Meie infost üleküllastunud maailmas tundub tõsiselt puudus olevat rangelt ja loogiliselt arutlevatest inimestest, kes olukirjelduste ja erineate teooriate vahele püüaksid tõsiselt nähtu põhjuste ja tagajärgede vahelisi seoseid luua, püüdes "kuidas?" ja "mida?" asemel esimeses järjekorras vastata küsimusele "miks?".
Teadlaste esimeseks ülesandeks ei ole mitte kirjeldada seda, kuidas majja siseneva kolme naise asemel sealt poole tunni pärast 2 meest ja 2 last väljusid ja arutleda, kuidas see ikka võimalikuks sai ning mida tuleks ette võtta vaid esimeses järjekorras kahelda nähtuse tõepärasuses, sest miks peaks ühes majas kolmest naisest mehed ja lapsed saama. Teaduslik meetod sisaldab oma olemuselt esimeses järjekorras kahtlust vaadeldud nähtuse või tekkinud idee tõepärasuses, mida siis on võimalik ümber lükata. Seevastu kirjeldaval vaatlusel põhinevad järeldused kipuvad tagantjärele põhjendusi otsima, et nähtusele (mida võib isegi numbritega mõõta) seletus leida.
Tüüpilisteks näideteks on meeste-naiste arutelu saunas otsustajate-tegijate ebapädevusest (mis on andestatav), aga samuti võitleva ajakirjaniku ilmselgelt tendentslik kirjatükk (mille asjalikus ajalehes "analüüsi" rubriigis avaldamine ei ole põhjendatud) kui ka viimaste pronkssõduri teisaldamist käsitlevate seisukohtade lukustumine pelgalt teisaldamise faktile ja sellele vahetult järgnenud traagilistele sündmustele (mis on ebaprofessionaalne), samal ajal kui sündmuste kontekst on palju mitemkesisem.
Tõeline teadlane (tegelikult ka teadmishimuline inimene) peaks igasugustest eeldustest lähtuva käsitluse korral esitama küsimuse "miks see nii on?" koos kõikide asjaolude arvestamisega. Ja kui rahuldavat seletust ei leia (miks tuntud ärimees käitub pealtnäha "ülbelt" või lugupeetud juht kaevab auku oma mantlipärijale või valitsus jändab sambaga), siis tuleks enne kategoorilist seisukohavõttu ilmselt kaaluda, kas selleks on ikka piisavalt argumente kogutud, et pakutud hüpoteesi toetada või ümber lükata.
Ilmselgelt on sotsiaalteaduses vaja meelekindlust otsida tõde (tervikpilti elevandist) ja mitte rahulduda erinevate teooriatega (kirjeldusega saba- või siis londi poolsest otsast). Siis ehk muutuvad ka otsustajad vastuvõtlikumaks teadlaste mõtetele ning otustamine tõenduspõhisemaks.
Ju siis on ikkagi Miks-küsimus kõige raskem vastata ja põhjendada, sest palju lihtsam on juba kaugelt hõisata, et elevant on hall ning mis tähtsust on leida hallile värvile põhjendus, kui järgmisel hetkel kaob ta luite taha või purskab end porise savanniveega pruuniks...
VastaKustutaSeega, kõige paremad teadlased on ikkagi meie lapsed, kes oskavad võimatutes ja võimalikes tingimustes ikka veel miksitada!
Just nimelt laste õppimise meetodist tuleks täiskasvanutel õppida, õigemini see meelde tuletada. Eriti hämmastav on nende järjekindlus. Aga sul, Agris, on see kõik veel ees - pane siis hoolega tähele!
VastaKustuta