Sahinad WHO koridoridest on minu kõrvu jõudnud, et ametlikult ja otse noomitakse Eestit liiga väikeste tervishoiukulutuste pärast. Sest et mingid rehkendused näitavad, kuidas Eesti rahvas oluliselt paremat elu elaks, kui tervise heaks suurem raha hulks investeerida. WHO ministrite konverentsi ajal olevat seda kogunisti "minister Maripuule" otse öeldud. Eks näis, mis sest saab.
Tegelikult usuna ka mina ise, et väga kaua "odavaim" tervishoiusüsteem ühes keskmisest jõukamas riigis ei kesta (Ausalt öelda, on arvamuse taga PRAXISe 2005.a kirjutatud aruanne selle kohta, kuidas olemasolev süsteem ei ole jätkusuutlik ning 2006.a koos WHO-ga koostatud analüüs tervise võimalikust mõjust riigi majandusele - mõlema töö taga seisab meie Andres Võrk).
Seega, kui valitsus midagi ette ei võta, siis teevad seda inimesed ise. Tervishoiu puhul tuleb tavaliselt varsti ka erakindlustus appi. Samas, täna lõppenud Health Policy Monitor'i iga-aastasel konverentsil jõudsime 20 kolleegiga 4-lt kontinendilt taas tõdemuseni, et erakindlustusel on ohtralt maailmavaatelisi õigustusi, kuid majanduslikus mõttes on hästi juhitud sotsiaalsüsteemid kõige efektiivsemad (seda isegi USA-s!).
Aga majandusteadlased tunnistavad täna sedagi, et kõik inimesed ei ole "ratsionaalsed kasu maksimeerijad", nii et ilmselt saab otsustavaks poliitiline valik. Peaasi, et otsustajad ja valijad ikka teaksid, et valikuvõimalus on olemas.