PRAXIS mõtleb ja kirjutab

Teksti kasutamisel palume viidata sissekande autorile nimeliselt.

28 mai, 2007

Haigla peaaegu keskmaal


Eelmisel kolmapäeval pidas ka Viljandi haigla oma 5. aastapäevaga seotud konverentsi, kus mul oli au esineda ettekandega ja olla ka konverentsi moderaator. Nii nagu Ain juba 17. mail kirjutas ei saadud ka sellel konverentsil üle ega ümber üldhaiglate saatusest. Kive on haiglate teel igat suurust ja "koostist", kuid mulle tundub, et peamine edukuse faktor peitub lõppkokkuvõttes selles, kui vajalikuks osutuvad haiglad oma paikkonna elanike jaoks. Keegi pole täna reaalselt uurinud, millist ravi ja kus kohas patsient soovib. Kord eeldatakse, et patsient tahab iga hinna eest saada ravi oma koduukse juures, siis aga jälle arvatakse, et iga patsient ihkab parimat võimalikku ravikvaliteeti.
Kokkuvõttes ei tea keegi, mida patsient tahab ning mäng käib tihti paraja blufiga ning haiglajuhi peamiseks eesmärgiks on tõestada iseenese vajalikkust. Kui rääkisin paljude jaoks ulmelisest tulevikust, kus sarnaselt muu eluga jälgivad meie tervist silmaga nähtamatud sensorid, siis tekkis saalis nii ootust kui hirmu. Mis täpselt teemaks oli, sellest lähiajal Meditsiiniuudistes või siis ka PRAXISe seminaridel.

Minu jaoks oli sellelt päevalt parim avastus see, et ainukesena Eestis on Viljandi haigla logol kujutatud inimest! See on küll kõigest pilt, kuid kuna nägemismeel on meile üks olulisemaid, siis jääb see meelde...

17 mai, 2007

Haigla võimalikkusest ääremaal

Hiljuti käisin veidral juubelikonverentsil (180 aastat haiglaravi Võrus - sealsamas kus Kreutzwald oma arstitööd tegi), kus arutati Lõuna-Eesti haigla ja ka teiste Kagu-Eesti haiglate tulevikku. Kummaline oli see, et kuigi kohal oli väga esinduslik paraad esinejaid-osalejaid teistest haiglatest ja mujaltki (PRAXISe nimel esines sõltumatu seisukohaga allakirjutanu), siis märgilise tähendusega oli ministri eemalejäämine. Saksamaal olla mitteametlik tervishoiuministrite kokkusaamine. Ilmselt oligi. Aga ministrit asendas (slaidile olid puha ministri nimigi trükitud)... mitte asekantsler ega osakonnajuhataja vaid peaspetsialist. Ettekannete lõpus toimunud arutelus püüdsid küll mitmed (sh sõltumatu PRAXIS) vihjata omanike võimalusele määramatust vähendada ja mitte loota riigile (sest lähiajal ei ole ette näha süsteemsete lahenduste saabumist haiglavõrgu korraldamisel), kuid kohalike suust kõlas ikka lootus, et "riik teeks ära haldusreformi" ning "riik eraldaks vahendeid EL fondidest" ja "riik kinnitaks ära arengukava". Selle viimasega venitamine on küll piinlik, aga kuna kõikidest reformiviisidest on halvim üksikute haiglate kaupa probleeme lahendama hakata (millest uus koalitsioon on mu meelest aru saanud) ning olemasolevast haiglavõrgu arengukavast paremat tervliklikku lahendust ei ole, siis tõenäoliselt jätkub isevoolu kulgemine, milles ellu jäävad tugevamad. Kui keegi tahab väärata ääremaal aktiivravi asendumist hooldusraviga (mis ei pruugi kokkuvõttes üldse paha olla), siis on tal ikka ainult ise võimalik initsiatiiv haarata (mis tähendab kindlasti riskide võtmist) ja näiteks tugev nishihaigla profiil välja arendada.
...
Järgmisel nädalal kogunetakse Viljandis. Ilmselt umbes sama seltskond (minu asemel esindab PRAXISt seekord Agris) ja jutt erineb detailides. Kardetavasti jõutakse taas tõdemuseni, et ise ikka ei suuda (või ei julge) ja riik peaks ütlema, mida ta tahab (loe: katsugu ta öelda, et meid ei taha!) ning siis vastavalt tegutsema (loe: kindlasti meile raha eraldama).
...
Aga Lõuna-Eesti noorte viiuldajate orkester (dirigent Jaan Randvere) kõlas fantastiliselt. Seega on küll võimalik Lõuna-Eestis teha tipptasemel tegusid. Eriti kui parimad veavad ees ning Võrust ja Põlvast ja Antslast ühise asja eest koos väljas ollakse.

Võrdsed võimalused – pseudoprobleem?

Väga lihtne loogika: naised sünnitavad lapsi ja sellepärast peavad nad kodus olema. Sellepärast, et nad on kodus, on neil töölkäimises pikema ja lühema perioodiga katkestusi. Tööandjal on õigustatud ootus, et fertiilses eas naine jääb üks hetk lapsega koju. Selle riski maandamiseks ei ole tal mõistlik võtta tööle selles eas naisi (parem on võtta mehi) ning kui siiski võtta, siis ei ole mõistlik saata naisi koolitusele, sest see on raisatud ressurss, kui naine juhtub koju jääma. Selle tõttu on puhtalt objektiivsetel põhjustel naistel keerulisem leida tööd, mis vastaks nende haridusele, elukutsele ja kvalifikatsioonile. Kuna naistel on ligipääs tööturule raskem, siis on ka naiste hõive ja palk madalam.

Seda loogikat saame kasutada ka muus eas naiste kohta. Lapsed vajavad hoolitsust ja kui ka enam laste järgi ei ole vaja vaadata, siis kodu tuleb ikka korras hoida. Tööandja võib teha järelduse, et kuna naised on need, kes laste eest hoolitsevad ja koduseid töid teevad, siis on neil vaja pühenduda kahele asjale korraga (tööle ja kodule), seega ei saa nad olla sama hästi pühendunud tööle nagu mehed. Kuigi konkreetse töötaja või töölesoovija kohta ei pruugi see kehtida, võib tööandja üldistada sellise loogika kõigile naistele ning leida, et naistöötajat ei ole mõtet palgata vastutusrikkamatele kohtadele, saata koolitusele jne.

Samuti võime pöörata loogika tagurpidi ja saada jällegi "objektiivse" pildi ühiskonnas oleva naiste ja meeste erineva tööturu situatsiooni põhjendamiseks. Kuna naised tahavad hoolitseda kodu ja laste eest, siis nad ei tahagi vastutusrikast tööd, karjääri ja tööalast arengut. Sellest tulenevalt ka naiste ja meeste segregatsioon ametitel.

Seega on surnud ring: naised tahavad ja tööandjatel ei ole mõistlik ja ühiskonnas on kõik hästi.Mis on aga selle loogika eeldused ja mis on sellise olukorra tulemused?

Kõigepealt tulemused: naised saavad vähem palka nii keskmiselt kui ka samaväärsetel ametikohtadel. Naiste hõive on madalam ja neil on keerulisem leida sobivat tööd. Halvematel juhtudel on naised sõltuvad meeste sissetulekust majanduslikult ning nende võimalus ise piisavat sissetulekut teenida pere (mille mees on maha jätnud) ülalpidamiseks on takistatud. Lisaks veel pehmemad väärtused, mille saavutamine on paljudele naistele tähtis, nagu näiteks karjäär või mingil kindlal alal töö leidmine või töötamine ametikohal, mida peetakse meeste alaks (samas on keeruline ka meestel naiste alal tööd leida). Nende saavutamist võib takistada näiteks statistiline diskrimineerimine, mille korral keskmisi erinevusi naiste ja meeste omadustes või käitumises laiendatakse automaatselt igale üksikule töötajale. Näiteks võib keskmiselt küll naistel olla suurem tõenäosus töölt lahkuda, kuid see ei pruugi kehtida konkreetse karjäärile pühendunud naise puhul.

Soolised lõhed tööturul aga tähendavad ühiskonna ressursi raiskamist. Olukord on võrreldav sellega, kui kõik ülikooli professorid peaksid hoopis olema aednikud ja vastupidi, sest nii on otsustatud. Kõik saavad aru, et tulemus ei oleks ühiskonna jaoks kasulik: võib-olla mõni isegi oleks hea aednik, aga enamik vaevalt ja professori tööd teeksid siis need, kes ei ole sellel alal just kõige tugevamad. Järeldus on lihtne: võimaldades igaühel valida, kuhu tööle minna, on ühiskonna (ja ka üksikute inimeste) jaoks tulemus parem.

Hinnang, et praegune olukord, kus naiste tööturul osalemise võimalused on piiratumad meeste omast, on hea ja soovitav kõikide ühiskonna liikmete poolt, põhineb eeldusel, et naised ja mehed ise tahavad, et see nii oleks ning see on nende vaba valik. Samas, kui on naisi, kellel on praeguse soorollide jaotuse tõttu jäänud karjäär pooleli või on neil raskem mingit töökohta saada kui meestel või kui me leiame mehi, kellel on jäänud valimata mingi töö just selle tõttu, et seda peetakse naiste ametiks, siis me näeme, et see olukord ei ole kõigi poolt soovitav. Kui naine, kes jättis karjääri pooleli, oleks ühiskonna jaoks andud oma maksimaalse panuse just karjääri tehes ja kui mees oleks lasteaiakasvatajana olnud ühiskonnale oluliselt kasulikum kui nüüd treialina, ja kumbki neist pole oma pealesunnitud valikutes õnnelik, siis me näeme, et võrdsete võimaluste tagamise kaudu saaksime ühiskonnale kasu tuua ressursside parema paigutuse läbi.

Kui tööandjal ei oleks ohtu, et ainult naised võivad töötamise vahele võtta pikemaid koju jäämise perioode, ei oleks alust sellest tulenevalt naistele töötamise võimalusi piirata. Kui naiste ja meeste rollid ei oleks niivõrd kinnistatud kodu ja laste hoolitsemise osas, siis ei oleks tööandjal ka põhjust oodata naiste ja meeste pühendumise erinevust tööle. See võimaldaks inimestel ja peredel teha paremini oma vajadusi ja huve arvestavaid otsuseid, mitte alludes ühiskondlikule ootusele oma tegevuse osas. Lõpptulemusena olen kindel, et rohkem naisi valiksid suurema pühendumuse tööle ja karjäärile ning rohkem mehi valiksid kodu ja laste eest hoolistemise kui see on seni olnud. Need, kes nüüd kõik vaidlevad, et praegune olukord ongi see, mida soovitakse, soovitan natuke avatud silmadega ümberringi vaadata ja leida ilma halvustamata üles need inimesed, kes tegelikult teeksid erinevaid valikuid praegusest. Kes mitte ühtegi üles ei leia, see on ilmselt liiga kitsa silmaringiga.

Kuidas saab riik aidata kaasa sellele, et võrdsed võimalused oleksid paremini tagatud? Tõenäoliselt aegade jooksul muutuvad soorollid ka iseenesest nagu see on ka varem juhtunud. Sellisel juhul võtavad muutused loomulikult väga kaua aega. Paljudes riikides on vastu võetud erinevaid seadusi, et soodustada võrdsete võimaluste tekkimist kuni suhteliselt radikaalse kirvemeetodiga võrdse olukorra tekitamiseni kvootide kasutuselevõtu läbi. Mina loodan, et Eestis ei pea selliseid meetmeid kasutama ja on ka muid võimalusi. Samas minimaalne, mida riik peab tagama, on see, et keegi ei peaks temale suunatud diskrimineerimise tõttu kannatama, mida ka praegune võrdõiguslikkuse seadus teeb. On selge, et seadus ei tööta, kui selle rakendumist ei jälgita ning sellest ka Kirsti ja Marre artikkel EPLis.

15 mai, 2007

Isa, laps, kodu!?


Marre tutvustas täna meile isade uuringu esialgseid tulemusi. Uuringu eesmärgiks oli välja selgitada miks isad jäävad või ei jää lastega koju. Teadaolevalt on ca 1,6% vanemahüvitiste saajatest isad, kuid tõenäoliselt on koduseid mehi palju rohkem.

Selgus, et peredel on mitmesuguseid põhjuseid, miks isad koju jäävad ning ei ole üldse nii, et ainult "uued isad" või "pehmed mehed" lapse või laste juurde koju jäävad. Ja tore on see, et enamikule meestest lapsega kodus olemise kogemus ka meeldis.

Et ajast mitte ette rutata, siis ma rohkem ei räägigi sellest, vaid siis kui aeg küps (ca mõni kuu), tuleb Marrelt endalt täpsemalt aru pärida.

09 mai, 2007

Vene hinge eripärast

Anne kirjutas veebruaris ilukirjandusest ja rahvatervisest ning soovitas ettevõtjatel lugeda Viktor Pelevini raamatut "Arvud". Seal on tore lõik, mis sobib ka tänase päeva taustaks ja annab kõigile õhkõrna võimaluse aru saada vene inimesest.

/..../
"Kust tuleb vene inimese lömitamine, see geneetiline lipitsemine võimu ees?" mõtles ta [peategelane Stjopa]. "Arusaamatu. Ja mis kõige naljakam, me tunneme ju väga hästi seda oma eripära. Oleme õppinud isegi sõna "mentaalsus" välja ütlema. Ja ometi, kuhu jääb see, mida me oma mentaalsusest teame, kui seesama mentaalsus lülitub sisse mendi esimese vile peale? Öeldakse, et mõistus Venemaad ei võta. Mispärast õieti? Seletus on väga lihtne. Kui s e e s a m a hakkab hingepõhjas liigutama, sõidab mõistus kohe Baden-Badenisse. Ja kui s e e s a m a võtab puhkuse, tuleb mõistus tagasi ja teeb näo, et midagi pole olnudki, meil siin on jumalast Euroopa, lihtsalt karud on valget karva. Igaüks, kes on siin sündinud, mõistab kõike pisimate üksikasjadeni välja. Ja läheb ikkagi kõige täiega alt... C'est la meie."
/.../

06 mai, 2007

Ma armastan vene kirjanikke. Hetkel Viktor Jerofejevit. Oma raamatus "Hea Stalin" on ta tabavalt öelnud "Elada Venemaal on sama, mis kõndida mööda lage. Vaatenurk on pööratud tagurpidi." Väga kasulik ja päevakohane teadmine.

Armastan ma neid muidugi muudel põhjustel ...

02 mai, 2007

Meie ja maailm


Eilne välisministri avaldus on väga jõuline ja õigeaegne, sest millal veel rääkida Euroopa Liidule temale suunatud ohust, kui mitte praegu. Ka Economist kirjutas eile päris pikalt konfliktist - nii taustast kui ka sellest, et tõenäoliselt ei ole konfliktil kiiret lahendust oodata. Aga samas arvab Economict, et Eesti mainet konflikt ei kahjusta ning pigem on suurem kahju ähvardamas Venemaad - majandussanktsioonid tulevad bumerangina vene ärimeeste kaela ning mis veelgi olulisem, et Venemaa-Euroopa Liidu suhted võivad veelgi jaheneda. Paraku pole veel Euroopa Liidu poolt näha reaktsioone, mis kinnitaks, et nad saavad aru rünnakust EL vastu ning pigem domineerib mulje Schröder-Merkeli Eestile pigem negatiivsetest arvamustest. Ma loodan, et see mulje on petlik ja Euroopa Liit reageerib nii nagu seda on Ukraina ja Georgia puhul tehtud.

Täiendus 17:00 - siiski on Euroopa Liit ärganud ja asunud enda kaitsele. Ka pr Merkel avaldas telefoni teel toetust hr Ansipile :) Ehk me siiski ei olegi nii üksi.