Kahepalgeline pilt võrdsest juurdepääsust kõrgharidusele

Kui arengumaades võib sotsiaalset ja majanduslikku heaolu oluliselt suurendada põhi- ja keskhariduse kättesaadavuse ja kvaliteedi parandamisega, siis Eesti kuulub nende arenenud riikide hulka, kus märgatav edasiminek majanduses on võimalik vaid kõrghariduspoliitika efektiivse ning teadliku kujundamisega, s.h. riigi poolt tagatud võrdse ligipääsuga kõrgharidusele kõigi ühiskonna liikmete jaoks. Konkurentsivõimet säilitada püüdev riik ei saa lubada, et kõrghariduse omandamise võimalus sõltuvub potentsiaalsete tudengite sotsiaalmajanduslikust või demograafilisest taustast, elukohast, rahvusest jms.

Rahvusvahelistes võrdlustes analüüsitakse kõrgharidusele juurdepääsu näiteks läbi selliste indikaatorite nagu vastuvõetud ja lõpetanud üliõpilaste arv ja soolise võrdsuse indeks (OECD Thematic Review of Tertiary Education 2009 , Global Higher Education Rankings 2005 ). Võrdluses teiste riikidega on nimetatud indikaatorid Eesti kohta väga head. Vaatleme lähemalt näiteks 20-29-aastaste kõrgharidustasemel õppivate noorte protsenti rahvastiku koguarvust Education at Glance 2008: OECD Indicators põhjal. Eesti näitaja on 26,6%. See on pisut kõrgem kui OECD riikide keskmine (25%) ja oluliselt kõrgem võrreldes Ameerika Ühendriikide (23,1%), Itaalia (20,2%) või Slovakkiaga (17,3%). Alla jääme selle indikaatori poolest näiteks Soomele (42,9%), Islandile (37,2%) ning Poolale (31%). Samalaadseid indikaatoreid kombineerides võib jõuda järelduseni, et kõrgharidusele juurdepääsuga Eestis probleemi ei ole.

Olukord muutub keerulisemaks taskukohasuse indikaatoreid (õppimisega seotud kulud, omafinantseering jms) kõrvutama hakates. Vaatame ühte näidet Haridus- ja Teadusministeeriumi värskest statistilisest ülevaatest kõrghariduse õppekavadel õppijate kohta. Õppeaastal 2008/2009 õpib riigieelarvelistel (RE) kohtadel 46.1% üliõpilastest, mis on sarnane meie naaberriigile Leedule 45% , Lätis on sama indikaator 25%. Skandinaaviamaades, Poolas ning Iirimaal riigieelarveväliseid (REV) õppekohti ei eksisteeri, seega üliõpilased õppemaksu ei maksa. Tõsiasja, et kõrghariduse (kaudne) rahastamine omafinantseerimise kaudu on Eestis pigem reegel, kui erand, illustreerib statistika, et REV õppekohtadel õppivate üliõpilaste arv võrreldes RE kohtadel õppijate arvuga, on aastatete lõikes pidevalt kasvanud. Õppeaastast 1994/1995 õ.a. alates käesoleva aastani on REV üliõpilaste arv kasvanud umbes kaheksa korda. Samas räägib Eesti Kõrgharidusstrateegia aastateks 2006-2015 võrdsest juurdepääsust haridusele - teema aktuaalsust arvestades väga üldistel tasemel ja vähesel määral - järgmiselt: „Riigi ja avaliku sektori ülesanne on õiglase juurdepääsu tagamine, kus ainsaks valikukriteeriumiks võimekus ning valmisolek hariduse omandamiseks.” Hetkel ei ole riik ning avalik sektor strateegias märgitud ülesandega võimaldada võrdne ligipääs toime tulnud. See tõdemus kinnitab vajadust süsteemse andmekogumise, analüüsi ning koherentse strateegia järele kõrgharidusele võrdse ligipääsu valdkonnas.

Kas diskrimineerimise kasv naiste palkades?

Miks on naiste-meeste palgaerinevus Eestis viimastel aastatel kiiresti kasvanud? Eesti Tööjõu-uuringu (ETU) andmetel on see 2007. aastal samuti 30% ümber (vt joonis), sarnaselt Euroopa Komisjoni numbritele, millele täna kõik meediaväljaanded viitavad.

Kiire hilisõhtune Oaxaca dekomponeerimine perioodi 2001-2007 kohta näitab, et palkade kiire kasvu tingimustes on meeste-naiste ebavõrdsus tõesti oluliselt suurenenud (2001. aastal ETU järgi 19% ja 2007. aastal 33%). Kasvanud on nii selgitatav palgaerinevus kui ka mitteselgitatav palgaerinevus. Õnneks viimane aeglasemalt, mis vähemalt lubab oletada, et diskrimineerimine ei ole peamine süüdlane palgaerinevuse kasvus.

Üks võimalik lihtne selgitus, miks meeste-naiste palgaerinevus on kasvanud viimastel aastatel, võib olla see, et majanduskasvu tingimustes on naiste poolt lisandunud tööturule juurde enam madalama produktiivsusega inimesi kui lisandus meeste puhul. Nii näiteks kasvas 55-64-aastaste naiste seas tööhõive määr 21 protsendipunkti võrra aastatel 2001-2007, samas kui meestel üksnes 4 protsendipunkti võrra. Ja meeste kasvav tööhõive oli paljuski tingitud ehitussektori buumist, kus ka madala produktiivsusega meestele maksti (ebaratsionaalselt) kõrget töötasu. Majanduslanguse perioodil peaks palgaerinevus taas vähenema.

Meeldetuletuseks, et PRAXISe 2004. aastal valminud uuring meeste-naiste palgaerinevuste kohta perioodil 1998-2000, näitas, et palkade erinevus on ligi 30%. Sama uuring annab ka hea ülevaate palgaerinevuse majandusteoreetilistest põhjendustest.

sooline diskrimineerimine betooni ostmisel

Sotsiaalministeeriumi kodulehekülg kirjutab soolise diskrimineerimise kohta:
"Otsese [soolise] diskrimineerimisega on tegemist siis, kui indiviid seatakse tema soo tõttu erinevasse seisundisse kui samas olukorras olev vastassoo esindaja. Erinevasse seisundisse seadmine võib ilmneda näiteks sel moel, et teatud õigusi või soodustusi, kohustusi või koormust antakse või määratakse ainult meestele või ainult naistele."

Ja nüüd tuli koju mulle ühe suure ehituskaupade kaubandusettevõtte reklaam, kus suurelt kirjas:
"Naistepäeval kõikidele naistele allahindlus - 10%"
Aga kas meestepäeval meestele tehti? Ei tehtud... Vot sulle võrdõiguslikkust.

Võrdsed võimalused – pseudoprobleem?

Väga lihtne loogika: naised sünnitavad lapsi ja sellepärast peavad nad kodus olema. Sellepärast, et nad on kodus, on neil töölkäimises pikema ja lühema perioodiga katkestusi. Tööandjal on õigustatud ootus, et fertiilses eas naine jääb üks hetk lapsega koju. Selle riski maandamiseks ei ole tal mõistlik võtta tööle selles eas naisi (parem on võtta mehi) ning kui siiski võtta, siis ei ole mõistlik saata naisi koolitusele, sest see on raisatud ressurss, kui naine juhtub koju jääma. Selle tõttu on puhtalt objektiivsetel põhjustel naistel keerulisem leida tööd, mis vastaks nende haridusele, elukutsele ja kvalifikatsioonile. Kuna naistel on ligipääs tööturule raskem, siis on ka naiste hõive ja palk madalam.

Seda loogikat saame kasutada ka muus eas naiste kohta. Lapsed vajavad hoolitsust ja kui ka enam laste järgi ei ole vaja vaadata, siis kodu tuleb ikka korras hoida. Tööandja võib teha järelduse, et kuna naised on need, kes laste eest hoolitsevad ja koduseid töid teevad, siis on neil vaja pühenduda kahele asjale korraga (tööle ja kodule), seega ei saa nad olla sama hästi pühendunud tööle nagu mehed. Kuigi konkreetse töötaja või töölesoovija kohta ei pruugi see kehtida, võib tööandja üldistada sellise loogika kõigile naistele ning leida, et naistöötajat ei ole mõtet palgata vastutusrikkamatele kohtadele, saata koolitusele jne.

Samuti võime pöörata loogika tagurpidi ja saada jällegi "objektiivse" pildi ühiskonnas oleva naiste ja meeste erineva tööturu situatsiooni põhjendamiseks. Kuna naised tahavad hoolitseda kodu ja laste eest, siis nad ei tahagi vastutusrikast tööd, karjääri ja tööalast arengut. Sellest tulenevalt ka naiste ja meeste segregatsioon ametitel.

Seega on surnud ring: naised tahavad ja tööandjatel ei ole mõistlik ja ühiskonnas on kõik hästi.Mis on aga selle loogika eeldused ja mis on sellise olukorra tulemused?

Kõigepealt tulemused: naised saavad vähem palka nii keskmiselt kui ka samaväärsetel ametikohtadel. Naiste hõive on madalam ja neil on keerulisem leida sobivat tööd. Halvematel juhtudel on naised sõltuvad meeste sissetulekust majanduslikult ning nende võimalus ise piisavat sissetulekut teenida pere (mille mees on maha jätnud) ülalpidamiseks on takistatud. Lisaks veel pehmemad väärtused, mille saavutamine on paljudele naistele tähtis, nagu näiteks karjäär või mingil kindlal alal töö leidmine või töötamine ametikohal, mida peetakse meeste alaks (samas on keeruline ka meestel naiste alal tööd leida). Nende saavutamist võib takistada näiteks statistiline diskrimineerimine, mille korral keskmisi erinevusi naiste ja meeste omadustes või käitumises laiendatakse automaatselt igale üksikule töötajale. Näiteks võib keskmiselt küll naistel olla suurem tõenäosus töölt lahkuda, kuid see ei pruugi kehtida konkreetse karjäärile pühendunud naise puhul.

Soolised lõhed tööturul aga tähendavad ühiskonna ressursi raiskamist. Olukord on võrreldav sellega, kui kõik ülikooli professorid peaksid hoopis olema aednikud ja vastupidi, sest nii on otsustatud. Kõik saavad aru, et tulemus ei oleks ühiskonna jaoks kasulik: võib-olla mõni isegi oleks hea aednik, aga enamik vaevalt ja professori tööd teeksid siis need, kes ei ole sellel alal just kõige tugevamad. Järeldus on lihtne: võimaldades igaühel valida, kuhu tööle minna, on ühiskonna (ja ka üksikute inimeste) jaoks tulemus parem.

Hinnang, et praegune olukord, kus naiste tööturul osalemise võimalused on piiratumad meeste omast, on hea ja soovitav kõikide ühiskonna liikmete poolt, põhineb eeldusel, et naised ja mehed ise tahavad, et see nii oleks ning see on nende vaba valik. Samas, kui on naisi, kellel on praeguse soorollide jaotuse tõttu jäänud karjäär pooleli või on neil raskem mingit töökohta saada kui meestel või kui me leiame mehi, kellel on jäänud valimata mingi töö just selle tõttu, et seda peetakse naiste ametiks, siis me näeme, et see olukord ei ole kõigi poolt soovitav. Kui naine, kes jättis karjääri pooleli, oleks ühiskonna jaoks andud oma maksimaalse panuse just karjääri tehes ja kui mees oleks lasteaiakasvatajana olnud ühiskonnale oluliselt kasulikum kui nüüd treialina, ja kumbki neist pole oma pealesunnitud valikutes õnnelik, siis me näeme, et võrdsete võimaluste tagamise kaudu saaksime ühiskonnale kasu tuua ressursside parema paigutuse läbi.

Kui tööandjal ei oleks ohtu, et ainult naised võivad töötamise vahele võtta pikemaid koju jäämise perioode, ei oleks alust sellest tulenevalt naistele töötamise võimalusi piirata. Kui naiste ja meeste rollid ei oleks niivõrd kinnistatud kodu ja laste hoolitsemise osas, siis ei oleks tööandjal ka põhjust oodata naiste ja meeste pühendumise erinevust tööle. See võimaldaks inimestel ja peredel teha paremini oma vajadusi ja huve arvestavaid otsuseid, mitte alludes ühiskondlikule ootusele oma tegevuse osas. Lõpptulemusena olen kindel, et rohkem naisi valiksid suurema pühendumuse tööle ja karjäärile ning rohkem mehi valiksid kodu ja laste eest hoolistemise kui see on seni olnud. Need, kes nüüd kõik vaidlevad, et praegune olukord ongi see, mida soovitakse, soovitan natuke avatud silmadega ümberringi vaadata ja leida ilma halvustamata üles need inimesed, kes tegelikult teeksid erinevaid valikuid praegusest. Kes mitte ühtegi üles ei leia, see on ilmselt liiga kitsa silmaringiga.

Kuidas saab riik aidata kaasa sellele, et võrdsed võimalused oleksid paremini tagatud? Tõenäoliselt aegade jooksul muutuvad soorollid ka iseenesest nagu see on ka varem juhtunud. Sellisel juhul võtavad muutused loomulikult väga kaua aega. Paljudes riikides on vastu võetud erinevaid seadusi, et soodustada võrdsete võimaluste tekkimist kuni suhteliselt radikaalse kirvemeetodiga võrdse olukorra tekitamiseni kvootide kasutuselevõtu läbi. Mina loodan, et Eestis ei pea selliseid meetmeid kasutama ja on ka muid võimalusi. Samas minimaalne, mida riik peab tagama, on see, et keegi ei peaks temale suunatud diskrimineerimise tõttu kannatama, mida ka praegune võrdõiguslikkuse seadus teeb. On selge, et seadus ei tööta, kui selle rakendumist ei jälgita ning sellest ka Kirsti ja Marre artikkel EPLis.

Isa, laps, kodu!?

Marre tutvustas täna meile isade uuringu esialgseid tulemusi. Uuringu eesmärgiks oli välja selgitada miks isad jäävad või ei jää lastega koju. Teadaolevalt on ca 1,6% vanemahüvitiste saajatest isad, kuid tõenäoliselt on koduseid mehi palju rohkem.

Selgus, et peredel on mitmesuguseid põhjuseid, miks isad koju jäävad ning ei ole üldse nii, et ainult "uued isad" või "pehmed mehed" lapse või laste juurde koju jäävad. Ja tore on see, et enamikule meestest lapsega kodus olemise kogemus ka meeldis.

Et ajast mitte ette rutata, siis ma rohkem ei räägigi sellest, vaid siis kui aeg küps (ca mõni kuu), tuleb Marrelt endalt täpsemalt aru pärida.

Lihtsad võimalused paremaks poliitikaks

Tavapäraselt on peresõbralikkus on kohustuslikuks elemendiks kõigi parteide valimis­kampaaniates. Üks viis, kuidas seda praegustel valimistel üritatakse väljendada, on eelmine kord häältekogujana edukaks osutunud vanema­hüvitiste süsteemi heldemaks muutmine ja reformimine: Reformi­era­kond ja Sotsiaaldemokraadid lubavad vanemahüvitise maksmise perioodi pikendada pooleteist aastani, Rahvaliit kahe aastani ja Kesk­erakond oma 2005 aasta programmis lausa kolmeni. Enne kui on võimalik hinnata praegust süsteemi, tahetakse seda juba reformida, seejuures vaadates mööda oluliselt odavamatest ja oodatud võimalustest süsteemi paremaks muuta.

Vanemahüvitis jätab ühe lapsevanema päris pikaks ajaks töölt kõrvale. Liiga pika töölt äraoleku korral võivad aja möödudes amortiseeruda töötaja oskused ning inimkapital. Väiksem tööstaaž ning tootlikkus võivad tööle naastes tähendada ka väiksemat palka võrreldes äraolekul usinalt töötanud kolleegidega. Kuna enamasti jäävad lapsesünni järgselt koju naised, siis tööandja peab naistöötajat tööle võttes arvestama riskiga, et ta võib töökohalt lahkuda aastateks. Seetõttu suurenevad naiste tööturul osalemise barjäärid. Naisi võetakse vähem tööle, saadetakse harvem koolitustele ja tehakse üldse vähem investeeringuid „riskieas” naiste arendamiseks. Tekib oht, et ühiskond surub naistele peale kodukana rolli, mille arvelt vähenevad nende karjääri- ja eneseteostus­võimalused.

Töötamine on karistatav
Üks lahendus oleks see, kui lapsevanemal oleks võimalik lapse kasvatamise kõrvalt paremini tööeluga sidet hoida. Paljud neist seda ka soovivad. Motivatsioon töötamiseks väikelapse kõrval võib olla erinev — kas eneseteostuse vajadus, sotsiaalsete sidemete hoidmine kolleegidega või soov säilitada sidet tööeluga, et oskused-teadmised aja jooksul unarusse ei jääks. Selgub aga, et praegune vanemahüvitise süsteem soosib töötamist väga vähe.

Vanemahüvitise saamise ajal tööd tehes tuleb nimelt arvestada, et kui töötasu ületab vanemahüvitise miinimummäära (2007. aastal 2690 kr), vähendatakse hüvitist seaduses toodud valemi alusel. Valem uuendati sel nädalal Riigikogus selliselt, et töötamisel väikese koormusega ei peaks töötamisele lausa peale maksma. Siiski ei ole ka praegu töötamine eriti tulutoov tegevus. Näiteks kui Eesti keskmist palka (9351 kr 2006. aastal) saav ema otsustab lapse kasvatamise kõrvalt veerand kohaga tööl käia, jääb tema töötasu alla hüvitise määra, vanemahüvitist ei vähendata ning netotulu kasvab 1810 kr võrra. Kui aga lapsevanem otsustab töötada poole kohaga, rakendub seaduses toodud valem, hüvitise summa väheneb ning kokkuvõttes muutub netotulu 2145 krooni võrra, kuigi inimene teenis 3618 krooni. Seega, kui tavaline, lapsepuhkusel mitteolev, inimene teenib töö eest 3618 krooni, siis vanemahüvitist saav inimene saab sama töö eest 1473 krooni vähem.

	Töötasu (neto) veerand kohaga töötamisel	Täiendav netotulu töötamisest vanemahüvitist saavale inimesele	Töötasu (neto) poole kohaga töötamisel	Täiendav netotulu töötamisest vanemahüvitist saavale inimesele
Keskmise palk (9351)	1810	1810	3618	2145
Poolteist korda keskmine palk (14026)	2714	786	5428	3043

Tõsi küll, võib vaielda, kas saaks optimaalseks pidada toetusskeemi, mis motiveeriks vanemaid väga väikeste laste juurest täisajaga tööle minema. Kuid töötamine ja laste eest hoolitsemine ei pruugi tänapäeval olla üksteist välistavad valikud, vaid paljudel erialadel on võimalik kasutada paindlikke töövorme nagu nt kaugtöö ja osa-ajaga töötamine ning paljud inimesed sooviksid neid kasutada. Tuleks jälgida, et riigi poliitika nende rakendamist ei takistaks. Näiteks osa-ajaga töötada soovides oleks praeguse skeemi korral keskmise palgaga töötajal veerand kohaga töötada soodus, poole kohaga aga enam mitte. Poole­teist­kordset keskmist palka saaval töötajal ei tasu aga isegi veerand kohaga töötada. Teenides 2714 krooni jääb talle sellest alles ainult 786 krooni. On küsitav, kas selline eristamine on põhjendatud: kui soodustada väiksema koormusega töötamist, siis juba kõigi puhul võrdses ulatuses.

Valikuvabadus
Selline süsteem piirab inimese valikuid. Ei tohiks arvata, et riik või valitsus või keegi teine teab paremini, kas ema/isa saab, peaks või võiks töötada lapse kõrvalt. Peaks olema iga vanema vaba valik, kas jääda lastega koju või minna tööle ning toetustesüsteem peaks seda valikut respekteerima. Tööle naasmine on niigi keeruline ning lapsehoiuvõimalusi leida pole lihtne. Kui inimene soovib teha tööd, tuleks teda sealjuures aidata, mitte rahaliselt karistada.

Paindumatu vanemahüvitise ja vanemapuhkuse skeem sunnib inimesi pikaks ajaks tegema valiku kas töö või perekonna vahel. Selleks, et ühiskonna kahte mõneti vastandlikku eesmärki – kõrget iivet ja kõrget tööhõivet – saavutada, ei tohi inimestelt võtta võimalust valida korraga tööd ja lapsi.

Töötamisest saadav tulu võiks lisanduda lihtsalt vanemahüvitisele ilma valemita ning vanema otsus oleks, kas ja kuidas seda kasutada. See võimaldaks: 1. vanemal otsustada koju jääda nii, et tal ei tekiks lapse sünnist olulist auku sissetulekutes; 2. vanemal säilitada paindlikult side töökoha ja töötamisega ilma, et tal töötamine oluliselt vähem tulus tegevus oleks kui teistel inimestel; 3. riigil saada raha töötasudelt makstavate maksetena; 4. maksta vanematele normaalselt palka vanemahüvitise saamise ajal, ilma et oleks vajadus seda varjata või edasi lükata. Ebatõenäoliseks juhuks, kui lapsevanemad ei taha üldse lapsega kodus olla ja hakkavad kõik kohe tööle minema, et teenida täiendavat vanemahüvitist, võiks seada ehk piiri, et töötada võib teatud koormusega, enne kui valem rakendub. Vanemahüvitise miinimummäär, mis on piiriks praegu, on naeruväärselt väike ja sisulist tähendust ei oma. See piir võiks olla samuti vanemahüvitise ja eelmise palgaga seotud. Näiteks poole kohaga töötades ei rakendu valemit, aga edasi rakendub.

Selle asemel, et populistlikult valada raha juurde olemasolevatesse meetmetesse, tuleks otsida innovatiivseid lahendusi, mis aitaks inimestel vähendada pinget töö ja pereelu vahel.

Epp, kahe lapse ema
Sten, muidu analüütik

Emade palgad

Euroopa kohus otsustas teisipäeval, et lapsehoolduspuhkuselt naasvale emale on legaalne maksta vähem palka kui samalaadset tööd tegevatele meestöötajatele, kui emade tööstaaž on lapsepuhkuse aja võrra lühem. Töötaja võib selle vaidlustada ainult juhul, kui on tõsiseid põhjusi vaidlustada tööstaaži kasutamist palgapoliitika alusena, ja sel juhul peab tööandja seda põhjendama.

See paistab olevat huvitav ja üpris oluline areng. Sisuliselt jätab see meeste ja naiste võrdsete palkade eest võitlejatele ainult võimaluse nõuda, et lapsehoolduspuhkusele jääks sama palju mehi kui naisi, et palgakaotus jaguneks võrdselt. Praegu on enamikes Euroopa riikides isadel lapsepuhkusele jäämise õigus olemas, kuid seda kasutatakse väga vähe-- eks näis, kas surve isade kojujäämiseks nüüd suureneb.

UPDATE:
Soome isad saavad soodsama võimaluse titega koju jääda, Postimees 06.10.2006.