Lihtsad võimalused paremaks poliitikaks

Tavapäraselt on peresõbralikkus on kohustuslikuks elemendiks kõigi parteide valimis­kampaaniates. Üks viis, kuidas seda praegustel valimistel üritatakse väljendada, on eelmine kord häältekogujana edukaks osutunud vanema­hüvitiste süsteemi heldemaks muutmine ja reformimine: Reformi­era­kond ja Sotsiaaldemokraadid lubavad vanemahüvitise maksmise perioodi pikendada pooleteist aastani, Rahvaliit kahe aastani ja Kesk­erakond oma 2005 aasta programmis lausa kolmeni. Enne kui on võimalik hinnata praegust süsteemi, tahetakse seda juba reformida, seejuures vaadates mööda oluliselt odavamatest ja oodatud võimalustest süsteemi paremaks muuta.

Vanemahüvitis jätab ühe lapsevanema päris pikaks ajaks töölt kõrvale. Liiga pika töölt äraoleku korral võivad aja möödudes amortiseeruda töötaja oskused ning inimkapital. Väiksem tööstaaž ning tootlikkus võivad tööle naastes tähendada ka väiksemat palka võrreldes äraolekul usinalt töötanud kolleegidega. Kuna enamasti jäävad lapsesünni järgselt koju naised, siis tööandja peab naistöötajat tööle võttes arvestama riskiga, et ta võib töökohalt lahkuda aastateks. Seetõttu suurenevad naiste tööturul osalemise barjäärid. Naisi võetakse vähem tööle, saadetakse harvem koolitustele ja tehakse üldse vähem investeeringuid „riskieas” naiste arendamiseks. Tekib oht, et ühiskond surub naistele peale kodukana rolli, mille arvelt vähenevad nende karjääri- ja eneseteostus­võimalused.

Töötamine on karistatav
Üks lahendus oleks see, kui lapsevanemal oleks võimalik lapse kasvatamise kõrvalt paremini tööeluga sidet hoida. Paljud neist seda ka soovivad. Motivatsioon töötamiseks väikelapse kõrval võib olla erinev — kas eneseteostuse vajadus, sotsiaalsete sidemete hoidmine kolleegidega või soov säilitada sidet tööeluga, et oskused-teadmised aja jooksul unarusse ei jääks. Selgub aga, et praegune vanemahüvitise süsteem soosib töötamist väga vähe.

Vanemahüvitise saamise ajal tööd tehes tuleb nimelt arvestada, et kui töötasu ületab vanemahüvitise miinimummäära (2007. aastal 2690 kr), vähendatakse hüvitist seaduses toodud valemi alusel. Valem uuendati sel nädalal Riigikogus selliselt, et töötamisel väikese koormusega ei peaks töötamisele lausa peale maksma. Siiski ei ole ka praegu töötamine eriti tulutoov tegevus. Näiteks kui Eesti keskmist palka (9351 kr 2006. aastal) saav ema otsustab lapse kasvatamise kõrvalt veerand kohaga tööl käia, jääb tema töötasu alla hüvitise määra, vanemahüvitist ei vähendata ning netotulu kasvab 1810 kr võrra. Kui aga lapsevanem otsustab töötada poole kohaga, rakendub seaduses toodud valem, hüvitise summa väheneb ning kokkuvõttes muutub netotulu 2145 krooni võrra, kuigi inimene teenis 3618 krooni. Seega, kui tavaline, lapsepuhkusel mitteolev, inimene teenib töö eest 3618 krooni, siis vanemahüvitist saav inimene saab sama töö eest 1473 krooni vähem.

	Töötasu (neto) veerand kohaga töötamisel	Täiendav netotulu töötamisest vanemahüvitist saavale inimesele	Töötasu (neto) poole kohaga töötamisel	Täiendav netotulu töötamisest vanemahüvitist saavale inimesele
Keskmise palk (9351)	1810	1810	3618	2145
Poolteist korda keskmine palk (14026)	2714	786	5428	3043

Tõsi küll, võib vaielda, kas saaks optimaalseks pidada toetusskeemi, mis motiveeriks vanemaid väga väikeste laste juurest täisajaga tööle minema. Kuid töötamine ja laste eest hoolitsemine ei pruugi tänapäeval olla üksteist välistavad valikud, vaid paljudel erialadel on võimalik kasutada paindlikke töövorme nagu nt kaugtöö ja osa-ajaga töötamine ning paljud inimesed sooviksid neid kasutada. Tuleks jälgida, et riigi poliitika nende rakendamist ei takistaks. Näiteks osa-ajaga töötada soovides oleks praeguse skeemi korral keskmise palgaga töötajal veerand kohaga töötada soodus, poole kohaga aga enam mitte. Poole­teist­kordset keskmist palka saaval töötajal ei tasu aga isegi veerand kohaga töötada. Teenides 2714 krooni jääb talle sellest alles ainult 786 krooni. On küsitav, kas selline eristamine on põhjendatud: kui soodustada väiksema koormusega töötamist, siis juba kõigi puhul võrdses ulatuses.

Valikuvabadus
Selline süsteem piirab inimese valikuid. Ei tohiks arvata, et riik või valitsus või keegi teine teab paremini, kas ema/isa saab, peaks või võiks töötada lapse kõrvalt. Peaks olema iga vanema vaba valik, kas jääda lastega koju või minna tööle ning toetustesüsteem peaks seda valikut respekteerima. Tööle naasmine on niigi keeruline ning lapsehoiuvõimalusi leida pole lihtne. Kui inimene soovib teha tööd, tuleks teda sealjuures aidata, mitte rahaliselt karistada.

Paindumatu vanemahüvitise ja vanemapuhkuse skeem sunnib inimesi pikaks ajaks tegema valiku kas töö või perekonna vahel. Selleks, et ühiskonna kahte mõneti vastandlikku eesmärki – kõrget iivet ja kõrget tööhõivet – saavutada, ei tohi inimestelt võtta võimalust valida korraga tööd ja lapsi.

Töötamisest saadav tulu võiks lisanduda lihtsalt vanemahüvitisele ilma valemita ning vanema otsus oleks, kas ja kuidas seda kasutada. See võimaldaks: 1. vanemal otsustada koju jääda nii, et tal ei tekiks lapse sünnist olulist auku sissetulekutes; 2. vanemal säilitada paindlikult side töökoha ja töötamisega ilma, et tal töötamine oluliselt vähem tulus tegevus oleks kui teistel inimestel; 3. riigil saada raha töötasudelt makstavate maksetena; 4. maksta vanematele normaalselt palka vanemahüvitise saamise ajal, ilma et oleks vajadus seda varjata või edasi lükata. Ebatõenäoliseks juhuks, kui lapsevanemad ei taha üldse lapsega kodus olla ja hakkavad kõik kohe tööle minema, et teenida täiendavat vanemahüvitist, võiks seada ehk piiri, et töötada võib teatud koormusega, enne kui valem rakendub. Vanemahüvitise miinimummäär, mis on piiriks praegu, on naeruväärselt väike ja sisulist tähendust ei oma. See piir võiks olla samuti vanemahüvitise ja eelmise palgaga seotud. Näiteks poole kohaga töötades ei rakendu valemit, aga edasi rakendub.

Selle asemel, et populistlikult valada raha juurde olemasolevatesse meetmetesse, tuleks otsida innovatiivseid lahendusi, mis aitaks inimestel vähendada pinget töö ja pereelu vahel.

Epp, kahe lapse ema
Sten, muidu analüütik