Uuringufetišism

Lugesin pühade ajal Thomas Kuhni Teadusrevolutsioonide struktuuri (iseenesest viletsat eestikeelset tõlget, nii et tõsisematel huvilistel soovitan end kurssi viia ingliskeelsete materjalide abiga, alustamiseks sobib Wikipedia küll) ja hakkasin mõtlema, et sotsiaalteaduste, aga eriti selle käsitlusega Eestis, suurim häda on ühe uuringu põhjal väitlemine ja järelduste tegemine. Olles ilmaasjade lahtimõtestamisel enim mõjutatud epidemioloogiast (haiguste, nende põhjuste ja omavaheliste seoste väljaselgitamise teadus), märkan häirivalt sageli, et terviseteaduses nii tavalisi tõestuskriteeriume ei peeta muudes inimesse puutuvates (epi + demos + logos) uurimisvaldkondades eriti oluliseks järelduste tegemisel.

Kui algul arvasin, et see on vaid laiskade ajakirjanike "haigus", siis oma hämmastuseks märkan, et tegemist on palju tõsisema epideemiaga, mis esimeses järjekorras sunnib pöörama pilgud iseenda ja PRAXISe sisse.

Konstruktiivsemalt pakkun välja, et poliitikaANALÜÜSI võiks hakatagi käsitlemagi pigem meta-analüüsi, kui originaaluurimusena. Vähemalt terviseteadustes on meta-analüüs tänaseks võidelnud enesele auväärse koha kätte näiteks eksperimentaalsete uuringute kõrval. Põhjus lihtne - inimestesse puutuvat on palju keerulisem ühe eksperimendi-uuringu käigus igakülgselt (korduvalt) vaadelda (erinevalt näiteks valgusfootonitest või geenmutatsioonidest äädikakärbsel). Sestap kogutaksegi kokku erinevate uuringute-eksperimentide andmed ja analüüsitakse neid ühiselt - vaat siis saame tõele lähemale.

Käesolevaga tahan lubada, et uuel aastal ise uuringufetišismi püüan vältida ja kutsun kolleege üles analüüsile suuremat sisu andma.