Hapude kodulaenude abipaketist

Sotsiaaldemokraadid on välja käinud seaduseelnõu, millega nad tahavad asjaõigusseadust ja pankrotiseadust muuta. Seadusemuudatusest tähtsama võib välja tuua selliselt – kui isik ei suuda kinnisvaralaenu teenindada ja tema laenu eest ostetud eluase võõrandatakse sundenampakkumisel, siis eelnõu kohaselt lõpeb nõue laenuvõtja suhtes isegi juhul, kui kinnisvara enampakkumisel saadud hind ei kata kinnisvara soetamiseks võetud laenu.

Ehk teisisõnu, kui kodu väärtus kinnisvaraturul on langenud nii palju, et maja tagastamisest ei piisa laenuvõla kustutamiseks, siis see seadusemuudatus aitab. Lisaks on võlgnikku plaanis aidata võla kustutamise aja lühendamisega ja selle sissetuleku osa vähendamisega, millele pangal õigus on. Eelnõu kohaselt hakkaks kinnisvaralaenu võtja vastutuse piirang kehtima nõuete (lepingute) suhtes, mis tekivad pärast käesoleva eelnõu jõustumist.

Sisuliselt on tegemist laenuriski nihkumisega laenuvõtjalt laenuandjale ehk pangale. Kuna panga risk laenu andmisel suureneb, on oodatav pangapoolne reaktsioon kas laenuintresside tõstmine või laenuandmise selektsiooni karmistamine. Võimalik on, et pank teeb mõlemat. Seega, kodulaenu saamine läheb kallimaks/raskemaks. Kuid kas võib eeldada, et kodulaenude võtmine väheneb?

Kui vaadata asja laenuvõtja seisukohalt, siis tänu suuremale võimalusele võlgadest vabaneda, suureneb tõenäosus, et inimene julgeb kodulaenu võtta. Eesti võrdlemisi noor kapitalistlik ühiskond on üsna kergesti buumidega kaasa minev. Ja uusi eluruume on kindlasti vaja ka tulevikus. Seega tuleks vastata küsimusele, kas see seaduseelnõu täidab oma eesmärki (aidata võlglasi) hästi?

Selles seadusemuudatuses võib näha analoogiat USA kinnisvaramulli lõhkemise tagamaadega. Seal oli samuti laenuvõtjal väike risk – majavõtmetega sai igal hetkel panka jalutada. Põhimõtteline hoiatus siin võikski olla, et tõsiselt peab kaaluma poliitikaid, mis viivad näiliselt ohtlikusse suunda.

Panen õhku sellise mõtte - selleks, et see, mida selle seadusemuudatusega tahetakse saavutada, oleks veidike objektiivsem osaliste suhtes, tuleks seadusemuudatus sõnastada selliselt, et see laseks ikka laenuvõtjal valida, kas ta võtab enda kanda laenuriski (vastutab täies laenumahus) või maksab kõrgemat hinda (vastutab turuhinna ulatuses).

Obama esimene võit tervishoiureformi teel

Obama suurim sisepoliitiline väljakutse on tervishoiureform, mille põhisisu on 15% kindlustamata inimestele tervishoiuteenustele ligipääsu võimaldamine. Paralleelne mure ohjata mõttetult suuri tervishoiukulutusi (16% SKPst Eesti 5% kõrval) jäi esiotsa plaanidest välja - lihtsalt korraga mitut ideed maha müüa käib isegi imemees Obamale üle jõu. (Tõsi, kui kulusid ei ohjata, siis 46 miljonile inimesele Ameerika tänase hinnakirja alusel tervishoiuteenuseid pakkuda käib USAle kindlasti üle jõu)
Aga väikest viisi imega on tegemist isegi praeguse esindajatekoja hääletustulemusega (220 poolt ja 215 vastu), kusjuures viimase hetke kaalukeeleks sai riiklike vahendite piiramine abordi rahastamiseks. Meenutuseks, et nii Clinton kui ka Bush juunior murdsid oma hambad tervishoiureformiga oma esimese ametiaja algul, kuigi tänase olukorra jaburuse ning rahalises mõttes üle jõu käiva olemusega on kõik (isegi Obama õigusaktile vastu hääletanud vabriiklased) nõus.
Teema on sedavõrd oluline, et mitmed välisvaatlejad seovad tervishoiureformi seaduse õnnestumise Obama võimalusega saada kodmaal tuge olulistele välispoliitilistele algatustele. Seega tasub hoida pöialt, et järgnevad sammud (mis on vähemalt sama keerulised, kui praegune esindajatekoja hääletus) ja edukalt selja taha saavad. Siis võiks küll öelda, et Obama on rahupreemia vähemalt poolenisti välja teeninud.
Remargi korras märgin , et heameel on rahvusvinghäälingu ja Postimehe kiire reageeringu üle (isegi, kui Aramise surm, Bentley ärandamine ja Arctic Sea enne seda olulisematena ära märkimist leidsid) nii olulise teema kiirel üles korjamisel. Nii CNN kui ka BBC jaoks oli tegemist 8.11 peauudisega. Minu lemmikleht Eestis, EPL seekord ilmselt "magas" nädalavahetusel.
Esindajatekoja seaduseelnõu teksti ennast saab lugeda SIIT.

Maamaks ja selle vabastus kodudele

Selle aasta kohalike valimiste üheks vaidlusteemaks, vähemalt pealinnas, saab olema maamaks ning selle roll kohalike omavalitsuse tuludes. Riigikogusse esitati maamaksuseaduse muutmise eelnõu, mis annab kohalikele omavalitsustele suurema paindlikkuse maamaksu määramisel, sealhulgas võimaluse koduomanikud teatud ulatuses vabastada maamaksust.

Eelnõu seletuskiri ning seal sisalduv mõjude analüüs on väga napp nagu tavapäraselt Eesti seadustel. Oleks võinud vähemalt üritada välja tuua võimalikke mõjusid majapidamistele, maksukoormuse progressiivsuse muutusele, kohalike omavalitsuste eelarvele ja võimalikule konkurentsile omavalitsustevahelises maksupoliitikas.

Meeldetuletuseks, et Praxise maksu-uuring (pdf), mis kasutas küll 2000-2007. aasta nappe andmeid leibkonna eelarve uuringust, viitas sellele, et maamaks oli pigem regressiivne (st vaesemad leibkonnad maksid seda suhteliselt rohkem), samas on viimastel aastatel regressiivsus vähenenud. Kui omavalitsused hakkavad rakendama kodude maksuvabastust, siis pakun, et sellest võidavad suhteliselt enam (jõukamad) majaomanikud ning pigem peaks see suurendama maamaksu regressiivsust.

2008. aasta maamaksu määrades näeme tegelikult päris suurt varieeruvust omavalitsuste vahel. Maksumäära suurus ei näi sõltuvat omavalitsuse rikkusest üldiselt (omatulu inimese kohta), kuid siiski kõrgema maksumääraga omavalitsustes on ka maamaksu roll omatuludes kõrgem, ulatudes kuni kolmandikuni omatuludest.
(Joonistel on toodud mitteparameetriline regressioonijoon).




Põnevusega jään ootama, et kui seadus vastu võetakse, siis kui paljudes valimiskampaaniates ning milliste ratsionaalsete argumentidega maamaksuvabastust lubama hakatakse.

Koondamishüvitiste reform - kas tööandja või töötaja võit?

Uue töölepinguseadusega kaasnevad koondamishüvitised tekitavad jätkuvalt emotsioone. Tänases Päevalehes toodud küsitluse tulemused, et inimesed tahaksid säilitada endile kõrgeid koondamishüvitisi, ei tekita muidugi mingeid üllatusi.

Küll tahaks aga tähelepanu juhtida artikli kommentaarides toodud kahele aspektile (ka mujal on neid mõtteid välja öeldud:
1) Ametiühingute üks juhte ütleb, et "Selles, kust see raha tuleb, ei ole meile vahet, näiteks kas tööandjad maksavad seda üheskoos töötukassast või konkreetne tööandja maksab otse... Ametiühingute seisukoht on, et töötukassast peaks see tulema tööandjate makstavast summast."
2) Tööandjad on avatud selles osas, kui suur peaks olema tööandjate töötukassasse makstav määr.

Seega jääb osapoolte arvamusest mulje, et üks võimalik kompromisslahendus võib olla selles, et koondamishüvitised jäävad alles (või vähenevad natuke ja tõuseb natuke töötuskindlustushüvitis), kuid selle võrra suurendatakse tööandjate poolt makstavat töötuskindlustusmakse määra suurust. Seejärel toimub koondamishüvitiste maksmine töötukassa poolt või jaotatuna tööandja ning töötukassa poolt. Analoogselt praegu kollektiivsete koondamiste puhul makstavate hüvitistega, millest poole katab töötukassa.
Seega lihtsalt laieneks kindlustuskate tööandja jaoks kõikidele koondamishüvitistele.

Paradoks on minu arust selles, et töötajad tervikuna võiksid tegelikult sellest skeemist kaotada võrreldes praegusega.

Võttes eelduseks, et tegelikult brutopalgalt makstavad maksud (sotsiaalmaks ja tööandja töötuskindlustusmakse) on ikkagi töötaja poolt kantud koormus. Lühiajaliselt on küll brutopalk lepinguga fikseeritud, kuid pikaajaliselt kohanduks brutopalk selliselt, et tööjõukulud kokku vastaksid inimese poolt loodud lisandväärtusele.

Kui tööandjapoolne töötuskindlustusmakse nüüd suureneb, nt praeguselt 0.3 protsendilt 1% protsendile palgafondilt, et katta majanduses tervikuna koondamishüvitise maksmise kulud, siis pikemas perspektiivis kohaneks töötajate brutopalk (või väheneks lühiajaliselt brutopalga kasvutempo). Arvestame, et meil on ametiühingud ikkagi piisavalt nõrgad palgaläbirääkimiste protsessis.

Kui töötuskindlustusmakse suurenemine on kohustuslik ja tööandja oskab seda kuludesse arvestada, siis ettevõtte enda poolt makstavate koondamishüvitiste puhul on aga minu nägemust mööda enam ettenägematu sündmusega ka tööandja jaoks ja seetõttu kui tõesti koondamine esineb, siis tööandja peab maksma need hüvitised kinni omaniku tuludest (kasumist).

Kokkuvõttes soovitaksin omalt poolt ametiühingutel natuke rohkem analüüsida, mida toob kaasa töötuskindlustusmakse tööandjate poolse osa suurenemine. Ja kas see ikka suurendab töötajate heaolu või pigem vähendab seda.

P.S. Kui mõni kriitilise meelega töö-ökonomist juhtub seda lugema, võiks pakkuda mõne viite, kas ülaltoodud mõttekäigu vettpidavust saaks formaalselt kontrollida või lihtsasti ümber lükata mõne otsimis-sobitamismudeli abil, nt kus on sees määramatus lõpptoodangu nõudluse ja seega tööjõu vajaduse järgi ja tööandjad üksnes osaliselt arvestavad seda määramatust, kuid kohustuslik riiklik kindlustus võtab selle määramatuse arvesse kindlustusmakse suuruses.

Toidukaupade käibemaksu alandamisest

Jälle võimalus kaasa aidata teadmistepõhise poliitika tegemiseks. Riigikogus arutati 30. jaanuaril Keskerakonna plaani alandada toidukaupade käibemaksumäära 18 protsendilt 5 protsendi peale, peamise eesmärgiga toetada vähemkindlustatud inimesi. Neile majandushuvilistele, kes ka huumorist lugu peavad, pakub stenogramm taas mõnusat lugemist.

Kurb oli taas tõdeda, et seaduseelnõu seletuskirjas ei olnud mitte ühtegi mõju välja toodud. Ainuke numbriline argument, millega eelnõu esitaja suutis välja tulla, oli madalam toiduainete käibemaks teistes riikides. Ettekandes väitis Marika Tuus üldsõnaliselt, et käibemaksu alandamisest võidavad nii tarbijad, tootjad ja põllumehed. Selle kohta, kas toiduainete hinnad tarbija jaoks üldse langevad käibemaksu alandamise tulemusena, oskas Marika Tuus vaid kosta, et meil on olemas "teised seadused ja teised asutused, kes sellega võiksid tegelda". Kas see viitab hindade kontrollile nagu mõnes naaberriigis?

Kiidusõnad minu poolt ratsionaalselt mõtlevale Jürgen Ligile, kes küsib väga asjalikke küsimusi seaduseelnõu esitaja käest: "keda sellise muudatusega toetatakse? Millised on mõjud eri tulude detsiilidele? Millised on eelnõu autori arvutused?" ja nendib, et "See ei ole sotsiaalmeede, nagu siin oleks võinud ettekandest aru saada."

Aitamaks Keskerakonnal järgmine kord paremini oma ettepanekut põhjendada vähemalt mõjude jaotusküsimuse seisukohast, toon alljärgnevalt ära ühe joonise, kasutades 2006. aasta leibkonna eelarve uuringut ja mikrosimulatsioonimudelit ALAN.



Eeldame hetkeks, et tõesti tarbija jaoks langevad hinnad täpselt käibemaksu alanemise võrra. Kuna toidukulude osakaal sissetulekust on vaesemates leibkondades tõepoolest oluliselt kõrgem, siis võrreldes oma senise sissetulekuga võidavadki madalamas detsiilis asuvad leibkonnad suhteliselt enam. Kõige vaesem detsiil võiks võita siis suurusjärgus 4.5%. Samas kõige kõrgema sissetulekuga detsiil võidaks oma sissetulekuga võrreldes üksnes 1.2%. See on toiduainete käibemaksu alandamise positiivse aspekt.

Negatiivne aspekt aga seisneb selles, et ehkki võrreldes enda sissetulekuga võidavad vaesed enam, siis absoluutsest koguvõidust saavad rikkad tunduvalt suurema osa, sest nende kulutused toidukaupadele on lihtsalt mitu korda suuremad. Näiteks kui I detsiilile langeks 6.5% võidust, siis X detsiilile pea kaks korda rohkem - 13.5%. Seega absoluutselt läheb suurem osa rahast rikkamatele ehk seega meede on tõesti väga kallis meede vaesuse vähendamiseks, võrreldes näiteks toimetulekutoetuse või rahvapensioni tõstmisega. Seega me võime toiduainete käibemaksu alandada küll, kuid ei saa tuua põhjenduseks, et see on kulu-efektiivne meede vaesuse vähendamiseks. (Kirjutasin sellest pea aasta tagasi ka Postimehes.)

Ja veel päris ammu aega tagasi (2000. aastal) sai üht-teist analüüsitud ka selle kohta palju Eesti põllumehed võiks kasu saada käibemaksu alandamisest. Mõni aasta hiljem reprodutseeris seda analüüsi uuemate andmetega Konjuktuuriinstituut.

P.S. Tänuvõlg Jürgen Ligi ees on nüüd loodetavasti ka täidetud, kes oma blogi sissekandes 16/01/08 viitas meie Reelikale väga sümpaatselt kui "üks ilusam ja sotsiaalselt närvilisem".

Riiklik pension ja tulumaks

Sellel nädalal arutati riigikogus Keskerakonna ettepanekut siduda pensionide tulumaksuvaba suurus (praegu 3000 krooni) taas kolmekordse üldise maksuvaba miinimumiga nagu see 2003. aastal veel oli (3*1000 siis). Et samaaegselt aga ei pakutud lahendust, mida teha sel juhul tulevikus kohustusliku kogumispensioni maksustamisega, lükati see ettepanek tagasi.

Minule kui mõjude analüütikule :) oli natuke üllatuslik, et seaduseelnõu seletuskirjast ei leidnud ma sõnagi pensionide jaotuse ega pensionäride töötamise kohta. Ometi mõjutavad mõlemad oluliselt seda, kui suur osa pensionäre reaalselt peab tulumaksu maksma. Pakungi alljärgnevalt paar joonist probleemi illustreerimiseks. (Joonistele klikkides peaks neid suuremalt nägema.)

Pensioniregistri mikroandmeid aluseks võttes selgub, et 2003. aastal ei maksnud praktiliselt ükski vanaduspensionär tulumaksu ja seda ka ilma üldise tulumaksuvabastuseta (1000 krooni), sest enamus pensione jäi alla 3000 krooni.



2007. aasta lõpuks aga saab 94% vanaduspensionäridest suuremat pensioni kui pensionide tulumaksuvabastus 3000 krooni. Kui kõik vanaduspensionärid saaks lisaks kasutada üldist maksuvaba tulu (2000 krooni 2007. aastal, ehk kokku siis 5000 krooni), oleks tulumaksu maksjate osakaal küll ainult ca 2%. Kuid et ligi veerand vanaduspensionäridest ka töötab (2006. aasta andmete kohaselt ca 26%), siis kulub nende üldine tulumaksuvabastus (2000 krooni) ära töötasule. Seega võikski arvata, et ligi veerand vanaduspensionäre maksabki pensionidelt tulumaksu ja seoses pensionide kasvuga 2008. aasta aprillist võiks see osakaal veelgi kasvada.



Tehnilised märkused. Rahvapensioni, toitjakaotuspensioni ja töövõimetuspensioni saajad on enamasti väga väikse pensioniga ja enamasti ei tööta, mistõttu neid ülaltoodud joonistel ei ole. Ja väike arv väljateenitud aastate pensionäre ning ka eripensionid on ülaltoodud analüüsist väljas.

Ning arvestada tuleb, et 2007. aasta pensionide jaotus on simuleeritud 2003. aasta pensionäride andmete põhjal vahepealsete pensionide tõusudega korrigeerides. Tegelik 2007. aasta jaotus erineb siis vahepealsetel aastatel täiendavalt pensionile siirdunud inimeste ja ära surnud inimeste võrra, kuid ei usu, et see järeldusi oluliselt mõjutaks.

Muljeid töölepinguseaduse eelnõu arutelust Foorumis

"Rebjata, davaite žit družno" ütles kunagi kass Leopold vene multifilmis, kui teda kiusanud hiired lõpuks ise endale olid häda kaela tõmmanud.

Umbes samas laadis lõpetas eile sotsiaalminister ETV Foorumi saate, kus peaaegu tund aega kestnud tulise diskussiooni ja vastastikuste süüdistuste järel, tegi pr Maripuu ettepaneku hakata sõpradeks ja alustada üheskoos ühe tõeliselt hea töölepinguseaduse tegemist.

Töölepinguseaduse eelnõu üle oli saates diskuteerimas kogu tööpoliitika raskekahurvägi: Maret Maripuu, Eiki Nestor, Harri Taliga, Tarmo Kriis. Tööpoliitika huvilistel, kes ei sattunud saadet kuulama, soovitan seda kindlasti teha, kui see nädala pärast internetti loodetavasti üles pannakse.

Ülevaate diskussiooni mahlakamast osast tegi Postimees online vahetult peale saadet, kuid paar mõtet lisaks enda poolt.

Peale tulist seaduseelnõu kordamööda ettelugemist Maripuu ja Taliga poolt (milles minu arust jäi kaotajaks Taliga), mööniski ametiühingute esindaja, et antud seaduseelnõu on liiga keeruline. Selles valguses ei ärata minus usaldust ametiühingute endi üleskutse inimestel ametiühingusse astuda, kuna "EAKLil on kogemused ja juristid". Jäi vähemalt mulje, et eelnõu paragrahvidest nende endi juristid küll lõpuni läbi närida ei olnud suutnud.

Koalitsioonipartner Nestorist jäi kõlama, et temapoolse heakskiidu saab TLS üksnes siis kui tööandjad ja töövõtjad omavahel suudavad kokku leppida. Samas tööandjad ja töövõtjad olidki vist ainult ühel korral saates sama meelt, kui rääkisid, et küll oli hea, et kunagi sai ikkagi koos vähemalt töötuskindlustus (ehk Töötukassa) ära tehtud.

Lõpuosas tõi tööandjate esindaja Tarmo Kriis taas esile idee, et peaks looma ühe suure ja tugeva tööturuinstitutsiooni, mis tegeleks nii aktiivse kui passiivse tööpoliitika. Ilmselt vihjates Töötukassa ja Tööturuameti ühendamise ideele, mis on juba mõnda aega üleval olnud. Ja samas jäi kõlama positiivselt, et tööandjad on nõus ka läbi rääkima, kuidas nemad saavad rohkem panustada töötute sotsiaalse kaitse süsteemi.

Viimaks, kiidusõnad Reelikale Postimehes ilmunud artikli eest "ühe jalaga paindlikkusest". Ka telesaates leidis see kenasti märkimist.

Koondamishüvitised ja töötus

Kas üks poliitikauuring võib olla viimaseks piisaks, mis suudab murda sillakese, mis on seni vapralt ühendanud kärestikulist lõhet valitsuskoalitsioonis erinevate maailmavaadetega parteide vahel? Vastuse saame peagi, kui uue töölepinguseaduse eelnõu valitsusse jõuab.

Üks enam vastuolusid tekitanud säte eelnõus on koondamishüvitiste radikaalne vähendamine ühe kuu peale. Seletuskirjas viidatakse sealjuures tõendusmaterjalina PRAXISe poliitikauuringule kollektiivsete koondamiste kohta. Tolles analüüsis tuli tõesti välja muuhulgas, et kõrgemad koondamishüvitised on seotud järgneva töötuse pikema kestusega. Seda ka siis kui statistiliste mudelite abil arvestada muude tegurite mõju (vanus, sugu, staaž ettevõttes, eelnev palk, piirkond, koondamislaine suurus).

Analüüs viitab näiteks, et kui inimeste koondamishüvitis on kokku alla 10 tuhande krooni, on neil tõenäosus saada üks kuu peale kollektiivset koondamist töötuskindlustushüvitis 36%. Kui aga koondamishüvitis on üle 25 tuhande krooni, tõuseb tõenäosus 60%ni. Sama muster kehtib ka järgnevatel kuudel kuni töötuskindlustushüvitise lõppemiseni.



Päevadesse ümber arvutades võib lihtsustatult ka öelda, et 1000 krooni võrra suurem koondamishüvitis toob kaasa ühe päeva võrra pikema töötuskindlustushüvitise saamise. 2006. aastal said kollektiivselt koondatud keskmiselt 3 kuud hüvitist. Kui uute reeglite järgi võiks saada koondamishüvitist üksnes üks kuu, siis väheneks keskmiselt hüvitise suurus inimeste jaoks 2/3 võrra ehk suurusjärgus 10 tuhat krooni ja selle võimalik mõju võiks olla 10 päeva kiiremini tööle minek.

Samas tuleb aus olla ja nentida, et ülaltoodud analüüs kehtis 2006. aastal suure tööjõunõudluse situatsioonis ja üksnes kollektiivsete koondamiste osas. Majanduslanguse perioodis ja ka üksikute koondamiste korral võivad seosed olla nõrgemad.

Kui vaid seda IKSi ees ei oleks...

Mis ühendab inimese seksuaalseid eelistusi ja kuulumist ametiühingusse? Mõlemad on delikaatsed isikuandmed ka uue isikuandmete kaitse seaduse (IKS) eelnõu järgi, mis Riigikokku suunati.

Uue IKSi §16 peaks tooma mõningast selgust uurijatele ja teadlastele, tuues välja selgelt juhud, millal ja mis tingimustel isikuandmeid võib kasutada.

1) Kõik on lihtne, kui küsitleme inimestelt andmeid ise koos nõusolekuga. Kui andmed sisaldavad siiski delikaatseid andmeid (meile on olulised ilmselt rahvus, aü-lisus, tervis), tuleb registreerida töötlemine AKIs (koos sellega kaasnevate andmete säilitamise tehniliste nõuetega).

2) Kui saame isikustamata andmeid nt pensioniregistrist või Töötukassast või ESA küsitlusuuringust, siis ei pea AKIt teavitama. Asja konks on siiski selles, et endiselt on sees nn 90 aastase Hiiumaa mehe probleem - st isikuandmed on ka need, mis teevad inimese kaudselt tuvastatavaks. Seega võivad näiliselt umbisikulised andmed, kus on kirjas inimese vanus üheaastase täpsusega koos mõne muu tausttunnus (sugu, maakond) luua ikka meile olukorra, kus tegu on isikuandmetega. Kas see olukord esineb või mitte, selle üle otsustab AKI. Nt LEU ja ETUga on meil läinud seni napilt õnneks ja oleme saanud AKIlt nõusolekule kalduva seisukoha. Registriandmed ootavad testimist ...
Ilmselt hakkame saama osasid andmeid enam agregeeritumalt.

3) Viimaks kõige intrigeerivam: isikuandmeid võib töödelda inimese nõusolekuta, kui uuringu läbiviimiseks esineb "ülekaalukas avalik huvi". Ja loomulikult otsustab selle üle üldjuhul AKI :) ehkki talle on antud ka soovitus konsulteerida eetikakomisjonide ja valdkonna spetsialistidega.

Ilmselt just AKIle väga suurte õiguste andmine teadusuuringute lubamisel või keelamisel on tekitanud teadlaste seas pahameele. Ja AKI rolli õigustamiseks on IKSi seletuskirjas kõvasti ruumi kasutatud.
Meie senisest kogemusest lähtuvalt võib siis öelda, et kuulduste järgi näiteks aktiivse tööpoliitika mingi meetme piloteerimine ei oma ülekaalukat avalikku huvi (hoolimata ministri heakskiidust) ja peaksime küsima kõigi inimeste nõusolekut, et inimeste registriandmeid kasutada.

Üks võimalus on, et kui plaanime juba ette mingit uuringut isikuandmetega (loomulikult eeldusel, et meil või partneritel on nende töötlemiseks vajalikud tehnilised tingimused olemas), siis peab sellega kaasnema korralik meediakära, mis näitaks, et just ilma selle kontreetse uuringuta hääbub Eesti rahvas, suureneb majanduslik mahajäämus lätlastest ning hukkub Eesti viimane rabapistrik. Vahest siis saame mõjutada AKIt, et tegu on suure avaliku huviga.

Viimase nüansina tasuks mainida §16 lõige (4), mis sisuliselt ütleb, et kord juba kogutud andmeid võib küll säilitada ka hilisemateks uuringuteks, kuid ainult umbisikulisel moel. Seega ei saa me teha enda poolt läbi viidud küsitlusandmete põhjal hiljem täiendavat järeluuringut, kui me ei ole seda kohe algselt kirja pannud. Seega tasub kohe kaaluda andmete kogumisel sõnastada nende kasutamine võimalikult pika perspektiiviga.

Ehkki Riigikogus võib veel tulla mingeid muutusi, peab olema valmis, et analüüside tegemine kergemaks ja odavamaks uue IKSiga ei lähe.