Uhked boonused

What’s the Value of a Big Bonus?:
http://www.nytimes.com/2008/11/20/opinion/20ariely.html?th&emc=th

Mhmmm...mida muuta maksupoliitikas?

Avalikest teenustest: mõtteid Riigiametnike Foorumilt 2008

Poliitikutele meeldib rõhutada, et valimised on demokraatia pidupäev. Ametnike pidupäev on juba aastaid olnud Riigiametnike Foorum Tartus. Muinasjuttude lõpulauset parafraseerides: käisin-olin minagi, meelde jäi nii mõndagi. Eriti seetõttu, et esimest korda ei olnud ma foorumil mitte lihtsalt kuulaja, vaid moderaatorina.
Seekordne foorum keskendus avalikele teenustele. Oli ka aeg, sest selle teema sisulisel arutamisel on viimaste aastatega tekkinud tubli defitsiit, mida ühe foorumiga tasa teha pole niisama lihtne.

Mis mõtted mul tekkisid? Kõige olulisem on vast see, et Eesti avalike teenuste põhiprobleem on mujal, kui meile armastatakse rääkida. Asi ei ole sugugi sellest, nagu oleksid ametnikud kuidagi ignorantsed või ebasõbralikud ega oska kodanikega suhelda. Oskavad suhelda küll, asutused on küllalt edukalt oma „teeninduspersonali“ koolitanud ja valdavalt on inimestelt saadud tagasiside teenust osutavate ametnike kohta üha parem.

Probleem on hoopis mujal. Needsamad oma töötajad ilusasti välja koolitanud asutused on samal ajal timminud oma teenuseid puhtalt asutusekeskseks, mitte aga kliendi/kodanikukeskseks. Piltlikult öeldes on Eestis olukord, kus teenuse vajajaid koheldakse parimate mitmevõistluse traditsioonide kohaselt: pead tegema kümmet ala ja vähemalt kahel päeval. Esmalt lippad asutusse A, siis hüppad läbi asutusest B, viskad paberid asutusse C, heidad asutuses D pilgu peale, kas sinna on vajalik kooskõlastus jõudnud, asutuses E ületad tõkkeid, mis lahutavad sind vajalikust inimesest ning järgmisel päeval algab sama tants otsast peale. Mul tekib küll küsimus, miks ei võiks ühes asutuses käimisega asju korda saada või kõike seda e-keskkonnas teha. Vajalikud andmebaasid on ju igal pool olemas, miks peab üht ja sama asja mitmel pool ning paberil tõestama? Kokkuvõtlikult – omaenda kastide sees oleme tublid, aga kastide piire ei õnnestu kuidagi ületada.

Miks on see nii? Ilmselt on põhjuseid palju, alates sellest, et tegelikult pole siiani avalike teenuste arendamist riigis süsteemselt juhitud ja lõpetades sellega, et suuresti sõltub mistahes teenuste arendamine/innovatsioon praegu edumeelsetest juhtidest ja spetsialistidest. Lühidalt, igast asutusest eraldi. Nii ongi avalike teenuste arendamine olnud pigem nagu tublide hobi, mitte teadlik, koordineeritud ja süsteemne tegevus. Kiitus selle eest, et neid tublisid tunnustatakse ja märgatakse. Näiteks Riigikantselei on juba aastaid tunnustanud parimaid avalike teenuste arendusi; meie e-riigi saavutustest räägitakse õnneks palju ja seda ka Eestist kaugemal; üldine õhkkond on arendusi soosiv jne.

Aeg on võtta teema tõsisemalt ette ja parandada on vaja teenuste tervikprotsessi. See lööks lisaks otstarbekamale rahapaigutusele ka paljudel ametnikel silma särama, sest mõistlikum töökorraldus aitab muuta tööd loogilisemaks ja terviklikumaks.

Eile nägin ma Eestimaad - Jõhvis

14. novembril pidas Ida-Viru Keskhaigla oma 5. sünnipäeva. Jättes kõrvale traditsioonilise peokirjelduse (mis, muuseas, saaks piisavalt värvikas), tahan väljendada oma siirast ja rõõmsat imestust selle üle, mida on võimalik teha äärmiselt keerulistes ja suhteliselt ebavõrdsetes oludes suure tahtmise ja eneseusuga.

Mõned aastat tagasi oli Ida-Virumaa kant, kus suur osa arstidest oli oma hariduse saanud Peipsi järvest ida pool ning polnud sisuliselt kunagi külastanud Eestimaiseid täienduskoolitusi. Endisaegsete ravimise ja ravi korraldamise põhimõtete kõrval olid väsinud ka hooned, kus meditsiiniabi osutati.

Parafraseerides ütlust, mille kohaselt patsient teinekord paraneb vaatamata ravile, võiks öelda, et ka Ida-Viru Keskhaigla on elus, vaatamata riiklikule tervishoiu investeerimispoliitikale. Selle kohaselt on viimasel ajal raha suundunud efektiivsuse taotluses suurtesse piiirkondlikesse haiglatesse või siis poliitiliste vigurite abil näiteks Pärnu haiglasse (mõned näited on veel). Tallinna (kesk)haiglad jõudsid vajaliku raha kokku saada kinnisvarabuumi harjal kinnistuid müües.

Aga Ida-Virus on riistad korralikud, personali haritakse ja jutt tundub igati mõistlik.

Nagu ülaolevalt pildilt näha, on kesk-ja piirkondlike haiglate võime ise oma arenguks vajalikke investeeriunguid rahastada ('ise rahastada' tähendab haigekassast ravimise eest raha teenides) pehmelt öeldes tagasihoidlik. Kõige nutusem tundubki seis Jõhvis ja Kohtla-Järvel tegutseva Ida-Viru Keskhaiglaga.

Vahemärkusena - Praxise poolt 2006.a haiglajuhtide seas läbi viidud uuringu põhjal võib Eestis läbi viidud haiglareformi lugeda Ida-Euroopa üheks edukamaks (kui efektiivsuse mõõdupuu järgi seda hinnata), kuid põhiline puudujääk seisneb just tulemata jäänud investeeringutes (mis tõenäoliselt kõige lähemas tulevikus poliitikutele hirmsat peavalu hakkavad valmistama).

Ilma väga sügava analüüsita (mida siiski võiks millalgi teha) julgen küll arvata, et üks võimalus (paljudest) Kirde-Eesti elanikele oma riigi väärtust tõestada, oleks kaasaegsetes tingimustes avalike teenuste osutamise võimaldamine.

Miks mitte ei võiks tervishoiuteenus olla üks Eesti kõrge lisandväärtusega teenusemajanduse ekspordiartikkel turuga Venemaal. Potentsiaali selleks tundub küll.

Tagantjärgi siis veel siiralt palju õnne ja omalt poolt julgustav sõna kõigile, kes sealkandis arstiabi peaksid vajama - täitsa tõsine haigemaja (kus isegi professorid teinekord visiite käivad tegemas)