Toidukaupade käibemaksu alandamisest

Jälle võimalus kaasa aidata teadmistepõhise poliitika tegemiseks. Riigikogus arutati 30. jaanuaril Keskerakonna plaani alandada toidukaupade käibemaksumäära 18 protsendilt 5 protsendi peale, peamise eesmärgiga toetada vähemkindlustatud inimesi. Neile majandushuvilistele, kes ka huumorist lugu peavad, pakub stenogramm taas mõnusat lugemist.

Kurb oli taas tõdeda, et seaduseelnõu seletuskirjas ei olnud mitte ühtegi mõju välja toodud. Ainuke numbriline argument, millega eelnõu esitaja suutis välja tulla, oli madalam toiduainete käibemaks teistes riikides. Ettekandes väitis Marika Tuus üldsõnaliselt, et käibemaksu alandamisest võidavad nii tarbijad, tootjad ja põllumehed. Selle kohta, kas toiduainete hinnad tarbija jaoks üldse langevad käibemaksu alandamise tulemusena, oskas Marika Tuus vaid kosta, et meil on olemas "teised seadused ja teised asutused, kes sellega võiksid tegelda". Kas see viitab hindade kontrollile nagu mõnes naaberriigis?

Kiidusõnad minu poolt ratsionaalselt mõtlevale Jürgen Ligile, kes küsib väga asjalikke küsimusi seaduseelnõu esitaja käest: "keda sellise muudatusega toetatakse? Millised on mõjud eri tulude detsiilidele? Millised on eelnõu autori arvutused?" ja nendib, et "See ei ole sotsiaalmeede, nagu siin oleks võinud ettekandest aru saada."

Aitamaks Keskerakonnal järgmine kord paremini oma ettepanekut põhjendada vähemalt mõjude jaotusküsimuse seisukohast, toon alljärgnevalt ära ühe joonise, kasutades 2006. aasta leibkonna eelarve uuringut ja mikrosimulatsioonimudelit ALAN.



Eeldame hetkeks, et tõesti tarbija jaoks langevad hinnad täpselt käibemaksu alanemise võrra. Kuna toidukulude osakaal sissetulekust on vaesemates leibkondades tõepoolest oluliselt kõrgem, siis võrreldes oma senise sissetulekuga võidavadki madalamas detsiilis asuvad leibkonnad suhteliselt enam. Kõige vaesem detsiil võiks võita siis suurusjärgus 4.5%. Samas kõige kõrgema sissetulekuga detsiil võidaks oma sissetulekuga võrreldes üksnes 1.2%. See on toiduainete käibemaksu alandamise positiivse aspekt.

Negatiivne aspekt aga seisneb selles, et ehkki võrreldes enda sissetulekuga võidavad vaesed enam, siis absoluutsest koguvõidust saavad rikkad tunduvalt suurema osa, sest nende kulutused toidukaupadele on lihtsalt mitu korda suuremad. Näiteks kui I detsiilile langeks 6.5% võidust, siis X detsiilile pea kaks korda rohkem - 13.5%. Seega absoluutselt läheb suurem osa rahast rikkamatele ehk seega meede on tõesti väga kallis meede vaesuse vähendamiseks, võrreldes näiteks toimetulekutoetuse või rahvapensioni tõstmisega. Seega me võime toiduainete käibemaksu alandada küll, kuid ei saa tuua põhjenduseks, et see on kulu-efektiivne meede vaesuse vähendamiseks. (Kirjutasin sellest pea aasta tagasi ka Postimehes.)

Ja veel päris ammu aega tagasi (2000. aastal) sai üht-teist analüüsitud ka selle kohta palju Eesti põllumehed võiks kasu saada käibemaksu alandamisest. Mõni aasta hiljem reprodutseeris seda analüüsi uuemate andmetega Konjuktuuriinstituut.

P.S. Tänuvõlg Jürgen Ligi ees on nüüd loodetavasti ka täidetud, kes oma blogi sissekandes 16/01/08 viitas meie Reelikale väga sümpaatselt kui "üks ilusam ja sotsiaalselt närvilisem".

Riiklik pension ja tulumaks

Sellel nädalal arutati riigikogus Keskerakonna ettepanekut siduda pensionide tulumaksuvaba suurus (praegu 3000 krooni) taas kolmekordse üldise maksuvaba miinimumiga nagu see 2003. aastal veel oli (3*1000 siis). Et samaaegselt aga ei pakutud lahendust, mida teha sel juhul tulevikus kohustusliku kogumispensioni maksustamisega, lükati see ettepanek tagasi.

Minule kui mõjude analüütikule :) oli natuke üllatuslik, et seaduseelnõu seletuskirjast ei leidnud ma sõnagi pensionide jaotuse ega pensionäride töötamise kohta. Ometi mõjutavad mõlemad oluliselt seda, kui suur osa pensionäre reaalselt peab tulumaksu maksma. Pakungi alljärgnevalt paar joonist probleemi illustreerimiseks. (Joonistele klikkides peaks neid suuremalt nägema.)

Pensioniregistri mikroandmeid aluseks võttes selgub, et 2003. aastal ei maksnud praktiliselt ükski vanaduspensionär tulumaksu ja seda ka ilma üldise tulumaksuvabastuseta (1000 krooni), sest enamus pensione jäi alla 3000 krooni.



2007. aasta lõpuks aga saab 94% vanaduspensionäridest suuremat pensioni kui pensionide tulumaksuvabastus 3000 krooni. Kui kõik vanaduspensionärid saaks lisaks kasutada üldist maksuvaba tulu (2000 krooni 2007. aastal, ehk kokku siis 5000 krooni), oleks tulumaksu maksjate osakaal küll ainult ca 2%. Kuid et ligi veerand vanaduspensionäridest ka töötab (2006. aasta andmete kohaselt ca 26%), siis kulub nende üldine tulumaksuvabastus (2000 krooni) ära töötasule. Seega võikski arvata, et ligi veerand vanaduspensionäre maksabki pensionidelt tulumaksu ja seoses pensionide kasvuga 2008. aasta aprillist võiks see osakaal veelgi kasvada.



Tehnilised märkused. Rahvapensioni, toitjakaotuspensioni ja töövõimetuspensioni saajad on enamasti väga väikse pensioniga ja enamasti ei tööta, mistõttu neid ülaltoodud joonistel ei ole. Ja väike arv väljateenitud aastate pensionäre ning ka eripensionid on ülaltoodud analüüsist väljas.

Ning arvestada tuleb, et 2007. aasta pensionide jaotus on simuleeritud 2003. aasta pensionäride andmete põhjal vahepealsete pensionide tõusudega korrigeerides. Tegelik 2007. aasta jaotus erineb siis vahepealsetel aastatel täiendavalt pensionile siirdunud inimeste ja ära surnud inimeste võrra, kuid ei usu, et see järeldusi oluliselt mõjutaks.

Vanemahüvitise mõju sündimusele, vol 2

Jätkuks eelmisele postitusele ja seal toodud ühele küsimusele, toon ühe näite sündimusaktiivsusest erinevates sissetulekurühmades enne ja vahetult pärast vanemahüvitise kehtestamist.



Joonis iseloomustab, et peale vanemahüvitise kehtestamist - 2004 ja 2005. aastal - kasvas pisut kiiremini sünnitusaktiivsus nende naiste seas, kelle varasem (kahe aasta tagune) palk oli kõrgem, st III ja IV kvartiilis. Suhteliselt järsem hüpe näib olevat just teise ja kolmanda lapse puhul.

Vanemahüvitise mõju sündimusele

Kui palju on siis ikkagi vanemahüvitis suurendanud sündide arvu? Seni ei ole minu teada keegi ühtegi numbrit välja pakkunud. PRAXISe paari aasta taguses sündimuskäitumise analüüsis, mida ka Postimehe hiljutine artikkel usinasti refereerib, jätsin selle numbri targu välja pakkumata, et mitte liigselt ärritada demograafe. Nüüd tagantjärgi võib avaldada ka enda jaoks tehtud näpuharjutused, et kui palju siis vanemahüvitis võiks aidata sündimuse kasvu selgitada.

Vanemahüvitise mõju hindamiseks sai kõige pealt leitud regressioonimudel, kus sünnitamise tõenäosus sõltub (väga mittelineaarselt ja interaktiivsete liikmetega) naise vanusest, senisest laste arvust ning oodavast vanemahüvitisest ja/või lapsehooldustasust lapse sünnile järgneva kahe aasta jooksul. Kasutasime selleks pensioniregistri mikroandmeid perioodist 2000-2005 I poolaasta. Saadud statistilisest seosest sai siis simuleerida sündide arvu väärtust vanemahüvitise erinevate kestuste korral.
(Kes tahab kõiki detaile teada, tulgu sügisel kuulama minu kursust majanduspoliitika mõjude hindamise kohta :)



Selgus, et 2004 ja 2005. aastal oli ligi 600 sündi niisugused, mida saaks selgitada kehtestatud vanemahüvitisega. Et on palju muid selgitavaid tegureid, mis mudelist on välja jäänud ja mis korreleeruvad vanemahüvitisega pigem positiivselt, siis on ilmselt tegu mõju hinnangu ülemise piiriga.

Pannes kõrvale vanemahüvitisele kulunud summad, siis võib öelda, et üks täiendav sünd läks vanemahüvitise kujul maksumaksjale maksma suurusjärgus 1 miljon krooni.

P.S. Vanemahüvitise pikendamine 18 kuuni võiks samade simulatsioonide kohaselt kaasa tuua sündide kasvu (võrreldes olukorraga, kui vanemahüvitist üldse ei oleks) kuni 1000 võrra. Samas kasvab ühe sünni "hind" võrreldes 2004-2005. aasta olukorraga umbes kümnendiku võrra.

Muljeid töölepinguseaduse eelnõu arutelust Foorumis

"Rebjata, davaite žit družno" ütles kunagi kass Leopold vene multifilmis, kui teda kiusanud hiired lõpuks ise endale olid häda kaela tõmmanud.

Umbes samas laadis lõpetas eile sotsiaalminister ETV Foorumi saate, kus peaaegu tund aega kestnud tulise diskussiooni ja vastastikuste süüdistuste järel, tegi pr Maripuu ettepaneku hakata sõpradeks ja alustada üheskoos ühe tõeliselt hea töölepinguseaduse tegemist.

Töölepinguseaduse eelnõu üle oli saates diskuteerimas kogu tööpoliitika raskekahurvägi: Maret Maripuu, Eiki Nestor, Harri Taliga, Tarmo Kriis. Tööpoliitika huvilistel, kes ei sattunud saadet kuulama, soovitan seda kindlasti teha, kui see nädala pärast internetti loodetavasti üles pannakse.

Ülevaate diskussiooni mahlakamast osast tegi Postimees online vahetult peale saadet, kuid paar mõtet lisaks enda poolt.

Peale tulist seaduseelnõu kordamööda ettelugemist Maripuu ja Taliga poolt (milles minu arust jäi kaotajaks Taliga), mööniski ametiühingute esindaja, et antud seaduseelnõu on liiga keeruline. Selles valguses ei ärata minus usaldust ametiühingute endi üleskutse inimestel ametiühingusse astuda, kuna "EAKLil on kogemused ja juristid". Jäi vähemalt mulje, et eelnõu paragrahvidest nende endi juristid küll lõpuni läbi närida ei olnud suutnud.

Koalitsioonipartner Nestorist jäi kõlama, et temapoolse heakskiidu saab TLS üksnes siis kui tööandjad ja töövõtjad omavahel suudavad kokku leppida. Samas tööandjad ja töövõtjad olidki vist ainult ühel korral saates sama meelt, kui rääkisid, et küll oli hea, et kunagi sai ikkagi koos vähemalt töötuskindlustus (ehk Töötukassa) ära tehtud.

Lõpuosas tõi tööandjate esindaja Tarmo Kriis taas esile idee, et peaks looma ühe suure ja tugeva tööturuinstitutsiooni, mis tegeleks nii aktiivse kui passiivse tööpoliitika. Ilmselt vihjates Töötukassa ja Tööturuameti ühendamise ideele, mis on juba mõnda aega üleval olnud. Ja samas jäi kõlama positiivselt, et tööandjad on nõus ka läbi rääkima, kuidas nemad saavad rohkem panustada töötute sotsiaalse kaitse süsteemi.

Viimaks, kiidusõnad Reelikale Postimehes ilmunud artikli eest "ühe jalaga paindlikkusest". Ka telesaates leidis see kenasti märkimist.

Aktsiisi ja käibemaksu osa bensiini hinnas

Aasta alguses toimunud bensiini hinna järjekordne tõus tekitas küsimuse, mis on aktsiisimaksu ja käibemaksu osakaal bensiini lõpphinnas ja kas see on ka tõusnud viimastel aastatel. On ju samaaegselt toimunud toornafta hinna pea mitmekordne tõus maailmas.

Võttes aluseks hinnad ühe Eesti suurima firma tanklaketis, siis 2000. aasta keskel moodustasid aktsiisimaks ja käibemaks kokku bensiini müügihinnast ligi 50%. Peale aktsiisimaksu tõusu 2004. aastal kasvas see osakaal kuskil 54%ni. Ja vaatamata aktsiisimaksu järjekordsele tõusule selle aasta alguses, on maksude osakaal taas üksnes 50%, sest vahepeal on nafta hind maailmas oluliselt tõusnud.



Graafik näitab ka küllalt hästi, kui sarnaselt on käitunud toornafta maailmaturu hind ja bensiini "omahind" (lõpphind miinus maksud) Eesti tanklates. Statistikahuvilistele võib öelda, et korrelatsioonikordaja hindade vahel on lausa 0.936 ja esimest järku diferentside vahel 0.417. Seega saab vist väita, et vaatama kütuseaktsiisi tõusule ei ole maksude roll kütusehinna kujunemises suurenenud.

Aga sellest, kuidas globaalsed sündmused mõjutavad nafta hinda ja mis meid veel võiks ees oodata, saab aimu kui vaadata nafta hindade arenguid viimase 100 aasta jooksul WTRG Economicsi kodulehelt.

Koondamishüvitised ja töötus

Kas üks poliitikauuring võib olla viimaseks piisaks, mis suudab murda sillakese, mis on seni vapralt ühendanud kärestikulist lõhet valitsuskoalitsioonis erinevate maailmavaadetega parteide vahel? Vastuse saame peagi, kui uue töölepinguseaduse eelnõu valitsusse jõuab.

Üks enam vastuolusid tekitanud säte eelnõus on koondamishüvitiste radikaalne vähendamine ühe kuu peale. Seletuskirjas viidatakse sealjuures tõendusmaterjalina PRAXISe poliitikauuringule kollektiivsete koondamiste kohta. Tolles analüüsis tuli tõesti välja muuhulgas, et kõrgemad koondamishüvitised on seotud järgneva töötuse pikema kestusega. Seda ka siis kui statistiliste mudelite abil arvestada muude tegurite mõju (vanus, sugu, staaž ettevõttes, eelnev palk, piirkond, koondamislaine suurus).

Analüüs viitab näiteks, et kui inimeste koondamishüvitis on kokku alla 10 tuhande krooni, on neil tõenäosus saada üks kuu peale kollektiivset koondamist töötuskindlustushüvitis 36%. Kui aga koondamishüvitis on üle 25 tuhande krooni, tõuseb tõenäosus 60%ni. Sama muster kehtib ka järgnevatel kuudel kuni töötuskindlustushüvitise lõppemiseni.



Päevadesse ümber arvutades võib lihtsustatult ka öelda, et 1000 krooni võrra suurem koondamishüvitis toob kaasa ühe päeva võrra pikema töötuskindlustushüvitise saamise. 2006. aastal said kollektiivselt koondatud keskmiselt 3 kuud hüvitist. Kui uute reeglite järgi võiks saada koondamishüvitist üksnes üks kuu, siis väheneks keskmiselt hüvitise suurus inimeste jaoks 2/3 võrra ehk suurusjärgus 10 tuhat krooni ja selle võimalik mõju võiks olla 10 päeva kiiremini tööle minek.

Samas tuleb aus olla ja nentida, et ülaltoodud analüüs kehtis 2006. aastal suure tööjõunõudluse situatsioonis ja üksnes kollektiivsete koondamiste osas. Majanduslanguse perioodis ja ka üksikute koondamiste korral võivad seosed olla nõrgemad.