Ilukirjandus ja rahvatervis

Tahaksin öelda, et ilukirjandust ei tohiks rahvatervise mõjutamise vahendina alahinnata. Mind mõjutas nt mitu aastat tagasi loetud Altenbergi „Uut vana.” Ta jagas seal oma avastust, et kõigepealt inimesed pillavad oma jõudu, sest seda on ülearu. Seejärel säästavad, sest seda on liiga vähe. Ja siis saavad lõpuks jälle ots-otsaga kokku. Aga kui inimesed hakkaksid säästma enne veel, kui see hädavajalikuks osutub, siis võiks kasvada „jumalasarnased” inimesed. Tema arust on „hädas sündinud äratundmine” iseenesest naeruväärne. Tase oleks jõuda äratundmisele ja elada selle järgi ilma, et oldaks selleks füsioloogiliselt sunnitud. Et niimoodi kätte võideldud elujõu ülejäägi abil võiks imesid teha.

See pole küll teab, mis originaalne tähelepanek, aga mõelda, et nii kirjutas mees, kes sündis 19. sajandi keskel! Ja lollid inimesed pole ikka äratundmisele jõudnud ;-)

Ja siis selle valguses jäid teistest tema juttudest meelde söögi kirjeldused. Et kuidas siis selline mees näiteks toitus. Üks hommikusöök koosnes Volga suitsutuurast, krevettidest, 10st suurest, rohelisest Hispaania oliivist, Praha singist ja küpsetest Aafrika banaanidest. Just need SUURED, ROHELISED oliivid tulevad alati silme ette, kui olen mingi kräpi ostmise ääre peal.

Äkki peaks sellised raamatud nendes probleemsetes regioonides kohustusliku kirjanduse hulka arvama?

Ja kui rääkida innovatsioonist, siis ma olen välja arvestanud, et ettevõtjate innovatsioonivõime kasvaks oluliselt, kui nad loeks rohkem raamatuid nagu Pelevini „Arvud” või Wilsoni „Eureka Street.”