PRAXIS mõtleb ja kirjutab

Teksti kasutamisel palume viidata sissekande autorile nimeliselt.

12 august, 2010

Kuidas varimajandust ei tohi mõõta

Economist avaldas oma lehel graafiku varimajanduse osakaalust arenenud riikides, kus Eesti on teisel kohal Läti järel ehmatava 40 protsendiga. Ärgem heitkem meelt! Asi ei ole ikka nii hull, lihtsalt hindamismetoodika on minu arust pisut vildakas.

Economist viitab tulemuste osas selles valdkonnas mitmeid analüüse teinud Friedrich Schneiderile, kellel hiljuti tuli välja järjekordne analüüs "Shadow Economies All Over the World: New Estimates for 162 Countries from 1999 to 2007" (vt artiklit).
Ehkki ma olen ökonomeetria tulihingeline austaja, siis see meetod ja need andmed, millega Schneider hindab varimajandust, on minu arust ilmne ökonomeetria üleekspluateerimine ja need tulemused võikski jääda akadeemiliseks näpuharjutuseks ja mitte sattuda sisendiks poliitikakujundamisse.

Schneider kasutab MIMIC meetodit (Multiple Indicators Multiple Causes), mis on teatud tüüpi mitme võrrandiga simultaane mudel. Seal eeldatakse, et ehkki me varimajandust ei suuda jälgida, siis ühed mõõdetavad nähtused põhjustavad varimajandust ja teised mõõdetavad nähtused on omakorda varimajanduse tulemus.
Ja kasutades kitsendavaid eeldusi nende tegurite valiku kohta (nt maksude struktuur mõjutab varimajandust, aga ei ole selle tulemus) ja mõju kuju kohta (nt lineaarne seos), loodame anda hinnangu mittejälgitava nähtuse varieeruvusele riikide vahel või üle aja. Ja nimetame seda kokkuleppeliselt näiteks varimajanduseks.
Kusjuures selle varimajanduse absoluutse taset ei võimalda see meetod hinnata.

Igatahes, Eesti varimajandus tuleb selle meetodi tõttu eelkõige selle pärast suur, et Schneider kasutab enda varasemaid uuringuid nii MIMIC meetodi kui ka rahanõudluse võrrandi kohta, kus ta teiste riikide kohta hinnatud seoseid Eesti jaoks kasutades saab varimajanduse baasväärtuseks 2000. aastal 38.4%.

Ja et kasutatud meetod eeldab, et varimajanduse ja teiste majandusnähtuste omavaheliste seoste suunad ja tugevused on ajas muutumatud (viimane on väga kahtlane eeldus kiiresti muutunud Ida-Euroopa riikide jaoks), siis see ca 40% ongi Eestile (ja ka Lätile) külge jäänud.
Kõige kõrgeim oli see selle metoodika järgi varimajandus Eestis 2007. aastal (42,3%), sest sel ajal oli meil kõrge inflatsioon ja see on mudeli eelduste kohaselt üks varimajanduse põhjustajatest. Economisti joonisel toodud väike varimajanduse kasv 2010. aastal on ilmselt seotud avaliku sektori osatähtsuse järsu kasvuga majanduses SKP languse tõttu, mis Schneideri MIMIC mudelis peaks suurendama väga oluliselt ka varimajandust.

Alternatiivsed lähenemised (Eesti Konjunktuuriinstituudi läbi viidud küsitlused ümbrikupalkade ja mustal turult ostude kotha, Eurobaromeetri küsitlused ümbrikupalkade kohta, Statistikaameti tarbimise ja tootmise tasakaaluarvutused) lubavad siiski oletada, et varimajanduse suurus Eestis on mitu korda väiksem. Lihtsalt kurb vaadata, et Economistis avaldatud niisugused kahtlase meetodiga leitud joonised võivad väikeriikide mainele kehvasti mõjuda.

2 kommentaari:

  1. Toetan kahe käega Andrese arvamust. Minu jaoks on täiesti mõistmatu, kuidas selliste analüüside põhjal peetakse Schneiderit maailma üheks juhtivaks eksperdiks varimajanduse alal. Vähemalt omalt poolt olen üritanud tõstatada küsimusi tema metoodika kohta kui keegi on jälle tulnud viidetega temale.

    Täiendavat kriitikat veel. Kui ma õigesti mäletan, siis nii sisendite kui ka indikaatoritena kasutab ta suhteliselt vähe ja üsna üldisi tunnuseid. See seab aga kahtluse alla, kas see on üldse varimajandus, mida selliselt peamiselt mõõdetakse, ja kui, siis kui hästi need kajastavad varimajanduse kõiki aspekte.

    Siinkohal oleks huvitav Egle kommentaari kuulda :) Tal ju Schneideriga ühine paber, kus nad seda meetodit regionaalsel tasandil rakendavad.

    VastaKustuta
  2. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta