Kahepalgeline pilt võrdsest juurdepääsust kõrgharidusele

Kui arengumaades võib sotsiaalset ja majanduslikku heaolu oluliselt suurendada põhi- ja keskhariduse kättesaadavuse ja kvaliteedi parandamisega, siis Eesti kuulub nende arenenud riikide hulka, kus märgatav edasiminek majanduses on võimalik vaid kõrghariduspoliitika efektiivse ning teadliku kujundamisega, s.h. riigi poolt tagatud võrdse ligipääsuga kõrgharidusele kõigi ühiskonna liikmete jaoks. Konkurentsivõimet säilitada püüdev riik ei saa lubada, et kõrghariduse omandamise võimalus sõltuvub potentsiaalsete tudengite sotsiaalmajanduslikust või demograafilisest taustast, elukohast, rahvusest jms.

Rahvusvahelistes võrdlustes analüüsitakse kõrgharidusele juurdepääsu näiteks läbi selliste indikaatorite nagu vastuvõetud ja lõpetanud üliõpilaste arv ja soolise võrdsuse indeks (OECD Thematic Review of Tertiary Education 2009 , Global Higher Education Rankings 2005 ). Võrdluses teiste riikidega on nimetatud indikaatorid Eesti kohta väga head. Vaatleme lähemalt näiteks 20-29-aastaste kõrgharidustasemel õppivate noorte protsenti rahvastiku koguarvust Education at Glance 2008: OECD Indicators põhjal. Eesti näitaja on 26,6%. See on pisut kõrgem kui OECD riikide keskmine (25%) ja oluliselt kõrgem võrreldes Ameerika Ühendriikide (23,1%), Itaalia (20,2%) või Slovakkiaga (17,3%). Alla jääme selle indikaatori poolest näiteks Soomele (42,9%), Islandile (37,2%) ning Poolale (31%). Samalaadseid indikaatoreid kombineerides võib jõuda järelduseni, et kõrgharidusele juurdepääsuga Eestis probleemi ei ole.

Olukord muutub keerulisemaks taskukohasuse indikaatoreid (õppimisega seotud kulud, omafinantseering jms) kõrvutama hakates. Vaatame ühte näidet Haridus- ja Teadusministeeriumi värskest statistilisest ülevaatest kõrghariduse õppekavadel õppijate kohta. Õppeaastal 2008/2009 õpib riigieelarvelistel (RE) kohtadel 46.1% üliõpilastest, mis on sarnane meie naaberriigile Leedule 45% , Lätis on sama indikaator 25%. Skandinaaviamaades, Poolas ning Iirimaal riigieelarveväliseid (REV) õppekohti ei eksisteeri, seega üliõpilased õppemaksu ei maksa. Tõsiasja, et kõrghariduse (kaudne) rahastamine omafinantseerimise kaudu on Eestis pigem reegel, kui erand, illustreerib statistika, et REV õppekohtadel õppivate üliõpilaste arv võrreldes RE kohtadel õppijate arvuga, on aastatete lõikes pidevalt kasvanud. Õppeaastast 1994/1995 õ.a. alates käesoleva aastani on REV üliõpilaste arv kasvanud umbes kaheksa korda. Samas räägib Eesti Kõrgharidusstrateegia aastateks 2006-2015 võrdsest juurdepääsust haridusele - teema aktuaalsust arvestades väga üldistel tasemel ja vähesel määral - järgmiselt: „Riigi ja avaliku sektori ülesanne on õiglase juurdepääsu tagamine, kus ainsaks valikukriteeriumiks võimekus ning valmisolek hariduse omandamiseks.” Hetkel ei ole riik ning avalik sektor strateegias märgitud ülesandega võimaldada võrdne ligipääs toime tulnud. See tõdemus kinnitab vajadust süsteemse andmekogumise, analüüsi ning koherentse strateegia järele kõrgharidusele võrdse ligipääsu valdkonnas.