Kes kaotab eluasemelaenude maksusoodustusest?

Rahandusminister käis välja idee kaotada kodulaenudelt maksusoodustus. Siinkohal on hea meelde tuletada, et Praxise eelmisel aastal valminud maksupoliitika analüüs (pdf) näitas, et maksuvabastus kodulaenude intressidelt, vähemalt aastani 2007, oli kasulikum kõrgema sissetulekuga inimestele. Ja kui võrrelda perioode 2000-2003 ja 2004-2007, siis viimastel aastatel kasu kõrgema sissetulekuga inimeste jaoks pigem suurenes.



Kui vaadata, kuidas kogu see maksusoodustus jaotub, siis kümnendik kõige rikkamaid inimesi Eestis võitis soodustuse kogusummast enam kui kolmandiku. Kaks kümnendiku kõige rikkamaid (X+IX kokku joonisel) sai enam kui poole kogu maksusoodustusest.



Seega muudab selle maksusoodustuse kaotamine maksusüsteemi selgelt progressiivsemaks ehk jõukamate maksukoormus kasvab keskmiselt rohkem kui vaestel. Täitsa üllatav samm praeguselt valitsuskoalitsioonilt arvestades nende elektoraati. Kuid rahvamajanduse seisukohalt ilmselt mõistlik samm. Sellele rahale peaks olema võimalik leida paremaid kasutusvõimalusi, sh eluasemepoliitikas kasutamiseks.

Hapude kodulaenude abipaketist

Sotsiaaldemokraadid on välja käinud seaduseelnõu, millega nad tahavad asjaõigusseadust ja pankrotiseadust muuta. Seadusemuudatusest tähtsama võib välja tuua selliselt – kui isik ei suuda kinnisvaralaenu teenindada ja tema laenu eest ostetud eluase võõrandatakse sundenampakkumisel, siis eelnõu kohaselt lõpeb nõue laenuvõtja suhtes isegi juhul, kui kinnisvara enampakkumisel saadud hind ei kata kinnisvara soetamiseks võetud laenu.

Ehk teisisõnu, kui kodu väärtus kinnisvaraturul on langenud nii palju, et maja tagastamisest ei piisa laenuvõla kustutamiseks, siis see seadusemuudatus aitab. Lisaks on võlgnikku plaanis aidata võla kustutamise aja lühendamisega ja selle sissetuleku osa vähendamisega, millele pangal õigus on. Eelnõu kohaselt hakkaks kinnisvaralaenu võtja vastutuse piirang kehtima nõuete (lepingute) suhtes, mis tekivad pärast käesoleva eelnõu jõustumist.

Sisuliselt on tegemist laenuriski nihkumisega laenuvõtjalt laenuandjale ehk pangale. Kuna panga risk laenu andmisel suureneb, on oodatav pangapoolne reaktsioon kas laenuintresside tõstmine või laenuandmise selektsiooni karmistamine. Võimalik on, et pank teeb mõlemat. Seega, kodulaenu saamine läheb kallimaks/raskemaks. Kuid kas võib eeldada, et kodulaenude võtmine väheneb?

Kui vaadata asja laenuvõtja seisukohalt, siis tänu suuremale võimalusele võlgadest vabaneda, suureneb tõenäosus, et inimene julgeb kodulaenu võtta. Eesti võrdlemisi noor kapitalistlik ühiskond on üsna kergesti buumidega kaasa minev. Ja uusi eluruume on kindlasti vaja ka tulevikus. Seega tuleks vastata küsimusele, kas see seaduseelnõu täidab oma eesmärki (aidata võlglasi) hästi?

Selles seadusemuudatuses võib näha analoogiat USA kinnisvaramulli lõhkemise tagamaadega. Seal oli samuti laenuvõtjal väike risk – majavõtmetega sai igal hetkel panka jalutada. Põhimõtteline hoiatus siin võikski olla, et tõsiselt peab kaaluma poliitikaid, mis viivad näiliselt ohtlikusse suunda.

Panen õhku sellise mõtte - selleks, et see, mida selle seadusemuudatusega tahetakse saavutada, oleks veidike objektiivsem osaliste suhtes, tuleks seadusemuudatus sõnastada selliselt, et see laseks ikka laenuvõtjal valida, kas ta võtab enda kanda laenuriski (vastutab täies laenumahus) või maksab kõrgemat hinda (vastutab turuhinna ulatuses).

Obama esimene võit tervishoiureformi teel

Obama suurim sisepoliitiline väljakutse on tervishoiureform, mille põhisisu on 15% kindlustamata inimestele tervishoiuteenustele ligipääsu võimaldamine. Paralleelne mure ohjata mõttetult suuri tervishoiukulutusi (16% SKPst Eesti 5% kõrval) jäi esiotsa plaanidest välja - lihtsalt korraga mitut ideed maha müüa käib isegi imemees Obamale üle jõu. (Tõsi, kui kulusid ei ohjata, siis 46 miljonile inimesele Ameerika tänase hinnakirja alusel tervishoiuteenuseid pakkuda käib USAle kindlasti üle jõu)
Aga väikest viisi imega on tegemist isegi praeguse esindajatekoja hääletustulemusega (220 poolt ja 215 vastu), kusjuures viimase hetke kaalukeeleks sai riiklike vahendite piiramine abordi rahastamiseks. Meenutuseks, et nii Clinton kui ka Bush juunior murdsid oma hambad tervishoiureformiga oma esimese ametiaja algul, kuigi tänase olukorra jaburuse ning rahalises mõttes üle jõu käiva olemusega on kõik (isegi Obama õigusaktile vastu hääletanud vabriiklased) nõus.
Teema on sedavõrd oluline, et mitmed välisvaatlejad seovad tervishoiureformi seaduse õnnestumise Obama võimalusega saada kodmaal tuge olulistele välispoliitilistele algatustele. Seega tasub hoida pöialt, et järgnevad sammud (mis on vähemalt sama keerulised, kui praegune esindajatekoja hääletus) ja edukalt selja taha saavad. Siis võiks küll öelda, et Obama on rahupreemia vähemalt poolenisti välja teeninud.
Remargi korras märgin , et heameel on rahvusvinghäälingu ja Postimehe kiire reageeringu üle (isegi, kui Aramise surm, Bentley ärandamine ja Arctic Sea enne seda olulisematena ära märkimist leidsid) nii olulise teema kiirel üles korjamisel. Nii CNN kui ka BBC jaoks oli tegemist 8.11 peauudisega. Minu lemmikleht Eestis, EPL seekord ilmselt "magas" nädalavahetusel.
Esindajatekoja seaduseelnõu teksti ennast saab lugeda SIIT.

Pensioniiga ja oodatav eluiga - kumb kasvab kiiremini?

Pensioniea tõstmise üheks vastuargumendiks on olnud, et Eesti oodatav eluiga, eriti meestel, on väga madal ning pensioniea tõstes Eesti mehed pensioni ei saagi.Euroopa riikide võrdluse põhjal ei ole üksühest seost oodatava eluea ja formaalse pensioniea vahel. On riike, kus oodatava eluea ja pensioniea vahe on väga suur, ja on teise riike, kus see vahe palju väiksem.



Siiski kui võrrelda Eestit teiste Euroopa riikidega, siis on sünnihetkel oodatava eluea ja pensioniea erinevus Eestis üks väiksemaid (vaid 4,4 aastat 2006. aastal), üksnes Läti ja Leedu puhul on see veel väiksem (vastavalt 3,4 ja 2,8).
Enamus arenenud riikides on oodatav eluiga meestel vähemalt 10 aastat kõrgem kui pensioniiga.

Lohutus võiks olla see, et Eurostati rahvastikuprognoos, mida Eestis enamasti kasutatakse, loodab, et Eesti meeste oodatav eluiga samuti tõuseb. See võiks tõusta lausa 72.5 eluaastani 2024. aastaks. Ehk pensioniiga ja oodatavat eluiga võrreldes, Eesti meeste olukord pisut paraneb.
Nii et, mehed, võtkem ennast siis kätte! Parandagem eluviise ja püüdkem Eurostati statistikute prognoose mitte petta.



P.S. Saan täiesti aru, et oodatavat eluiga sünnihetkel, mis on arvutatud konkreetsel aastal sündivate inimeste jaoks konkreetsete eelduste järgi, ei ole palju mõtet võrrelda kehtiva pensionieaga, kuid mingi indikatsiooni Eesti pensionisüsteemi positsioonist teiste riikidega vast see ikka annab.

Sotsiaalmaksu lae positiivsed ja negatiivsed aspektid

Mitmed Eesti arvamusliidrid ja organisatsioonid on välja tulnud ideega kehtestada sotsiaalmaksule lagi. Sotsiaalmaks on Eestis sihtotstarbeline maks, mida võime nimetada ka sundkindlustuseks. Kindlustusmakse sõltub otseselt inimese maksevõimest. Kindlustusprintsiipi rõhutab ka see, et teatud elanikkonnarühmade eest maksab sotsiaalmaksu kas riik või Töötukassa teistest tuludest, näiteks lastega kodus olevate vanemate eest või töötute eest.

Arengufondi valges paberis käesoleva aasta juunis pakuti, et tööjõumakse tuleb langetada ja seda koos muudatustega tervishoiu ja pensionisüsteemi rahastamisega. Selleks, et meelitada Eestisse kõrgepalgalisi spetsialiste välismaalt, peaks nende sotsiaalmaksul lagi peal olema. Ka OECD poolt käesoleva aasta suvel koostatud raport Eesti kohta toob välja, et Eestis on tööjõumaksud võrdlemisi kõrged.

Tõepoolest – Eesti ei ole madalate tööjõumaksude maa. Eesti keskmine maksude osakaal tööjõukulust (Eurostati nn implicit tax rate) oli 2007. aastal 33.8%. See on praktiliselt sama, mis EU-27 riikide aritmeetiline keskmine 34.4%.



Tark Eesti pakkus välja, et sotsiaalmaksu lagi võiks olla ligikaudu kahekordne keskmine palk (250 000 krooni aastas). Rahvusvaheline kogemus sotsiaalmaksu laega on väga mitmekesine. Osadel riikidel see on, osadel mitte. Kuid sotsiaalkindlustussüsteemid riikides on erinevad, samuti pikaajalised maksupoliitika eesmärgid ning ühiskondlikud valupunktid. Seega tuleb esialgu läheneda küsimusele puhtalt Eesti vaatevinklist.

Millised oleksid siis sotsiaalmaksu lae võimalikud mõjud:

Esimene mõju on lühiajaline kaotus sotsiaalmaksu tulus. Näiteks kui kehtestada sotsiaalmaksulagi palgale, mis on kaks keskmist palka, siis väheneks sotsiaalmaksu laekumine ligi 8 protsendi võrra (nt ligi 2,3 miljardit krooni 2007. aastal). Tööandja jaoks tähendab see keskmiselt 9-protsendilist tööjõukulude vähenemist nende töötajate osas, keda lagi puudutab. Võimalikku tööjõu nõudluse elastsust kasutades tähendab see, et nende kõrgepalgaliste töötajate hõive kasvab umbes 1600 inimese võrra. Võttes aluseks nende poolt teenitava palga, makstavad maksud ning tööandja kasumi, toob selline hõive kasv kaasa 0,6 miljardit krooni majanduslikku lisandväärtust (SKP). Selline lihtne tulu-kulu analüüs näitab, et vähemalt lühiajaliselt ei ole sotsiaalmaksulae näol tegemist tasuva ettevõtmisega ei riigieelarve ega sotsiaalkindlustuse jaoks.



Kõrgemad laed (kolmekordne ja neljakordne keskmine palk) vähendavad sotsiaalmaksulaekumist vähem, aga suurendavad ka hõivet absoluutarvudes vähem, kuna tööjõukulude vähenemine on erinevate lagede puhul suhtarvuna praktiliselt sama. Seega on kõrgematel sotsiaalmaksulagedel hõive tõstmise kaudu ka väiksem majanduslik lisandväärtus (vastavalt 0,3 ja 0,2 miljardit krooni aastas).

Siiski tasub kaaluda ka sellise poliitika pikemaajalisi positiivseid efekte. Nimelt, sotsiaalmaksulagi soodustab kõrgemapalgalisi töökohti, mis iseenesest on igati tervitatav. Küsimus aga tekib, milline on sellise poliitika mastaap? Arvutused näitavad, et kolmest hinnatud laest madalaima mõju kogu tööjõukulude vähenemisele on 2% ja kõrgemate lagede puhul vastavalt 1% ja 0,6%. Samas oleme me kogenud viimastel aastatel nominaalset palgatõusu, mis küündib üle 20% (2007). Lisaks on palgad võimelised ka üsna järsult kukkuma. On küsitav, kas sotsiaalmaksulagi säärase palkade volatiilsuse juures üldse poliitikainstrumendina olulist mõju avaldab.

Pikaajaliste positiivsete efektide alla võib lugeda ka käitumuslikke muutusi. Välja võib tuua kaks peamist: ettevõtjad ei pea hakkama enam palgatulu võtma välja dividendidena ning mingil määral võib see vähendada ka varimajanduse osakaalu nn ümbrikupalkade maksmise vähenemise näol. Kuid kaasnevad ka administratiivsed probleemid – tuleb hakata eraldi skeeme mõtlema inimeste jaoks, kellel on mitu tööandjat või kes töötavad töövõtulepinguga või kes tegelevad veel ise ettevõtlusega.

Sotsiaalmaksulae kehtestamine nõuab ka ümberkorraldust sotsiaalsektori rahastamises, kuna tervishoiu ja pensionide raha väheneb koheselt. Lisaks muutub sotsiaalmaksule tuginevate hüvitiste suurus (nt haigushüvitised, pensionid, vanemahüvitis). Et sotsiaalteenuste pakkumises ei tekiks stagnatsiooni, tuleb sinna suunata lisavahendeid.

Ei tohi ka ära unustada, et maksusüsteemi üks eesmärke ongi tulude ümberjaotus. Sotsiaalmaksu lagi muudab süsteemi regressiivsemaks, st jõukamad hakkavad vähem maksu maksma. Kui soovime senist progressiivsuse taset säilitada peaks paralleelselt muutma näiteks tulumaksu progressiivseks, kehtestama varandusemaksu (nt automaksu või kinnisvaramaksu) või mõne muu progressiivse maksu.

Põhisõnumid:
- Tasub kaalumist – lühiajaline negatiivne efekt sotsiaalmaksu laekumisele, pikaajaliselt signaal, et Eesti soodustab kõrgepalgalisi töökohti, mõju olulisus aga vajab lähemat uurimist
- Sotsiaalmaksust sõltuvate valdkondade rahastamist tuleks mitmekesistada, nt pensionide või tervishoiu valdkonda raha suunamisega muudest maksuallikatest
- Senise maksusüsteemi progressiivsuse säilitamiseks kaaluda teiste sissetulekust või tarbimises sõltuvate maksude sisseseadmist. Kokkuvõttes vähendame tööjõukulu.

riikide järjestamine on üks põnev tegevus :)

Londonis tegutsev Legatum Institute avaldas Prosperity Index tulemused, milles mõõdetakse muuhulgas ka hea valitsemise ja sotsiaalse kapitali aspekte. Eesti sai nendes vastavalt kohad 19 ja 94, esimene siis vastavalt parim ja teine halvim aspekt Eesti puhul. 

Valitsemise kohta öeldakse nii: "Estonia performs well with respect to rule of law as legislation is universally and equally applied. The quality of regulation is very high, placing Estonia within the top 15 nations, and the efficiency of the Estonian civil service is also within the first quartile worldwide. Whereas objective measures of political participation indicate that elections are free and fair, only 44% of the population believe this to be the case.* Confidence in the judicial system is also relatively low at 55%.* Contrastingly, nearly four-fifths of Estonians have confidence in the military, a relatively high rate for this variable.* Furthermore, nearly three-quarters think there is widespread corruption in local businesses, and nearly 80% think the same of local government.*"

Sotsiaalse kapitali kohta nii: "Relatively few people said their friends were important, but nine-tenths felt they could rely on their family and friends in times of need.* Only 18% of Estonians said they had volunteered and just a low 36% had helped strangers in the month prior to the survey conducted in 2008.* Rates of donation are even lower with fewer than one in eight giving to charities.* Estonia is the least religious country, globally, and only 10% are members of a religious institution, placing the country in the bottom quintile on this variable and indicating limited access to religious support networks.* Overall membership in groups is also very low, with very few people affiliated with arts and sports clubs, and only 2% belonging to environmental clubs. "

Huvitav, et selle jutu põhjal on hea valitsemine Eesti kõige tugevam aspekt selle indeksi põhjal, eriti arvestades korruptsioonihinnaguid. Millegipärast peavad koostajad valitsuse efektiivsust ja õigusriiki kõige olulisemaks ja valitsuse korruptsiooni kõige vähemtähtsamaks mõjuriks. Sellest ka Eesti suhteliselt kõrge koht valitsemise aspektis. 

Mis siis sotsiaalsel kapitalil Eestis viga on? Koostajad ütlevad, et Eestis on piiratud ligipääs usuorganisatsioonidele, mis toetust pakkuda saavad. Hmm, kui põhimõtteliselt on iga päev võimalik nii Tartu kui Tallinnas linna peal näha usuvärbajaid oma tööd tegemas, siis on see järeldus pisut kahtlane. Võibolla on asi hoopis selles, et Eestis elavad inimesed ei taha, et neile nö ajupesu tehakse ja pigem usuvad kultuuriruumis ja ühiskonnas väljakujunenud eetilistesse tõekspidamistesse ja sotsiaalse kapitaliga pole siin just palju pistmist. Muuseas vabaahtlike osakaal on  pisut kõrgem  - 30% (vt raportit), mitte 18% nagu indeksis ja kui anda ette vabatahtlike tegevuste loetelu, siis vastab jaatavalt 47% eestimaalastest vanuses 15-74.Raportis on toodud ka huvitav asjaolu, et paljude riikide puhul ongi valitsemise ja sotsiaalse kapitali näitajad vastupidiste tulemustega: kui valitsemine kehva, siis hoitakse rohkem ühte ja vastupidi.

Kas just need riikide kohad nii olulised ongi, aga huvitav lugemine sellegipoolest!

Ettevõtluse elavdamise tugipakett – on või ei ole?

Septembri lõpus tekkis sõnavahetus Kadri Simsoni (Keskerakond) ja Juhan Partsi vahel (IRL). Kadri Simson heitis valitsusele ette, et kevadel lubatud 6,1 miljardi krooni suurust majanduse elavdamise programmi pole käivitatud. Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts kinnitas, et 6,1 miljardi krooni suurune tugipakett ettevõtjatele on tänaseks avatud ja 3,3 miljardi eest toetusotsuseid tehtud.

Iseenesest tundub veider väidelda teema üle, mis on pealtnäha väga lihtsalt faktidega tõestatav. Ja fakt on ju see, et ettevõtted saavad uusi toetusmeetmeid taotleda. Tugipakett on ettevõtetele avatud ja eksportivad ettevõtted saavad taotleda erinevaid laenu- ja käenduse tooteid. Tõsi küll, kui täpsemalt uurida, siis ilmneb, et riigipoolne panus tugipaketti on 1,7 miljardit ja 6,1 miljardit on tugipakett alles koos pankade täiendavate laenudega (vt täpsemalt Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) vastavat memo).

Tuleb veel täiendada, et uute toetusmeetmete kiire käivitamise nimel vähendati teiste ettevõtluse toetusmeetmete eelarveid ligikaudu 1,2 miljardi ulatuses (vt seesama memo). Põhimõtteliselt vähendati tagastamatute toetuste eelarveid (nt tehnoloogiainvesteeringute, eksporditurunduse, ühisturunduse, välismessidel käimise, teadus- ja arendustegevuse, klastrite arendamise ja ettevõtlusinkubatsiooni, erinevate turismialaste tegevuste jms toetamist) ja loodi uued laenu-, käenduse ja garantiimeetmed, mida tutvustati uue majanduse elavdamise tugipaketina.

MKM loodab küll vähendatud meetmete eelarved taastada, küsides Euroopa Liidu struktuuritoetuste ümbervaatamise käigus ettevõtlusmeetmetele raha juurde. MKM tegi ettepaneku teiste valdkondade (nt sotsiaalvaldkond, keskkond jne) eelarveid solidaarselt vähenda. Praeguseks pole vastavaid otsuseid veel lõplikult tehtud. Seniks ei saa ka väita, et kokkuvõttes oleks riigipoolne tugi ettevõtetele oleks mastaapselt suurenenud, täiendav tugi jääb tõesti 400-500 miljoni krooni kanti, mida Simson ka mainis. Uus tugipakett on olemas, kuid varasemast olulisemalt suuremat tuge see praeguse seisuga ettevõtetele veel ei anna.

Mis mõtet on sotsiaalsetel töökohtadel?

Tallinna abipaketis töötutele on esikohal sotsiaalsed töökohad ja keskerakondlane Maarika Tuus päris reformierakondlasest peaminister Andrus Ansipilt Riigikogus, "miks ikkagi valitsus ei tegele väga tõsiselt töötuse vähendamisega ja uute töökohtade loomisega". EPL veergudele jõudis peaministri kommentaar, milles ta väitis, et "ei Euroopa Komisjon ega teised rahvusvahelised autoriteetsed institutsioonid [sotsiaalsete töökohtade] meedet ei toeta. Miks? Sellepärast et need sotsiaalsed töökohad, mis on ka Tallinna näitel väga selgelt mittetootlikud töökohad, rikuvad turukonkurentsi."
Ansipi rünnakut pareeris otsekohe Tallinna abilinnapea Jaanus Mutli, kes tõi näiteks, et ka sotsiaalminister Hanno Pevkur korraldab riiklikku tööprogrammi, mille käigus Euroopa Sotsiaalfondi kaud toetatakse ettevõtteid uute töökohtade loomiseks pikaaegsetele töötutele.

Olgu öeldud, et hiljuti EPLi küsitluses toetas IRL-i Tallinna linnapeakandidaat Mart Laar mõistlikke" sotsiaalseid töökohti". Niisamuti ütles Tartus kandideeriv sotsiaaldemokraat Marju Lauristin, et nende erakond kavatseb luua 500 ajutist töökohta, kuid uskus, et need teeksid palju mõtestatumat tööd kui Tallinnas, kuna Tartus on palju rohkem mõttekaid asju, mida teha

Mis nende sotsiaalsete töökohtadega siis ikkagi on? Kas need on tõesti mõttetud? Ja millele kavatseb sotsiaalminister kulutada 700 miljonit krooni euroraha?

Eelpoolkirjeldatud vaidlus meenutab kõrvalt vaadates vormelifänni ja jalgrattasõbra vaidlust kummagi sõiduriista paremusest, ilma et oleks täpsustatud, mis on sõidu eesmärk.

Tallinna linna näitel on tegemist pigem hädaabitöödega, millel on sotsiaalabi tugev komponent. Seega antud juhul ei olegi eesmärk luua pikaajalisi uusi töökohti. Inimestel aidatakse lihtsalt majanduskriis üle elada ja säilitada tööharjumus, et vältida heitumust.

Sotsiaalministeeriumi programmi töökohtade loomise toetus on tööhõivele suunatud, sest
soovitakse laiendada palgatoetust, ehk makstakse kinni üksnes osa tööjõukulust.

Samas tuleb nõstuda Ansipi seisukohaga rahvusvaheliste ekspertide skepsisest sotsiaalsete töökohtade vähesest efektiivsusest arvamust kinnitab paar aastat tagasi avaldatud rahvusvaheline uuring, milles osalesid ka Praxise eksperdid. Selle kohaselt avalikku sektorisse loodud ajutised töökohad ei suurenda ilmtingimata inimeste võimalusi pikaajaliselt tööd saada. Samas, kui erasektor panustab töökoha loomisel, on pikaajalist tööhõivet silmas pidades tegemist efektiivsema meetmega.

Ainus Ansipi väide, millele me põhjendust ei leia, on see, et sotsiaalsed töökohad rikuvad turukonkurentsi. Nendele töödele ju pole konkurentsi erasektoris.

Põhikoolide teeninduspiirkondade kaotamine - kõik lapsed piirkonna kooli?

Isamaa ja Res Publica Liit (IRL) on kohalike valmiste eel Tartus tõstatanud küsimuse põhikoolide teeninduspiirkondadest. Õigemini on IRLi üks valimislubadustest Tartu linnas, et kõikidele põhikoolidele kehtestataks teeninduspiirkonnad. See tähendab, et iga laps saaks võimaluse õppida elukohajärgses koolis ja ei peaks esimesse klassi minnes katsetel konkureerima. IRL-i Tartu piirkonna juht Peeter Laurson ütles Tartu Postimehele:

"Põhihariduse omandamiseks ei peaks laps sõitma teise linna otsa, kui läheduses on koolimaja olemas."

Põhikoolide teeninduspiirkondade ning koolikatsete teema on oluline haridusküsimus, mis kindlasti väärib ka kohalike valmiste kontekstis tähelepanu. Vastavalt põhikooli- ja gümnaasiumiseadusele kinnitab kooli teeninduspiirkonna kohaliku omavalitsuse volikogu. Samas jätab seadus justkui võimaluse ka mitte igale kohaliku omavalitsuse koolile piirkonda määrata. Nii näiteks ei ole Tartu linna üldhariduskoolide koolide teeninduspiirkondade nimekirjas Miina Härma Gümnaasiumi (MHG) - seega puudub MHGl teeninduspiirkond. Kuna kooli soovijaid on alati rohkem, kui koolis kohta, selgitatakse sellesse kooli õppima asujad katsete alusel (koolid nimetavad neid ise muu nimega, nt "õppepäevad").

See arutelu koolikatsete teemal kipub sageli maailmavaateliseks. Vähem räägitakse sellest, mis on ühe või teise lahenduse võimalikud mõjud. Vanemate võimalus ja soov valida lapsele nende arvates parim kool, sõltumata pere elukohast, ei kao ju teeninduspiirkondade kehtestamisel kusagile. Kui ühte või teise kooli saamine sõltub lapse elukohast, siis hakkavad lapsevanemad oma lapse kooli valikut "teostama" läbi sissekirjutuse. Sellel puhul võib ikkagi tekkida ja ilmselt tekibki olukord, kus kooli võimalused jäävad alla sinna soovijate arvule. Mida sellisel puhul ette võtta? Lahenduseks on katsed.

Täpselt sama probleem on Tallinna nn eliitkoolidel, kus populaarsete koolide ümbrusse kirjutatakse sisse palju lapsi. Neisse koolidesse oleks ikkagi nii palju tahtjaid, et tuleb kuidagi valik teha. Ja sel juhul tekibki olukord, kus piirkonna kehtestamine probleemi sisuliselt ei lahenda.

Samas võib veel selline teeninduspiirkondade kehtestamine tekitada uusi probleeme või kõrvalmõjusid. Kohe tekib piirkonna kehtestamisel küsimus, kuhu piirkond täpsemalt "joonistada". Teiseks, nagu IRLi enda üks volikogu kandidaatidest MHG direktor Ene Tamberg märgib, võib sissekirjutusest kujuneda äri kooli piirkonna elanikele.

Kas tööandjad oskavad töötajate tervisesse investeerida?

Hiljuti vaieldi meedias ja Riigikogus selle üle, kas töötajate tervise heaks tehtavad kulusid on otstarbekas maksustada erisoodustusmaksuga. Sotsid olid ettepaneku esitajad, reformierakond selle tuline vastane. Rohelised trikitasid: rahanduskomisjonis toetasid eelnõud, kuid suures saalis enam mitte. Tulemus - eelnõu hääletati 49 poolt ja 35 vastuhäälega edasisest menetlusest välja.
Varem on sisult sarnase eelnõu Riigikogusse toonud ka Keskerakond, mis samuti toetust ei leidnud. Tookord oli ettepaneku sisu siiski palju üldsõnalisem, mistõttu ei tundunud pingutus esitajate endi poolt eriti tõsiseltvõetav.
Reformierakonna fraktsiooni liikme ja rahanduskomisjoni esimehe Taavi Rõivase sõnul on "[kontekstis, kus riigieelarve enam-vähem mõistlikku tasakaalu saamise, riigi rahanduse jätkusuutlikkuse ja eurole ülemineku nimel nähakse kurja vaeva,] opositsiooni poolt ebareaalne tuua lauale eelnõu, mis eelarvest tohutult raha välja viib.“

Ons selline reaktsioon adekvaatne?

On õige, et erisoodustusmaks on oluline tulu riigieelarve jaoks. Maksuameti andmetel maksid ettevõtted 2008. aastal erisoodustusmaksuna ligi 424 miljonit krooni tulumaksu ja 666 miljonit krooni sotsiaalmaksu ehk kokku ligi miljard krooni.
Kuid deklareeritud soodustustest puudutab seni tervist üksnes töötajate tervise kontrollile tehtud kulutused ja need moodustavad 0.3% kõikidest erisoodustustest ehk riik saab aastas neilt maksutulu üksnes mõned miljonid kroonid (2008. aastal arvestuslikult 3 miljonit krooni).
Seega on Taavi Rõivase arvamus ülepingutatud ja tabas üksnes märgi serva peal. Pigem on õigus Eiki Nestoril „Seetõttu pole Nestori sõnul tõsiselt võetav ka koalitsiooni jutt, et riigil jäävad miljonid saamata, pensione ei saa maksta või kroon on ohus.“
(Ehkki riigil jäävadki saamata miljonid :-) - tervelt 3 tükki.)
On olemas võimalus, et osa tervise kulusid on ettevõtted teiste ridade alla pannud (nt deklaratsioonil rida „Tööandja vara tasuta või soodushinnaga kasutada andmine ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks“ – nt ettevõtte jõusaali kasutamine. Kuid kuidagi ei usu, et oleks tegemist nii suurte kuludega, et see tohutult raha välja viib eelarvest.

Lõpetuseks. Rõivase väide, et see otsus viib hulgaliselt raha välja, ei ole täpne, sest täna niikuinii ei laeku seda raha eelarvesse. Kui aga Reformierakond arvab, et ettevõtjad on hingelt petturid ja hakkavad tulevikus kantima raha töötajate tervise toetuse sildi all maksudest kõrvale hiilimiseks (sest ainult nii satuks eelarvelaekumised ohtu), siis tuleks see kõlava ja selge häälega välja öelda, mitte ajada segast juttu.