Ära karju kurdile kõrva

The Economist arvustas hiljuti Briti valitsuse kommet järjest enam ning agressiivsemalt inimestele tervisealaseid hoiatusi, soovitusi ja piiranguid jagada. Etteheide põhineb viimaste uuringute järeldusele, mille kohaselt need, kel on sättumus tervislikult käituda, teevad seda hoolimata valitsuse manitsustest ning need, kes seda teha ei taha, ei allu ka ähvardustele – isegi kõrgemad maksud ei ole piisav „karistus”.

Üks tendents kipub aga kõikjal maailmas selgelt välja kujunema - edukamad (ja seega ka jõukamad) hoolivad oma tervisest enam kui „mahajääjad” (ja seega vaesemad). Kogenud ning mõjuka epidemioloogi Sir Michael Marmoti hinnangul peitub põhjus nn staatuse sündroomis – mida tugevamana tunneb inimene oma positsiooni ühiskonnas, seda enam leiab ta end väärt olevat tervena käituma ja nõnda kauem elama.

Kui eelneva järelduse üle vaieldakse arenenud maailmas järjest vähem (sest teadus on selles osas üsna järjekindel), siis lahenduste osas ollakse eri meelt (ja siin mängib ilmselt rolli ka maailmavaade). Loodetavasti jõutakse ka Eestis lähiajal kampaania vs riskikäitumise karistamise diskursusest aruteludeni, kas meile sobib enam (elik annab paremad tulemused) sotsiaalse staatuse ja tervisekäitumise „lahutamine” (peamiselt siis keskkonna muutmise kaudu tervist soosivamaks) või sotsiaalse ebavõrdsuse vähendamine (stiilis „elamisväärne elu kõigile”). Paraku tõdeb ka The Economist, et kampaaniate väljakuulutamine ning kähmlused selle üle, kes on ägedam ähvardaja võimaldab poliitikutel enam silma paista, kui keeruline ühiskonnaelu korraldamine, mis sest et viimasest enam tolku on.