Nahutame korruptante!

Järgnevalt pakume välja käimasolevate Riigikogu valimistega seotud postituse meie lugejalt.

Õige pea on käes päev, mil kõik kodanikud saavad osaleda tähtsa otsuse langetamisel – valitakse uus Riigikogu koosseis. Tavaliselt kutsutavad politoloogid ning arvamusliidrid üles valimiste eel süvenema valimisprogrammidesse ning valimisotsuse langetamisel lähtuma just neist. Esitan mõned väited, miks ma seekordsetel valimistel seda arvamust ei jaga ning miks võiks valiku langetada teiste kriteeriumide põhjal.

Erakondade valimisplatvorme lugedes selgub, et väga suures osas on need omavahel kattuvad või erinevad vaid vähesel määral. Veelgi tähelepanuväärsem on asjaolu, et kõigi erakondade valimisprogramm on üsna populistlik ja ilma läbiva siduva ideeta. Sarnasele järeldusele on jõudnud Maris Jesse ja Ain Aaviksoo parteide tervishoiupoliitikat analüüsides (Lubatakse raha, higi ja hambaravi, EPL 20.02.2007) ning Andres Võrk ja Lauri Leppik oma arvamusavalduses perepoliitika teemal (Rahalaev lastega peredele, EPL 22.02.2007).

Pea kõik riigi arengut puudutavad tõsised teemad on valimisplatvormides puudulikult kaetud (võõrtööjõu probleemistik, hariduspoliitika, tervishoid, välispoliitika). Põhirõhk on populistlikel hüüatustel nagu "lühendame ravijärjekordi" jmt, mille puhul jäetakse targu mainimata, mille arvelt võetakse rahalised ressursid oma ideede teostamiseks. Mitmel juhul ehitatakse oluline osa valimisprogrammist üles teemale, mille üle poliitikutel tegelikku otsustusvõimalust pole, näiteks palgatõstmise lubadused.

Nõustun täielikult Maris Jesse ja Ain Aaviksoo sõnadega:

"Kuna ükski valitsusprogramm terviknägemust ei paku, võib eeldada, et ükskõik millised erakonnad ka valitsust ei moodustaks, sõltub tervishoiu tulevik ennekõike ametnike tarkusest, tulevase sotsiaalministri poliitilisest kogemusest ning valitsusenamuse otsustustahtest."

Teisisõnu – kandidaat või erakond tuleks valida lähtuvalt nende senisest kogemusest, suutlikkusest ning valmidusest valimisvastutust kanda.

Erinevalt näiteks Ameerika Ühendriikidest garanteerib Eesti valimissüsteem meile mitmeparteilise parlamendi, kus ükski erakond ei saa ellu viia täielikult oma valimisprogrammi. Koalitsiooni moodustades on kompromissid vältimatud ka lähedaste vaadetega erakondade puhul. Kuna valijal pole vähimatki võimalust määrata, millised lubadused täielikult kõrvale heidetakse ning millistes olulisi kompromisse tehakse, pole põhjust puhtalt lubaduste põhjal oma valikut teha. Hääle andmisel kaalukeeleks saanud idee võib kergesti läbirääkimiste rägastikus muunduda või kaduda hoopis. Ilmselt parima näitena võib välja tuua Keskerakonna astmelise tulumaksu lubaduse, mida pole kümne aasta jooksul suudetud täide viia.

Majanduslikus mõttes on vaid tehniline küsimus, kas eelistada tulumaksumäära protsendipunktilist langetamist, tõsta võrreldavas määras tulumaksuvaba miinimumi või kehtestada hoopis astmeline tulumaks. Riigi majanduslikku seisu ega inimeste reaalset sotsiaalset toimetulekut ei mõjuta ükski neist meetmetest kuigivõrd, kuni on tegemist vaid maksumäärade mõningase kohendamisega. Pealegi, konkreetse tehnilise lahenduse valimisel oleks niikuinii õige lähtuda põhjalikust ja erapooletust analüüsist. Kas valijal on piisav majandusalaste teadmiste pagas, et üht valikut teisele eelistada?

Välisinvesteeringute mahtu ning majandusaktiivsust mõjutab positiivses suunas ennekõike suurte agentuuride (Fitch, Moody's, Standard & Poor's) antud kõrge riigireiting, majanduspoliitika läbipaistvus ja stabiilsus ning madal korruptsioonitase riigiorganites. Autoriteetsed välismaised analüüsikeskused toovad riike reastades Eesti ühiskonna suurima probleemina enamasti välja korruptsiooni. Poliitikud ja rahvas peaks mõistma, et inimeste elujärje ja Eesti positsiooni parandamiseks maailmas peab keskenduma sellele, mis meie edasist edukat arengut kõige rohkem takistab.

Tipp-poliitikute süüdimõistmine korruptsioonis on kogu maailmas üsna vaevaline. Enamasti suudetakse oma kriminaalsetele tegudele tugev juriidiline kaitsemüür ehitada ja teisalt ei näita õiguskaitseorganid suurt valmidust üles tipp-poliitikute võimalikke seaduserikkumisi uurima. Kui poliitikute seaduserikkumiste ja ebaeetiliste tegude uurimisega ei saa hakkama politsei ega prokuratuur, siis põhiseadusega on kodanikele antud täiesti legaalne võimalus tõrjuda ise poliitikast eemale üks-kaks enim negatiivsust pälvinud erakonda. See aga eeldab, et valimas käiksid ka need, kes on poliitikas pettunud. Paljud valijad ei teadvusta, et tegelikult mängib just rahvas võtmerolli ühiskonna arengus.

Valima minemine on olulisemgi kui "õige" või "parima" erakonna poolt hääle andmine. Eesti poliitmaastikul on inimestel sageli vastumeelsus ühe või teise konkreetse erakonna suhtes ning ülejäänu osas ollakse ükskõiksed. Kuna ühtegi erakonda ei osata positiivselt esile tuua, jätabki umbes pool valimisõigusega kodanikest täitmata põhiseadusega ettenähtud õiguse teostada kõrgeimat riigivõimu. Riigikogu koosseisu osas näitaks rahva enamuse tegelikku soovi paremini see, kui valimas käiksid ka poliitikas pettunud ning apaatsed, tehes oma valiku parima äranägemise järgi nende parteide ja kandidaatide hulgast, kelle suhtes ollakse vähim negatiivselt meelestatud. Valimata jättes antakse vähemusele võimalus otsustada enamuse eest, kuigi demokraatia näeb ette vastupidist.

Seekordsete valimiste eel on tõsiseima etteheite parteidele teinud õiguskantsler Allar Jõks (Need valimised tulevad taas ebaausad, PM 19.02.2007) seoses erakondade ebaselge ning praktiliselt kontrollimatu rahastamissüsteemi tõttu. Meedias on suurimat tähelepanu pälvinud K-kohukese juhtum ning Keskerakonna liigne sõbrustamine ärimeestega. Piisavalt tähelepanu ja hukkamõistu pälvis ka Rahvaliiduga seostatud maavahetustehingute afäär. Kohalikele ärimeestele soodsate otsuste langetamisest (Sõõrumaa võis aidata läbi suruda rekordilist ökoelektri toetust, PM 22.02.2007) hoopis vähem tähelepanu on pööratud ühele teisele riskile, mis korruptsiooni ja segase rahastamisega kaasneb. Allar Jõksi intervjuust võib välja lugeda selge hoiatuse (vihje?), et mõni Eesti erakond võib asuda varjatult Venemaa huvide realiseerimise kanaliks:

"Kui Eesti riik ei taha kontrollida oma erakondi, siis riskib ta võimalusega, et tema erakondi hakkavad kontrollima mõne teise riigi erakonnad."

On selge, et ebasõbralike riikide huvide import Eesti kodanike poolt valitud poliitikute kaudu otse Riigikokku ning valitsusse kujutab palju suuremat ohtu kui kohukese intsident.

Kõigest päev pärast Jõksi kriitilist intervjuud jäi Keskerakonna ning Reformierakonna vastuseisu tõttu Riigikogu päevakorda võtmata erakondade rahastamise kontrolli tõhustava eelnõu arutamine. Selle sündmuskäigu kajastamine teenis päevalehtedes vaid uudisnupu jagu lehepinda. On lausa hämmastav, et ühe tähtsaima põhiseadusliku institutsiooni esindaja otsesõnaline avaldus, et "ka need riigikogu valimised ei tule ausad", ei pälvi laiapõhjalist arutelu ühiskonnas. Julgen arvata, et enamik väheinformeeritud inimesi ei tea õiguskantsleri avaldusest midagi ning seetõttu ei oska seda valimistel arvesse võtta.

Jõksi avalduse taustal on tähelepanu vääriv, et sõna "korruptsioon" puudub täielikult Rahvaliidu, Reformierakonna ning Eestimaa Roheliste valimisplatvormist. Keskerakond piirdub ühe lakoonilise lausega:

"Meie prioriteediks on võitlus organiseeritud kuritegevuse, korruptsiooni, uimastite leviku ja tarvitamisega seotud kuritegevusega."

Sama puudulikult kajastab teemat Sotsiaaldemokraatlik Erakond:

"Senisest oluliselt enamat tähelepanu väärib korruptsioonivastane võitlus ja vastuluure."

Rohkem kui ühe korra esineb sõna "korruptsioon" vaid Isamaa ja Res Publica Liidu programmis, sisaldades konkreetset tegevuskava korruptsiooni ohjamiseks.

Eelhääletamise ajal juba avalikuks tulnud esimesed väidetavad hääletamise korra rikkumised (Tartus lehkab häälteostu järele, PM 21.02.2007; Tallinnas toimus hääletamise korra rikkumine, EPL 21.02.2007) peaks leidma kiire ja ränga hukkamõistu kõigilt valimistel osalevatelt erakondadelt. Samamoodi peaks inimeste kriitika alla langema viidatud artiklis kajastatud Reformierakonna ning sotsiaaldemokraatide korraldatud "teadvustamiskampaaniad" Tartus, mis on selgelt vastuolus välireklaami keelustamise seaduse mõttega. Samasse nimekirja võib kanda ka Reformierakonna tegevuse Pärnus (Reformierakond rikub vaateaknal välireklaamikeeldu, EPL 22.02.2007), kus valimisreklaam paigaldati klaasakna taha suunaga tänava poole. Kas on põhjust uskuda, et hääleostmise või reklaamiseaduse rikkumise teel "valituks" osutunud poliitik lähtub edaspidi oma tööülesandeid täites riigi parimatest huvidest või jätkab omakasupüüdlikku tegutsemist?

Unustage viimase kuu jooksul nähtud ja kuuldud populistlikud reklaamid ning poliitilised avaldused ning tehke otsus varasema perioodi põhjal. Kas näiteks IRL pingutamine põhiseadusega vastuollu mineva keelatud rajatise kõrvaldamise seaduse kallal ning Mart Laari isamaalised telereklaamid on kokkusattumus või püüti siiski saavutada sobivat eelhäälestust?

Kutsun üles kõiki kodanikke valimistel osalema ning tuletan meelde, et halb valik on parem, kui valimisest loobumine! Vältida tasub populistlike lubaduste järgi otsustamist, sest jagatav raha ei ole erakondade oma, vaid riigikassasse kogunev maksuraha, ning seda on kõigi erakondade jaoks täpselt ühepalju. Korruptsioon ja populism käivad sageli käsikäes, tehke seekord valik poliitiku ja erakonna usaldusväärsuse järgi.

Raul (tarkvarainsener)