Esimese asjana jääb selgusetuks, miks raporti kokkuvõttes on välja toodud peamiselt negatiivsed tulemused. Sellest vaimust kantuna on ka meedias vaid negatiivsete tulemustega lehvitatud. Näiteks on üks põhitulemusi, et ettevõtlustoetuste tulemusel ei ole uusi ekspordiga tegelevaid ettevõtteid tekkinud. Samal ajal on raportis välja toodud, et eksporditoetus töötab väga hästi juba eksportivatele ettevõtetele, kuid seda pole kokkuvõttes välja toodud. Seda enam, et nende toetuste eesmärk ongi olnud peamiselt juba tegutsevate eksportijate toetamine. Selline subjektiivsus ei saa oluliste tulemuste kohalejõudmiseks kasulik olla. Oluline on ka mainida, et raportis hulgaliselt kasutatud joonised ettevõtjate arvamuse kohta toetuste efektiivsusest ei ole täpses seoses väljatoodud järeldustega.
Teise asjana tekitab küsitavusi raportis kasutatud tühikoormuse definitsioon. Ainult ettevõtjate endi arvamusele tugineva hinnangu puhul tasub olla ettevaatlik, kuna hinnang ja tegelik käitumine võivad erineda. Seda enam, et pikaajalisi hinnanguid toetuse mõjule on raske anda. Tühikoormuseks tuleks lugeda olukord, kus ettevõtted võtavad vastu toetuse ning tänu sellele ei kuluta toetatud valdkonnas vastavalt oma täispotentsiaalile ja kavatsustele. Kuid kui ettevõtete endi kulutused ei vähene, siis tühikoormust ei ole, sest raha kasutatakse ikka valdkonnas ära. Omaette küsimus on alternatiivkulu, nimelt, kas toetusraha oleks saanud kusagil mujal kasutada tootlikumalt. Majanduskriisi tingimustes on loomulikult ettevõtete enda kulude taset raske hinnata. Ettevõtlustoetuste puhul on ka mõeldav see, et positiivne või negatiivne mõju avaldub palju pikema ajaperioodi jooksul, kui auditi aluseks olnud ajaperiood. Ilmselt on 2008. ning 2009. aasta toetuste mõju hindamine praegusel ajal ennatlik.
Tühikoormusega on seotud ka järgmine kriitikapunkt. Nimelt, ettevõtete laialdane (horisontaalne – kõiki võrdselt) toetamine on poliitilise valiku küsimus. Ning sellega kaasneb tavaliselt suurem tühikoormus. Alternatiivne valik oleks toetada vaid üksikuid, täpselt välja valitud tegevusi/ettevõtteid. Sellega tekib jällegi kaks probleemi. Esiteks peavad toetajad olema teatud mõttes hiromandid, nägema ette neid õigeid tegevusi, mida toetada, millest tulevikus suurem kasu sünnib. Aastakümnete pikkune rahvusvaheline kogemus ütleb, et „võitjate“ valimine on raske, kuid ka häid näiteid on olemas. Ning teiseks tekib probleem õiglusest ning konkurentsi kahjustamisest. Riigikontrolli audit peaks vähem kritiseerima poliitilist valikut ning rohkem juba tehtud valiku elluviimise efektiivsust. Majandusteoreetilised seisukohad õige ettevõtluspoliitika osas muutuvad sama tihti kui valitsused.
Ka kasutatud analüüsimeetodid ei ole kohati läbipaistvad. Lahtiseks jääb, kuidas on täpselt koostatud kontrollgrupp. Näiteks alloleval joonisel (raportis lk 21) esitatud kontrollgrupi, osalusgrupi ning üldkogumi kogutootlikkuste võrdluse juures tekib küsimus, miks kontrollgrupp nii drastiliselt erineb üldkogumist ja on väga sarnane osalusgrupiga. Kui kontrollgruppi võtta ettevõtted, kelle erinevad majandusnäitajad vaadeldaval perioodil on võimalikult sarnased osalusgrupi omadega, siis on ilmne, et mõju siin nähtavale ei tule. Võimalik on ka see, et osalusgrupi näitajates sisaldub juba toetuse mõju. Samas on võimalik, et kõik on metodoloogiliselt korrektselt tehtud, kuid sellisel juhul sooviks lugeda täpsemaid selgitusi osalusgrupi ja kontrollgrupi koostamise kohta.
Mõttesse tulevad ka paar ettepanekut seoses sellise osalusgrupi ning kontrollgrupi võrdlemiseks. Esiteks võiks proovida üksikute osalusgrupi ettevõtete sobitamist (matching) kontrollgrupi sobivate ettevõtetega ning seda iga aasta kohta eraldi. Teiseks võiks mõelda ka agregeeritud andmete kasutamise juures osalusgrupi ettevõtete kaalumist vastavalt toetuse suurusele ning saamise arvule.
Oluline koht metoodika valikul on ka regressioonide kõrvale jätmine. Põhjendusena tuuakse välja, et kuna „toetusi on antud ettevõtetele vähe [..], siis jäid mudelite kirjeldusmäärad väikeseks ning olid muu analüüsi juures pigem põhjusi näitlikustavad kui Riigikontrolli järelduste aluseks.“ Üldiselt peaks madal kirjeldatuse määr edasise analüüsi osas ettevaatlikuks tegema, sest see viitab sellele, et seosed on keerulised. Tavapärane lahendus oleks keerulisemate ökonomeetriliste mudelite rakendamine, mitte tagasipöördumine kirjeldava statistika poole.
Segadust lisasid ka lahti seletamata tabelid, näiteks tabel 4 (Lisa A) ning tabelid lisades G ja N. Neile on olemas tekstis viited, kuid mõned tabelis esitatud numbrid on raskesti arusaadavad. Tabelis 4 jääb selgusetuks keskmine toetuste saamise ning taotlemise arv. Nimelt on keskmine taotlemiste arv väiksem kui saamiste arv. Täiendavalt, lisa N tabelite õigsuse võib seada küsimärgi alla. Tabelis 19 on välja toodud näiteks korrelatsioonikoefitsient ettevõtete 2007. aasta müügitulu ning 2009. aasta „alustavate ettevõtete toetuse“ vahel, ning korrelatsioonikoefitsiendi väärtuseks on mitmel puhul 1,00. On üsna selge, et selle numbriga on midagi valesti, mis seab andmestiku õigsuse kahtluse alla.
Need ja muud detailid tekitavad küsimuse tulemuste reprodutseeritavusest. Auditi raportis eksisteerib teatud metoodiline must auk. Kasutatud pole teada-tuntud analüüsimeetodeid või siis pole neid piisavalt lahti seletatud. Vettpidavamate järelduste tegemiseks oleks mõistlik kasutada juba mainitud sobitamist ning diff-in-diff (osalusgrupi võrdlemine iseendaga enne toetuse saamist, ning võrdlemine kontrollgrupiga) analüüsi. Neid saab ka omavahel kombineerida. Lisaks, korraliku teoreetilise mudeli (ettevõtete tootmis- või kulufunktsioonidel põhinev mudel, kuhu tutvustatakse ettevõtlustoetus) empiiriline ökonomeetriline hindamine võib anda huvitavaid uusi tulemusi. Tulevikus ootaks kelleltki just sellise keerulisema analüüsi ettevõtmist.
Lõpetaks positiivsega ehk siis tuleb tunnistada, et paljuski on soovitused sarnased nii Praxise kui mitmete teiste uurijate poolt varem väljatooduga. Näiteks, et KredExi meetmed võiks fokusseeritumalt kaasa aidata majanduse ümberstruktureerimisele ning toetuste seiresüsteem on puudulik (vaata viidet raportile „Struktuurivahendite valikukriteeriumide hindamine“). Samuti on leitud, et tegutsevate eksportööride kõrval tuleks enam pöörata tähelepanu ka alustavatele ja potentsiaalsetele eksportööridele (vaata viidet raportile „Struktuurivahendite rakenduskava hindamine“). Teadus- ja arendustegevuse (TA) toetused peaksid enam arvestada traditsioonilistes sektorites tegutsevate ettevõtete innovatsioonivajadustega (vaata viidet raportile „TA hindamine“), pöörata enam tähelepanu lisanduvusele ja sellega kaasnevale tühikoormuse probleemile (vaata esimest viidet, aga ka raportit „Riiklike ettevõtluse tugimeetmete mõjude hindamine“). Samas on Praxise hinnangud tühikoormuse osas on olnud detailides pisut erinevad. Lisaks võiks mõelda ettevõtlustoetuste fokusseerimisele ning et kaasata sisukamalt poliitikakujundamisse ettevõtjaid koondavaid organisatsioone ja muid huvigruppe (vaata viidet raportile „Ettevõtluse toetusmeetmed riigieelarve strateegias“).
Keeruliste mõjude hindamine on oma tagasilöökidega ning loodetavasti ei tundu ülaltoodud kriitika liialt ülekohtune, uuringud ning analüüsid selles ja igas valdkonnas on igal juhul tervitatavad. Alternatiiv oleks kõhutundel tehtud otsused.
Mõtete ning viidetega täiendas käesolevat kirjutist Anne.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar