Parempoolse Praxise rehabilitatsioon?

Alles üsna hiljuti positsioneeris Kesknädal Praxise kui "parempoolne mõttekoda". Aga huvitav, et eile Riigikogus kõlbas Keskerakonnal seda parempoolset mõttekoda lausa kolm korda tsiteerida (vt stenogrammi).

Alguses loeti ette meie mõtted blogisissekandest maamaksu seaduse kohta. Ja öötundide veetmiseks refereeriti lausa kaks korda eilset Päevalehe artiklit maksude kohta. Huvitav, kas Keskerakonna tänu avaldub nüüd selles, et järgmises Kesknädala numbris öeldakse, et me oleme nüüd vasakpoolsed?

Ja reformierakonnale soovitan siis järgmine istung tsiteerida vastukaaluks meie mõttehommiku ajaveebi, kus kirjutame, et vanemahüvitisel siiski on mõju sündimuskäitumisele, hoolimata sellest, mida opositsioon mõnikord väidab.
Aga igatahes tore, et suudame elevust Riigikogu saali tuua. :)

Kuidas teha pensionide kärpimist

Probleemid sotsiaalvaldkonna suurte kuludega, sealhulgas pensionidega on ilmselged.

Mitte et meil oleksid pensionid suured. Kaugel sellest, igasuguste rahvusvaheliste arvestuste järgi on meil pensionid väga tagasihoidlikud. Aga meil on pensionäre suhteliselt palju võrreldes meie hõivatutega - kokku ligi 380 tuhat pensioni saajat. Ligi 290 tuhat vanaduspensionäri, 70 tuhat töövõimetuspensionäri ja veel ca 20 tuhande jagu toitjakaotuspensionäre ja rahvapensionäre.

Riikliku pensionisüsteemi probleemid tulenevad kahe asjaolu kokkusattumisest.
Esiteks pensionide kiire tõus, mis oli tingitud pensionide erakorralistest
tõstmistest varasematel aastatel (2004-2007) ning pensionide kasvu
sidumisest 80% ulatuses sotsiaalmaksuga (alates 2007). Need tõusud oleks
toonud kaasa I samba defitsiidi ka majanduse normaalse arengu korral, kuid seda oli plaan katta muudest maksutuludest, mis nüüd on samuti ära kukkunud.
Praxise 2004. aasta pensioniraportis soovitasime sidumist sotsiaalmaksuga kuni 66% ulatuses, mis oleks praegust probleemi küll pisut leevendanud, ehkki ka see oleks tähendanud lühiajalist defitsiiti. Nii et ei saa öelda, et me oleksime valitsusest targemad olnud.

Teiseks raskuste põhjuseks on majanduslangus, milleks Eesti sotsiaalkindlustussüsteem ei olnud hästi valmis. Fikseeritud vahetuskursi
tingimustes peaks sotsiaalkindlustussüsteem samuti olema vaba nominaalsetest jäikustest, et majandus saaks kohaneda. See tähendab, et vajadusel peavad alanema lisaks hindadele ja palkadele ka toetused. Kuid Eesti toetuste süsteem ei olnud võimaliku majanduslangusega arvestanud. (Vt varasemat postitust nominaalsetest jäikustest)
Ja toetuste vähenemine võiks toimuda nii, et vaesuse vältimiseks majanduskriisi tingimustes, kõige madalama sissetulekuga inimesed kaotaksid toetustes vähem.

Kui pensionide alandamine osutub siiski möödapääsmatuks, siis võiks mitte vähendada proportsionaalselt kõiki pensione, vaid kaaluda kas pensionivalemi üksikute komponentide muutmist või pensionide maksustamise muutmist.

Näiteks võib kaaluda täiendava tulumaksuvabastuse ajutist alandamist (mis praegu on 3000 krooni kuus). Selle alandamise tulemusena väikese pensioni saajad kaotavad vähe või üldse mitte. Samuti ei oleks vaja siis muuta pensionikindlustussüsteemi vaid lihtsalt tulumaksu seadusest ühte numbrit.

Kui vähendada pensione, siis võiks vähendada pigem staažiosaku ja kindlustusosaku suurust ja mitte muuta baasosa. Samuti võiks mitta muuta rahvapensioni. Selle tulemusena madalama pensioni saajad taas kaotaksid oluliselt vähem, kui kõrgema pensioni saajad.

Ehkki need muutused võiksid aidata leevendada lühiajalist defitsiidiprobleemi, siis pikaajaliselt peab tagasi tulema pensionide indekseerimise valemi muutmise juurde või tegeliku pensioniea tõusu juurde. Ja viimase juurest jõuame omakorda eestlaste kehva tervise juurde, mis ei lase meil kaua tööturul olla ja pensioniiga tõsta. Polegi nagu häid lahendusi.

Tüli Töötukassa ümber

Uus töölepinguseadus on valitsuse põhjalikult tülli ajanud. Kostub arvamusi, et olukorras, kus kõigi töötajate palgad vähenevad, pole mingit õigustust ühe grupi eelistamiseks. Koondamise lihtsamaks muutmine aga elavdaks oluliselt majandust. Tasuks siiski meenutada, et Eesti on madalaimate töötushüvitistega (sh töötuskindlustus ja töötutoetus) riigiks Euroopas ning millal siis veel saab töötuskindlustussüsteem täita oma rolli majanduse automaatse stabilisaatori ja tarbimise silumise osas kui mitte kõrge töötuse tingimustes. Teisalt on muidugi tõsi ka see, et koondamisregulatsioon on meil võrreldes Euroopa riikide keskmisega veidi rangem ning paha ei teeks ka selle lihtsustamine. Missugused variante võiks veel kaaluda vähendamaks uue seaduse rakendamisega kaasnevaid kulusid ?

Tasuks ikkagi kaaluda töötuskindlustushüvitise mittemaksmist vabatahtliku töötuse korral ehk omal soovil või poolte kokkuleppel töösuhte lõpetanutele. Tõsi, et paljudel juhtudel ei ole tegelikult tegemist vabatahtliku töötusega, vaid tööandja poolt pealesunnitud käitumisega, kuid mingi osa on siiski vabatahtlik ning hüvitise maksmine sel juhul avab süsteemi nö moraaliriskile. Samuti võib arvata, et koondamise lihtsustamine ja odavamaks tegemine, muudab tulevikus ka tööandja käitumist ning tööandjad on valmis lõpetama töösuhte pigem koondamise läbi kui sundima töötajat omal soovil lahkuma. Vähemalt võiks mõelda selle sätte rakendamise edasilükkamisele.

Samuti võiks kaaluda nn karmimat ajatamist töötuskindlustushüvitise saamisel ehk näiteks kui inimene kaotab töö koondamise tõttu, siis saab ta kõigepealt oma kolme kuu koondamishüvitise ning järelejäänud aja eest saab siis töötuskindlustushüvitist. Antud näite korral siis saaks siis koondamishüvitist umbes 90 päeva eest, töötuskindlustushüvitist 70% ulatuses umbes 10 päeva ja edasi juba 50% ulatuses. Teisisõnu hüvitise saamise periood ei pikeneks koondamishüvitise suuruse võrra nagu praeguses eelnõus mõeldud. Koondamishüvitise ja töötuskindlustushüvitise maksmine samaaegselt tähendab, et esimestel töötuskuudel võib asendussissetulek olla praegu isegi kuni 150% eelnevast palgast ning see kindlasti ei soodusta kiiret töölenaasmist. Ka üks meie Andresega tehtud uuring Töötukassa andmetel viitas sellele, et töötusperiood oli pikem inimestel, kellel oli õigus saada nii koondamis- kui töötuskindlustushüvitist. Ettepaneku vastased on öelnud, et tegemist on kahe täiesti erineva hüvitisega, aga kas see ikka tegelikult on nii, eriti kui suurema osa kuludest katab nüüd ka koondamishüvitiste korral Töötukassa ?

Ja kolmandaks, midagi pole teha, aga madalate hüvitiste taga on osalt kindlasti ka madal maksemäär võrreldes muu Euroopa töötuskindlustussüsteemidega, kus see ulatub kohati isegi 6-8%-ni. Samuti on meie süsteemis suhteliselt unikaalne see, et töötaja töötuskindlustushüvitiste finantseerimisse tööandjad ei panusta. Mujal Euroopas panustavad tööandjad kas võrdselt või isegi suuremal määral ka töötajate töötuskindlustushüvitiste finantseerimisse. Samas tuleb muidugi süsteemide võrdluses olla ettevaatlik ning vaadata, mida täpselt siis sellest rahast finantseeritakse. Näiteks kollektiivse koondamise ning tööandja maksejõuetuse riskide katmiseks on enamasti eraldi fondid, Eesti süsteemi eripära on nende ühendamine töötuskindlustussüsteemiga. Nii et kui tahame heldemat süsteemi, siis võibki olla ainsaks valikuks maksemäära tõus.

Ja mitte ei saa mainimata jätta ka seda, et on kahju, et nii olulise seaduse valmimisse ei kaasatud mingis etapis teadlasi ning puudus korralik mõjude analüüs, mida seaduse rakendamine endaga kaasa tooks. Välja arvatud üksikud viited seaduseelnõu seletuskirjas mõningatele varem teostatud ning mõnel viisil seadusega seotud uuringutele. Julgeks arvata, et täna oleks siiski mõni mure vähem kui sotsiaalpartnerite kokkuleppe kõrval olnuks seaduseelnõu taga ka korralik analüüs. Aga eks ta nii ikka ole, et puuokstest või õlgedest maja saab kiiremini valmis, aga hunt puhub selle ka esimese hingetõmbega ümber...

Vanemahüvitise lõksud - juhtub ka kõige parematel

Suur oli minu üllatus, kui Tartu Pensioniamet saatis mu perele mõne päeva eest teate, et mu abikaasa peab vanemahüvitist tagasi maksma eelmise aasta eest!

Oo õudust, ma pidin häbi pärast maa alla vajuma ja minu majandusteadlase kuvand sai perekonnas olulise löögi. Mina, kes ma tean vanemahüvitise jõnkse ja nõkse une pealt, näitan neid jooniseid igas oma teises ettekandes Sotsiaalministeeriumis ja Riigikogus ning olen palunud neid valemeid muuta, suutsin ikkagi lasta oma abikaasal langeda selle valemi ohvriks.

Selgus, et minu abikaasa suutis kogemata teenida ühel kuul vanemahüvitise alammäärast (3600 krooni 2008. aastal) enam 27 krooni ja 27 senti brutotulu ja nüüd pidi ta tagasi maksma vanemahüvitist 238 krooni - mis teeb tegelikuks maksumääraks ligi 874% !


Mis on selle protsendi kõrval vaidlus, kas maksumäär peaks olema 21 või 26 protsenti ?! Hei, teie seal Riigikogus, järsku kõrvaldaks kõige pealt maksumäärad, mis on üle 100%?

Ja neile seaduseloojatele, kes arvavad, et need jõnksud ei mõjuta tööjõupakkumist, siis võtke teatavaks, et mõjutavad küll. Vähemalt majandusteadlaste naiste oma.

Mismõttes läksid mõttetalgud metsa?

Lugedes Anvar Samosti pisilugu Postimehes http://www.postimees.ee/?id=114515 tekib paratamatult küsimus, et mismõttes läksid metsa. Ei läinud midagi. Pigem oli talgutel näha, kus inimestel läksid silmad särama, et näe võikski sellise asja ühiselt ära teha ja pealegi ei nõua see olulist pingutust.

Kui 10%se tööpuuduse ja majanduslanguse olukorras tuleb kokku Eesti jaoks mõtlema 11 000 inimest selle asemel, et minna ilusa ilmaga grillima või maale muru niitma ja saades sealjuures eelnevalt natuke fookustamata teavet, mida täpsemalt tegema kutsutakse, on väga hea tulemus. 

Eestis on kodanikualgatuse korras ja vabatahtlikuna tegutsemine veel üsna väljaarenamata nähtus. Selle illustreerimiseks piisab kasvõi lihtsalt Eesti ja Suurbritannia inimeste väidete võrdlemisest: Eestis väitis 2008. aastal 27% elanikest, et on vabatahtlikult oma aega, energiat ja oskusi ühiskonna huvides panustanud. 2003. aastal väitsid seda Suurbritannia elanikest 34% (20,3 milj - http://www.timebank.org.uk/mediacentre/research.php). Siin aga on sees kõik vabatahtlikud. 

Tõenäoselt on lihtsam minna koristustalgutele, kui leida lahendus sellele kuidas suunata inimeste tegusid nii, et edaspidi puuduks vajadus metsa alt prügi korjamiseks. Suurte ja edukate lahenduste väljamõtlemine ongi keeruline, aga 11 000 julget tulid kokku ja ragistasid ajusid 1. mail nii,  et sündis üle 1300 idee/lubaduse. Osad headest ideedest on juba ajakirjandusse jõudnud, nt abivanaema-abivanaisa idee, mis viib kokku pensioniealiste soovi laste eest hoolitseda ja noorte perede lastehoiuvajaduse.

Igaüks saab iga päev natuke teha, et Eestis elu mõnusam oleks. Nüüd aga mõeldi mida saaks teha. Mõned väiksemad ideed saab kohe ellu viia, suurematega tegelemiseks tulevad eksperdid appi.

Mõttetalgutel oli kohal Eesti kodanikuaktiivsuse tuumik - inimesed kes küsivad, mida saan mina teha Eesti jaoks, mitte mida poliitikud ja riigiametnikud Eestis ei tee või valesti teevad.

Pajatusi Austria õppevisiidist

Märtsi lõpul oli mul võimalus SA Archimedese ja Euroopa Elukestva Õppe Programmi kaudu käia vaatamas, kuidas elavad ja toimetavad Austria pisikesed geograafiliselt eraldatud piirkondade koolid. Koos 9 eri riigist pärit hariduse valdkonna „otsustajaga“ (oli kirju seltskond alates õpetajast, koolijuhist kuni nõunike ja KOV poliitikuni) külastasime erinevaid väikekoole, kohtusime nii õpilaste, õpetajate, koolijuhtide kui ka inspektorite ja linnapeadega, kellega kõigiga sai ka eri teemadel arutatud. Siinkohal mõned huvitavamad seigad sellest käigust.

Kohaliku identiteedi kasvatamine kui keskne väärtus. Kohe esimesele päeval tõi meie õppereisi juht välja ühe Austria sotsiaal-majandusliku arengu seisukohalt väga olulise mõtte, mida ma ei ole Eestis kunagi otseselt kuulnud mainitavat. Nimelt on maapiirkonna austerlastel ja hariduse korraldajatel veendumus, et kui maalastel ei ole võimalust käia algkoolis (1-4. klass) kodukülas või –asulas, siis lastel ei kujune välja kohalik identiteet ning side kohaliku eluga, mistõttu on vähetõenäoline, et nad tulevikus pöörduksid oma sünnikohta tagasi. Väheste tagasipöördumine sünnipiirkonda aga ohustaks maapiirkondade arengut, sest turismist elatuvatel pereäridel tekiks raskusi äri jätkajate leidmisel. Turisminduse ja pereäride ohtu seadmine aga tähendaks ka piirkondade arengu pidurdumist.

Hariduse kodulähedus kvaliteedi arvelt? Austerlased väärtustasid kohalikku kooli niivõrd suurelt (lisaks kohalikule identiteedi kasvatamisele ka täidab kool kohaliku kultuuri-, seltsi- ja spordielu edendamisel suurt rolli), et mitu korda tekkis küsimus, et huvitav, kas mõnikord võidakse ka nende teiste eesmärkide nimel hariduse kvaliteedis järgi anda... Nt Eestis on ju keeruline häid õpetajaid maapiirkonda tööle meelitada ning neid seal hoida. Õpetajate mure on austerlased lahendanud õpetajate suunamise süsteemiga (õpetaja kandideerib peale õpetajakvalifikatsiooni omandamist tööle ühte piirkonda ning peab valituks osutamisel üldjuhul määratud kooli tööle asuma), mistõttu heade õpetajate puudumise üle ei kurdeta. Lisaks jälgivad inspektorid koolides toimuvat pidevalt, nõustades koole probleemide korral ning vajadusel õpetajaid ka välja vahetades. Üldiselt jäi mulje, et austerlaste jaoks on hariduse kvaliteet mitte ainult haridustulemused, vaid seda vaadatakse oluliselt laiemalt – lisaks õpilaste teadmistele-oskustele väärtustatakse häid koostöösuhteid (kooliliikmete omavahelised suhted, suhted kogukonnaga, lapsevanematega) ja mõnusat kooliõhkkonda. Samas, kuna algkoolide tasemel õpilaste teadmisi mingisuguste standardtestide kaudu ei mõõdeta ega võrrelda, jäi õhku küsimus, et kuigi kohapeal ollakse oma kooli headuses veendunud, puudub tegelikult teadmine selle kohta, millisel tasemel ühe piirkonna laste teadmised-oskused parasjagu võrreldes mõne teise regiooni omadega on.

Linnapea-taksojuht. See on väike näide sellest, kuidas kohalikul tasandil on võimalik lihtsalt ja paindlikult laste koolisaamise mure lahendada ja sellest, kuidas kohalik omavalitsus hoolitseb laste hariduse omandamise pärast. Bürgermeister, võõristamata lihtsamakoelisemat tööd, sõidutab hommikul õpilased kooli ning pealelõunal viib jällegi koju tagasi. Vahepealsel ajal saavad korda aetud ka kohaliku elu asjatoimetused. Kahe pealtnäha väga erineva rolli ühitamine tundus seal niivõrd loomulikuna. Miks ei võiks kohaliku kogukonna juht panustada seal, kus parasjagu kõige rohkem vaja?

Kinnisvara hindade langus ja lahutuste arv

Praxise raporti näited vanemahüvitise võimalikust mõjust sünnitamisele on tekitanud mõnusat diskussiooni (vt ettekannet).
Pakuks nüüd sotsioloogidele ja demograafidele majandusteadlaste poolt veel ühe mõtte selle kohta, et raha mõjutab inimeste otsuseid perekondlikes suhetes.
Nimelt võib arvata, et lahutuste arv (kooselude lõppemise arv) hakkab Eestis kasvama. Pakuks, et lähiaastatel kasvab näiteks 10-15%.
Ühest küljest mõjutab kindlasti lahutuste arvu majanduslangus ja sellega kaasnev töötus ning sotsiaalmajanduslik stress, kuid tahaks rõhutada just kinnisvarahindade langust.
Pereökonomistid (family economists) on nimelt leidnud, et perekonnad, kus ollakse kahevahel, kas minna lahku või mitte, kinnisvarahindade ootamatu languse korral saavad julgust juurde lahutamiseks.
Kinnisvara hindade langus teeb ühel osapoolel uue eluaseme ostmise või üürimise odavamaks. Seega vähenevad lahutuse otsesed kulud. Lisaks väheneb ka abielupaari senise ühisvara väärtus, mis vähendab vara pärast kooselamise motivatsiooni. (Pole enam argumenti, et "oh, ma küll ei armasta oma meest, aga tal on luksusvilla Ihastes")
Kellel mahti võiks ülaltoodud hüpoteesi kehtivust kunagi Eesti Sotsiaaluuringu andmetel (SILC) kontrollida. Raskusi tekitabki ilmselt majanduslanguse ja kinnisvara hindade languse mõju eristamine, sest ka töötus mõjutab lahutusi. Ilmselt peaks olema kinnisvara hindade languse mõju suurem just kõrgepalgaliste lahutustele, sest neil on võimalus ka majanduslanguse tingimustes kergemini uut eluaset soetada.

Näidet Suurbritannia andmetel tehtud analüüsist saab vaadata ühest ISERi toimetisest.
Helmut Rainer, Ian Smith "Staying together for the sake of the home? House price shocks and partnership dissolution in the UK". ISER Working Paper No. 2008-31, September 2008, link

II pensionisambast veel

Paar mõtet täienduseks Andrese postitusele kavandatava II samba muutuse osas.

Erakordsed ajad nõuavad erakordseid samme. Kui tavaoludes on säästmine pensionipäevadeks hädavajalik, siis üks võimalusi vahepealsete keeruliste aegade üleelamiseks on tõepoolest pensioniks säästmise peatamine või isegi nende säästude osaline kasutamine. Aga kui me igaüks koguksime pensioni kuhugi sukasäärde, siis küllap me läheksime nende säästude kallale kõige viimases järjekorras. Sama peaks kehtima ka riigi tasandil. Aga viimase osas pole sugugi selge, mida sellega täpselt saavutada tahetakse, ja kas ülejäänud meetmed selleks on kõik ära kasutatud.

Küllap on valitsuse põhieesmärk sellega sammuga kaasa aidata Maastrichti kriteeriumi täitmisele üldise eelarve tasakaalu osas ning seeläbi suurendada võimalusi euro kasutuselevõtmiseks lähitulevikus. See selgitaks näiteks selle ettepaneku ajalise raami (2 aastat). Aga - valitsus ei ole paraku seda selgelt välja öelnud. Ja mis siis saab kui ka see samm ei taga eurole üleminekut? Kas mäng tulevaste pensionitega väärib küünlaid?

Teisest küljest on selgusetu, kui oluline on seejuures valitsuse motivatsioon säilitada praegused pensionid. Kas võib see olla isegi peamine põhjus? Kui pensionireform omal ajal läbi viidi, siis arvas valitsus optimistlikult, et olemasolevatest I samba reservidest piisab, katmaks osa reformi üleminekukulusid (so 4%). Nüüd on aga selge, et tolle aja otsus ei olnud adekvaatne, eriti vahepealsete erakorraliste pensionitõusude valguses. Tagantjärgi on muidugi lihtne tark olla, kuid vähemalt ootaks valitsuselt ausat ülestunnistust varasema(te) möödalaskmis(t)e kohta ning asjaolule, et selle tulemusena ei suudeta pensione praegusel tasemel hoida. Eriti juhul, kui just see motiveerib II sambale hoogsat piduri peale tõmbamist.

Poliitikute hirm kaotada valijate hääli kumab läbi ka mõttest koos 4% ümbersuunamisega kaotada inimeste 2% omaosalus. Et hea küll, kui me ei maksa, ei pea vähemalt ka teie maksma. Eeldusel aga, et nimetatud 2% (mis enamike jaoks tähendab üsna väikest lisatulu absoluutnumbrites) ei päästa elanikkonda just näljasurmast, siis on see väga lühinägelik otsus, sest tulemuseks on loobumine investeerimisest tuleviku tarbeks kui finantsturud on madalseisus. Selle asemel lükkame säästmise edasi, et alustada taas rõõmsalt finantsinstrumentidesse raha paigutamist kui majandus on paremal järjel ning võimalik, et seetõttu ka turud märgatavalt kõrgematel tasemetel.

Kokkuvõttes, ootaks valitsuselt põhjalikumat kommentaari ja selgitust, miks sellist asja planeeritakse, ning kinnitust, et kõik muud alternatiivid on tõepoolest ärakasutatud või oluliselt kehvemad.

Kahepalgeline pilt võrdsest juurdepääsust kõrgharidusele

Kui arengumaades võib sotsiaalset ja majanduslikku heaolu oluliselt suurendada põhi- ja keskhariduse kättesaadavuse ja kvaliteedi parandamisega, siis Eesti kuulub nende arenenud riikide hulka, kus märgatav edasiminek majanduses on võimalik vaid kõrghariduspoliitika efektiivse ning teadliku kujundamisega, s.h. riigi poolt tagatud võrdse ligipääsuga kõrgharidusele kõigi ühiskonna liikmete jaoks. Konkurentsivõimet säilitada püüdev riik ei saa lubada, et kõrghariduse omandamise võimalus sõltuvub potentsiaalsete tudengite sotsiaalmajanduslikust või demograafilisest taustast, elukohast, rahvusest jms.

Rahvusvahelistes võrdlustes analüüsitakse kõrgharidusele juurdepääsu näiteks läbi selliste indikaatorite nagu vastuvõetud ja lõpetanud üliõpilaste arv ja soolise võrdsuse indeks (OECD Thematic Review of Tertiary Education 2009 , Global Higher Education Rankings 2005 ). Võrdluses teiste riikidega on nimetatud indikaatorid Eesti kohta väga head. Vaatleme lähemalt näiteks 20-29-aastaste kõrgharidustasemel õppivate noorte protsenti rahvastiku koguarvust Education at Glance 2008: OECD Indicators põhjal. Eesti näitaja on 26,6%. See on pisut kõrgem kui OECD riikide keskmine (25%) ja oluliselt kõrgem võrreldes Ameerika Ühendriikide (23,1%), Itaalia (20,2%) või Slovakkiaga (17,3%). Alla jääme selle indikaatori poolest näiteks Soomele (42,9%), Islandile (37,2%) ning Poolale (31%). Samalaadseid indikaatoreid kombineerides võib jõuda järelduseni, et kõrgharidusele juurdepääsuga Eestis probleemi ei ole.

Olukord muutub keerulisemaks taskukohasuse indikaatoreid (õppimisega seotud kulud, omafinantseering jms) kõrvutama hakates. Vaatame ühte näidet Haridus- ja Teadusministeeriumi värskest statistilisest ülevaatest kõrghariduse õppekavadel õppijate kohta. Õppeaastal 2008/2009 õpib riigieelarvelistel (RE) kohtadel 46.1% üliõpilastest, mis on sarnane meie naaberriigile Leedule 45% , Lätis on sama indikaator 25%. Skandinaaviamaades, Poolas ning Iirimaal riigieelarveväliseid (REV) õppekohti ei eksisteeri, seega üliõpilased õppemaksu ei maksa. Tõsiasja, et kõrghariduse (kaudne) rahastamine omafinantseerimise kaudu on Eestis pigem reegel, kui erand, illustreerib statistika, et REV õppekohtadel õppivate üliõpilaste arv võrreldes RE kohtadel õppijate arvuga, on aastatete lõikes pidevalt kasvanud. Õppeaastast 1994/1995 õ.a. alates käesoleva aastani on REV üliõpilaste arv kasvanud umbes kaheksa korda. Samas räägib Eesti Kõrgharidusstrateegia aastateks 2006-2015 võrdsest juurdepääsust haridusele - teema aktuaalsust arvestades väga üldistel tasemel ja vähesel määral - järgmiselt: „Riigi ja avaliku sektori ülesanne on õiglase juurdepääsu tagamine, kus ainsaks valikukriteeriumiks võimekus ning valmisolek hariduse omandamiseks.” Hetkel ei ole riik ning avalik sektor strateegias märgitud ülesandega võimaldada võrdne ligipääs toime tulnud. See tõdemus kinnitab vajadust süsteemse andmekogumise, analüüsi ning koherentse strateegia järele kõrgharidusele võrdse ligipääsu valdkonnas.

II samba maksete peatamise mõjudest

Valitsuse kaval plaan II samba maksed ajutiselt peatada omab mitmeid lühi- ja pikaajalisi efekte.

Lühiajaline kaotus on eelkõige pensionifondide jaoks, kes kaotavad sissetulevas rahavoos kahe aasta peale kokku ligi 6 miljardit krooni. (Eelmisel aastal kogus II pensionisammas ligi 3,7 miljardit, sellest 2,5 miljardit sotsiaalmaksu ümbersuunamisest). Fondide koguväärtus pärast möödunud aasta suuri kukkumisi peaks olema praegu suurusjärgus 12 miljardit kooni, mis tähendab, et fondide jaoks on kahe aasta jooksul 6 miljardist kroonist ilma jäämine kaotus niigi raskes seisus.

Riiklik pay-as-you-go pensionikindlustus saab siis vastavalt lisaraha, mis jääb riigi poolt II sambasse suunamata ning I samba riiklikke pensione järelikult ei pea langetama. Sellel aastal oli prognoositud riiklikeks pensionikuludeks ligi 19 miljardit krooni. Täiendav rahavoog 1,5 miljardit sellel aastal ning veel ligi 2 miljardit järgmisel aastal kuluvad I sambasse marjaks ära. Karm alternatiiv oleks olnud pensionide langetamine, kuid valimised on tulemas. Ning kuuldavasti käivad pensionärid aktiivsemalt valimis kui tööealised.

II sambaga liitunud kaotavad muidugi teise samba pensionist, aga seda ei tohiks küll üle dramatiseerida. Esiteks suureneb selle võrra nende I samba pension, sest isikustatud sotsiaalmaks, mis I sambasse läheb on ju suurem selle 4 protsendipunkti võrra. Ja et riiklik indekseerimise valem on peale viimaseid pensionivalemi muutmisi tunduvalt soodsam kui varem, siis kogukaotus inimestele ei ole kindlasti nii suur, kui pensionifondid seda püüavad praegu näidata. Ajutise pensionivalemist kõrvalekaldumise sellel aastal lubas valitsus mõne aastaga kompenseerida. (Kui me seda usume ...)

Seega kaasneb selle sotsiaalmaksu suunamise ajutise peatamisega ümberjaotus töötavatelt inimestelt pensionäridele. Ja lisaks veel ka rikastelt vaestele, sest I sammas on solidaarsem tänu pensioni baasosale, mida II sammas ei ole. Seega võiksid just madalapalgalised olla II samba pensionisamba ajutisest peatamisest rõõmsad.

Lisaks siis muidugi vähenevad ka fondijuhtide palgad, sest fondide mahud ei kasva nii rõõmsalt.

Rõhutatakse, et sellega kaotab pensionisüsteemi usaldusväärsus. Tõepoolest seda ta teeb. Aga naiivne on see, kes seda seni on lõpuni usaldusväärseks pidanud, sest tegelikult on ju süsteemi juba senigi mitu korda muudetud või pole reeglitest kinni peetud. Ja see on pidevalt muutnud I ja II samba tulususe vahekorda ja seega kõik need ilusad joonised, mida kampaaniate ajal pangatellerid meile näitasid pensionide suuruse kohta ei kehti nagunii.
Nimelt juba 2002. aastast alustati olemasolevate pensionide ja ka töötavate inimeste aastakoefitsientide väärtuse indekseerimisega. Tegelikult aga tänu erakorralistele pensionitõusudele kasvasid vahepeal riiklikud pensionid peaaegu kaks korda kiiremini. Selle tulemusena tõusis ka aastakoefitsiendi väärtus, mis pakub huvi ka praegustele töötavatele inimestele nii kiiresti, et andis silmad ette ka kogumispensioni fondide osakute puhasväärtuse muutusele. Niisuguste erakorraliste tõusude tulemusena muutusid tagantjärgi ka analüüsid kogumispensioni suhtelise atraktiivsuse kohta võrreldes riikliku pensioniga. Eriti inimeste jaoks, kes olid piiri peal, kas otsustada liituda või mitte. Tagantjärgi tarkusena, oleks mina ette näinud riikliku pensionisamba valemi muutusi, oleks ka mõtelnud tunduvalt pikemalt, kas II sambaga liituda.