PRAXIS mõtleb ja kirjutab

Teksti kasutamisel palume viidata sissekande autorile nimeliselt.

18 jaanuar, 2007

Tervishoiu rahastamine

Tuleb tunnistada, et tervishoiutöötajate PR-trikk on päris edukas olnud, sest kunagi varem ei ole tervishoiust nii palju räägitud ja kirjutatud kui viimase 17 päeva jooksul. Kuna streigikorraldajate sõnul on peamine mitte palgakasvu vaid tervishoiu üldise rahastamise nõudmine, siis peamised arutelud just viimasele ka keskenduvad.

Täna on Eestis tervishoidu raha juurde võimalik tuua ravikindlustuse, patsiendi omaosaluse või riigieelarve kaudu. Ravikindlustuse rahalist mahtu piirab ravikindlustusmaksu laekumine ning PRAXISe hinnangul ei ole ainult sellise mehhanismi rakendamine jätkusuutlik. Patsientide omaosalus ulatub Eestis peaaegu 25%, mis on WHO hinnangul ülemine piir ja selle tõstmine kahjustab eelkõige tervishoiu(teenuste) kättesaadavust (vrdl Lätis on patsiendi omaosalus üle 40%). Riigieelarve kulud kujunevad lähtudes võimulolijate prioriteetidest ning tervishoiukuludest moodustavad avaliku sektori kulud praegu ca 11%.

Siinkohal ei hakka ma hindama, kas ettepanekud kapitalikulude katmiseks või perearstiabi rahastamiseks riigieelarve kaudu on head või halvad. Pigem pööraksin tähelepanu sellele, et riigieelarves tervishoiukulude osakaalu tõstmine annab võimaluse suurendada ka patsiendi omaosalust. Kuna ravikindlustuse osakaal tervishoiu kogukuludes on enam-vähem konstantne, siis avaliku sektori tervishoiukulude osakaalu suurenemine langetab patsiendi omaosaluse määra. Seega, järgmises etapis (või samaaegselt) on võimalik taas suurendada ka patsiendi omaosalust.

Kas ja missugused tervishoiukulud riigieelarvest kaetakse ning missuguseid patsiendi omaosaluse (suurendamise) võimalusi rakendatakse on poliitiline otsus, mille kujundamine algab Riigikogu valimistega.

06 jaanuar, 2007

Usk ja streik

Tervishoiutöötajatest streigiõhutajad on oma nõudmistes välja paisanud rida SKP-näitajaid, mida kokku lüües saan kokku tõesti 3 aasta pärast 4-miljardilise puudujäägi võrreldes haigekassa laekumiste ning majanduskasvu prognoosidega. Paraku ei taha streigi korraldajad sel teemal argumenteerida, sest nad lihtsalt "ei ole sellega nõus" (vt EPL online intervjuud Katrin Rehemaaga 05.01.2007).
Eelduseks haigekassa (65%), riigi ja KOV-i (10,5%) ning omaosaluse + erakindlustuse + tööandjate (25,5%) panuse suhteliste vahekordade püsimine.

Tegelikult sain ma tulemuseks hoopis 5,67 miljardit puuduvat raha, kusjuures 2009. aaastal oleks jooksev puudujääk ca 20% prognoositud eelarvega võrreldes. Püüdsin arvesse võtta seda, et haigekassa on oma valitsusele esitatud eelarveprognoosi juba sisse arvestanud ca 1 miljardi jagu reserviraha kulutamist jooksvate kulutuste katteks, mille järel oleks veel reservides umbes 1 "ja natuke" miljardit krooni, mida teoreetiliselt saaks kasutada, kui muuta seadust ja põhimõtet, et headel aegadel tuleks pisut säästa, puhuks kui varsti nii hästi enam ei lähe. Olgu arvutused ära toodud ka tabeli kujul:





Ja neile, kes graafikutest rohkem lugu peavad, joonistasin ka pildi. kus puuduolev raha kenasti punaseks on värvitud.



Minu jaoks ongi probleem selles, et kogu diskussioonis puudub ratsionaalne iva ja asjaosalised justnagu ei tahagi sisuliselt küsimust arutada.

Usun siiski terve mõistuse võitu. Ja asjalikku diskussiooni. Tegelikult mulle arstid meeldivad, tunnen mitut ... Ja veel meeldivad mulle õpetajad, neid tunnen ka. Politseinikke tunnen, tuletõrjujaid mitte. Taha ennast tunda kindlalt, puhuks kui midagi juhtub ... täna ja ka 5 aasta pärast. Päris kõike ei ole vast mõistlik ühekaupa korraldama hakata, koos tuleb ikka parem ja ka odavam lahendus.

Seega on aeg küps diskussiooniks, kui "õhukest" (resp maksuvaba) riiki me ikkagi soovime. Aga sellest järgmisel korral.