Mis ühendab inimese seksuaalseid eelistusi ja kuulumist ametiühingusse? Mõlemad on delikaatsed isikuandmed ka uue isikuandmete kaitse seaduse (IKS) eelnõu järgi, mis Riigikokku suunati.
Uue IKSi §16 peaks tooma mõningast selgust uurijatele ja teadlastele, tuues välja selgelt juhud, millal ja mis tingimustel isikuandmeid võib kasutada.
1) Kõik on lihtne, kui küsitleme inimestelt andmeid ise koos nõusolekuga. Kui andmed sisaldavad siiski delikaatseid andmeid (meile on olulised ilmselt rahvus, aü-lisus, tervis), tuleb registreerida töötlemine AKIs (koos sellega kaasnevate andmete säilitamise tehniliste nõuetega).
2) Kui saame isikustamata andmeid nt pensioniregistrist või Töötukassast või ESA küsitlusuuringust, siis ei pea AKIt teavitama. Asja konks on siiski selles, et endiselt on sees nn 90 aastase Hiiumaa mehe probleem - st isikuandmed on ka need, mis teevad inimese kaudselt tuvastatavaks. Seega võivad näiliselt umbisikulised andmed, kus on kirjas inimese vanus üheaastase täpsusega koos mõne muu tausttunnus (sugu, maakond) luua ikka meile olukorra, kus tegu on isikuandmetega. Kas see olukord esineb või mitte, selle üle otsustab AKI. Nt LEU ja ETUga on meil läinud seni napilt õnneks ja oleme saanud AKIlt nõusolekule kalduva seisukoha. Registriandmed ootavad testimist ...
Ilmselt hakkame saama osasid andmeid enam agregeeritumalt.
3) Viimaks kõige intrigeerivam: isikuandmeid võib töödelda inimese nõusolekuta, kui uuringu läbiviimiseks esineb "ülekaalukas avalik huvi". Ja loomulikult otsustab selle üle üldjuhul AKI :) ehkki talle on antud ka soovitus konsulteerida eetikakomisjonide ja valdkonna spetsialistidega.
Ilmselt just AKIle väga suurte õiguste andmine teadusuuringute lubamisel või keelamisel on tekitanud teadlaste seas pahameele. Ja AKI rolli õigustamiseks on IKSi seletuskirjas kõvasti ruumi kasutatud.
Meie senisest kogemusest lähtuvalt võib siis öelda, et kuulduste järgi näiteks aktiivse tööpoliitika mingi meetme piloteerimine ei oma ülekaalukat avalikku huvi (hoolimata ministri heakskiidust) ja peaksime küsima kõigi inimeste nõusolekut, et inimeste registriandmeid kasutada.
Üks võimalus on, et kui plaanime juba ette mingit uuringut isikuandmetega (loomulikult eeldusel, et meil või partneritel on nende töötlemiseks vajalikud tehnilised tingimused olemas), siis peab sellega kaasnema korralik meediakära, mis näitaks, et just ilma selle kontreetse uuringuta hääbub Eesti rahvas, suureneb majanduslik mahajäämus lätlastest ning hukkub Eesti viimane rabapistrik. Vahest siis saame mõjutada AKIt, et tegu on suure avaliku huviga.
Viimase nüansina tasuks mainida §16 lõige (4), mis sisuliselt ütleb, et kord juba kogutud andmeid võib küll säilitada ka hilisemateks uuringuteks, kuid ainult umbisikulisel moel. Seega ei saa me teha enda poolt läbi viidud küsitlusandmete põhjal hiljem täiendavat järeluuringut, kui me ei ole seda kohe algselt kirja pannud. Seega tasub kohe kaaluda andmete kogumisel sõnastada nende kasutamine võimalikult pika perspektiiviga.
Ehkki Riigikogus võib veel tulla mingeid muutusi, peab olema valmis, et analüüside tegemine kergemaks ja odavamaks uue IKSiga ei lähe.
Olles mitte lugenud uut IKSi versiooni - punkt 2) kohaselt siiski jääb õhku küsimus, kas AKIt peab teavitama või mitte, st kes otsustab tuvastatavuse? Teavitama nagu ei pea, aga tuvastatavuse otsustab ikkagi AKI? Tagantjärele?
VastaKustutaSee Hiiumaa 90-aastase mehe näide on suurepärane illustreerimaks asjaolu, et Eesti väiksuse tõttu nagu polekski meil andmete (teaduslik) analüüs üldse võimalik (sest analüüsitavaid tunnuseid on ju kümnetes!). Lisaks on nö tuvastatavus sügavalt subjektiivne hinnang - sõltuvalt andmetega tegeleja isiklikust taustast ja elatud elust. Ma olen täiesti kindel, et Andres suudaks mingist andmebaasist tuvastada hoopis teisi inimesi/teiste tunnuste järgi kui mina. :) Sama kehtib AKI erinevate töötajate kohta. Et seda subjektiivsust elimineerida, peaks AKI tuvastusspetsidel olema teatav tööjuhend, ehk mingi kirjeldus selle kohta, mida lugeda tuvastatavaks ja mida mitte. Samas, kui selline eeskiri oleks, siis poleks ju vaja, et AKI ise tuvastaks - iga andmeväljastaja saaks sellest juhendist lähtuda.
Kusjuures ma olen maailmakindel, et sellist juhendit ei ole võimalik teha - andmebaasid on selleks liiga erinevad ja tunnuste skaala lõpmata lai. Vabandust, st juhend on võimalik, aga andmebaasidest ei jää siis ilmselt miskit alles. :P
Njah. Kui nüüd AKI hakkabki kõiki andmebaase (nt registriandmed) kontrollima tuvastatavuse seisukohalt, siis.... see töömaht on ju meeletu! Keegi peab ju siis selle agregeerimise ära tegema ja hindama uuesti tuvastatavust. Oeh, mõte jookseb kokku siin, ei saa aru, kuidas nad selle asja korralduslikku poolt ette kujutavad.
punkt 3) avalik huvi - Andres, kas siia alla käib ka seni seaduses kirjas olev "seaduses ette nähtud ülesannete täitmiseks"? Selle kohaselt võimaldavad ministeeriumite põhimäärused nii mõndagi - nende ülesannete täitmise lepingulise delegeerimisega... vist?
Lõppkokkuvõttes mulle tundub siiski, et kogu värk saab toimida vaid tagantjärele nö kodanikukaebuse põhimõttel, mis jätab teadlased ja analüüsijad ikkagi riskijate positsiooni (kõige suurem oht on saada avalikult tembeldatud andmete väärkasutajaks ja inimõiguste rikkujaks).
Sellised segased mõtted siis tööpäeva lõpuks :)