkumisi peaks olema praegu suurusjärgus 12 miljardit kooni, mis tähendab, et fondide jaoks on kahe aasta jooksul 6 miljardist kroonist ilma jäämine kaotus niigi raskes seisus.

Riiklik pay-as-you-go pensionikindlustus saab siis vastavalt lisaraha, mis jääb riigi poolt II sambasse suunamata ning I samba riiklikke pensione järelikult ei pea langetama. Sellel aastal oli prognoositud riiklikeks pensionikuludeks ligi 19 miljardit krooni. Täiendav rahavoog 1,5 miljardit sellel aastal ning veel ligi 2 miljardit järgmisel aastal kuluvad I sambasse marjaks ära. Karm alternatiiv oleks olnud pensionide langetamine, kuid valimised on tulemas. Ning kuuldavasti käivad pensionärid aktiivsemalt valimis kui tööealised.

II sambaga liitunud kaotavad muidugi teise samba pensionist, aga seda ei tohiks küll üle dramatiseerida. Esiteks suureneb selle võrra nende I samba pension, sest isikustatud sotsiaalmaks, mis I sambasse läheb on ju suurem selle 4 protsendipunkti võrra. Ja et riiklik indekseerimise valem on peale viimaseid pensionivalemi muutmisi tunduvalt soodsam kui varem, siis kogukaotus inimestele ei ole kindlasti nii suur, kui pensionifondid seda püüavad praegu näidata. Ajutise pensionivalemist kõrvalekaldumise sellel aastal lubas valitsus mõne aastaga kompenseerida. (Kui me seda usume ...)

Seega kaasneb selle sotsiaalmaksu suunamise ajutise peatamisega ümberjaotus töötavatelt inimestelt pensionäridele. Ja lisaks veel ka rikastelt vaestele, sest I sammas on solidaarsem tänu pensioni baasosale, mida II sammas ei ole. Seega võiksid just madalapalgalised olla II samba pensionisamba ajutisest peatamisest rõõmsad.

Lisaks siis muidugi vähenevad ka fondijuhtide palgad, sest fondide mahud ei kasva nii rõõmsalt.

Rõhutatakse, et sellega kaotab pensionisüsteemi usaldusväärsus. Tõepoolest seda ta teeb. Aga naiivne on see, kes seda seni on lõpuni usaldusväärseks pidanud, sest tegelikult on ju süsteemi juba senigi mitu korda muudetud või pole reeglitest kinni peetud. Ja see on pidevalt muutnud I ja II samba tulususe vahekorda ja seega kõik need ilusad joonised, mida kampaaniate ajal pangatellerid meile näitasid pensionide suuruse kohta ei kehti nagunii.
Nimelt juba 2002. aastast alustati olemasolevate pensionide ja ka töötavate inimeste aastakoefitsientide väärtuse indekseerimisega. Tegelikult aga tänu erakorralistele pensionitõusudele kasvasid vahepeal riiklikud pensionid peaaegu kaks korda kiiremini. Selle tulemusena tõusis ka aastakoefitsiendi väärtus, mis pakub huvi ka praegustele töötavatele inimestele nii kiiresti, et andis silmad ette ka kogumispensioni fondide osakute puhasväärtuse muutusele. Niisuguste erakorraliste tõusude tulemusena muutusid tagantjärgi ka analüüsid kogumispensioni suhtelise atraktiivsuse kohta võrreldes riikliku pensioniga. Eriti inimeste jaoks, kes olid piiri peal, kas otsustada liituda või mitte. Tagantjärgi tarkusena, oleks mina ette näinud riikliku pensionisamba valemi muutusi, oleks ka mõtelnud tunduvalt pikemalt, kas II sambaga liituda.

Maamaks ja selle vabastus kodudele

2009-03-28T18:51:00.019+02:00

Selle aasta kohalike valimiste üheks vaidlusteemaks, vähemalt pealinnas, saab olema maamaks ning selle roll kohalike omavalitsuse tuludes. Riigikogusse esitati maamaksuseaduse muutmise eelnõu, mis annab kohalikele omavalitsustele suurema paindlikkuse maamaksu määramisel, sealhulgas võimaluse koduomanikud teatud ulatuses vabastada maamaksust.

Eelnõu seletuskiri ning seal sisalduv mõjude analüüs on väga napp nagu tavapäraselt Eesti seadustel. Oleks võinud vähemalt üritada välja tuua võimalikke mõjusid majapidamistele, maksukoormuse progressiivsuse muutusele, kohalike omavalitsuste eelarvele ja võimalikule konkurentsile omavalitsustevahelises maksupoliitikas.

Meeldetuletuseks, et Praxise maksu-uuring (pdf), mis kasutas küll 2000-2007. aasta nappe andmeid leibkonna eelarve uuringust, viitas sellele, et maamaks oli pigem regressiivne (st vaesemad leibkonnad maksid seda suhteliselt rohkem), samas on viimastel aastatel regressiivsus vähenenud. Kui omavalitsused hakkavad rakendama kodude maksuvabastust, siis pakun, et sellest võidavad suhteliselt enam (jõukamad) majaomanikud ning pigem peaks see suurendama maamaksu regressiivsust.

2008. aasta maamaksu määrades näeme tegelikult päris suurt varieeruvust omavalitsuste vahel. Maksumäära suurus ei näi sõltuvat omavalitsuse rikkusest üldiselt (omatulu inimese kohta), kuid siiski kõrgema maksumääraga omavalitsustes on ka maamaksu roll omatuludes kõrgem, ulatudes kuni kolmandikuni omatuludest.
(Joonistel on toodud mitteparameetriline regressioonijoon).

Põnevusega jään ootama, et kui seadus vastu võetakse, siis kui paljudes valimiskampaaniates ning milliste ratsionaalsete argumentidega maamaksuvabastust lubama hakatakse.

Europarlamentääri apsud - korrelatsioon vs põhjuslikkus

2009-03-16T07:36:00.009+02:00

Eile rääkis Europarlamendi liige Oviir ETV saates Aeg luubis toetustest ja maksupoliitikast. Et tegemist on niivõrd lugupeetud poliitikuga, kelle arvamust maksupoliitika kujundamisel kindlasti arvestatakse, tahaks paari asja tema väljaütlemistes täpsustada.

Parlamentäär väitis, et tingituna restoraniteenuste ja toitlustusteenuste käibemaksumäära tõusust on paljud Tallinna toitlustuskohad enda tegevuse lõpetanud. Siin julgeks küll arvata, et korrelatsioon kahe asja vahel ei ole põhjuslik ja käibemaksutõus ei ole peamine sulgemise põhjus. Seda enam, et tegelikult mõjutas käibemaksutõus üksnes majutusteenust pakkuvate asutuste hommikusööki! Käibemaks restorani- ja toitlustusteenusele ei ole muutunudki. (Vt ülevaadet 2009. aasta maksumuudatustes rahandusministeeriumi kodulehelt.)

Juttu oli ka, et viimaste käibemaksumäära tõstmistega käibemaksu laekumine ei kasvanud, sest tarbimine vähenes ja kokkuvõttes sellega kaotasime maksutuludes. Taas julgeks vastu vaielda, sest peamine maksulanguse põhjus on ikkagi tarbimise vähenemine muude tegurite tõttu (laenude vähenemine, inimeste tulude langus ja kartus tuleviku ees) ja mitte maksutõusu tõttu. Seda enam, et maksutõus mõjutas väga väikest kaupade gruppi, millest osad kindlasti on ka alaelastsed hinna suhtes (nt ravimid, matuseteenused, raamatud).

Lisaks väitis Oviir ka, et lühiajaliselt tööle minnes kaotab inimene õiguse töötuskindlustusele pikkade kuude jooksul. Päris nii see ikka ei ole. Kui inimene läheb tööle, siis tõepoolest kaotab ta samaaegselt töötuskindlustushüvitise, kuid uuesti töötuks jäädes on tal õigus töötuskindlustushüvitisele, kui ta eelnevalt ei olnud kogu hüvitise perioodi ära kasutanud.

Soovigem paremaid nõunikke meie Europarlamentääridele!

Pildikesi Paunverest ehk Riigikogu arutas tööturu olukorda

2009-03-12T15:59:00.011+02:00

Riigikogu tänasel tööturu olukorra arutelul kõlasid mitmed väited-faktid, mis põhinevad PRAXISe ekspertide töödel. Täpsemad viited kasutatud andmeallikatele ning põhjendused erinevatele väidetele leiab nt vastilmunud Inimarengu aruande 6. peatüki alapunktist 6.4 aktiivset tööpoliitikat ja sotsiaalset kaitset töötuse korral käsitlevatest osadest ja osalt ka minu ja Andrese Sotsiaalkomisjonis tehtud ettekannetest, mis kättesaadavad meie kodulehelt (programmid/töö-ja sotsiaalpoliitika/ettekanded).

Kokkuvõttes võib öelda, et tänane arutelu kujunes suhteliselt tööturu pakkumispoole keskseks ehk teisisõnu räägiti palju toetustest ja teenustest ning vähem nõudluspoolest ehk siis ettevõtetele suunatud meetmetest. Eks see tuleneb paljuski ka meie institutsionaalsest ülesehitusest, kus tööpoliitika on laias laastus killustatud Sotsiaalministeeriumi (tööjõu pakkumine, peamiselt tagajärgede likvideerimine), Haridusministeeriumi (tööjõu pakkumine ja selle kvaliteet, nö ennetav roll) ja Majandusministeeriumi (tööjõu nõudlus) vahel. Igal juhul tervikpilti sellest, kuidas kavatsetakse olukorda parandada nii nõudlus- kui pakkumispoole osas, ei tekkinud. Ja no muidugi oleks soovinud enam teadmistepõhist lähenemist.

Vaadates teiste riikide tegemisi, siis võib öelda, et keskendutakse nii nõudlus- kui pakkumispoole meetmetele, sealjuures on abipakettides enamlevinuks krediidi- ja laenuvõimaluste ning investeeringute abil nõudluspoole turgutamine, erinevad maksumuutused, täiendav tähelepanu aktiivsele tööpoliitikale ning EL struktuurivahendite sihipärasem kasutamine.

Näiteks Taanis moodustati spetsiaalne tööturu olukorraga tegelev komisjon, kes esitas juba 2008. aasta septembris valitsusele oma ettepanekud, mis keskendusid töötushüvitiste süsteemi reformile; aktiivsele tööpoliitikale, pakkudes erinevaid teenused senisest varem; töölubade väljastamise korra ning ennetähtaegse vanaduspensioni süsteemi reformile. Soome valitsus plaanib vähendada tulumaksu ning suurendada sotsiaalmaksu, misläbi peaks märkimisväärselt kasvama pensioni ja töötushüvitisi saavate inimeste ostujõud. Samuti on kavas suuremahulised investeeringud teedeehitusse. Aktiivne debatt toimus ka pensioniea tõstmise üle. Ka Saksamaa turgutab majandust ja tööturgu finantssektori stabiilsuse tagamise, ettevõtetele täiendavate krediidivõimaluste pakkumise ja suuremahuliste infrastruktuuriinvesteeringute kaudu. Samuti pakutakse mõnes sektoris ettevõtetele täiendavaid maksuvabastusi ning vanemaealistele töötajatele on kavas rakendada spetsiaalne täiendõppe programm. Ka Belgias pööratakse palju tähelepanu üle 50. aastaste töötajate hõive suurendamisele erinevate aktiivsete tööpoliitika meetmete kaudu. Rootslased seevastu kavatsevad turgutada noorte tööhõivet langetades tööandjate sotsiaalkindlustusmakset noorte töötajate eest. Suurbritannias plaanis valitsus langetada ajutiselt käibemaksu 17.5%-lt 15%-ni, suurendada aktiivsete tööpoliitika meetmete rahastamist ja aidata keskmise- ja väiksese suurusega ettevõtteid pakkudes täiendavaid krediidivõimalusi. Täpsemalt loe European Employment Observatory viimasest ja peatselt ilmuvast uuest kvartaliülevaatest.

Majanduslanguse märgid tööturul

2009-03-12T12:42:00.021+02:00

Tänasel istungil arutas Riigikogu tööturu olukorda. Muuhulgas kõlas väide, et tööturu olukord hakkas halvenema alles 2008. aasta kolmandas kvartalis. Tõepoolest, kui vaadata ainult Tööjõu uuringu andmeid (ETU), siis kasvas töötus üle pika aja taas 2008. aasta kolmandas kvartalis 6.3%-ni ehk 2.2 protsendipunkti võrra. Samal ajal andis aga registreeritud töötuse statistika märku olukorra halvenemisest tööturul juba 2007. aasta neljandas kvartalis, mil hakkas suurenema uute registreeritud töötute arv ning vähenema vakantside arv (vt allolev joonis Tööturuameti andmetega). Sama trend jätkus kogu 2008. aasta jooksul. Samuti on sellest ajas suurenenud ka erinevat liiki toetuse saajate arv. Nii et tööturu olukorra hindamisel tuleks ikka jälgida nii registreeritud statistikat kui uuringupõhist statistikat ning nii töötute absoluutarvu kui uute töötute arvu.

Lisaks tuleb tööturu näitajate tõlgendamisel alati tähele panna, mis vanuserühmast räägitakse ja kuidas arvutatakse töötuse määr. Tööjõu-uuringu mõistes käsitletakse tööealise elanikkonnana rahvastikku vanuses 15-74, Euroopa Komisjoni tööhõive-eesmärkide aluseks on vanuserühm 15-64 ja registreeritud tööpuuduse puhul räägitakse vanuserühmast 16-pensioniiga, kuna see vanus annab õiguse töötuna registreerida. Näiteks 2008. aasta neljandas kvartalis oli töötuse määr esimesel juhul 7.6% ja hõivemäär 62.6%; teisel juhul vastavalt 7.8% ja 69.1% ning registreeritud töötuse määr ulatus 3.9%-ni. Lisaks arvutas Tööturuamet töötuse määra pikka aega ka osakaaluna tööealisest rahvastikust vanuses 16-pensioniiga, mitte tööjõust (hõivatud+töötud) nagu tehakse seda tööjõu-uuringu korral. Nüüd siis küll mõlemat. Igal juhul tuleb jälgida, millest juttu ning võrrelda võrreldavaid.

Paar sõna ka ETU ja registreeritud töötuse määrade erinevusest. Eeldades, et arvutusmetoodika on sama, siis tüüpiliselt on registreeritud töötuse määr kõrgem riikides, kus on kõrged töötushüvitised, mis motiveerivad end töötuna registreerima ning ETU töötuse määr kõrgem riikides, kus töötushüvitised madalad. Eesti kuulub siis viimaste näidete hulka, kuid on täiesti reaalne, et uue töölepinguseaduse rakendudes see muutub.

Kas diskrimineerimise kasv naiste palkades?

2009-03-09T08:51:00.012+02:00

Miks on naiste-meeste palgaerinevus Eestis viimastel aastatel kiiresti kasvanud? Eesti Tööjõu-uuringu (ETU) andmetel on see 2007. aastal samuti 30% ümber (vt joonis), sarnaselt Euroopa Komisjoni numbritele, millele täna kõik meediaväljaanded viitavad.

Kiire hilisõhtune Oaxaca dekomponeerimine perioodi 2001-2007 kohta näitab, et palkade kiire kasvu tingimustes on meeste-naiste ebavõrdsus tõesti oluliselt suurenenud (2001. aastal ETU järgi 19% ja 2007. aastal 33%). Kasvanud on nii selgitatav palgaerinevus kui ka mitteselgitatav palgaerinevus. Õnneks viimane aeglasemalt, mis vähemalt lubab oletada, et diskrimineerimine ei ole peamine süüdlane palgaerinevuse kasvus.

Üks võimalik lihtne selgitus, miks meeste-naiste palgaerinevus on kasvanud viimastel aastatel, võib olla see, et majanduskasvu tingimustes on naiste poolt lisandunud tööturule juurde enam madalama produktiivsusega inimesi kui lisandus meeste puhul. Nii näiteks kasvas 55-64-aastaste naiste seas tööhõive määr 21 protsendipunkti võrra aastatel 2001-2007, samas kui meestel üksnes 4 protsendipunkti võrra. Ja meeste kasvav tööhõive oli paljuski tingitud ehitussektori buumist, kus ka madala produktiivsusega meestele maksti (ebaratsionaalselt) kõrget töötasu. Majanduslanguse perioodil peaks palgaerinevus taas vähenema.

Meeldetuletuseks, et PRAXISe 2004. aastal valminud uuring meeste-naiste palgaerinevuste kohta perioodil 1998-2000, näitas, et palkade erinevus on ligi 30%. Sama uuring annab ka hea ülevaate palgaerinevuse majandusteoreetilistest põhjendustest.

PRAXIS valitsuskabineti nõupidamisel

2009-03-06T22:59:00.004+02:00

Rõõmuga täiendan nende auväärsete praxislaste ridu, kes on saanud võimaluse näost näkku nõustada meie valitsust otsuste tegemisel. Selle nädala valitsuskabineti nõupidamisel oli ühe teemana jutuks perepoliitika. Seal saingi võimaluse tutvustada PRAXISe uuringuid ja nendest tulenevaid järeldusi. Kesksel kohal olid analüüsid, mis käsitlesid peredele suunatud rahaliste toetuste efektiivsust vaesuse leevendamisel (Alari ja minu üks varasem uuring) ning Marre, Ene-Margiti ja minu värske uuring vanemahüvitise mõjust tulude jaotusele, sündimusele ning lapsevanemate tööturukäitumisele.

Ettekandes pakkusin välja ka võimalikud tulevikustsenaariumid perede rahaliste toetuste suundumusest:
I Kehva koka kompott (ehk Tootsi peenar)
II Askeetlik anoreksia
III Sportlikult sale
IV Suurejooneline skandinaavia

Aitäh Laurile ja Marrele algidee ja inspiratsiooni eest.

Pikemalt tuleb tutvustatud uuringutest ning perepoliitika rahalistest toetustest juttu 7. aprillil PRAXISe mõttehommikul.

sooline diskrimineerimine betooni ostmisel

2009-03-06T17:59:00.004+02:00

Sotsiaalministeeriumi kodulehekülg kirjutab soolise diskrimineerimise kohta:
"Otsese [soolise] diskrimineerimisega on tegemist siis, kui indiviid seatakse tema soo tõttu erinevasse seisundisse kui samas olukorras olev vastassoo esindaja. Erinevasse seisundisse seadmine võib ilmneda näiteks sel moel, et teatud õigusi või soodustusi, kohustusi või koormust antakse või määratakse ainult meestele või ainult naistele."

Ja nüüd tuli koju mulle ühe suure ehituskaupade kaubandusettevõtte reklaam, kus suurelt kirjas:
"Naistepäeval kõikidele naistele allahindlus - 10%"
Aga kas meestepäeval meestele tehti? Ei tehtud... Vot sulle võrdõiguslikkust.

Astmeline tulumaks ja tulude ebavõrdsus

2009-03-05T22:56:00.003+02:00

Hiljuti on taaskord kõlama hakanud üleskutsed üle minna (või õigemini minna tagasi) astmelisele tulumaksule. Vt Keskerakond algatas astmelise tulumaksu eelnõu (EPL 23.2.09) ja Toots: Tulumaks astmeliseks ja toiduainete käibemaks madalamaks (EPL 2.3.09). Peamisteks argumentideks on täiendav maksutulu ning suurem sotsiaalne õiglus. Tervitades igasugust diskussiooni ja mõttevahetust maksusüsteemi kujundamisel, lisaks ka omalt poolt paar mõtet õigluse aspekti osas, keskendudes tulude ebavõrdsusele.

Esiteks, kui nõustuda sellega, et Eesti ühiskonnas jääb solidaarsust vajaka ning võimalus selle suurendamiseks on vähendada tulude ebavõrdsust, siis kuidas võiks seda eesmärki kvantifitseerida? Kas me ei peaks enne X maksuastme välja pakkumist mõtisklema, mis võiks olla tulude ebavõrdsuse kvantitatiivne mõõde, mille poole tahetakse püüelda? Kas on see Gini koefitsiendi vähendamine praeguselt tasemelt (ca 0.34) paari protsendipunkti võrra või kogunisti Põhjamaade tasemele (so u 0.25)?

Vastasel korral võib selguda, et ühe-kahe mõõduka lisaastme sisseviimisel väheneb tulude ebavõrdsus ainult minimaalselt ning mõju ühiskonna solidaarsusele jääb sümboolseks, samas kui kahju negatiivsete töötamise stiimulite näol võib olla juba märkimisväärne. Kui aga püüelda lausa Skandinaavia riikidega samaväärse tulude võrdsuse poole, siis peaksime aru andma, et see võib tähendab ka nendesarnaste maksuastmete kehtestamist, kus ülemmäärad küünivad ligi 60%-ni. Arvestades, et Eestis on ka maksude ja toetuste-eelsete tulude ebavõrdsus kõrgem, siis võib vaja minna veelgi kõrgemaid maksumäärasid.

Teiseks, kui enamik rahvast jääks tõesti nõusse eesmärgiga "tulusaajate nn. ülemine ots kindlasti maksustada tänasest kõrgemalt ja vastupidi – nn. tulusaajate alumine kiht /…/ maksustada oluliselt madalamalt", siis miks rakendada selleks tingimata astmelist tulumaksu? Maksutehniliselt oleks märksa lihtsam tõsta praegust maksuvaba tulu ja ühtset maksumäära. See võimaldaks analoogselt vähendada maksukoormust tulujaotuse madalamas osas ja tõsta ülemises osas.

Selle illustreerimiseks sobivad (käesoleva postituse autori) arvutused Lääne-Euroopa riikide kohta, määratlemaks, millist maksumäära tuleks nendes rakendada, kui asendada kehtiv astmeline tulumaks proportsionaalse tulumaksuga, seejuures vähendamata maksutulusid ning suurendamata tulude ebavõrdsust. Sellised maksumäärad osutusid küll üsna kõrgeteks (vahemikus 28-52%), kuid teisalt suurenes oluliselt inimeste osakaal, kellel ei tuleks üldse tulumaksu maksta.

Kokkuvõttes tahaks rõhutada, et juhul kui tõesti valitseb soov suurendada solidaarsust - mida isiklikult tundub ühiskonnas tõepoolest väheks jäävat - siis tuleks kõiki võimalikke vahendeid põhjalikumalt kaalutleda. Seni jääb aga kaheldavaks, kas astmeline tulumaks suudab (üksi) kõik probleemid võluväel lahendada.

PS Üks hiljutine uurimus leiab kogunisti, et kõrge progressiivsusega maksud on negatiivses korrelatsioonis tervisega.

Vanemahüvitise lae kehtestamise tegelik mõju

2009-02-26T06:50:00.012+02:00

Tänases Päevalehes mainib vastne sotsiaalminister, et võimalik sääst vanemahüvitisele lae kehtestamisest ei oleks suur. Intervjuust käib läbi arv 12 miljonit krooni. Et ajakirjanduses on opereeritud erinevate arvudega, siis pakuks ka ise välja ühe joonise tõenduspõhise poliitika hüvanguks :)

Eks kõik ikkagi sõltub sellest, kuhu see lagi pannakse. Näiteks kui lagi toodaks alla kolmandiku võrra (kolmekordse sotsiaalmaksuga maksustatud üle-eelneva aasta keskmise palga asemel oleks kaks keskmist palka), siis oleks 2007. aasta andmete põhjal kulutused ligi 7% ehk ligi 90 miljonit krooni väiksemad. Samas mõjutaks lae selline allatoomine kümnendikku vanemahüvitise saajaid.

2009. aasta kohta sama seost kasutades oleks see mõju olnud ligi 150 miljonit krooni. See oleks tähendanud siis vanemahüvitise lae allatoomist 30729 kroonilt ligi 20 tuhandele kroonile.
Võrdluseks siis, et ära kaotatud lapse koolitoetuse kulud olid ligi 75 mln krooni, või esimese lapse 300-kroonise universaalse toetuse ärakaotamine annaks kokkuhoidu ligi 600 mln.

Eraravikindlustuse paratamatusest ja vajalikkusest

2009-02-10T23:24:00.005+02:00

Keerulistest asjadest lihtsalt kõnelemine on suur kunst. Proovin ikkagi.
Hiljuti juhtus taas, et Äripäeva/Meditsiiniuudiste toimetuse soov ilmtingimata erakindlustuses Eesti tervishoiusüsteemi rahastamise päästerõngast näha, sai eksitavalt palju kiitust minu poolt.
Mulle näib (ja heal meelel kuulaks vastupidiseid seisukohti, sest nii võiks saada targemaks), et Eesti tervishoiusüsteemi jaoks on saabunud hetk, kus võetud kohustusi (elanikele lubatud universaalselt tervishoiuteenuste taset) ei ole võimalik senisel viisil rahastada, ilma et kannatakse kättesaadavus või kvaliteet (või mõlemad). Seega ei ole enam võimalik vältida vastamast küsimusele, kust peaks tulema lisaraha.

Hetkel valitsev majandusseis koos võimukoalitsiooni võimalike kombinatsioonide ning erakondade puuduv tervishoiupoliitiline visioon ei luba uskuda, et lähiajal olulisel määral täiendavat maksuraha tervishoidu hakataks suunama. Sestap usun jätkuvalt erakindlustuse võimaluste üle arutlemise mõttekusse, aga mitte ilmtingimata selle "paremusse" avaliku rahastamise ees. Niisiis, olgu siinkohal ümber lükatud ekslik tõlgendus erakindlustuse "paratamatusest" kui tõend selle sisulisest eelisest või "hädavajadusest".

Nende kahe lähenemisviisi võrdlust parem-halvem skaalal on ei olegi võimalik teostada, sest tegemist on maailmavaatelise erinevusega sotsiaalsest õiglusest (vt ka U Reinhardti ettekannet WHO ministrite konverentsil Tallinnas 2008.a juunis). Mulle tundub, et kõige halvem tulemus oleks mitte-teadlik "valik" solidaarse ala-rahastamise ja kontrollimatu ebavõrdsuse kasvu poolt ehk nn Läti versioon, kus tervishoiu avaliku sektori poolse mitte-panustamise tõttu tuleb otse erasektoril (sh elanikelt) lisaks panustada ligi 50% tervishoiu kogukuludest (Eestis on see ca 22%). Samas pole erakindlustust peamiselt turu väiksuse ja ebaselge õigusruumi tõttu tekkinud, mistõttu pole tulemusega rahul õieti mitte keegi.

Siit püstitaksingi küsimuse, kas Eesti elanikud eelistaksid avaliku sektori kaudu alarahastatud tervishoiusüsteemi täiendamist reguleerimata ja nõrk eratervisekindlustus koos suure otse taskust makstud osaga või läbimõeldud ja selge eesmärgiga arendatud eratervisekindlustusega. Teatud määral ebavõrdsust esineb mõlemal juhul paratamatult, kuid teisel juhul on seda võimalik paremini ennustada. Kusjuures ma ei välistaks ka kolmandat varianti, kus ebavõrdsuse vältimiseks tekib tervishoiuteenuste Euroopaliku taseme säilitamiseks valmisolek senisest enam maksu maksta.
(Täpsustusena olgu öeldud, et sotsiaalmaksu tõstmist ei saa otstarbekaks pidada, pigem võiks arutada muudest maksudest kogutud osa ümberjagamisest tervisehoiusüsteemi tarbeks. Aga see on eraldi teema ja jäägu teiseks korraks)

Võitlusse nominaalsete jäikuste vastu!

2009-02-10T17:03:00.007+02:00

Tänases Postimehes annab Eesti majandusteaduse raskekahurvägi soovitusi, kuidas majanduskriisist välja tulla. Tegemist on väga üldsõnaliste kuid samas mõistlike soovitustega.

Professorite tekstist jäi silma üks mõte: "Alaneva SKT tingimustes satuvad täiesti uude valgusse piirangud, mis ei luba nominaalseid kulusid vähendada. Kui neid ei kõrvaldata, võib eelarve tasakaalustamisel tekkida pikemaajalisi probleeme."

Selgub, et ka sotsiaalpoliitikas on meil mitmeid toetusi, mille puhul on kirjas, et neid ei tohi vähendada (või vähendamine nõuaks seaduse muutmist).
Mõningad näited sellest, mida siis ei tohi vähendada:
1) riiklikke pensione - pensione ei indekseerita, kui indeksi väärtus on väiksem kui 1,000.
2) riiklikke peretoetusi -lapsetoetuse ja lapsehooldustasu määr ei või olla väiksem kehtivast määrast
3) toimetuleku piir - toimetulekupiiri uus määr ei või olla väiksem kehtivast määrast.

Üks põnev asi on vanemahüvitisega. (Avastasime selle ükskord Marrega Tartu-Tallinn rongis). Nimelt ei tohi vanemahüvitise alumine piir (nn hüvitise määr) olla väiksem eelmisel aastal kehtinud piirist. Samuti ei tohi ta olla väiksem eelmisel aastal kehtinud alampalgast. Ja ta ka ei tohi olla suurem antud aasta alampalgast.

Seega seaduse järgi peab alati kehtima:

VH_ALAMMÄÄR(t-1) <= ALAMPALK(t-1) <= VH_ALAMMÄÄR(t) <= ALAMPALK(t)
Aga kui nüüd juhtub, et alampalk alaneb (mida seaduseandjad ei suutnud uneski ette näha), siis peaks vanemahüvitise määr olema korraga nii väiksem kui alampalk (sest ta ei tohi olla suurem), kui ka suurem kui alampalk (sest ta ei tohi olla väiksem kui eelmise aasta alampalk).

Nii et tõepoolest näib, et hindade ja palkade languse variandiga Eesti sotsiaalpoliitikas ei ole osatud arvestada.

Haiguspäevade muutus - pangem instrumendid valmis

2009-02-08T15:31:00.003+02:00

Haiguspäevade tasustamise kord on muutumas oluliselt. Kasvab nii töötajate kui tööandjate kohustus, mis teeb neil mõlemal meele kurvaks. Kuid on üks seltskond inimesi, kes sellest korra järsust muutusest oma moodi rõõmu tunnevad. Need on mõjude hindamisega tegelevad ökonomeetrikud, sh mina. Meil on tekkimas loomulik eksperiment (ehk ökonomeetria keeles "instrument"), mis võimaldab hinnata kuivõrd raha mängib rolli haiguslehtede väljavõtmisel.

Toimub küllalt järsk muutus töötaja jaoks, kaotatakse kahe päeva töötasu. Kui enamus haiguslehti on 4-5 päeva, siis keskmiselt kaotab inimene nüüd ca poole oma haigusrahast, seega võiks arvata, et toimub oluline vähenemine haiguspäevade väljavõtmises. Kasutades kas Haigekassa andmeid või ka ka ETU andmeid, peaks õnnestuma seda mõne aja pärast hinnata.

Täiendavalt on huvitav küsimus see, kas nüüd kui tööandja jaoks on töötaja muutunud kallimaks, lükatakse osa sellest koormast tööandja kaela, vähendades töötaja palka. Seega peaks nägema korrelatsiooni töötajate eelneva haigestumise ja tema palgakasvu vahel. Kui saaks Haigekassa haigestumise andmeid siduda maksuameti palgaandmetega peaks olema seda võimalik tulevikus hinnata. Nii et see inimesi õnnetuks tegev reform annab kohe mitu põnevat teadusartikli ideed.

Aktsiisimaks limpsile tervishoiu heaks

2009-02-04T19:52:00.006+02:00

Tervishoid vajab raha ja otsitakse kohta, mille arvelt seda rahastada. Pakun välja aktsiisimaksu limonaadile. Tänases Postimehes vihjab küll üks karastusjookide tootja, et see on rumal idee, eriti, vist seetõttu, et lätlastel on see olemas.
Aga tegelikult võiks Eesti uusi makse otsides limonaadimaksu üle arutada küll, nimetagem seda siis alguses kasvõi paksudemaksuks või rasvamaksuks nagu seda Ameerikas kutsutakse - "obesity/fat tax".

New Yorgi osariigis plaanitakse kehtestada karastusjookidele täiendav maks 18%. Sellega loodetakse, et suhkruga karastusjookide tarbimine väheneb 5% (vt artiklit New York Times'is.). Seega kaks efekti korraga. Inimeste käitumine muutuks tervislikumaks ja avalik sektor saaks raha tervishoiu jaoks. New Yorgi kuberneri idee järgi kehtiks see mahl siis jookidele, kus on vähem kui 70% puuviljamahla ja muudele mittedieetjookidele. Vesi, kohv, tee ja täismahlad jääksid siis maksust puutumata.

Antud maks peaks olema ka ühiskonna poolt vastuvõetav. Pensionäre see ei taba, enamasti maksaksid selle kinni lapsevanemad, kes aga saavad oma põngerjaid harida. Ja Eesti karastusjookide tootjad ei peaks ka kurvad olema, sest vee ja täismahla turg peaks selle arvelt kasvama.

Käibemaksu ebavõrdsuse tegelik graafik

2008-12-05T12:06:00.009+02:00

Üks graafik pidavat ütlema lugejale enam kui mitu lehekülge teksti.
Seda silmas pidades tahtsin, et minu Postimehe artiklis oleks ilmunud alljärgnev joonis. Mis minu arust on lihtsalt nii kena. Ausalt öeldes kogu ajaleheartikli kirjutamise idee oligi näidata seda kaunist joonist Eesti rahvale.

Aga kurvastuseks tõdesid Postimehe asjalikud toimetajad, et kuna graafikul ei ole protsente ega kroone (vaid mingisugune müstiline Kakwani indeks), siis seda ei ole mõtet tavainimesele näidata. Ja nii jäi lehte üks palju vähem kõnekas ehkki siiski üldiselt objektiivne tulpdiagramm.

Loo moraal vist siis see, et graafik ei tohi olla mingi abstraktne kunstiteos, vaid eelkõige kroonide ja protsentide väljendus.Ja et Eesti rahvas sellest joonisest ilma ei jääks, siis jätan selle siia blogisse.Kogu maksukoormuse raport ise on endiselt kättesaadav PRAXISe kodulehelt.

Uhked boonused

2008-11-20T12:02:00.004+02:00

What’s the Value of a Big Bonus?:
http://www.nytimes.com/2008/11/20/opinion/20ariely.html?th&emc=th

Mhmmm...mida muuta maksupoliitikas?

Avalikest teenustest: mõtteid Riigiametnike Foorumilt 2008

2008-11-20T10:24:00.003+02:00

Poliitikutele meeldib rõhutada, et valimised on demokraatia pidupäev. Ametnike pidupäev on juba aastaid olnud Riigiametnike Foorum Tartus. Muinasjuttude lõpulauset parafraseerides: käisin-olin minagi, meelde jäi nii mõndagi. Eriti seetõttu, et esimest korda ei olnud ma foorumil mitte lihtsalt kuulaja, vaid moderaatorina.
Seekordne foorum keskendus avalikele teenustele. Oli ka aeg, sest selle teema sisulisel arutamisel on viimaste aastatega tekkinud tubli defitsiit, mida ühe foorumiga tasa teha pole niisama lihtne.

Mis mõtted mul tekkisid? Kõige olulisem on vast see, et Eesti avalike teenuste põhiprobleem on mujal, kui meile armastatakse rääkida. Asi ei ole sugugi sellest, nagu oleksid ametnikud kuidagi ignorantsed või ebasõbralikud ega oska kodanikega suhelda. Oskavad suhelda küll, asutused on küllalt edukalt oma „teeninduspersonali“ koolitanud ja valdavalt on inimestelt saadud tagasiside teenust osutavate ametnike kohta üha parem.

Probleem on hoopis mujal. Needsamad oma töötajad ilusasti välja koolitanud asutused on samal ajal timminud oma teenuseid puhtalt asutusekeskseks, mitte aga kliendi/kodanikukeskseks. Piltlikult öeldes on Eestis olukord, kus teenuse vajajaid koheldakse parimate mitmevõistluse traditsioonide kohaselt: pead tegema kümmet ala ja vähemalt kahel päeval. Esmalt lippad asutusse A, siis hüppad läbi asutusest B, viskad paberid asutusse C, heidad asutuses D pilgu peale, kas sinna on vajalik kooskõlastus jõudnud, asutuses E ületad tõkkeid, mis lahutavad sind vajalikust inimesest ning järgmisel päeval algab sama tants otsast peale. Mul tekib küll küsimus, miks ei võiks ühes asutuses käimisega asju korda saada või kõike seda e-keskkonnas teha. Vajalikud andmebaasid on ju igal pool olemas, miks peab üht ja sama asja mitmel pool ning paberil tõestama? Kokkuvõtlikult – omaenda kastide sees oleme tublid, aga kastide piire ei õnnestu kuidagi ületada.

Miks on see nii? Ilmselt on põhjuseid palju, alates sellest, et tegelikult pole siiani avalike teenuste arendamist riigis süsteemselt juhitud ja lõpetades sellega, et suuresti sõltub mistahes teenuste arendamine/innovatsioon praegu edumeelsetest juhtidest ja spetsialistidest. Lühidalt, igast asutusest eraldi. Nii ongi avalike teenuste arendamine olnud pigem nagu tublide hobi, mitte teadlik, koordineeritud ja süsteemne tegevus. Kiitus selle eest, et neid tublisid tunnustatakse ja märgatakse. Näiteks Riigikantselei on juba aastaid tunnustanud parimaid avalike teenuste arendusi; meie e-riigi saavutustest räägitakse õnneks palju ja seda ka Eestist kaugemal; üldine õhkkond on arendusi soosiv jne.

Aeg on võtta teema tõsisemalt ette ja parandada on vaja teenuste tervikprotsessi. See lööks lisaks otstarbekamale rahapaigutusele ka paljudel ametnikel silma särama, sest mõistlikum töökorraldus aitab muuta tööd loogilisemaks ja terviklikumaks.

Eile nägin ma Eestimaad - Jõhvis

2008-11-17T23:39:00.010+02:00

14. novembril pidas Ida-Viru Keskhaigla oma 5. sünnipäeva. Jättes kõrvale traditsioonilise peokirjelduse (mis, muuseas, saaks piisavalt värvikas), tahan väljendada oma siirast ja rõõmsat imestust selle üle, mida on võimalik teha äärmiselt keerulistes ja suhteliselt ebavõrdsetes oludes suure tahtmise ja eneseusuga.

Mõned aastat tagasi oli Ida-Virumaa kant, kus suur osa arstidest oli oma hariduse saanud Peipsi järvest ida pool ning polnud sisuliselt kunagi külastanud Eestimaiseid täienduskoolitusi. Endisaegsete ravimise ja ravi korraldamise põhimõtete kõrval olid väsinud ka hooned, kus meditsiiniabi osutati.

Parafraseerides ütlust, mille kohaselt patsient teinekord paraneb vaatamata ravile, võiks öelda, et ka Ida-Viru Keskhaigla on elus, vaatamata riiklikule tervishoiu investeerimispoliitikale. Selle kohaselt on viimasel ajal raha suundunud efektiivsuse taotluses suurtesse piiirkondlikesse haiglatesse või siis poliitiliste vigurite abil näiteks Pärnu haiglasse (mõned näited on veel). Tallinna (kesk)haiglad jõudsid vajaliku raha kokku saada kinnisvarabuumi harjal kinnistuid müües.

Aga Ida-Virus on riistad korralikud, personali haritakse ja jutt tundub igati mõistlik.

Nagu ülaolevalt pildilt näha, on kesk-ja piirkondlike haiglate võime ise oma arenguks vajalikke investeeriunguid rahastada ('ise rahastada' tähendab haigekassast ravimise eest raha teenides) pehmelt öeldes tagasihoidlik. Kõige nutusem tundubki seis Jõhvis ja Kohtla-Järvel tegutseva Ida-Viru Keskhaiglaga.

Vahemärkusena - Praxise poolt 2006.a haiglajuhtide seas läbi viidud uuringu põhjal võib Eestis läbi viidud haiglareformi lugeda Ida-Euroopa üheks edukamaks (kui efektiivsuse mõõdupuu järgi seda hinnata), kuid põhiline puudujääk seisneb just tulemata jäänud investeeringutes (mis tõenäoliselt kõige lähemas tulevikus poliitikutele hirmsat peavalu hakkavad valmistama).

Ilma väga sügava analüüsita (mida siiski võiks millalgi teha) julgen küll arvata, et üks võimalus (paljudest) Kirde-Eesti elanikele oma riigi väärtust tõestada, oleks kaasaegsetes tingimustes avalike teenuste osutamise võimaldamine.

Miks mitte ei võiks tervishoiuteenus olla üks Eesti kõrge lisandväärtusega teenusemajanduse ekspordiartikkel turuga Venemaal. Potentsiaali selleks tundub küll.

Tagantjärgi siis veel siiralt palju õnne ja omalt poolt julgustav sõna kõigile, kes sealkandis arstiabi peaksid vajama - täitsa tõsine haigemaja (kus isegi professorid teinekord visiite käivad tegemas)

Alampalk 2009 - prognoos läbirääkimiste põhjal

2008-10-03T19:36:00.012+03:00

Järgmise aasta alampalga läbirääkimine on alanud. Ametiühingud (EAKL) on alustuseks välja pakkunud 5250 krooni ja tööandjad ligi 4550 krooni (Tarmo Kriis on pakkunud ajakirjanduses 5% kasvu võrreldes praegusega).

Majanduse jahtumine on mõjutanud ka ametiühingute palganõudmise kõverat, mis sellel aastal teeb jõnksu alla poole (vt joonis). Kui viimastel aastatel nõudsid ametiühingud alampalga kasvu peaaegu kolmandiku võrra, siis sellel aastal üksnes viiendiku jagu. Tööandjate esimene pakkumine on sama tagasihoidlik nagu alati.

Esimeste pakkumiste tulemusena on sellel aastal alampalga nõudmise ja pakkumise nii suhteline kui absoluutne erinevus väiksem kui eelmisel aastal ja kokkuleppele jõudmine võiks ka selle võrra kergemini toimuda.

Kui võtta aluseks varasemate aastate muster, kui palju kumbki osapool oma esialgsest pakkumisest taganes, siis võiks olla järgmisel aastal alampalk 4800 krooni (või pigem natuke madalam), mis ulatuks ca 34%ni rahandusministeeriumi poolt prognoositud keskmisest palgast 2009. aastal.

Meeldetuletuseks, et kunagi 2001. aastal leppisid tööturu osapooled kokku, et miiniumpalk jõuab 2008. aastaks 41% keskmisest palgast, kuid sellest eesmärgist on ilmselt loobutud.

Haigekassa riigistamine

2008-09-25T22:06:00.007+03:00

Pean tunnistama, et tõsiselt pani mind kukalt kratsima täna lehest loetud (EPL: "Valitsus tahab töötu- ja haigekassa reserve endale") rahandusministri seisukoht, et "kuna Eesti haigekassa, Eesti töötukassa ning sihtasutus Keskkonnainvesteeringute Keskus on täiel määral riigieelarvest rahastatavad, on ka põhjendatud riigieelarve vahendite paigutamisest teenitud tulu jätmine riigieelarvesse".

Olen kogu aeg aru saanud ja koolis tudengitelegi rääkinud, et Haigekassa põhiolemus (mis teda ka riigieelarvelisest tervishoiusüsteemist eristab) on päevapoliitikast sõltumatu ja põhiliste sotsiaalpartnerite (elanikud kasusaajatena, tööandjad maksjatena ja riik ümberjagajana) tasakaalustatud konsensuslike huvide eest seismine.

Asjaolu, et raha liigutatakse sinna läbi riigieelarve on tehniline nüanss. Maksumaksjad ja patsiendid on ühel hetkel usaldanud riiki efektiivse rahakogumise eesmärgil kaotada ära eraldiseisev rahakogumise mehanism (mis tundub majanduslikult mõistlik). Nüüd selle ärakasutamine riigi muude kulude katmise õigustamisel kõlab hädavalena.
Loomulikult suudan ma ette kujutada ka riigieelarvelist tervishoidu, kuid selline muudatus on väga põhimõtteline ja ilmselt vajaks paljude muude tasakaalustavate põhimõtete muutmist.

Kõige enam meenutab praegune olukord lapsevanemat, kes lepib lapsega kokku taskuraha väga õilsate selgitustega, et laps õpiks vastutustunnet ja muud tähtsat ... ning siis kui endal juuksuri või õlle jaoks raha ei jagu, selle lapselt ära võtab, öeldes et tal on selleks õigus. Ju siis on ...

Rohkem raha tervishoiule ...

2008-07-05T01:34:00.005+03:00

Sahinad WHO koridoridest on minu kõrvu jõudnud, et ametlikult ja otse noomitakse Eestit liiga väikeste tervishoiukulutuste pärast. Sest et mingid rehkendused näitavad, kuidas Eesti rahvas oluliselt paremat elu elaks, kui tervise heaks suurem raha hulks investeerida. WHO ministrite konverentsi ajal olevat seda kogunisti "minister Maripuule" otse öeldud. Eks näis, mis sest saab.

Tegelikult usuna ka mina ise, et väga kaua "odavaim" tervishoiusüsteem ühes keskmisest jõukamas riigis ei kesta (Ausalt öelda, on arvamuse taga PRAXISe 2005.a kirjutatud aruanne selle kohta, kuidas olemasolev süsteem ei ole jätkusuutlik ning 2006.a koos WHO-ga koostatud analüüs tervise võimalikust mõjust riigi majandusele - mõlema töö taga seisab meie Andres Võrk).

Seega, kui valitsus midagi ette ei võta, siis teevad seda inimesed ise. Tervishoiu puhul tuleb tavaliselt varsti ka erakindlustus appi. Samas, täna lõppenud Health Policy Monitor'i iga-aastasel konverentsil jõudsime 20 kolleegiga 4-lt kontinendilt taas tõdemuseni, et erakindlustusel on ohtralt maailmavaatelisi õigustusi, kuid majanduslikus mõttes on hästi juhitud sotsiaalsüsteemid kõige efektiivsemad (seda isegi USA-s!).

Aga majandusteadlased tunnistavad täna sedagi, et kõik inimesed ei ole "ratsionaalsed kasu maksimeerijad", nii et ilmselt saab otsustavaks poliitiline valik. Peaasi, et otsustajad ja valijad ikka teaksid, et valikuvõimalus on olemas.

Missugune roll on mittetulunduslikel organisatsioonidel?

2008-03-24T16:38:00.011+02:00

Statistikaameti andmed näitavad, et 2007. aastal oli mittetulunduslike ühenduste panus SKPsse 0,8% (1,7 miljardit krooni) . Samas oli ettevõtete panus 72,5%, valitsusasutuste panus 12,2%, eraisikute panus 10,5% ja finantsasutuste panus 4%. Neid andmeid vaadates tundub, et ühendustel on üsna väike roll, kuid eks võlu selles seisnebki, et palju nende tegevusest ei kajastu majandusnäitajates.

Mis saab siis, kui lisame siia juurde vabatahtliku töö tundides ja korrutame keskmise tunnipalgaga? 2006. aastal tehti ühendustes 1,9 miljonit tundi vabatahtlikku tööd. Eeldades, et samasugune näitaja kehtib ka 2007.a. kohta, siis keskmine tunnipalk koos maksudega IV kvartalis (102,4 krooni) lisab ühenduste panuseks 194,6 miljonit. Sellisel juhul on ühenduste panus SKPsse 0,9% ringis. Küll aga tuleb siin arvestada, et vabatahtlikku tööd tehakse enam nendes ühendustes, mille majandustegevus on väike ja mis ei ole Statistikaameti koostatud valimis piisavalt esindatud. Hinnanguliselt võib öelda, et tegelik ühenduste panus SKPsse on üle 1%.

Lisaks võiks vaadata kuivõrd on erinevate sektorite panus SKPsse suurenenud. Eelmisel aastal suurenes ühenduste panus 10,3% aga erasektori panus kõigest 5,8%. Keskmine SKP panuse kasv aastatel 2000-2007 on ühenduste puhul samuti kõrgem (12,2%) kui erasektori puhul (9,9%). Seega selgub, et ühenduste majandustegevus kasvab kiiremini kui erasektori tegevus ja osa Eesti majanduskasvust saab kirjutada aktiivsete ühenduste arvele.

Lisaks vabahtatlikule tööle on veel mõningaid näitajaid, mis majandustegevuses ei kajastu, kuid millel on siiski oma kindel panus SKPsse. Kui palju inimesi ei vaja enam sotsiaaltoetusi ja on nüüd palgatööl tänu sotsiaalteenustele, mida ühendused pakuvad? Need inimesed annavad konkreetse panuse palgatööst ja tarbimisest tulevate maksude kaudu, aitavad tarbimise kaudu kaasa majandusarengule ning sealjuures ei küsi riigilt enam sotsiaaltoetusi. Kui need inimesed kokku lugeda, siis saab kindlasti parema pildi ühenduste panusest.

Missugune roll on siis ühendustel Eesti arendamisel? Ilmselt üsna oluline roll, kuid täpsemalt ei saa praegu öelda, sest majandustegevus kirjeldab vaid osa nende panusest. Lähme seega paremate näitajate otsingule.

Hiiliv tervishoiureform

2008-03-23T00:16:00.000+02:00

PRAXIS koos (tookord veel) Maailmapanga eksperdi Maris Jessega püüdis aasta tagasi (ja 1 kuu enne parlamendivalimisi) ennustada, millised võiksid olla parteide tervishoiupoliitilised sammud võimu juurde saades (vt EPL artikkel 20.02.2007). Reformierakonna platvormi lugedes esitasime retoorilise küsimuse, kas ehk pole tegemist varjatud kujul erakindlustusele turu loomise plaaniga?
Täna julgen veelgi kindlamalt ennustada, et 2008.a on pöördeline: Reformierakonna juhtimisel algab uus etapp Eesti tervishoiu ajaloos. Seda iseloomustab inimeste isiklike tervishoiukulutuste oluline kasv ning erakindlustuse oluliselt suurem roll. Tegelikult on vastavasuunaline trend püsinud kogu käesoleva sajandi jooksul (vt joonis; allikas: Sots. min. "Tervishoiu kogukulud Eestis 1999-2006"). 2008.a teeb eriliseks see, et seni suutis avalik sektor (Sotsmin ja haigekassa) kasvava nõudlusega kaasa joosta tohutu suure majanduskasvu arvel.

Kuna 2008.a tuleb väga keeruline ja maailmamajanduse viimase poolsajandi ähvardavaim seis ei luba olulist kergendust ka järgnevatel aastatel, on väga raske uskuda, et järsult suudetakse suurendada avaliku sektori kulutusi tervishoiule, et vastata ühelt poolt arstide-õdede palganõudmistele ning elanike suurenevatele ootustele. See peaks siis tulema teiste sektorite arvelt.
Samasse jadasse sobib suurepäraselt hiljutine uudis Tallinnas avatud vähiravi erakliiniku kohta ning Arstide Liidu avalduse tervishoiu riikliku rahastamise aeglase kasvu kohta viimase sotsiaalministriga kohtumise järgselt. Kusagilt jooksis läbi ka eratervisekindlustuse kohta optimistlik mõte, et oodatakse suurt kasvu.
Mida tähendab see lihtinimese jaoks? Tüüpiliselt kasvatab erakindlustus üldisi tervishoiukulusid (s.t. tõuseb TH-kulutuste osakaal SKPst), kuid seda peamiselt jõukamate inimeste paranenud teenuse kättesaadavuse ja mugavuse arvel. Meditsiinilises mõttes (rohkem tervemaid inimesi) või üldise kättesaadavuse probleeme (järjekorrad, üldine ravimite kättesaadavus) erakindlustus ei lahenda.
Lõpetuseks tahaks öelda, et toimuv ei pea ilmtingimata olema halb. Kogu maailmas on tervishoiu rahastamine jõudnud seisu, kui kõike meditsiini poolt pakutavat ei suudeta (ja poleks ilmselt ka mõistlik) kõikidele ühtemoodi pakkuda. Seega tuleb leida mehanismid, kuidas ühisest katlast tasutud arstiabi kombineerida isikliku vastutuse ja eelistustega. Muret valmistab ainult see, et tervishoiureform toimub Eestis varjatult ja ilma avaliku debatita. Siinkohal pole isegi vahet, kas seda tehakse teadlikult või siis teadmatusest, sest ettepanekut tervishoiu rahastamise tulevikuga aktiivsemaks tegelemiseks on otsustajatele korduvalt tehtud. kasvõi alates PRAXISe poolt 2005.a avaldatud uuringust tervishoiu rahastamise jätkusuutlikkuse kohta.

Koondamishüvitiste reform - kas tööandja või töötaja võit?

2008-02-26T18:46:00.006+02:00

Uue töölepinguseadusega kaasnevad koondamishüvitised tekitavad jätkuvalt emotsioone. Tänases Päevalehes toodud küsitluse tulemused, et inimesed tahaksid säilitada endile kõrgeid koondamishüvitisi, ei tekita muidugi mingeid üllatusi.

Küll tahaks aga tähelepanu juhtida artikli kommentaarides toodud kahele aspektile (ka mujal on neid mõtteid välja öeldud:
1) Ametiühingute üks juhte ütleb, et "Selles, kust see raha tuleb, ei ole meile vahet, näiteks kas tööandjad maksavad seda üheskoos töötukassast või konkreetne tööandja maksab otse... Ametiühingute seisukoht on, et töötukassast peaks see tulema tööandjate makstavast summast."
2) Tööandjad on avatud selles osas, kui suur peaks olema tööandjate töötukassasse makstav määr.

Seega jääb osapoolte arvamusest mulje, et üks võimalik kompromisslahendus võib olla selles, et koondamishüvitised jäävad alles (või vähenevad natuke ja tõuseb natuke töötuskindlustushüvitis), kuid selle võrra suurendatakse tööandjate poolt makstavat töötuskindlustusmakse määra suurust. Seejärel toimub koondamishüvitiste maksmine töötukassa poolt või jaotatuna tööandja ning töötukassa poolt. Analoogselt praegu kollektiivsete koondamiste puhul makstavate hüvitistega, millest poole katab töötukassa.
Seega lihtsalt laieneks kindlustuskate tööandja jaoks kõikidele koondamishüvitistele.

Paradoks on minu arust selles, et töötajad tervikuna võiksid tegelikult sellest skeemist kaotada võrreldes praegusega.

Võttes eelduseks, et tegelikult brutopalgalt makstavad maksud (sotsiaalmaks ja tööandja töötuskindlustusmakse) on ikkagi töötaja poolt kantud koormus. Lühiajaliselt on küll brutopalk lepinguga fikseeritud, kuid pikaajaliselt kohanduks brutopalk selliselt, et tööjõukulud kokku vastaksid inimese poolt loodud lisandväärtusele.

Kui tööandjapoolne töötuskindlustusmakse nüüd suureneb, nt praeguselt 0.3 protsendilt 1% protsendile palgafondilt, et katta majanduses tervikuna koondamishüvitise maksmise kulud, siis pikemas perspektiivis kohaneks töötajate brutopalk (või väheneks lühiajaliselt brutopalga kasvutempo). Arvestame, et meil on ametiühingud ikkagi piisavalt nõrgad palgaläbirääkimiste protsessis.

Kui töötuskindlustusmakse suurenemine on kohustuslik ja tööandja oskab seda kuludesse arvestada, siis ettevõtte enda poolt makstavate koondamishüvitiste puhul on aga minu nägemust mööda enam ettenägematu sündmusega ka tööandja jaoks ja seetõttu kui tõesti koondamine esineb, siis tööandja peab maksma need hüvitised kinni omaniku tuludest (kasumist).

Kokkuvõttes soovitaksin omalt poolt ametiühingutel natuke rohkem analüüsida, mida toob kaasa töötuskindlustusmakse tööandjate poolse osa suurenemine. Ja kas see ikka suurendab töötajate heaolu või pigem vähendab seda.

P.S. Kui mõni kriitilise meelega töö-ökonomist juhtub seda lugema, võiks pakkuda mõne viite, kas ülaltoodud mõttekäigu vettpidavust saaks formaalselt kontrollida või lihtsasti ümber lükata mõne otsimis-sobitamismudeli abil, nt kus on sees määramatus lõpptoodangu nõudluse ja seega tööjõu vajaduse järgi ja tööandjad üksnes osaliselt arvestavad seda määramatust, kuid kohustuslik riiklik kindlustus võtab selle määramatuse arvesse kindlustusmakse suuruses.

American Dream - kas ammendumas?

2008-02-24T15:57:00.007+02:00

Ameeriklased uskuvat, et igast ajalehepoisist võib saada miljonär. See tähendab, et inimese töökus, oskused ja intelligentsus on tema edu aluseks ning see, kust sa pärit oled, ei ole nii tähtis. Ehk teisisõnu eksisteerib kõrge sotsiaalne mobiilsus erinevate sissetulekurühmade vahel. Ka kõige vaesemast perest tulles võid jõuda miljonäriks. Tänu sellele uskumusele on ameeriklased kannatanud ära suure ebavõrdsuse ühiskonnas, mis on üks kõrgemaid arenenud riikide seas. (Näiteks on Gini indeks USAs ca 0.45, Eestis 0.33, Rootsis 0.24, Suurbritannias 0.32.)

Hiljutine Brookingsi instituudi, Washingtoni mõttekeskuse uurimus "Getting Ahead or Losing Ground: Economic Mobility in America" seadis Ameerika unistuse kahtluse alla. Uuring näitas, et põlvkondlik sotsiaalne mobiilsus on vähenenud võrreldes varasemaga. See tähendab, et aina rohkem mängib inimeste edus rolli see, kust sa tuled, milline on sinu vanemate sissetulek ja vara. Uuring järeldas, et kui viimastel kümnenditel on USAs sissetulekute ja vara ebavõrdsus suurenenud, siis kõigi šansid võita majanduskasvuga on pigem langenud. 42% lastest, kelle vanemad olid kõige madalamas sissetulekukvintiilis, jäävad samuti kõige madalamasse kvintiili ning üksnes 6% lastest jõuavad kõige ülemisse kvintiili.
Autorid rõhutavad oma järeldustes, et oluline roll peab olema haridussüsteemil, mis peaks tagama inimestele võrdsed võimalused. Praegune USA haridussüsteem ei tasanda sünnikodust kaasa antud erinevusi, vaid pigem võimendab seda.

Siinkohal on paslik meenutada PRAXISe poliitikaanalüüsi hariduslikust ebavõrdsusest, kus Alari vaatas hariduslikku ebavõrdsust rahvaloenduste andmete põhjal 1959-2000 ja kust tuli potentsiaalse ohutegurina välja, et hariduslik ebavõrdsus võib taas kasvama hakata, olles kõrgeim 15-19 aastaste seas.

Juba peale sissekande avaldamist leidsin väga teemakohase lõigu presidendi aastapäevakõnest: "Täna võib Abja-Paluojas üles kasvanud Lauri või Maria kaitsta oma doktoritöö inglise keeles ja Cambridge'is. Või teha oma doktoritöö saksa keeles Humboldti ülikoolis Berliinis. Ja olla vahepeal aasta ära professorina Tokios. Või müüa enda kirjutatud tarkvara globaalsel turul, mil polegi kohanime." Lootkem, et need võimalused siis säilivad võrdselt nii Miina Härma kui Turba gümnaasiumi lõpetanutel :)

Ja tuligi kahekohaline hindade tõus

2008-02-07T09:25:00.002+02:00

Nagu eelmises postituses ennustasin, võis karta jaanuaris kahekohalist tarbijahindade tõusu võrreldes eelmise aastaga.
Kui oma kõige süngemates ennustustes julgesin pakkuda keskmiseks prognoosiks 10.1 ja ülemiseks piiriks 10.8%, siis tegelikkus osustus veelgi hullemaks - 11.0%. Nii et pean tunnistama enda "prognoosimudeli" vildakust.
Järgmistel kuudel on nüüd huvitav jälgida, kas ja kuidas saab teoks kõigi tugevamate makromajandusanalüütikute ennustus, et inflatsioon aasta teisel poolel langeb.

Kas tarbijahindade tõus tuleb üle 10%?

2008-02-05T08:38:00.001+02:00

Sellel nädalal ootavad makromajandusanalüütikud tarbijahinnaindeksi jaanuarikuu väärtust. Intrigeeriv küsimus on, kas aastases arvestuses, võrreldes eelmise aasta jaanuariga, ületab hinnatõus 10%.

Tegemist oleks esmakordselt kahekohalise arvuga viimase kümne aasta jooksul, mis negatiivse sümbolina mõjutaks psühholoogiliselt nii tarbijaid kui ettevõtjaid.

Puhtalt arvutuslikult võttes (arvestades eelneva 11 kuu inflatsiooni), peaks jaanuarikuu aastane inflatsiooninäitaja jääma vahemikku 8.2-10.8%. Selleks, et inflatsioon oleks üle 10% peaks jaanuari hinnatõus võrreldes detsembriga olema ligi 1.25%. Arvestades aasta alguses toimunud aktsiisitõuse julgeks pakkuda, et see saab täidetud. Ehkki lootus on vastupidine.

Toidukaupade käibemaksu alandamisest

2008-01-31T20:08:00.003+02:00

Jälle võimalus kaasa aidata teadmistepõhise poliitika tegemiseks. Riigikogus arutati 30. jaanuaril Keskerakonna plaani alandada toidukaupade käibemaksumäära 18 protsendilt 5 protsendi peale, peamise eesmärgiga toetada vähemkindlustatud inimesi. Neile majandushuvilistele, kes ka huumorist lugu peavad, pakub stenogramm taas mõnusat lugemist.

Kurb oli taas tõdeda, et seaduseelnõu seletuskirjas ei olnud mitte ühtegi mõju välja toodud. Ainuke numbriline argument, millega eelnõu esitaja suutis välja tulla, oli madalam toiduainete käibemaks teistes riikides. Ettekandes väitis Marika Tuus üldsõnaliselt, et käibemaksu alandamisest võidavad nii tarbijad, tootjad ja põllumehed. Selle kohta, kas toiduainete hinnad tarbija jaoks üldse langevad käibemaksu alandamise tulemusena, oskas Marika Tuus vaid kosta, et meil on olemas "teised seadused ja teised asutused, kes sellega võiksid tegelda". Kas see viitab hindade kontrollile nagu mõnes naaberriigis?

Kiidusõnad minu poolt ratsionaalselt mõtlevale Jürgen Ligile, kes küsib väga asjalikke küsimusi seaduseelnõu esitaja käest: "keda sellise muudatusega toetatakse? Millised on mõjud eri tulude detsiilidele? Millised on eelnõu autori arvutused?" ja nendib, et "See ei ole sotsiaalmeede, nagu siin oleks võinud ettekandest aru saada."

Aitamaks Keskerakonnal järgmine kord paremini oma ettepanekut põhjendada vähemalt mõjude jaotusküsimuse seisukohast, toon alljärgnevalt ära ühe joonise, kasutades 2006. aasta leibkonna eelarve uuringut ja mikrosimulatsioonimudelit ALAN.

Eeldame hetkeks, et tõesti tarbija jaoks langevad hinnad täpselt käibemaksu alanemise võrra. Kuna toidukulude osakaal sissetulekust on vaesemates leibkondades tõepoolest oluliselt kõrgem, siis võrreldes oma senise sissetulekuga võidavadki madalamas detsiilis asuvad leibkonnad suhteliselt enam. Kõige vaesem detsiil võiks võita siis suurusjärgus 4.5%. Samas kõige kõrgema sissetulekuga detsiil võidaks oma sissetulekuga võrreldes üksnes 1.2%. See on toiduainete käibemaksu alandamise positiivse aspekt.

Negatiivne aspekt aga seisneb selles, et ehkki võrreldes enda sissetulekuga võidavad vaesed enam, siis absoluutsest koguvõidust saavad rikkad tunduvalt suurema osa, sest nende kulutused toidukaupadele on lihtsalt mitu korda suuremad. Näiteks kui I detsiilile langeks 6.5% võidust, siis X detsiilile pea kaks korda rohkem - 13.5%. Seega absoluutselt läheb suurem osa rahast rikkamatele ehk seega meede on tõesti väga kallis meede vaesuse vähendamiseks, võrreldes näiteks toimetulekutoetuse või rahvapensioni tõstmisega. Seega me võime toiduainete käibemaksu alandada küll, kuid ei saa tuua põhjenduseks, et see on kulu-efektiivne meede vaesuse vähendamiseks. (Kirjutasin sellest pea aasta tagasi ka Postimehes.)

Ja veel päris ammu aega tagasi (2000. aastal) sai üht-teist analüüsitud ka selle kohta palju Eesti põllumehed võiks kasu saada käibemaksu alandamisest. Mõni aasta hiljem reprodutseeris seda analüüsi uuemate andmetega Konjuktuuriinstituut.

P.S. Tänuvõlg Jürgen Ligi ees on nüüd loodetavasti ka täidetud, kes oma blogi sissekandes 16/01/08 viitas meie Reelikale väga sümpaatselt kui "üks ilusam ja sotsiaalselt närvilisem".

Riiklik pension ja tulumaks

2008-01-30T20:07:00.002+02:00

Sellel nädalal arutati riigikogus Keskerakonna ettepanekut siduda pensionide tulumaksuvaba suurus (praegu 3000 krooni) taas kolmekordse üldise maksuvaba miinimumiga nagu see 2003. aastal veel oli (3*1000 siis). Et samaaegselt aga ei pakutud lahendust, mida teha sel juhul tulevikus kohustusliku kogumispensioni maksustamisega, lükati see ettepanek tagasi.

Minule kui mõjude analüütikule :) oli natuke üllatuslik, et seaduseelnõu seletuskirjast ei leidnud ma sõnagi pensionide jaotuse ega pensionäride töötamise kohta. Ometi mõjutavad mõlemad oluliselt seda, kui suur osa pensionäre reaalselt peab tulumaksu maksma. Pakungi alljärgnevalt paar joonist probleemi illustreerimiseks. (Joonistele klikkides peaks neid suuremalt nägema.)

Pensioniregistri mikroandmeid aluseks võttes selgub, et 2003. aastal ei maksnud praktiliselt ükski vanaduspensionär tulumaksu ja seda ka ilma üldise tulumaksuvabastuseta (1000 krooni), sest enamus pensione jäi alla 3000 krooni.

2007. aasta lõpuks aga saab 94% vanaduspensionäridest suuremat pensioni kui pensionide tulumaksuvabastus 3000 krooni. Kui kõik vanaduspensionärid saaks lisaks kasutada üldist maksuvaba tulu (2000 krooni 2007. aastal, ehk kokku siis 5000 krooni), oleks tulumaksu maksjate osakaal küll ainult ca 2%. Kuid et ligi veerand vanaduspensionäridest ka töötab (2006. aasta andmete kohaselt ca 26%), siis kulub nende üldine tulumaksuvabastus (2000 krooni) ära töötasule. Seega võikski arvata, et ligi veerand vanaduspensionäre maksabki pensionidelt tulumaksu ja seoses pensionide kasvuga 2008. aasta aprillist võiks see osakaal veelgi kasvada.

Tehnilised märkused. Rahvapensioni, toitjakaotuspensioni ja töövõimetuspensioni saajad on enamasti väga väikse pensioniga ja enamasti ei tööta, mistõttu neid ülaltoodud joonistel ei ole. Ja väike arv väljateenitud aastate pensionäre ning ka eripensionid on ülaltoodud analüüsist väljas.

Ning arvestada tuleb, et 2007. aasta pensionide jaotus on simuleeritud 2003. aasta pensionäride andmete põhjal vahepealsete pensionide tõusudega korrigeerides. Tegelik 2007. aasta jaotus erineb siis vahepealsetel aastatel täiendavalt pensionile siirdunud inimeste ja ära surnud inimeste võrra, kuid ei usu, et see järeldusi oluliselt mõjutaks.

Vanemahüvitise mõju sündimusele, vol 2

2008-01-29T18:23:00.001+02:00

Jätkuks eelmisele postitusele ja seal toodud ühele küsimusele, toon ühe näite sündimusaktiivsusest erinevates sissetulekurühmades enne ja vahetult pärast vanemahüvitise kehtestamist.

Joonis iseloomustab, et peale vanemahüvitise kehtestamist - 2004 ja 2005. aastal - kasvas pisut kiiremini sünnitusaktiivsus nende naiste seas, kelle varasem (kahe aasta tagune) palk oli kõrgem, st III ja IV kvartiilis. Suhteliselt järsem hüpe näib olevat just teise ja kolmanda lapse puhul.

Vanemahüvitise mõju sündimusele

2008-01-26T10:46:00.001+02:00

Kui palju on siis ikkagi vanemahüvitis suurendanud sündide arvu? Seni ei ole minu teada keegi ühtegi numbrit välja pakkunud. PRAXISe paari aasta taguses sündimuskäitumise analüüsis, mida ka Postimehe hiljutine artikkel usinasti refereerib, jätsin selle numbri targu välja pakkumata, et mitte liigselt ärritada demograafe. Nüüd tagantjärgi võib avaldada ka enda jaoks tehtud näpuharjutused, et kui palju siis vanemahüvitis võiks aidata sündimuse kasvu selgitada.

Vanemahüvitise mõju hindamiseks sai kõige pealt leitud regressioonimudel, kus sünnitamise tõenäosus sõltub (väga mittelineaarselt ja interaktiivsete liikmetega) naise vanusest, senisest laste arvust ning oodavast vanemahüvitisest ja/või lapsehooldustasust lapse sünnile järgneva kahe aasta jooksul. Kasutasime selleks pensioniregistri mikroandmeid perioodist 2000-2005 I poolaasta. Saadud statistilisest seosest sai siis simuleerida sündide arvu väärtust vanemahüvitise erinevate kestuste korral.
(Kes tahab kõiki detaile teada, tulgu sügisel kuulama minu kursust majanduspoliitika mõjude hindamise kohta :)

Selgus, et 2004 ja 2005. aastal oli ligi 600 sündi niisugused, mida saaks selgitada kehtestatud vanemahüvitisega. Et on palju muid selgitavaid tegureid, mis mudelist on välja jäänud ja mis korreleeruvad vanemahüvitisega pigem positiivselt, siis on ilmselt tegu mõju hinnangu ülemise piiriga.

Pannes kõrvale vanemahüvitisele kulunud summad, siis võib öelda, et üks täiendav sünd läks vanemahüvitise kujul maksumaksjale maksma suurusjärgus 1 miljon krooni.

P.S. Vanemahüvitise pikendamine 18 kuuni võiks samade simulatsioonide kohaselt kaasa tuua sündide kasvu (võrreldes olukorraga, kui vanemahüvitist üldse ei oleks) kuni 1000 võrra. Samas kasvab ühe sünni "hind" võrreldes 2004-2005. aasta olukorraga umbes kümnendiku võrra.

Muljeid töölepinguseaduse eelnõu arutelust Foorumis

2008-01-17T13:18:00.002+02:00

"Rebjata, davaite žit družno" ütles kunagi kass Leopold vene multifilmis, kui teda kiusanud hiired lõpuks ise endale olid häda kaela tõmmanud.

Umbes samas laadis lõpetas eile sotsiaalminister ETV Foorumi saate, kus peaaegu tund aega kestnud tulise diskussiooni ja vastastikuste süüdistuste järel, tegi pr Maripuu ettepaneku hakata sõpradeks ja alustada üheskoos ühe tõeliselt hea töölepinguseaduse tegemist.

Töölepinguseaduse eelnõu üle oli saates diskuteerimas kogu tööpoliitika raskekahurvägi: Maret Maripuu, Eiki Nestor, Harri Taliga, Tarmo Kriis. Tööpoliitika huvilistel, kes ei sattunud saadet kuulama, soovitan seda kindlasti teha, kui see nädala pärast internetti loodetavasti üles pannakse.

Ülevaate diskussiooni mahlakamast osast tegi Postimees online vahetult peale saadet, kuid paar mõtet lisaks enda poolt.

Peale tulist seaduseelnõu kordamööda ettelugemist Maripuu ja Taliga poolt (milles minu arust jäi kaotajaks Taliga), mööniski ametiühingute esindaja, et antud seaduseelnõu on liiga keeruline. Selles valguses ei ärata minus usaldust ametiühingute endi üleskutse inimestel ametiühingusse astuda, kuna "EAKLil on kogemused ja juristid". Jäi vähemalt mulje, et eelnõu paragrahvidest nende endi juristid küll lõpuni läbi närida ei olnud suutnud.

Koalitsioonipartner Nestorist jäi kõlama, et temapoolse heakskiidu saab TLS üksnes siis kui tööandjad ja töövõtjad omavahel suudavad kokku leppida. Samas tööandjad ja töövõtjad olidki vist ainult ühel korral saates sama meelt, kui rääkisid, et küll oli hea, et kunagi sai ikkagi koos vähemalt töötuskindlustus (ehk Töötukassa) ära tehtud.

Lõpuosas tõi tööandjate esindaja Tarmo Kriis taas esile idee, et peaks looma ühe suure ja tugeva tööturuinstitutsiooni, mis tegeleks nii aktiivse kui passiivse tööpoliitika. Ilmselt vihjates Töötukassa ja Tööturuameti ühendamise ideele, mis on juba mõnda aega üleval olnud. Ja samas jäi kõlama positiivselt, et tööandjad on nõus ka läbi rääkima, kuidas nemad saavad rohkem panustada töötute sotsiaalse kaitse süsteemi.

Viimaks, kiidusõnad Reelikale Postimehes ilmunud artikli eest "ühe jalaga paindlikkusest". Ka telesaates leidis see kenasti märkimist.

Aktsiisi ja käibemaksu osa bensiini hinnas

2008-01-16T03:13:00.003+02:00

Aasta alguses toimunud bensiini hinna järjekordne tõus tekitas küsimuse, mis on aktsiisimaksu ja käibemaksu osakaal bensiini lõpphinnas ja kas see on ka tõusnud viimastel aastatel. On ju samaaegselt toimunud toornafta hinna pea mitmekordne tõus maailmas.

Võttes aluseks hinnad ühe Eesti suurima firma tanklaketis, siis 2000. aasta keskel moodustasid aktsiisimaks ja käibemaks kokku bensiini müügihinnast ligi 50%. Peale aktsiisimaksu tõusu 2004. aastal kasvas see osakaal kuskil 54%ni. Ja vaatamata aktsiisimaksu järjekordsele tõusule selle aasta alguses, on maksude osakaal taas üksnes 50%, sest vahepeal on nafta hind maailmas oluliselt tõusnud.

Graafik näitab ka küllalt hästi, kui sarnaselt on käitunud toornafta maailmaturu hind ja bensiini "omahind" (lõpphind miinus maksud) Eesti tanklates. Statistikahuvilistele võib öelda, et korrelatsioonikordaja hindade vahel on lausa 0.936 ja esimest järku diferentside vahel 0.417. Seega saab vist väita, et vaatama kütuseaktsiisi tõusule ei ole maksude roll kütusehinna kujunemises suurenenud.

Aga sellest, kuidas globaalsed sündmused mõjutavad nafta hinda ja mis meid veel võiks ees oodata, saab aimu kui vaadata nafta hindade arenguid viimase 100 aasta jooksul WTRG Economicsi kodulehelt.

Koondamishüvitised ja töötus

2008-01-11T04:32:00.003+02:00

Kas üks poliitikauuring võib olla viimaseks piisaks, mis suudab murda sillakese, mis on seni vapralt ühendanud kärestikulist lõhet valitsuskoalitsioonis erinevate maailmavaadetega parteide vahel? Vastuse saame peagi, kui uue töölepinguseaduse eelnõu valitsusse jõuab.

Üks enam vastuolusid tekitanud säte eelnõus on koondamishüvitiste radikaalne vähendamine ühe kuu peale. Seletuskirjas viidatakse sealjuures tõendusmaterjalina PRAXISe poliitikauuringule kollektiivsete koondamiste kohta. Tolles analüüsis tuli tõesti välja muuhulgas, et kõrgemad koondamishüvitised on seotud järgneva töötuse pikema kestusega. Seda ka siis kui statistiliste mudelite abil arvestada muude tegurite mõju (vanus, sugu, staaž ettevõttes, eelnev palk, piirkond, koondamislaine suurus).

Analüüs viitab näiteks, et kui inimeste koondamishüvitis on kokku alla 10 tuhande krooni, on neil tõenäosus saada üks kuu peale kollektiivset koondamist töötuskindlustushüvitis 36%. Kui aga koondamishüvitis on üle 25 tuhande krooni, tõuseb tõenäosus 60%ni. Sama muster kehtib ka järgnevatel kuudel kuni töötuskindlustushüvitise lõppemiseni.

Päevadesse ümber arvutades võib lihtsustatult ka öelda, et 1000 krooni võrra suurem koondamishüvitis toob kaasa ühe päeva võrra pikema töötuskindlustushüvitise saamise. 2006. aastal said kollektiivselt koondatud keskmiselt 3 kuud hüvitist. Kui uute reeglite järgi võiks saada koondamishüvitist üksnes üks kuu, siis väheneks keskmiselt hüvitise suurus inimeste jaoks 2/3 võrra ehk suurusjärgus 10 tuhat krooni ja selle võimalik mõju võiks olla 10 päeva kiiremini tööle minek.

Samas tuleb aus olla ja nentida, et ülaltoodud analüüs kehtis 2006. aastal suure tööjõunõudluse situatsioonis ja üksnes kollektiivsete koondamiste osas. Majanduslanguse perioodis ja ka üksikute koondamiste korral võivad seosed olla nõrgemad.

Uuringufetišism

2007-12-30T16:40:00.005+02:00

Lugesin pühade ajal Thomas Kuhni Teadusrevolutsioonide struktuuri (iseenesest viletsat eestikeelset tõlget, nii et tõsisematel huvilistel soovitan end kurssi viia ingliskeelsete materjalide abiga, alustamiseks sobib Wikipedia küll) ja hakkasin mõtlema, et sotsiaalteaduste, aga eriti selle käsitlusega Eestis, suurim häda on ühe uuringu põhjal väitlemine ja järelduste tegemine. Olles ilmaasjade lahtimõtestamisel enim mõjutatud epidemioloogiast (haiguste, nende põhjuste ja omavaheliste seoste väljaselgitamise teadus), märkan häirivalt sageli, et terviseteaduses nii tavalisi tõestuskriteeriume ei peeta muudes inimesse puutuvates (epi + demos + logos) uurimisvaldkondades eriti oluliseks järelduste tegemisel.

Kui algul arvasin, et see on vaid laiskade ajakirjanike "haigus", siis oma hämmastuseks märkan, et tegemist on palju tõsisema epideemiaga, mis esimeses järjekorras sunnib pöörama pilgud iseenda ja PRAXISe sisse.

Konstruktiivsemalt pakkun välja, et poliitikaANALÜÜSI võiks hakatagi käsitlemagi pigem meta-analüüsi, kui originaaluurimusena. Vähemalt terviseteadustes on meta-analüüs tänaseks võidelnud enesele auväärse koha kätte näiteks eksperimentaalsete uuringute kõrval. Põhjus lihtne - inimestesse puutuvat on palju keerulisem ühe eksperimendi-uuringu käigus igakülgselt (korduvalt) vaadelda (erinevalt näiteks valgusfootonitest või geenmutatsioonidest äädikakärbsel). Sestap kogutaksegi kokku erinevate uuringute-eksperimentide andmed ja analüüsitakse neid ühiselt - vaat siis saame tõele lähemale.

Käesolevaga tahan lubada, et uuel aastal ise uuringufetišismi püüan vältida ja kutsun kolleege üles analüüsile suuremat sisu andma.

Tervishoiu rahastamine muutumas regressiivsemaks

2007-12-28T17:06:00.000+02:00

Inimesed panustavad oma raha Eesti tervishoidu läbi kolme kanali. Töötajad maksavad sotsiaalmaksu, millest kindel osa läheb otse Haigekassasse. Teistest maksudest - tulumaks, käibemaks, aktsiisid, maamaks - finantseeritakse osasid tervishoiuteenuseid läbi ministeeriumite eelarvete (nt kiirabi) ja kohalike omavalitsuste eelarvete (nt perearstide toetamine). Ning viimaks maksavad leibkonnad veel otse oma rahakotist (nt hambaravi, ravimid, eraarstid).

Aasta viimastel päevadel tuli välja Sotsiaalministeeriumist uudis, et 2006. aastal olid era- ja avaliku sektori kogukulud Eesti tervishoiule kokku ligi 10,5 miljardit krooni - kasv võrreldes 2005. aastaga ligi 19%. Oluline on märkida, et erasektori panus kasvas suhteliselt kiiremini kui avaliku sektori panus (kasv 32% versus 14%).

Kuid et nominaalne majanduskasv oli samuti väga kiire, siis jäid kulutused protsendina SKPst samuti muutumatuks - 5,0% SKPst. See jääb kaugele maha Euroopa Liidu keskmisest, mis on ligi 8.8%, ja Eesti Arstide Liidu soovitud eesmärgist 6.5%.

Maksude osa vähenemine ja leibkondade omaosaluse kasv on kaasa toonud selle, et viimastel aastatel on tervishoiu rahastamise progressiivsus vähenenud ning on praeguseks praktiliselt neutraalne.

See tähendab, et ühiskonnas tervikuna panustavad leibkonnad keskmiselt võrdselt tervishoiu rahastamisse võrreldes endi maksude-eelse sissetulekuga. Kõrgepalgalised maksavad oma sissetulekust suurema osa sotsiaalmaksu, vaesemad inimesed maksavad suhteliselt rohkem omaosalust.

Algaval aastal võib oodata uue hooga diskussiooni tervishoiu rahastamise suurendamise üle. Kui leibkondade omaosalust ja sotsiaalmaksu ei tõsteta vaid püütakse suurendada täiendavat finantseerimist riigieelarvest, siis paradoksaalsel kombel muutub süsteem siiski veelgi regressiivsemaks ehk madalama sissetulekuga inimeste panus tervishoiu rahastamisse kasvab suhteliselt enam, sest maksureformide tulemusena on riigieelarve tuludes vähenemas progressiivne tulumaks ja kasvab regressiivsete kaudsete maksude osa (käibemaks, aktsiisid).

Arstid, õed ja eesti keel

2007-12-23T05:56:00.001+02:00

Hiljuti oli uudis, et tingituna arstide puudusest on Kohtla-Järvel asuv Ida-Viru keskhaigla tööle võtnud kaks arsti Venemaalt.

See tekitas uudishimu, milline on üldse etniline jagunemine arstide-õdede seas. Kasutan PRAXISe poolt 2003. aasta lõpus läbi viidud tervishoiutöötajate küsitlust, mille valim tugines juhuväljavõttele tervishoiutöötajate registrist.

Kui võtta aluseks inimeste slaavipärane nimi, siis on meil ligi veerand arstidest ja kolmandik õdedest mitte-eestlased. Kui aga vaadata, kui suur osa ankeetküsitlusele vastanud arstidest-õdedest tegi seda vene keeles, siis on meil mitte-eestlasi ligi kaheksandik arstidest ja ligi veerand õdedest. Tegelik mitte-eestlaste osakaal võikski siis nende arvude vahele jääda: 12-24% arstidest ja 25-37% õdedest.

Seega peaks olema arstide-õdede Eestisse tööle tulek Venemaalt suhteliselt lihtne, sest piisavalt palju vene keelt kõnelevaid kolleege ootab neid ees. Ja kui tööle tulijad asuvad õppima veel ka usinalt eesti keelt, nagu Kohtla-Järvele tööle läinud arstid teevad, siis peaks üksnes tervitama kõrgelt kvalifitseeritud spetsialistide saabumist Eestisse.

Tervishoiukulud SKPst – kas streikimist väärt indikaator?

2007-12-19T09:57:00.001+02:00

Tervishoiu kogukulude osakaal SKPst on kõige üldisem näitaja, mille abil jälgitakse tervishoiu rahastamise arengut riigis ning võrreldakse ka riike omavahel. Tervishoiu kogukulude osakaal SKPst iseloomustab, kui suure osa ühe aasta jooksul ühiskonna poolt loodud kogurikkusest kulutab ühiskond tervishoiule. Võime ka öelda, et kui suur osa ühiskonna ressursse suunatakse aasta jooksul tervishoiuteenuste pakkujatele – arstidele, õdedele, ravimifirmadele, haiglate remontimisele jne.

Eesti Arstide Liit on esitanud pöördumise, et valitsus peaks suurendama raha Eesti tervishoius, tõstes tervishoiu kogukulude osakaalu 2010. aastaks 6,5 protsendini viimati teada olevalt 5,0 protsendilt (2005. aasta uuendatud andmed). Väidetavalt on sellega põhimõtteliselt nõustunud ka sotsiaalminister 17.10.2007 Riigikogu sotsiaalkomisjoni istungil esinedes ehkki sotsiaalministeeriumi kodulehekülg sellest vaikib.

Kas lisaraha muutub automaatselt arstide-õdede kõrgemaks palgaks või hoopis suurendataks selle eest osutatavate teenuste hulka ilma olulise palgatõusuta, sõltub Sotsiaalministeeriumi, haiglate ja tervishoiutöötajate esindusorganisatsioonide omavahelisest läbirääkimisjõust. Arvata võib, et lisaraha tekkides on tervishoiutöötajate streigi- ja emigreerumisähvardused piisavad selleks, et raha kulub suures osas palkade tõstmiseks.

Siiski oleks praktilisem Eesti Arstide Liidul seada valitsusega läbirääkimisel mitte eesmärgiks niivõrd tervishoiu kogukulud, vaid just avaliku sektori kulutused tervishoiu rahastamisel (Haigekassa ja muu riigieelarve osa). Avaliku sektori kulutused moodustavad tervishoiukuludest kokku ligikaudu kolmveerandi. Ülejäänud tervishoiukuludest moodustavad enamuse inimeste endi otsesed maksed tervishoiuteenuste ja -toodete eest, nt hambaravi, kulutused ravimitele, eriarsti visiiditasud jne, mida ei mõjuta üksnes valitsus.

Näiteks võiks nõuda avaliku sektori tervishoiukulude tõstmist praeguselt 3,8 protsendilt SKPst (2005. aastal) 5,0 protsendini aastaks 2010.

Samas tuleb aru anda, et avaliku sektori poolt ümberjaotatav rahahulk on piiratud laekuvate maksudega. Selleks, et tõsta avaliku sektori tervishoiukulusid soovitud tasemele, on võimalik kas jagada olemasolevat raha ümber avaliku sektori sees või tõsta makse.

Sotsiaalministeeriumi statistika kohaselt on viimastel aastatel tervishoiukulud moodustanud avaliku sektori kogukuludest ligikaudu 11-12%. Ligikaudne arvutus näitab, et Eesti Arstide Liidu soovi rahuldamiseks oleks vaja, et osakaaluks oleks 16%. See on võrreldav sellega, et riik loobuks kulutustest keskkonnakaitsele või vähendaks hariduse rahastamist ligi kolmandiku võrra.

Kui nõudmise eesmärk on suurendada tervishoiu osakaalu avaliku sektori prioriteedina, siis võiks kaaluda ka seda ka välja öelda. Näiteks võiks nõuda, et tervishoiukulude osakaal avaliku sektori kogukuludes peaks suurenema 12%lt (aastal 2005) 16%ni aastaks 2010.
Alternatiiv on rahastamise suurendamiseks nõuda sotsiaalmaksu ravikindlustuse osa tõusu näiteks 13%lt 17%ni, kuid siis tuleb arvestada, et see kiirendaks vähemalt lühiajaliselt tööjõukulude kasvu ja pikaajaliselt vähendaks inimeste netopalka.

Viimaks tasub mainida, et tervishoiu kogukulude osakaal sisemajanduse koguproduktist ei ole väga hea poliitikaindikaator ka seetõttu, et selle avaldamisega kaasneb pikk viitaeg ning samuti on toimunud sagedased SKP tagantjärgi korrigeerimised, mistõttu tervishoiukulude osakaal SKPs on muutunud.

Näiteks praegu, kui võeti vastu 2008. aasta riigieelarve ning arutatakse tervishoiu rahastamist aastani 2010, on meil ametlikult teada alles 2005. aasta tervishoiu kogukulud. Selle aasta märtsis avaldatud info kohaselt olid need 5,1% SKPst, kuid seoses SKP korrigeerimisega sügisel on 2005. aasta näitaja praeguseks langenud 5,0%ni. 2006. aasta andmed peaksid avaldatama alles detsembri viimastel päevadel. Niisuguse puuduliku info tingimustes on erinevatel osapooltel raske läbi rääkida, kui kaugel ollakse praegu, 2007. aasta lõpus, eesmärktasemest ja kas 6,5% SKPst on üldse reaalselt saavutatav mõne aastaga. Seetõttu tasuks võtta läbirääkimiste objektiks lisaks mõni operatiivsem ja täpsem indikaator nagu näiteks tervishoiukulude osakaal avaliku sektori kogukulutustes.

Artikkel ilmus ajalehes "Meditsiiniuudised", 18.dets 2007

Alampalk 2008 kokku lepitud

2007-11-21T19:09:00.001+02:00

2008. aasta alampalk on tööandjate ja ametiühingute pingeliste läbirääkimiste tulemusena paika saanud: 4350 krooni. Tõus võrreldes eelmise aastaga 750 krooni ehk viiendiku võrra.

Minu poolt kaks kuud tagasi tehtud prognoos oli eelmiste aastate läbirääkimiste käigu põhjal 4200 krooni, seega möödapanek 150 krooni ehk ca 3.5%, millega võib vist üsna rahule jääda. Võrreldes varasemate aastatega andsid suhteliselt enam oma esimesest väljaütlemisest järgi tööandjad. Teisest küljest võib ka öelda, et tööandjate kõige esimene pakkumine oli tagasihoidlik.

Samas tasub meelde tuletada, et 2001. aastal sõlmisid osapooled kokkuleppe, et 2008. aastaks peaks alampalk moodustama 41% keskmisest palgast. Rahandusministeeriumi keskmise palga prognoosi arvestades (ca 13 000) on alampalk üksnes ca 34% keskmisest palgast.

Aga eestlase väärtus on 20.5 miljonit krooni

2007-10-16T20:11:00.002+03:00

Kui maailma hinnaks pakkus Sten eelmises postituses välja 10.6 kvadriljonit, siis võtaks nüüd tagasihoidlikuma ülesande ja leiaks eestlase väärtuse.
Inimese elu väärtust kasutatakse praktikas, sh Eestis, kulu-tulu analüüsi tegemisel mitmetes valdkondades, nagu keskkond, transport, tervishoid. Elu väärtust võib leida inimkapitali meetodil tuginedes inimeste panusele SKPsse, või küsides inimeste maksevalmidust maksta kellegi elu eest või analüüsides, kui palju inimesed tegelikult kulutuvad, et vähendada suremise tõenäosust.

Ted Miller (vt viidet all) võtab kokku hulga erinevate riikide kohta tehtud uuringuid ja järeldab, et keskmiselt kehtib seos, et inimeste poolt antud hinnang elu väärtusele on ligikaudu 120 korda SKP inimese kohta selles riigis.

Eesti kohta ei ole tehtud tõsiseid uuringuid, kuid võttes Milleri järeldused aluseks, siis ühe eestlase väärtuseks võiks olla ligikaudu 20.5 miljonit krooni. Võrdluseks, et Eesti valitsus maksab teenistuskohustuste täitmisel hukkunud kaitseväelase eest 150 kordse keskmise palga ehk ligi 1.7 mln krooni, olles siis ligi 10 korda vähem kui inimesed ise enda väärtuseks hindaksid.

P.S. Maailma rahvastiku koguväärtus võiks siis olla ligi 64 kvadriljonit krooni (120*530.5 triljonit).

Kasutatud allikas: Ted R. Miller. "Variations between Countries in Values of Statistical Life", Journal of Transport Economics and Policy, May 2000.

Kui palju maksab maailm?

2007-10-15T11:51:00.004+03:00

Ükspäev köögis Agrisega kohvitassi taga jutustades tekkis meil üks küsimus. Kui palju maksab maailm? Tõeliselt fundamentaalne, globaalse haardega küsimus, mis seega peaks olema PRAXISele täiesti sobiv väljakutse.

Esimese hooga ei tulnud ühtegi mõtet, kustkandist küsimusele vastust hakata otsima. Tundus veidi ebareaalne koostada hindamisakt kogu maailmas leiduva kinnis- ja muu vara kohta, rääkimata seal leiduvast loom- ja inimkapitalist.

Veidi järele mõelnuna aga tundub, et vastust võiks äkki otsida ärirahandusest, raha ajaväärtuse kontseptsioonist. Planeeti Maa võib nimelt vaadelda kui rahavooge tootvat vara—nagu ettevõte või aktsia, ainult et dividendi asemel on maailma SKP. Tehes lihtsustatud eelduse, et rahavood jätkuvad lõputult, võib seda käsitleda kui kasvavat perpetuiteeti (tegelikult Maa kunagi hävib, aga see juhtub piisavalt kauges tulevikus, et selle mõju nüüdisväärtusele ei tohiks kujuneda kuigi suureks). Näiteks 2006. aastal oli rahavoo suurus u 530,5 triljonit EEK. Eeldame, et maailma SKP pikaajaline reaalkasvutempo on küllalt kiire 5% (tehes optimistliku eelduse tehnoloogilise progressi kohta, mis korvab ka keskkonna ja loodusvarade kulumise). Arvestades 10%-se diskontomääraga, kujuneb maailma väärtuseks 530515162900000/(0.1-0.05)= 10610303259000000 ehk u 10.6 kvadriljonit EEK.

Tegelik summa võib olla ka mõnevõrra suurem, kuna osa Maa SKP-st toodab varimajandus ja see vist maailma SKP ametlikes numbrites ei sisaldu.

Seda võiks võtta kui jämedat hinnangut Maa fundamentaalväärtuse kohta, kui keegi peaks teile teda müüa pakkuma. See ei tähenda tingimata seda, et kui laote letti 10.6 kvadriljonit krooni, peate ta tingimata saama ära osta. Tegelik turuhind kujuneb ikkagi nõudluse ja pakkumise tulemusena ning vara eest võidakse küsida ka oluliselt kõrgemat hinda. Hinda võib tõsta näiteks see, kui omaniku jaoks on asjal teatav sentimentaalne väärtus. Arvestada tuleb ka sellega, et hetkel on turul võrdlemisi vähe alternatiivseid investeerimisvõimalusi, mis samuti surub hinda üles.* Võidakse ka argumenteerida, et ainuüksi maakoore all sisalduv kullakogus maksaks tänastes hindades 426.17 sekstiljonit krooni. Sellise summa maksmist oleks siiski raske õigustada, sest esiteks ei ole teada, mis maksaks selle kaevandamine, ning teiseks, milliseks kujuneks kulla hind, kui turule paisataks selline märkimisväärne kogus. (Kui üritada seda turustada Maal, saaks hinnaks tõenäoliselt 0, sest kulda oleks niipalju, et kogu maapinna sellega ühtlaselt kattes ulatuks kullakiht umbes põlvini.)

* Agris siiski mõned alternatiivid leidis: http://www.buylandonthemoon.com/ ja http://www.moonshop.com/#nextbit. Vt ka ülevaade maailmavälise kinnisvara temaatikast: http://en.wikipedia.org/wiki/Extraterrestrial_real_estate.

PS. Just avastasin, et maailma väärtuse teemaga on (küll veidi teistsugustest vaatenurkadest) tegelenud teisedki: http://en.wikipedia.org/wiki/Value_of_Earth.
Põnev värk, mul polnud aimugi.