Uus töölepinguseadus on valitsuse põhjalikult tülli ajanud. Kostub arvamusi, et olukorras, kus kõigi töötajate palgad vähenevad, pole mingit õigustust ühe grupi eelistamiseks. Koondamise lihtsamaks muutmine aga elavdaks oluliselt majandust. Tasuks siiski meenutada, et Eesti on madalaimate töötushüvitistega (sh töötuskindlustus ja töötutoetus) riigiks Euroopas ning millal siis veel saab töötuskindlustussüsteem täita oma rolli majanduse automaatse stabilisaatori ja tarbimise silumise osas kui mitte kõrge töötuse tingimustes. Teisalt on muidugi tõsi ka see, et koondamisregulatsioon on meil võrreldes Euroopa riikide keskmisega veidi rangem ning paha ei teeks ka selle lihtsustamine. Missugused variante võiks veel kaaluda vähendamaks uue seaduse rakendamisega kaasnevaid kulusid ?
Tasuks ikkagi kaaluda töötuskindlustushüvitise mittemaksmist vabatahtliku töötuse korral ehk omal soovil või poolte kokkuleppel töösuhte lõpetanutele. Tõsi, et paljudel juhtudel ei ole tegelikult tegemist vabatahtliku töötusega, vaid tööandja poolt pealesunnitud käitumisega, kuid mingi osa on siiski vabatahtlik ning hüvitise maksmine sel juhul avab süsteemi nö moraaliriskile. Samuti võib arvata, et koondamise lihtsustamine ja odavamaks tegemine, muudab tulevikus ka tööandja käitumist ning tööandjad on valmis lõpetama töösuhte pigem koondamise läbi kui sundima töötajat omal soovil lahkuma. Vähemalt võiks mõelda selle sätte rakendamise edasilükkamisele.
Samuti võiks kaaluda nn karmimat ajatamist töötuskindlustushüvitise saamisel ehk näiteks kui inimene kaotab töö koondamise tõttu, siis saab ta kõigepealt oma kolme kuu koondamishüvitise ning järelejäänud aja eest saab siis töötuskindlustushüvitist. Antud näite korral siis saaks siis koondamishüvitist umbes 90 päeva eest, töötuskindlustushüvitist 70% ulatuses umbes 10 päeva ja edasi juba 50% ulatuses. Teisisõnu hüvitise saamise periood ei pikeneks koondamishüvitise suuruse võrra nagu praeguses eelnõus mõeldud. Koondamishüvitise ja töötuskindlustushüvitise maksmine samaaegselt tähendab, et esimestel töötuskuudel võib asendussissetulek olla praegu isegi kuni 150% eelnevast palgast ning see kindlasti ei soodusta kiiret töölenaasmist. Ka üks meie Andresega tehtud uuring Töötukassa andmetel viitas sellele, et töötusperiood oli pikem inimestel, kellel oli õigus saada nii koondamis- kui töötuskindlustushüvitist. Ettepaneku vastased on öelnud, et tegemist on kahe täiesti erineva hüvitisega, aga kas see ikka tegelikult on nii, eriti kui suurema osa kuludest katab nüüd ka koondamishüvitiste korral Töötukassa ?
Ja kolmandaks, midagi pole teha, aga madalate hüvitiste taga on osalt kindlasti ka madal maksemäär võrreldes muu Euroopa töötuskindlustussüsteemidega, kus see ulatub kohati isegi 6-8%-ni. Samuti on meie süsteemis suhteliselt unikaalne see, et töötaja töötuskindlustushüvitiste finantseerimisse tööandjad ei panusta. Mujal Euroopas panustavad tööandjad kas võrdselt või isegi suuremal määral ka töötajate töötuskindlustushüvitiste finantseerimisse. Samas tuleb muidugi süsteemide võrdluses olla ettevaatlik ning vaadata, mida täpselt siis sellest rahast finantseeritakse. Näiteks kollektiivse koondamise ning tööandja maksejõuetuse riskide katmiseks on enamasti eraldi fondid, Eesti süsteemi eripära on nende ühendamine töötuskindlustussüsteemiga. Nii et kui tahame heldemat süsteemi, siis võibki olla ainsaks valikuks maksemäära tõus.
Ja mitte ei saa mainimata jätta ka seda, et on kahju, et nii olulise seaduse valmimisse ei kaasatud mingis etapis teadlasi ning puudus korralik mõjude analüüs, mida seaduse rakendamine endaga kaasa tooks. Välja arvatud üksikud viited seaduseelnõu seletuskirjas mõningatele varem teostatud ning mõnel viisil seadusega seotud uuringutele. Julgeks arvata, et täna oleks siiski mõni mure vähem kui sotsiaalpartnerite kokkuleppe kõrval olnuks seaduseelnõu taga ka korralik analüüs. Aga eks ta nii ikka ole, et puuokstest või õlgedest maja saab kiiremini valmis, aga hunt puhub selle ka esimese hingetõmbega ümber...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar