Paar mõtet täienduseks Andrese postitusele kavandatava II samba muutuse osas.
Erakordsed ajad nõuavad erakordseid samme. Kui tavaoludes on säästmine pensionipäevadeks hädavajalik, siis üks võimalusi vahepealsete keeruliste aegade üleelamiseks on tõepoolest pensioniks säästmise peatamine või isegi nende säästude osaline kasutamine. Aga kui me igaüks koguksime pensioni kuhugi sukasäärde, siis küllap me läheksime nende säästude kallale kõige viimases järjekorras. Sama peaks kehtima ka riigi tasandil. Aga viimase osas pole sugugi selge, mida sellega täpselt saavutada tahetakse, ja kas ülejäänud meetmed selleks on kõik ära kasutatud.
Küllap on valitsuse põhieesmärk sellega sammuga kaasa aidata Maastrichti kriteeriumi täitmisele üldise eelarve tasakaalu osas ning seeläbi suurendada võimalusi euro kasutuselevõtmiseks lähitulevikus. See selgitaks näiteks selle ettepaneku ajalise raami (2 aastat). Aga - valitsus ei ole paraku seda selgelt välja öelnud. Ja mis siis saab kui ka see samm ei taga eurole üleminekut? Kas mäng tulevaste pensionitega väärib küünlaid?
Teisest küljest on selgusetu, kui oluline on seejuures valitsuse motivatsioon säilitada praegused pensionid. Kas võib see olla isegi peamine põhjus? Kui pensionireform omal ajal läbi viidi, siis arvas valitsus optimistlikult, et olemasolevatest I samba reservidest piisab, katmaks osa reformi üleminekukulusid (so 4%). Nüüd on aga selge, et tolle aja otsus ei olnud adekvaatne, eriti vahepealsete erakorraliste pensionitõusude valguses. Tagantjärgi on muidugi lihtne tark olla, kuid vähemalt ootaks valitsuselt ausat ülestunnistust varasema(te) möödalaskmis(t)e kohta ning asjaolule, et selle tulemusena ei suudeta pensione praegusel tasemel hoida. Eriti juhul, kui just see motiveerib II sambale hoogsat piduri peale tõmbamist.
Poliitikute hirm kaotada valijate hääli kumab läbi ka mõttest koos 4% ümbersuunamisega kaotada inimeste 2% omaosalus. Et hea küll, kui me ei maksa, ei pea vähemalt ka teie maksma. Eeldusel aga, et nimetatud 2% (mis enamike jaoks tähendab üsna väikest lisatulu absoluutnumbrites) ei päästa elanikkonda just näljasurmast, siis on see väga lühinägelik otsus, sest tulemuseks on loobumine investeerimisest tuleviku tarbeks kui finantsturud on madalseisus. Selle asemel lükkame säästmise edasi, et alustada taas rõõmsalt finantsinstrumentidesse raha paigutamist kui majandus on paremal järjel ning võimalik, et seetõttu ka turud märgatavalt kõrgematel tasemetel.
Kokkuvõttes, ootaks valitsuselt põhjalikumat kommentaari ja selgitust, miks sellist asja planeeritakse, ning kinnitust, et kõik muud alternatiivid on tõepoolest ärakasutatud või oluliselt kehvemad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar