Pensioniiga ja oodatav eluiga - kumb kasvab kiiremini?

Pensioniea tõstmise üheks vastuargumendiks on olnud, et Eesti oodatav eluiga, eriti meestel, on väga madal ning pensioniea tõstes Eesti mehed pensioni ei saagi.Euroopa riikide võrdluse põhjal ei ole üksühest seost oodatava eluea ja formaalse pensioniea vahel. On riike, kus oodatava eluea ja pensioniea vahe on väga suur, ja on teise riike, kus see vahe palju väiksem.



Siiski kui võrrelda Eestit teiste Euroopa riikidega, siis on sünnihetkel oodatava eluea ja pensioniea erinevus Eestis üks väiksemaid (vaid 4,4 aastat 2006. aastal), üksnes Läti ja Leedu puhul on see veel väiksem (vastavalt 3,4 ja 2,8).
Enamus arenenud riikides on oodatav eluiga meestel vähemalt 10 aastat kõrgem kui pensioniiga.

Lohutus võiks olla see, et Eurostati rahvastikuprognoos, mida Eestis enamasti kasutatakse, loodab, et Eesti meeste oodatav eluiga samuti tõuseb. See võiks tõusta lausa 72.5 eluaastani 2024. aastaks. Ehk pensioniiga ja oodatavat eluiga võrreldes, Eesti meeste olukord pisut paraneb.
Nii et, mehed, võtkem ennast siis kätte! Parandagem eluviise ja püüdkem Eurostati statistikute prognoose mitte petta.



P.S. Saan täiesti aru, et oodatavat eluiga sünnihetkel, mis on arvutatud konkreetsel aastal sündivate inimeste jaoks konkreetsete eelduste järgi, ei ole palju mõtet võrrelda kehtiva pensionieaga, kuid mingi indikatsiooni Eesti pensionisüsteemi positsioonist teiste riikidega vast see ikka annab.

Kuidas teha pensionide kärpimist

Probleemid sotsiaalvaldkonna suurte kuludega, sealhulgas pensionidega on ilmselged.

Mitte et meil oleksid pensionid suured. Kaugel sellest, igasuguste rahvusvaheliste arvestuste järgi on meil pensionid väga tagasihoidlikud. Aga meil on pensionäre suhteliselt palju võrreldes meie hõivatutega - kokku ligi 380 tuhat pensioni saajat. Ligi 290 tuhat vanaduspensionäri, 70 tuhat töövõimetuspensionäri ja veel ca 20 tuhande jagu toitjakaotuspensionäre ja rahvapensionäre.

Riikliku pensionisüsteemi probleemid tulenevad kahe asjaolu kokkusattumisest.
Esiteks pensionide kiire tõus, mis oli tingitud pensionide erakorralistest
tõstmistest varasematel aastatel (2004-2007) ning pensionide kasvu
sidumisest 80% ulatuses sotsiaalmaksuga (alates 2007). Need tõusud oleks
toonud kaasa I samba defitsiidi ka majanduse normaalse arengu korral, kuid seda oli plaan katta muudest maksutuludest, mis nüüd on samuti ära kukkunud.
Praxise 2004. aasta pensioniraportis soovitasime sidumist sotsiaalmaksuga kuni 66% ulatuses, mis oleks praegust probleemi küll pisut leevendanud, ehkki ka see oleks tähendanud lühiajalist defitsiiti. Nii et ei saa öelda, et me oleksime valitsusest targemad olnud.

Teiseks raskuste põhjuseks on majanduslangus, milleks Eesti sotsiaalkindlustussüsteem ei olnud hästi valmis. Fikseeritud vahetuskursi
tingimustes peaks sotsiaalkindlustussüsteem samuti olema vaba nominaalsetest jäikustest, et majandus saaks kohaneda. See tähendab, et vajadusel peavad alanema lisaks hindadele ja palkadele ka toetused. Kuid Eesti toetuste süsteem ei olnud võimaliku majanduslangusega arvestanud. (Vt varasemat postitust nominaalsetest jäikustest)
Ja toetuste vähenemine võiks toimuda nii, et vaesuse vältimiseks majanduskriisi tingimustes, kõige madalama sissetulekuga inimesed kaotaksid toetustes vähem.

Kui pensionide alandamine osutub siiski möödapääsmatuks, siis võiks mitte vähendada proportsionaalselt kõiki pensione, vaid kaaluda kas pensionivalemi üksikute komponentide muutmist või pensionide maksustamise muutmist.

Näiteks võib kaaluda täiendava tulumaksuvabastuse ajutist alandamist (mis praegu on 3000 krooni kuus). Selle alandamise tulemusena väikese pensioni saajad kaotavad vähe või üldse mitte. Samuti ei oleks vaja siis muuta pensionikindlustussüsteemi vaid lihtsalt tulumaksu seadusest ühte numbrit.

Kui vähendada pensione, siis võiks vähendada pigem staažiosaku ja kindlustusosaku suurust ja mitte muuta baasosa. Samuti võiks mitta muuta rahvapensioni. Selle tulemusena madalama pensioni saajad taas kaotaksid oluliselt vähem, kui kõrgema pensioni saajad.

Ehkki need muutused võiksid aidata leevendada lühiajalist defitsiidiprobleemi, siis pikaajaliselt peab tagasi tulema pensionide indekseerimise valemi muutmise juurde või tegeliku pensioniea tõusu juurde. Ja viimase juurest jõuame omakorda eestlaste kehva tervise juurde, mis ei lase meil kaua tööturul olla ja pensioniiga tõsta. Polegi nagu häid lahendusi.

II samba maksete peatamise mõjudest

Valitsuse kaval plaan II samba maksed ajutiselt peatada omab mitmeid lühi- ja pikaajalisi efekte.

Lühiajaline kaotus on eelkõige pensionifondide jaoks, kes kaotavad sissetulevas rahavoos kahe aasta peale kokku ligi 6 miljardit krooni. (Eelmisel aastal kogus II pensionisammas ligi 3,7 miljardit, sellest 2,5 miljardit sotsiaalmaksu ümbersuunamisest). Fondide koguväärtus pärast möödunud aasta suuri kukkumisi peaks olema praegu suurusjärgus 12 miljardit kooni, mis tähendab, et fondide jaoks on kahe aasta jooksul 6 miljardist kroonist ilma jäämine kaotus niigi raskes seisus.

Riiklik pay-as-you-go pensionikindlustus saab siis vastavalt lisaraha, mis jääb riigi poolt II sambasse suunamata ning I samba riiklikke pensione järelikult ei pea langetama. Sellel aastal oli prognoositud riiklikeks pensionikuludeks ligi 19 miljardit krooni. Täiendav rahavoog 1,5 miljardit sellel aastal ning veel ligi 2 miljardit järgmisel aastal kuluvad I sambasse marjaks ära. Karm alternatiiv oleks olnud pensionide langetamine, kuid valimised on tulemas. Ning kuuldavasti käivad pensionärid aktiivsemalt valimis kui tööealised.

II sambaga liitunud kaotavad muidugi teise samba pensionist, aga seda ei tohiks küll üle dramatiseerida. Esiteks suureneb selle võrra nende I samba pension, sest isikustatud sotsiaalmaks, mis I sambasse läheb on ju suurem selle 4 protsendipunkti võrra. Ja et riiklik indekseerimise valem on peale viimaseid pensionivalemi muutmisi tunduvalt soodsam kui varem, siis kogukaotus inimestele ei ole kindlasti nii suur, kui pensionifondid seda püüavad praegu näidata. Ajutise pensionivalemist kõrvalekaldumise sellel aastal lubas valitsus mõne aastaga kompenseerida. (Kui me seda usume ...)

Seega kaasneb selle sotsiaalmaksu suunamise ajutise peatamisega ümberjaotus töötavatelt inimestelt pensionäridele. Ja lisaks veel ka rikastelt vaestele, sest I sammas on solidaarsem tänu pensioni baasosale, mida II sammas ei ole. Seega võiksid just madalapalgalised olla II samba pensionisamba ajutisest peatamisest rõõmsad.

Lisaks siis muidugi vähenevad ka fondijuhtide palgad, sest fondide mahud ei kasva nii rõõmsalt.

Rõhutatakse, et sellega kaotab pensionisüsteemi usaldusväärsus. Tõepoolest seda ta teeb. Aga naiivne on see, kes seda seni on lõpuni usaldusväärseks pidanud, sest tegelikult on ju süsteemi juba senigi mitu korda muudetud või pole reeglitest kinni peetud. Ja see on pidevalt muutnud I ja II samba tulususe vahekorda ja seega kõik need ilusad joonised, mida kampaaniate ajal pangatellerid meile näitasid pensionide suuruse kohta ei kehti nagunii.
Nimelt juba 2002. aastast alustati olemasolevate pensionide ja ka töötavate inimeste aastakoefitsientide väärtuse indekseerimisega. Tegelikult aga tänu erakorralistele pensionitõusudele kasvasid vahepeal riiklikud pensionid peaaegu kaks korda kiiremini. Selle tulemusena tõusis ka aastakoefitsiendi väärtus, mis pakub huvi ka praegustele töötavatele inimestele nii kiiresti, et andis silmad ette ka kogumispensioni fondide osakute puhasväärtuse muutusele. Niisuguste erakorraliste tõusude tulemusena muutusid tagantjärgi ka analüüsid kogumispensioni suhtelise atraktiivsuse kohta võrreldes riikliku pensioniga. Eriti inimeste jaoks, kes olid piiri peal, kas otsustada liituda või mitte. Tagantjärgi tarkusena, oleks mina ette näinud riikliku pensionisamba valemi muutusi, oleks ka mõtelnud tunduvalt pikemalt, kas II sambaga liituda.

Võitlusse nominaalsete jäikuste vastu!

Tänases Postimehes annab Eesti majandusteaduse raskekahurvägi soovitusi, kuidas majanduskriisist välja tulla. Tegemist on väga üldsõnaliste kuid samas mõistlike soovitustega.

Professorite tekstist jäi silma üks mõte: "Alaneva SKT tingimustes satuvad täiesti uude valgusse piirangud, mis ei luba nominaalseid kulusid vähendada. Kui neid ei kõrvaldata, võib eelarve tasakaalustamisel tekkida pikemaajalisi probleeme."

Selgub, et ka sotsiaalpoliitikas on meil mitmeid toetusi, mille puhul on kirjas, et neid ei tohi vähendada (või vähendamine nõuaks seaduse muutmist).
Mõningad näited sellest, mida siis ei tohi vähendada:
1) riiklikke pensione - pensione ei indekseerita, kui indeksi väärtus on väiksem kui 1,000.
2) riiklikke peretoetusi -lapsetoetuse ja lapsehooldustasu määr ei või olla väiksem kehtivast määrast
3) toimetuleku piir - toimetulekupiiri uus määr ei või olla väiksem kehtivast määrast.

Üks põnev asi on vanemahüvitisega. (Avastasime selle ükskord Marrega Tartu-Tallinn rongis). Nimelt ei tohi vanemahüvitise alumine piir (nn hüvitise määr) olla väiksem eelmisel aastal kehtinud piirist. Samuti ei tohi ta olla väiksem eelmisel aastal kehtinud alampalgast. Ja ta ka ei tohi olla suurem antud aasta alampalgast.

Seega seaduse järgi peab alati kehtima:

VH_ALAMMÄÄR(t-1) <= ALAMPALK(t-1) <= VH_ALAMMÄÄR(t) <= ALAMPALK(t)
Aga kui nüüd juhtub, et alampalk alaneb (mida seaduseandjad ei suutnud uneski ette näha), siis peaks vanemahüvitise määr olema korraga nii väiksem kui alampalk (sest ta ei tohi olla suurem), kui ka suurem kui alampalk (sest ta ei tohi olla väiksem kui eelmise aasta alampalk).

Nii et tõepoolest näib, et hindade ja palkade languse variandiga Eesti sotsiaalpoliitikas ei ole osatud arvestada.

Riiklik pension ja tulumaks

Sellel nädalal arutati riigikogus Keskerakonna ettepanekut siduda pensionide tulumaksuvaba suurus (praegu 3000 krooni) taas kolmekordse üldise maksuvaba miinimumiga nagu see 2003. aastal veel oli (3*1000 siis). Et samaaegselt aga ei pakutud lahendust, mida teha sel juhul tulevikus kohustusliku kogumispensioni maksustamisega, lükati see ettepanek tagasi.

Minule kui mõjude analüütikule :) oli natuke üllatuslik, et seaduseelnõu seletuskirjast ei leidnud ma sõnagi pensionide jaotuse ega pensionäride töötamise kohta. Ometi mõjutavad mõlemad oluliselt seda, kui suur osa pensionäre reaalselt peab tulumaksu maksma. Pakungi alljärgnevalt paar joonist probleemi illustreerimiseks. (Joonistele klikkides peaks neid suuremalt nägema.)

Pensioniregistri mikroandmeid aluseks võttes selgub, et 2003. aastal ei maksnud praktiliselt ükski vanaduspensionär tulumaksu ja seda ka ilma üldise tulumaksuvabastuseta (1000 krooni), sest enamus pensione jäi alla 3000 krooni.



2007. aasta lõpuks aga saab 94% vanaduspensionäridest suuremat pensioni kui pensionide tulumaksuvabastus 3000 krooni. Kui kõik vanaduspensionärid saaks lisaks kasutada üldist maksuvaba tulu (2000 krooni 2007. aastal, ehk kokku siis 5000 krooni), oleks tulumaksu maksjate osakaal küll ainult ca 2%. Kuid et ligi veerand vanaduspensionäridest ka töötab (2006. aasta andmete kohaselt ca 26%), siis kulub nende üldine tulumaksuvabastus (2000 krooni) ära töötasule. Seega võikski arvata, et ligi veerand vanaduspensionäre maksabki pensionidelt tulumaksu ja seoses pensionide kasvuga 2008. aasta aprillist võiks see osakaal veelgi kasvada.



Tehnilised märkused. Rahvapensioni, toitjakaotuspensioni ja töövõimetuspensioni saajad on enamasti väga väikse pensioniga ja enamasti ei tööta, mistõttu neid ülaltoodud joonistel ei ole. Ja väike arv väljateenitud aastate pensionäre ning ka eripensionid on ülaltoodud analüüsist väljas.

Ning arvestada tuleb, et 2007. aasta pensionide jaotus on simuleeritud 2003. aasta pensionäride andmete põhjal vahepealsete pensionide tõusudega korrigeerides. Tegelik 2007. aasta jaotus erineb siis vahepealsetel aastatel täiendavalt pensionile siirdunud inimeste ja ära surnud inimeste võrra, kuid ei usu, et see järeldusi oluliselt mõjutaks.

Tähelepandamatud protsendikümnendikud pensionisüsteemis

Kõigil meil, kes on liitunud kohustusliku kogumispensioniga, on vajadus valida erinevate pensionifondide vahel. Tegemaks põhjendatud valikuid, tasub vaadata ka väikesi erinevusi fondide teenustasudes. Imepisikesed erinevused tasu suuruses võimenduvad pika aja jooksul ja avaldavad mõju pensioni suurusele.

Võtame näitena teenustasud agressiivsetel pensionifondidel (kuni 50% investeeringutest on aktsiates). Nende väljalaskehind (tasu fondiosaku soetamisel) on vahemikus 1-3%, valitsemistasu 1,25-2% ja tagasivõtmistasu on kõigil 1%. Järgmine joonis iseloomustab, kuidas varieerub fondidest saadava pensioni asendusmäär võrreldes viimase palgaga erinevate tasustruktuuride korral, kui muud tegurid oleksid võrdsed (vt eelduste kohta märkust lõpus).

Pikaajaliselt on oluline just madalam iga-aastane valitsemistasu ja vähem oluline on ühekordne kõrgem soetushind. Kui vaja oleks valida näiteks kas 3% väljalaskehind ja 1.25% haldustasu (nt nagu ERGO) või 1.50% väljalaskehind ja 1.59% haldustasu (nt nagu Hansa), siis oleks soodsam ERGO ehk madalama haldustasuga. Nende erinevus pensioni asendusmääras on 1.5 protsendipunkti ehk pension ERGO haldustasudega fondist oleks suurem ca 6%. Seega peavad tagumised fondid (nt meie joonisel LHV, Sampo) olema kõrgema tootlusega kui esimesed fondid (nt ERGO või Ühis).

Kui mõni fond suudaks tegutseda lausa sama odavalt kui Eesti riiklik pensionisüsteem (Sotsiaalkindlustusameti tegevuskulud moodustasid 2006. aastal kogu eelarvest 0.89%), siis võiks ulatuda pension II sambast väljamaksmise hetkel 29 protsendini viimasest palgast. Ehk riiklikult hallatav pensionisüsteem tagaks ka kõige soodsamast erafondist vähemalt kümnendiku võrra suurema pensioni. Viimane võrdlus näitab, et II samba sisseviimise õigustamiseks peab fondide tootlus olema kindlasti suurem, kui sotsiaalmaksu laekumise kasv pikas perspektiivis. Lühiajaline kogemus seda küll veel ei kinnita, kuid loodetavasti näeme seda pikemas perspektiivis.

Ja esimese asjana varahommikul lähen mina oma pensionifondi vahetama :)

P.S. Analüüsi eeldused: 40 perioodi, brutopalk 10 000, palga reaalkasv 3%, panus II sambasse 6% palgast, fondide reaaltootlus (peale inflatsiooni) 6%, oodatav eluiga pensionile jäädes 17 aastat, annuiteedi intress 3%, osaku lunastustasu 1%.)

Eesti pensionisüsteemi heldus võrreldes teiste riikidega

Kui helde on Eesti riiklik vanaduspension (nn I sammas) võrreldes teiste Ida-Euroopa riikidega? Selgub, et meie vanaduspensionäridel on tõesti põhjust rahulolematuseks ja nõudmised pensionisüsteemi lisafinantseerimise järele põhjendatud.

Võrdleme riikide pensionisüsteemi heldust järgmiselt:

'Heldus' = 'Oodatav eluiga pensionile jäädes' x 'Asendusmäär palga suhtes'

Seega mõõdab heldus, mitu keskmist aastapalka äsja vanaduspensionile jäänud inimene saaks oma ülejäänud elu jooksul riikliku pensionina.

Nii võiks Eesti mees pensionile jäädes loota, et ta saab pensionina riigilt 6.2 keskmist aastapalka oma järelejäänud eluea jooksul. (Leitud korrutisena 14.1 aastat x 44% asendusmäär).
Sama madal on see näitaja Leedus, pisut kõrgem Lätis. Oluliselt kõrgem on see aga Poolas ja Ungaris (üle 9). Naiste puhul oleks samuti suur tulemuste varieeruvus: kõrgeim 14.5 Poolas ja madalaim 9.3 Lätis. Eesti oleks väärtusega 9.8 veel ka eespool Leedut (9.4).


P.S. Ülaltoodud mõte välgatas PRAXISe projekti Pensionireformi kulude analüüs peale mõeldes. Kommentaarid ja küsimused metoodika detailide kohta teretulnud.