Mind teeb ikka nõutuks see Eesti meedia lühinägelikkus poliitikaprotsesside kajastamisel. No miks on vaja igasugune teema esmajärjekorras seostada ministri isiku või muidu persooniga? Viimane tore näide on "Reiljani seadus" Äripäevas, mis riigisektori turismialast tegevust soodustades erasektorile kõlvatut konkurentsi pakub. Isegi kui point on õige tekitab see kõige tõenäolisemalt Reiljani pooldajates pahameelt, et teda jälle kiusatakse ning tema vastastes "paras talle" meeleolu. Kusjuures kumbki pool ei vaevu eriti süvenema, kas nende arvamusel mingit alust ka on. Tunnistan, et valdkonna mitteasjatundjana ning poliitilise skeptikuna (kes igasse "poliitiliselt laetud" artiklisse a priori umbusuga suhtub) ei viitsi ka sellise pealkirja alt tõsist arutlust otsima hakata.
Seega siis, olemata meedia ja ka politoloogia asjatundja (siinkohal on targemate kommentaarid oodatud), tundub mulle, et tänaseks on Eesti meedia langenud iseenda (aga võibolla ka mõningate jõuliste poliit-persoonide poolt - vt Nestori viimase arvamusartikli eelviimast lõiku) loodud lõksu, kus sõnum ja sisu on kaotanud tähtsuse, sest sõnumi kandja (või päritolu) kaal on muutunud sedavõrd määratuks.
Küsimus meile - kas ja kuidas ajada ning soodustada sellises persoonikeskses poliitõhustikus tõenduspõhist poliitikat? Või tuleks ka meil asuda teaduslike meetoditega uurima ning võrdlevalt analüüsima poliitikute sugupuud ja näokolju kuju? Ehk peaks sel teemal ka meedia-inimestega suhtlema?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar