PRAXIS mõtleb ja kirjutab

Teksti kasutamisel palume viidata sissekande autorile nimeliselt.

12 veebruar, 2010

Ettevõtlusest elutee perspektiivis

Tervishouiu teemade vahele natuke vähem ärevatest teemadest ka. Eelmine neljapäev toimus meil TTÜ majandusteaduskonnaga koostöös seminar ettevõtlusest kui tööelu jätkamise võimalusest töötutele. Oma uurimistulemusi tutvustasid Turu ülikooli juures tegutseva uurimisinstituudi teadlased.

Pekka Stenholm tutvustas alustavatele ettevõtjatele (sh töötutele) pakutava toetuse mõjude hindamise tulemusi ja Ulla Hytti rääkis ettevõtlusest, tööst ja heaolust elutee perspektiivis. Viimane ettekanne oli minu jaoks suhteliselt elevust tekitav ja valgustuslik ning seda nii tulemuste kui meetodite mõttes.

Ulla lähenes ettevõtluse teemale tavapärasest veidi erineva nurga alt, tööelu perspektiivist, eeldades, et otsus hakata ettevõtjaks on üks karjääriotsus, mille sarnaseid tehakse elus mitmeid, mitte mingisugune ühekordne või terveks eluks tehtav otsus.

Kõigepealt rääkis ta kolmel erialal tegutsevatest iseendale tööandjatest – vabakutselised ajakirjanikud, kunstnikud ja tõlgid. Kusjuures ise need inimesed ei pidanud ennast enamikel juhtudel sõna otseses mõttes ettevõtjaiks. Siit tekibki küsimus, kes ikkagi üldse on ettevõtja? Kas juriidiline vorm teeb inimesest ettevõtja, kuigi tal muud ettevõtjat iseloomustavad jooned puuduvad? See pani mõtlema, kuidas on Eestis ettevõtja rolliga kohanenud sellised ettevõtjad nagu taksojuhid ja postiljonid, kelle probleemidest ka meedia vahendusel juttu on olnud.

Teine osa ettekandest tugines narratiivanalüüsil ehk Ulla oli ettevõtjatega läbi viinud nö eluloo intervjuud. Mõne tulemusi tutvustas ta ka meile. Tulenevalt meie huvist ja seminari teemast rääkis ta lähemalt just nendest, kes olid erinevatel põhjustel ettevõtlusesse nö tõugatud. Kõik kolm juhtumit olid mõnevõrra erinevad selles osas, mis ajendas ettevõtjaks hakkama: raskused püsiva töölepinguga töö leidmisel, raskused motiveeriva töö leidmisel ning töö kaotamine koondamise tagajärjel.

Analüüsi tulemused lükkasid ümber mitmed sissejuurdunud veendumused. Näiteks arvatakse sageli et inimene, kes hakkas ettevõtjaks olude sunnil, ei ole hiljem oma valikuga rahul, teenib palgatööga võrreldes vähem jne. Pigem näitas Ulla analüüs, et hilisem rahulolu ja edu sõltub mitmetest teistest otsuse tegemise hetkel olulistest taustateguritest ja kontekstist. Just nende erinevate külgede avamiseks pakkus narratiivanalüüs häid võimalusi. Näiteks oli mitme loo taustal Soome 1990.ndate majanduslangus, mil paljudel hea hariduse ja kogemuste pagasiga inimestel ei olnud kerge püsivat tööd leida. Nii ei osutunud nende lugude puhul palgatöö selleks kindlustunnet pakkuvaks variandiks (lühikesed tööotsad), vaid pigem just iseendale tööandmine ja vastutuse võtmine, millega lõpuks kaasnes ka iseenda tööalaselt „leidmine“.

Mõtteainet sellelt seminarilt igatahes sai. Näiteks kui oluline valik iseendale tööandmine ikkagi praeguse majanduslanguse tingimustes Eestis on ning kas ja mismoodi seda soodustama peaks. Sellega me tegelikult oma projekti raames natuke ka tegeleme. Eks siis paistab.

Praxise ja TTÜ seminari ettekanded on leitavad siit.

11 veebruar, 2010

Kes teeb Eestis tervishoiupoliitikat?

Eelmisele postitusele jätkuna tuleb märkida, et Riigikontrolli teine jõuline järeldus viimases auditis väitis, et sotsiaalminister on kahjustanud riigi ja kõikide teiste osapoolte huve oma otsustamatuse tõttu.

Siin tahaks nii hetkel kabinetis istuva kui ka viimase 6 aasta jooksul seda kohta täitnud ministrite kaitseks öelda, et tervishoiupoliitika ei ole ühe ministri teha. Seda, et otsustamatus on tervishoiusüsteemile kahju teinud, võib uskuda. Otsustamatuse juured on siiski sügavamal.

Riigikontrolli kriitika näiteks erialade ja haiglate arengukavade omavahelise kokkusobimatuse tõttu võiks justkui viidata, et võetagu aluseks rootslaste Hospital Masterplan 2015. Arvan, et sellest ei piisa. Huvid, millega arvestada, koosnevad väga paljude huvirühmade kohati vastandlikest ootustest. Tänane null-summa mängu põhimõttel tervishoiu korraldus soodustab kõikidel huvirühmadel oma läbirääkimiste positsiooni tugevdamist, kuid ei soodusta koostööd (õnneks või õnnetuseks pole Eesti siin maailmas erand). Jõuga ei suuda tervishoiusüsteemi osapooli koostööle sundida ükski minister ega president (vrd viimase 3 USA presidendi Heraklese pingutusi kõigile silmaga nähtavalt katkise tervishoiusüsteemi reformimisel).

Ka Eesti olemasolev rahvastiku tervise arengukava paraku ei paku strateegilist visiooni, millised on prioriteedid, vaid on üks võimalik menüü tegevustest. Tervishoiupoliitikat ei ole võimalik ette kujutada poliitikata ja poliitiliste prioriteetideta. Neid aga ei kujunda üks minister ega üks ametkond.

Kordan eelmises postituses väljendatud retoorilist vihjet – toetust puidust toodetavale energiale või renoveeritavate põlevkiviplokkide arvu arutas valitsus ja takkaotsa parlament mitu nädalat. Üks haigla, mis ehitatakse vähemalt 30 aastaks, maksab vähemalt 2 nijlardit. Üleriigilise e-tervise rakendamise elluviimine maksab samuti vähemalt 1 haiglahoone jagu raha. Valikute strateegiline tähendus Eesti inimeste elukvaliteedile on võrreldav energiajulgeolekuga.

Loodan siiralt, et järgmistel parlamendivalimistel on kõikidel parteidel olemas selge strateegiline arenguvisioon Eesti tervishoiu tuleviku suhtes, mille eest ollakse valmis võitlema koalitsiooniläbirääkimistel ning millel on olemas esmane rakendamise ja investeeringute kava.

Ja kui siis minister ei saa plaani elluviimisega hakkama, vat siis tasub mõelda, et ehk on mõni teine parem.

Mitu haiglat Eesti vajab?

Riigikontroll tegi eile avalikuks auditi, milles väidab, et 19 on igal juhul liiga palju. 10 aastat tagasi Rootsist palgatud eksperdid ütlesid, et paras oleks 13.

Ise usun, et haiglate arvu UNIVERSAALSET optimumi polegi olemas. Samamoodi pole kõigi eest võimalik vastata, mitu autot peres on optimaalne. Vastus eeldab sügavalt maailmavaatelisi eeldusi. Riigikontrolli peamine eeldus on sarnane viimastel aastatel Eesti Haigekassa ja ka Sotsiaalministeeriumi poolt väljendatud mõttega, et suurim probleem tervishoius on ressursside piiratus. Samal ajal näiteks infoühiskonna arengukava ei loetle proovikivina kulude suurenemist vaid näiteks ligipääsu tagamist kõikidele läbi parema infrastruktuuri, aga samuti IKT sektori madalat lisandväärtuse loomise võimekust. Märkusena – IKT sektori osakaal SKPst on pea 2 korda suurem tervishoiust ning kasvab samuti väga kiiresti. Ka IKT investeerimisvõime ja personali hulk on piiratud. Miks me siis tervishoius ikka ja jälle mängime null-summa mängu?

Kokkuvõttes tuleb nõustuda, et lähtudes kehtivast tervishoiupoliitikast ja –korraldusest, ei ole haiglavõrk optimaalselt korraldatud. Aga kas kõik kehtivad eeldused on ise otstarbekad, pole samuti kindel. Näiteks eeldus, et KÕIK piirkondlikus haiglas toimuv on patsiendile parem kui maakondlikus haiglas. Tervishoid elab kogu maailmas väga kiirete ja nn purustavate (disruptive) muutuste ajastul. „Vähem sedasama“ printsiip ei ole kindlasti tark eeldus, millest lähtudes investeeringuid kavandada. Pigem tuleks küsida, mida paremat saame, kui meil on 19 haiglat 5 või 13 asemel? Kaasaegne haigla maksab vähemalt 2 miljardit krooni ja investeerimisotsus tehakse vähemalt 30 aastaks. Samas suurusjärgus energeetikaotsuseid arutati parlamendis mitmeid nädalaid ...

Arutelu aitaks edasi uuele rajale ehk see, kui analüüsida tervishoiukulusid mitte administratiivsete üksuste lõikes (esmatasand vs kohalik eriarstiabi vs piirkondlik eriarstiabi jne) vaid meditsiiniliste seisundite lõikes (südamehaigused vs vähiravi jne). Ühe haigusrühma sees muutub võrreldavaks ka ennetuskulude ja tippkirurgiliste tegevuste vahel optimaalse tasakaalu leidmine – seda ei ole võimalik teha „üldiselt“ ennetust ja „üldiselt“ haiglaravi võrreldes.
Mõne haiguse puhul on otstarbekas kohalikul tasandil ravi korraldamine (näiteks kroonilised ja vähem tehnoloogilised), mõnel puhul on vajalik tihedalt lõimida regulaarne kõrgtehnoloogiline abi tippkeskustes vahepealse taastusravi või siis jälgimisega. Ka meditsiinilise kompetentsi toomisel patsiendile lähemale tasuks IKT arenguga seoses mõelda hoopis loomingulisemalt.

Usun, et see oleks ka oluliselt patsiendikesksem. Ega’s patsient soovi „haiglaravi“ ja „perearstiabi“ ja „tablettravi“, vaid ikka oma haigusele leevendust.