Külalispostitus majandusdoktor Egle Tafenault, mis on vastuseks eelmisele postitusele, kus seati kahtluse alla MIMIC meetodi sobivus varimajanduse mõõtmiseks, mida kasutab palju prof. Friedrich Schneider ja kelle tulemustele viitas hiljuti Economist.
--------------------------------
1. Varimajanduse ulatuse hindamise meetoditest
Üldiselt olen nõus, et MIMIC meetodit võib tugevalt kritiseerida - nagu ka teisi varimajanduse ulatuse hindamiseks kasutatavaid meetodeid. Nt küsitluste alusel ümbrikupalkade levikut uurides saab teada, kui levinud on ümbrikupalgad, mitte aga kogu varimajanduse suurust. Muidugi tuleks esmalt täpsustada, mida varimajanduse all üldse silmas peetakse: kas tahetakse teada mustalt töötavate töötajate osakaalu, musta palgaraha osakaalu või nt kogu varimajanduse mahtu, kuhu on muu hulgas sisse arvestatud ka illegaalsed tegevused (narkoäri, prostitutsioon jne). Kaudsetest meetoditest, mis tuginevad ökonomeetriale, on laias mõistes varimajanduse suuruse mõõtmiseks kasutatud palju nn rahanõudluse meetodit ja elektritarbimise meetodit. Mõlemad kannatavad sarnaste puuduste all: seosed ei pruugi olla ajas (või ka üle riikide) konstantsed, varimajanduse suurust näitab ainult üks näitaja, lisaks tuleb teha eeldus, millistel tingimustel varimajandus puudub ehk põhimõtteliselt on ka nende meetodite korral vaja baasväärtust. MIMIC'i eeliseks on, et ta võimaldab varimajanduse suuruse hindamisel kasutada suuremat hulka indikaatoreid ning arvestada ka oletatavate põhjustega, kuigi varimajandusega seotud näitajate klassifitseerimine neisse kahte gruppi lähtub modelleerija suvast. Andres mainis makse - tõsi, maksustruktuur ja nende suurus võib sõltuda varimajanduse levikust. Endogeensus on ka teiste kasutatavate muutujate puhul probleemiks.
2. MIMIC mudeli olulisemad puudused ja tõlgendamisprobleemid
Alati, kui mingitest näitajatest pannakse kokku uus näitaja (nt ka faktoranalüüsil), tekib küsimus, kas see tuletatud nö indeks näitab tõepoolest seda, millena teda tõlgendatakse. Nii on Eilat ja Zinnes (2000) arvanud, et MIMIC hinnangud võivad kajastada pigem potentsiaalset kui tegelikku varimajanduse suurust.
Alari küsis: "kui hästi need [kasutatavad indikaator- ja põhjusmuutujad] kajastavad varimajanduse kõiki aspekte." See on üsna suur probleem. Isegi kui eeldada, et kasutatavad muutujad on varimajandusega seotud, on mudelist välja jäänud olulisi varimajandusega seotud muutujaid, põhjuseks enamasti andmete puudumine. Siin pean silmas eelkõige nähtusi nagu maksumoraal, maksuameti suutlikkus, ametliku majandustegevusega seotud bürokraatia ja regulatsioonide keerukus. Isegi kui mingid andmed on olemas (nt maksumoraali kohta), on nende sobivus küsitav, mõnikord on nad olemas vaid mõne aasta jaoks ning vananenud.
Tulemuste usaldusväärsus sõltub lisaks MIMIC mudeli püstitusele tugevalt baasväärtusest. Kui see on tuletatud nt rahanõudluse meetodi abil, kanduvad rahanõudluse meetodi puudused üle MIMIC hinnangutesse. See on koht, kus Schneideri töid tuleb kritiseerida: mina ei ole suutnud välja lugeda, milliseid baasväärtuseid ta kasutab, kas need on riigigrupiti erinevad jne. Tulemused on väga tundlikud, kui MIMIC indeksi protsendimääraks teisendamisel võetakse aluseks üks või kaks vaatlust. Regionaalse varimajanduse töös kasutasime Euroopa keskmist - võimalik, et seegi on mitme protsendipunkti võrra vale, vastavalt tuleks siis meie hinnanguid (eeldatavasti allapoole) korrigeerida. Siiski on meie tulemused märgatavalt mõistlikumad kui Schneideril, nt Eesti varimajanduseks 2004. aastal hindame umbes 16,5%. Tähelepanuväärne on Itaalia varimajanduse ulatuse hinnang: meil umbes 20%, Itaalia statistikaamet hindab 16-18%, Schneider 24%.
MIMIC tulemuste tõlgendamisel jäetakse tähelepanuta, et saadud indeks vastab ainult varimajanduse mudeliga seletatud osale. Vealiikme tõttu võib varimajandus sellest aga suurem või väiksem olla. Hindamisel hinnatakse ka selle vea standardviga, mida saab kasutada varimajanduse hinnangute täpsuse hindamiseks. Paraku ei pöörata sellele kirjanduses tähelepanu.
3. Miks peetakse Schneiderit üheks maailma juhtivaks varimajanduse eksperdiks?
Ta on minu teada ainuke, kes on hinnanud võrreldavat metoodikat kasutades varimajanduse suurust väga suure hulga riikide jaoks. Ilmselt on ta ka hea müügimees, kes suhtleb meelsasti meediaga. Konverentsidel on jäänud mulje, et tema teadmised varimajandusest on väga suured, tema kommentaarid ettekannete kohta asjakohased ja sisukad, ka siis, kui uurijad on kasutanud mingit muud varimajanduse mõõtmise meetodit. Samas tema kirjatükkidele on mul küll väga suuri etteheiteid: nagu ka eelpool mainitud, ei ole tema töödest enamasti võimalik aru saada, kuidas ta täpselt varimajanduse hinnangud on tuletanud. Ja ega ta eriti ei taha seletada ka, kui küsida. :S
4. Kokkuvõtteks
Ma päris prügikasti MIMIC meetodit varimajanduse hindamisel ei viskaks. Samas tuleb tulemustesse suhtuda ettevaatlikult. Nii nagu uurimistöödes ikka, tuleb meetodi valikul lähtuda probleemipüstitusest ning välja tuua ka puudused ja küsitavused. Statistikaametid teevad teatavasti SKP arvutamisel kohandusi, et varimajandust arvesse võtta, ent nii mõneski majandusharus (nt põllumajandus, üürid) kasutatava meetodi tõttu pole võimalik eristada, kui suur on ametlik ja kui suur varimajanduse osa. Usaldusväärsuse mõttes pean neid meetodeid kõige paremaks. Loodetavasti keegi kunagi leiutab varimajanduse ulatuse hindamiseks mõne meetodi, millel pole neid puudusi, mis hetkel kasutusel olevatel meetoditel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar