Võitlusse nominaalsete jäikuste vastu!

Tänases Postimehes annab Eesti majandusteaduse raskekahurvägi soovitusi, kuidas majanduskriisist välja tulla. Tegemist on väga üldsõnaliste kuid samas mõistlike soovitustega.

Professorite tekstist jäi silma üks mõte: "Alaneva SKT tingimustes satuvad täiesti uude valgusse piirangud, mis ei luba nominaalseid kulusid vähendada. Kui neid ei kõrvaldata, võib eelarve tasakaalustamisel tekkida pikemaajalisi probleeme."

Selgub, et ka sotsiaalpoliitikas on meil mitmeid toetusi, mille puhul on kirjas, et neid ei tohi vähendada (või vähendamine nõuaks seaduse muutmist).
Mõningad näited sellest, mida siis ei tohi vähendada:
1) riiklikke pensione - pensione ei indekseerita, kui indeksi väärtus on väiksem kui 1,000.
2) riiklikke peretoetusi -lapsetoetuse ja lapsehooldustasu määr ei või olla väiksem kehtivast määrast
3) toimetuleku piir - toimetulekupiiri uus määr ei või olla väiksem kehtivast määrast.

Üks põnev asi on vanemahüvitisega. (Avastasime selle ükskord Marrega Tartu-Tallinn rongis). Nimelt ei tohi vanemahüvitise alumine piir (nn hüvitise määr) olla väiksem eelmisel aastal kehtinud piirist. Samuti ei tohi ta olla väiksem eelmisel aastal kehtinud alampalgast. Ja ta ka ei tohi olla suurem antud aasta alampalgast.

Seega seaduse järgi peab alati kehtima:

VH_ALAMMÄÄR(t-1) <= ALAMPALK(t-1) <= VH_ALAMMÄÄR(t) <= ALAMPALK(t)
Aga kui nüüd juhtub, et alampalk alaneb (mida seaduseandjad ei suutnud uneski ette näha), siis peaks vanemahüvitise määr olema korraga nii väiksem kui alampalk (sest ta ei tohi olla suurem), kui ka suurem kui alampalk (sest ta ei tohi olla väiksem kui eelmise aasta alampalk).

Nii et tõepoolest näib, et hindade ja palkade languse variandiga Eesti sotsiaalpoliitikas ei ole osatud arvestada.

Ja tuligi kahekohaline hindade tõus

Nagu eelmises postituses ennustasin, võis karta jaanuaris kahekohalist tarbijahindade tõusu võrreldes eelmise aastaga.
Kui oma kõige süngemates ennustustes julgesin pakkuda keskmiseks prognoosiks 10.1 ja ülemiseks piiriks 10.8%, siis tegelikkus osustus veelgi hullemaks - 11.0%. Nii et pean tunnistama enda "prognoosimudeli" vildakust.
Järgmistel kuudel on nüüd huvitav jälgida, kas ja kuidas saab teoks kõigi tugevamate makromajandusanalüütikute ennustus, et inflatsioon aasta teisel poolel langeb.

Kas tarbijahindade tõus tuleb üle 10%?

Sellel nädalal ootavad makromajandusanalüütikud tarbijahinnaindeksi jaanuarikuu väärtust. Intrigeeriv küsimus on, kas aastases arvestuses, võrreldes eelmise aasta jaanuariga, ületab hinnatõus 10%.

Tegemist oleks esmakordselt kahekohalise arvuga viimase kümne aasta jooksul, mis negatiivse sümbolina mõjutaks psühholoogiliselt nii tarbijaid kui ettevõtjaid.



Puhtalt arvutuslikult võttes (arvestades eelneva 11 kuu inflatsiooni), peaks jaanuarikuu aastane inflatsiooninäitaja jääma vahemikku 8.2-10.8%. Selleks, et inflatsioon oleks üle 10% peaks jaanuari hinnatõus võrreldes detsembriga olema ligi 1.25%. Arvestades aasta alguses toimunud aktsiisitõuse julgeks pakkuda, et see saab täidetud. Ehkki lootus on vastupidine.