Probleemid sotsiaalvaldkonna suurte kuludega, sealhulgas pensionidega on ilmselged.
Mitte et meil oleksid pensionid suured. Kaugel sellest, igasuguste rahvusvaheliste arvestuste järgi on meil pensionid väga tagasihoidlikud. Aga meil on pensionäre suhteliselt palju võrreldes meie hõivatutega - kokku ligi 380 tuhat pensioni saajat. Ligi 290 tuhat vanaduspensionäri, 70 tuhat töövõimetuspensionäri ja veel ca 20 tuhande jagu toitjakaotuspensionäre ja rahvapensionäre.
Riikliku pensionisüsteemi probleemid tulenevad kahe asjaolu kokkusattumisest.
Esiteks pensionide kiire tõus, mis oli tingitud pensionide erakorralistest
tõstmistest varasematel aastatel (2004-2007) ning pensionide kasvu
sidumisest 80% ulatuses sotsiaalmaksuga (alates 2007). Need tõusud oleks
toonud kaasa I samba defitsiidi ka majanduse normaalse arengu korral, kuid seda oli plaan katta muudest maksutuludest, mis nüüd on samuti ära kukkunud.
Praxise 2004. aasta pensioniraportis soovitasime sidumist sotsiaalmaksuga kuni 66% ulatuses, mis oleks praegust probleemi küll pisut leevendanud, ehkki ka see oleks tähendanud lühiajalist defitsiiti. Nii et ei saa öelda, et me oleksime valitsusest targemad olnud.
Teiseks raskuste põhjuseks on majanduslangus, milleks Eesti sotsiaalkindlustussüsteem ei olnud hästi valmis. Fikseeritud vahetuskursi
tingimustes peaks sotsiaalkindlustussüsteem samuti olema vaba nominaalsetest jäikustest, et majandus saaks kohaneda. See tähendab, et vajadusel peavad alanema lisaks hindadele ja palkadele ka toetused. Kuid Eesti toetuste süsteem ei olnud võimaliku majanduslangusega arvestanud. (Vt varasemat postitust nominaalsetest jäikustest)
Ja toetuste vähenemine võiks toimuda nii, et vaesuse vältimiseks majanduskriisi tingimustes, kõige madalama sissetulekuga inimesed kaotaksid toetustes vähem.
Kui pensionide alandamine osutub siiski möödapääsmatuks, siis võiks mitte vähendada proportsionaalselt kõiki pensione, vaid kaaluda kas pensionivalemi üksikute komponentide muutmist või pensionide maksustamise muutmist.
Näiteks võib kaaluda täiendava tulumaksuvabastuse ajutist alandamist (mis praegu on 3000 krooni kuus). Selle alandamise tulemusena väikese pensioni saajad kaotavad vähe või üldse mitte. Samuti ei oleks vaja siis muuta pensionikindlustussüsteemi vaid lihtsalt tulumaksu seadusest ühte numbrit.
Kui vähendada pensione, siis võiks vähendada pigem staažiosaku ja kindlustusosaku suurust ja mitte muuta baasosa. Samuti võiks mitta muuta rahvapensioni. Selle tulemusena madalama pensioni saajad taas kaotaksid oluliselt vähem, kui kõrgema pensioni saajad.
Ehkki need muutused võiksid aidata leevendada lühiajalist defitsiidiprobleemi, siis pikaajaliselt peab tagasi tulema pensionide indekseerimise valemi muutmise juurde või tegeliku pensioniea tõusu juurde. Ja viimase juurest jõuame omakorda eestlaste kehva tervise juurde, mis ei lase meil kaua tööturul olla ja pensioniiga tõsta. Polegi nagu häid lahendusi.
Kas praegune majanduse kohandumine on see kõige parem viis sotsiaalpoliitika tegemiseks? Kui me tahame saavutada (õieti peame saavutama) devalveerimise-sarnast situatsiooni ilma tulevaste rahapoliitiliste kuludeta, siis kas lisaeesmärgiks võetav heaolujaotuse parandamine (ja me räägime ju justnimelt parandamisest, mitte säilitamisest võrreldes nii devalveerimissistuatsiooniga kui vähemalt suhtelisest paranemisest võrreldes praegusega) ei tekita lisariske, on üldse ratsionaalne? Pensionite erinevustel on mõned head põhjendused ja ma pole päris veendunud, et praegune situatsioon neid põhjendusi vähemveenvaks muutnud on.
VastaKustutaHuvitav, et need, kes vaesusriski majanduskasvu ajal ikka suhtelisel skaalal vaatasid, nüüd languse tingimustes väga absoluutst skaalat tähele panevad.
BTW, ma ei tea, kui operatiivselt LEU andmeid saad - kuidas üldse on erinevatele tuludetsiilidele huvitavad hinnaindeksid praegu käitunud? Seda on muidugi kole keeruline hinnata praeguses situatsioonis, sest kui madalamate tuludetsiilide kulutused on suhteliselt seotud, siis kõrgemapalgalised võivad olla riskide kasvades ja ootuste muutustes oluliselt muutnud oma tarbimisharjumusi. Samas on olemasolevate laenude odavnemine neid kindlasti aidanud.
Üldiselt olen ma sellega nõus, et suuremapalgalised võiksid kanda siin suuremat koormat, aga teistel põhjustel - ma arvan, et mitmed turutegurid, mis mõjutanud just suuremapalgaliste palgakasvu on tänaseks taandunud ja riik peaks oma palgapoliitikas sellega arvestama. Sama, nagu mainisin, ei pruugi kehtida pensionite kohta.
Pensioniea kasvuks läheb pikas perspektiivis niikuinii, puhtmajanduslikult oleks optimaalne, kui see satuks ühte punkti järgmise kasvufaasi ja tööturule siseneva kohordi kiire vähenemisega. Samas selleks peaks samme astuma lähiajal. Mingi 50-60-aastaste tervisenäitajate dünaamiline analüüs kuluks praegu ära.