Eelmisele postitusele jätkuna tuleb märkida, et Riigikontrolli teine jõuline järeldus viimases auditis väitis, et sotsiaalminister on kahjustanud riigi ja kõikide teiste osapoolte huve oma otsustamatuse tõttu.
Siin tahaks nii hetkel kabinetis istuva kui ka viimase 6 aasta jooksul seda kohta täitnud ministrite kaitseks öelda, et tervishoiupoliitika ei ole ühe ministri teha. Seda, et otsustamatus on tervishoiusüsteemile kahju teinud, võib uskuda. Otsustamatuse juured on siiski sügavamal.
Riigikontrolli kriitika näiteks erialade ja haiglate arengukavade omavahelise kokkusobimatuse tõttu võiks justkui viidata, et võetagu aluseks rootslaste Hospital Masterplan 2015. Arvan, et sellest ei piisa. Huvid, millega arvestada, koosnevad väga paljude huvirühmade kohati vastandlikest ootustest. Tänane null-summa mängu põhimõttel tervishoiu korraldus soodustab kõikidel huvirühmadel oma läbirääkimiste positsiooni tugevdamist, kuid ei soodusta koostööd (õnneks või õnnetuseks pole Eesti siin maailmas erand). Jõuga ei suuda tervishoiusüsteemi osapooli koostööle sundida ükski minister ega president (vrd viimase 3 USA presidendi Heraklese pingutusi kõigile silmaga nähtavalt katkise tervishoiusüsteemi reformimisel).
Ka Eesti olemasolev rahvastiku tervise arengukava paraku ei paku strateegilist visiooni, millised on prioriteedid, vaid on üks võimalik menüü tegevustest. Tervishoiupoliitikat ei ole võimalik ette kujutada poliitikata ja poliitiliste prioriteetideta. Neid aga ei kujunda üks minister ega üks ametkond.
Kordan eelmises postituses väljendatud retoorilist vihjet – toetust puidust toodetavale energiale või renoveeritavate põlevkiviplokkide arvu arutas valitsus ja takkaotsa parlament mitu nädalat. Üks haigla, mis ehitatakse vähemalt 30 aastaks, maksab vähemalt 2 nijlardit. Üleriigilise e-tervise rakendamise elluviimine maksab samuti vähemalt 1 haiglahoone jagu raha. Valikute strateegiline tähendus Eesti inimeste elukvaliteedile on võrreldav energiajulgeolekuga.
Loodan siiralt, et järgmistel parlamendivalimistel on kõikidel parteidel olemas selge strateegiline arenguvisioon Eesti tervishoiu tuleviku suhtes, mille eest ollakse valmis võitlema koalitsiooniläbirääkimistel ning millel on olemas esmane rakendamise ja investeeringute kava.
Ja kui siis minister ei saa plaani elluviimisega hakkama, vat siis tasub mõelda, et ehk on mõni teine parem.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar