Pean tunnistama, et tõsiselt pani mind kukalt kratsima täna lehest loetud (EPL: "Valitsus tahab töötu- ja haigekassa reserve endale") rahandusministri seisukoht, et "kuna Eesti haigekassa, Eesti töötukassa ning sihtasutus Keskkonnainvesteeringute Keskus on täiel määral riigieelarvest rahastatavad, on ka põhjendatud riigieelarve vahendite paigutamisest teenitud tulu jätmine riigieelarvesse".
Olen kogu aeg aru saanud ja koolis tudengitelegi rääkinud, et Haigekassa põhiolemus (mis teda ka riigieelarvelisest tervishoiusüsteemist eristab) on päevapoliitikast sõltumatu ja põhiliste sotsiaalpartnerite (elanikud kasusaajatena, tööandjad maksjatena ja riik ümberjagajana) tasakaalustatud konsensuslike huvide eest seismine.
Asjaolu, et raha liigutatakse sinna läbi riigieelarve on tehniline nüanss. Maksumaksjad ja patsiendid on ühel hetkel usaldanud riiki efektiivse rahakogumise eesmärgil kaotada ära eraldiseisev rahakogumise mehanism (mis tundub majanduslikult mõistlik). Nüüd selle ärakasutamine riigi muude kulude katmise õigustamisel kõlab hädavalena.
Loomulikult suudan ma ette kujutada ka riigieelarvelist tervishoidu, kuid selline muudatus on väga põhimõtteline ja ilmselt vajaks paljude muude tasakaalustavate põhimõtete muutmist.
Kõige enam meenutab praegune olukord lapsevanemat, kes lepib lapsega kokku taskuraha väga õilsate selgitustega, et laps õpiks vastutustunnet ja muud tähtsat ... ning siis kui endal juuksuri või õlle jaoks raha ei jagu, selle lapselt ära võtab, öeldes et tal on selleks õigus. Ju siis on ...
25 september, 2008
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Lapsevanem ei võta ära mitte seda raha, mille ta lapsele on andnud, vaid selle raha, mille ta lapsel on käskinud reservi panna ning mille pealt laps on intressitulu teeninud (oma edukatelt investeeringutelt). Asja juures oleks hea point see, kui siis lapsevanem ütleb, et ta tagab reservi säilimise ka juhul, kui investeeringute tootlus on negatiivne.
VastaKustuta