PRAXIS Wall Street Journali esiküljeloos

1.8 miljonit Wall Street Journali tellijat (lisaks veebist vaatajad) said võimaluse reedel (20.10) lugeda: "Researchers at Tallinn think tank Praxis say the biggest statistical change is that more high-salaried women are having second and third children. "

Sellega viitab Eestis käinud ajakirjanik Marcus Walker oma artiklis 'In Estonia, paying women to have babies is paying off' Marre ja Andrese vanemahüvitise mõju analüüsile. Tolles analüüsis leiti nimelt, et peale vanemahüvitise kehtestamist tõusis teist või kolmandat last sünnitanud naiste seas kõrgepalgaliste osa, näidates võimalikku vanemahüvitise mõju sünnitamiskäitumisele.

WSJ artikli põhiosas (täisteksti saab lugeda nt siit) analüüsitakse erinevate riikide perepoliitikat ja sündimust, Eesti radikaalset muutust peretoetuste osas ning tuuakse mitmeid konkreetseid seiku Eesti naiste sündimuskäitumisest.

Et olulise osa artikli eeltööst nii Eesti tausta kohta kui ka kontaktide otsimisest tegi Marcuse jaoks ära PRAXISe rõõmsameelne kollektiiv, siis võime ilmselt ennast õnnitleda, et oleme suutnud vahendada pisikese Eesti kogemust sotsiaalpoliitika valdkonnas ka suurele maailmale.

USA haiglad muutuste tuules

Kõigepealt tänud Heateo blogile, kust leidsin kokkuvõtte viimasest konsultatsioonifirma McKinsey & CO kvartaliraportist ning registreerisin ka ennast selle lugejaks (tasuta).

Seejärel asusin tutvuma McKinsey konsultantide poolt genereeritud teadmistega ning mis seal salata - eelkõige huvitavad mind ju teemad tervishoiust. Viimane tervishoiuga seotud artikkel on avaldatud augustis 2006 ning kannab pealkirja "US hospitals for the 21st century".

Artikli autorid leiavad, et USA haiglad ei saa enam jätkata tööd eelmisel sajandil väljakujunenud tingimustes. Haiglasektor nautis 20. sajandil kiiret kasvu, mis algas juba 1930-40 aastatel ning kestis sajandi lõpuni. Seda perioodi iseloomustavad ühest küljest arstiteaduse, meditsiinitehnoloogia ja ravimitööstuse areng ning teisest küljest kiire majanduskasv. Helded haiglaomanikud ja sponsorid ei hoidnud kokku ei infrastruktuuri, tehnoloogia ega ka personali pealt. Haiglad "kuhjasid" endale kokku erialaarste ning olid valmis teenindama suvalist patsienti suvalise terviseprobleemiga (minu poolt veidi liialdatult öeldud, aga siiski ehk iseloomulik sellele süsteemile). Lisaks hakkasid haiglad 1990-ndatel siduma enda külge ka perearste, sest üha suurenevas konkurentsis hakkas tekkima patsientide puudus ning kes muu kui perearst on see, kelle kaudu paljud patsiendid eriarsti juurde jõuavad. Ühesõnaga, 20. sajandil nautis USA haiglaturg piiramatut kasvu ja saavutas ressursirohkuse tingimustes kõige tehnologiseerituma haiglasüsteemi staatuse maailmas ( ja eks see on seda senini).

Aga nüüd räägitakse muutuste vajadusest, sest nii nagu Euroopas nii ka Ameerikas on patsiendid muutunud üha teadlikumaks ja üha rohkem esitatakse küsimusi, kui palju ja miks nii palju üks või teine tervishoiuteenus maksab. Ameerika patsient tahab ka teenuse hinda teada enne teenuse osutamist, sest endiselt tuleb suurem osa hinnast tema enda taskust ning üha rohkem arvestab patsient kvaliteedi ja hinna suhet ka tervishoiuteenuse puhul. Aga ei muretse ainult patsiendid - ka haiglatöösturid ise on murelikud, sest haiglasektor koos muude tervishoiuastustega on kõige väiksema kasumlikkusega kogu tervishoiusektoris (üllatus, üllatus - kõige rohkem teenib kasumit ikka ravimitööstuses). Seega, USA haiglate ees seisavad eesmärgid, mis paljudele neist võivadki osutuda ülejõukäivaks - rohkem läbipaistvust, rohkem kvaliteeti, rohkem kulu-efektiivsust ja nii edasi. Võib öelda, et 20. sajandil juhtis haiglasektori arengut USAs pakkumine, kuid uuel sajandil hakkab suunama nõudlus. Haiglad peavad muutma ennast patsientidele atraktiivsemaks ja vastuvõetavamaks mitte enam "seinast-seina" teenuste pakkumisega, vaid valikuga teenustest, milles suudetakse pakkuda parimat hinna ja kvaliteedi suhet turul. Ja võibolla see avaldub kunagi ka ameeriklaste paremas tervises...

Ja kunagi peaks kirjutama ka Eesti haiglate ees seisvatest muutustest...

Emade palgad

Euroopa kohus otsustas teisipäeval, et lapsehoolduspuhkuselt naasvale emale on legaalne maksta vähem palka kui samalaadset tööd tegevatele meestöötajatele, kui emade tööstaaž on lapsepuhkuse aja võrra lühem. Töötaja võib selle vaidlustada ainult juhul, kui on tõsiseid põhjusi vaidlustada tööstaaži kasutamist palgapoliitika alusena, ja sel juhul peab tööandja seda põhjendama.

See paistab olevat huvitav ja üpris oluline areng. Sisuliselt jätab see meeste ja naiste võrdsete palkade eest võitlejatele ainult võimaluse nõuda, et lapsehoolduspuhkusele jääks sama palju mehi kui naisi, et palgakaotus jaguneks võrdselt. Praegu on enamikes Euroopa riikides isadel lapsepuhkusele jäämise õigus olemas, kuid seda kasutatakse väga vähe-- eks näis, kas surve isade kojujäämiseks nüüd suureneb.

UPDATE:
Soome isad saavad soodsama võimaluse titega koju jääda, Postimees 06.10.2006.

Persoonid ja probleemid

Mind teeb ikka nõutuks see Eesti meedia lühinägelikkus poliitikaprotsesside kajastamisel. No miks on vaja igasugune teema esmajärjekorras seostada ministri isiku või muidu persooniga? Viimane tore näide on "Reiljani seadus" Äripäevas, mis riigisektori turismialast tegevust soodustades erasektorile kõlvatut konkurentsi pakub. Isegi kui point on õige tekitab see kõige tõenäolisemalt Reiljani pooldajates pahameelt, et teda jälle kiusatakse ning tema vastastes "paras talle" meeleolu. Kusjuures kumbki pool ei vaevu eriti süvenema, kas nende arvamusel mingit alust ka on. Tunnistan, et valdkonna mitteasjatundjana ning poliitilise skeptikuna (kes igasse "poliitiliselt laetud" artiklisse a priori umbusuga suhtub) ei viitsi ka sellise pealkirja alt tõsist arutlust otsima hakata.

Seega siis, olemata meedia ja ka politoloogia asjatundja (siinkohal on targemate kommentaarid oodatud), tundub mulle, et tänaseks on Eesti meedia langenud iseenda (aga võibolla ka mõningate jõuliste poliit-persoonide poolt - vt Nestori viimase arvamusartikli eelviimast lõiku) loodud lõksu, kus sõnum ja sisu on kaotanud tähtsuse, sest sõnumi kandja (või päritolu) kaal on muutunud sedavõrd määratuks.

Küsimus meile - kas ja kuidas ajada ning soodustada sellises persoonikeskses poliitõhustikus tõenduspõhist poliitikat? Või tuleks ka meil asuda teaduslike meetoditega uurima ning võrdlevalt analüüsima poliitikute sugupuud ja näokolju kuju? Ehk peaks sel teemal ka meedia-inimestega suhtlema?

Blogid tipp-poliitikas(se)

Blogid on nüüdseks muutunud piisavalt populaarseks meediumiks, mistõttu ka poliitikud üritavad nende abil oma populaarsust tõsta ning valijate hulka suurendada. Hiljuti lisandus sellesse ritta Briti konservatiivide liider David Cameron, kellega Tony Blairi arvataval järglasel Gordon Brownil tuleb peaministrikoha pärast vaeva näha. Tooride uus salarelv nagu seda nimetas laupäevane Guardian kannab tabavat nime Webcameron, sisaldades vihjet seal leiduvatele videokommentaaridele.

Ühest küljest tähelepanuväärne, et blogid on niivõrd kaugele juba poliitikas jõudnud - pole välistatud, et Gordoni asemel hoopis David tõuseb üks päev maailma teiseks meheks. Seda perspektiivi silmas pidades tasub ehk eestlastelgi teda pisut lähemalt teada. Teisest küljest jääme aga huviga ootama, millal Eesti erakondade liidrid selle sammu ette võtavad. Lihtpoliitikute hulgas on meil esimesed pääsukesed olemas.