Riigikontroll tegi eile avalikuks auditi, milles väidab, et 19 on igal juhul liiga palju. 10 aastat tagasi Rootsist palgatud eksperdid ütlesid, et paras oleks 13.
Ise usun, et haiglate arvu UNIVERSAALSET optimumi polegi olemas. Samamoodi pole kõigi eest võimalik vastata, mitu autot peres on optimaalne. Vastus eeldab sügavalt maailmavaatelisi eeldusi. Riigikontrolli peamine eeldus on sarnane viimastel aastatel Eesti Haigekassa ja ka Sotsiaalministeeriumi poolt väljendatud mõttega, et suurim probleem tervishoius on ressursside piiratus. Samal ajal näiteks infoühiskonna arengukava ei loetle proovikivina kulude suurenemist vaid näiteks ligipääsu tagamist kõikidele läbi parema infrastruktuuri, aga samuti IKT sektori madalat lisandväärtuse loomise võimekust. Märkusena – IKT sektori osakaal SKPst on pea 2 korda suurem tervishoiust ning kasvab samuti väga kiiresti. Ka IKT investeerimisvõime ja personali hulk on piiratud. Miks me siis tervishoius ikka ja jälle mängime null-summa mängu?
Kokkuvõttes tuleb nõustuda, et lähtudes kehtivast tervishoiupoliitikast ja –korraldusest, ei ole haiglavõrk optimaalselt korraldatud. Aga kas kõik kehtivad eeldused on ise otstarbekad, pole samuti kindel. Näiteks eeldus, et KÕIK piirkondlikus haiglas toimuv on patsiendile parem kui maakondlikus haiglas. Tervishoid elab kogu maailmas väga kiirete ja nn purustavate (disruptive) muutuste ajastul. „Vähem sedasama“ printsiip ei ole kindlasti tark eeldus, millest lähtudes investeeringuid kavandada. Pigem tuleks küsida, mida paremat saame, kui meil on 19 haiglat 5 või 13 asemel? Kaasaegne haigla maksab vähemalt 2 miljardit krooni ja investeerimisotsus tehakse vähemalt 30 aastaks. Samas suurusjärgus energeetikaotsuseid arutati parlamendis mitmeid nädalaid ...
Arutelu aitaks edasi uuele rajale ehk see, kui analüüsida tervishoiukulusid mitte administratiivsete üksuste lõikes (esmatasand vs kohalik eriarstiabi vs piirkondlik eriarstiabi jne) vaid meditsiiniliste seisundite lõikes (südamehaigused vs vähiravi jne). Ühe haigusrühma sees muutub võrreldavaks ka ennetuskulude ja tippkirurgiliste tegevuste vahel optimaalse tasakaalu leidmine – seda ei ole võimalik teha „üldiselt“ ennetust ja „üldiselt“ haiglaravi võrreldes.
Mõne haiguse puhul on otstarbekas kohalikul tasandil ravi korraldamine (näiteks kroonilised ja vähem tehnoloogilised), mõnel puhul on vajalik tihedalt lõimida regulaarne kõrgtehnoloogiline abi tippkeskustes vahepealse taastusravi või siis jälgimisega. Ka meditsiinilise kompetentsi toomisel patsiendile lähemale tasuks IKT arenguga seoses mõelda hoopis loomingulisemalt.
Usun, et see oleks ka oluliselt patsiendikesksem. Ega’s patsient soovi „haiglaravi“ ja „perearstiabi“ ja „tablettravi“, vaid ikka oma haigusele leevendust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar