Lühema töönädala ettepanekust

Roheliste erakonna algatusel võttis Riigikogu hiljuti ühehäälselt vastu otsuse teha ettepanek valitsusele pensionireformiga seonduvate rahvatervist parandavate tegevuste käivitamiseks. Selle teine punkt rõhutab erinevate osapoolte kaasamist arutellu. Muuhulgas tehakse ettepanek, et peaks analüüsima nädalase täistööaja vähendamise sotsiaalmajanduslike mõjude hindamist.
Ehk nagu rohelised pakuvad, võiks vähendada töönädalat ühe päeva võrra. Püüaks siis kaasa aidata diskussiooni tekitamisele.
Kolm peamist põhjendust, mida tavaliselt töönädala vähendamise puhul välja tuuakse.
1. Vähendab töötust.
Kui kõik töötaks 20% vähem ja asendada need töötutega, oleks küll töötavate inimeste palk väiksem, kuid töötus kadunud.
Kahjuks näitab empiiriline kogemus, et see kehtib vaid piiratud ulatuses. Töötajad ei ole lihtsalt asendatavad. Samuti ei ole kindel, kas praegu töötavad inimesed sellega väga nõus oleksid.
2. Kaitseb töötajaid tööandja ülemvõimu eest.
Tööaja ülempiir on tavaliselt kehtestatud riigi poolt või kaubeldud välja ametiühingute poolt selleks, et töötajat kui tööturu nõrgemat poolt ei saaks sundida liiga palju tööd tegema.
Kui vaadata Eesti Tööjõu-uuringute küsitlusi, siis enamus inimesi, kes töötavad osa-ajaga, tahaks hoopis teha rohkem tööd, kuid nad ei leia endale lihtsalt töökohta. Ka tehakse ületunde pigem vajadusest saada suurem sissetulek ja mitte tööandjapoolsest survest.
Siin on osaliselt tegu ka maailmavaatelise küsimusega, et kas riik peaks takistama inimesel oma tööjõudu müüa koguses, mida inimene ise tahab. Ei takista ju riik muud inimese omandit müümast, välja arvatud elundid. Ja ettevõtjana töötaval inimesel tööajapiirang on nagunii mõttetu.
3. Lühem tööaeg toob kaasa produktiivsuse ja kvaliteedi tõusu.
See argument kindlasti kehtib osaliselt. Näiteks analüütiku ametis, kus efektiivne mõttetöö ei ole kindlasti kaheksa tundi päevas ja tööajal on võimalik läbi lugeda kõik ajalehed.
Samas mõnes muus ametis see kindlasti nii ei ole. Näiteks kirurgiameeskond võib töötada kaheksa tundi järjest operatsioonilaua taga ilma pissile saamata. Nii et see efektiivsuse võimalik tõus on väga ameti- ja ettevõttespetsiifiline. Aga sellisel juhul vaevalt riik oskab seda reguleerida ja tööaja ning puhkuse pikkus olekski otstarbekas jätta töötaja ja tööandja kokku leppida.

Euroopa riikide kohta töötundide võrdlevstatistikat tasub vaadata Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fondi kodulehelt.
Selle kohaselt töötavad eestlased aastas päris palju, kuid pigem on see tingitud lühikesest puhkusest ja vähestest riigipühadest ja mitte niivõrd pikast töönädalast.

Tibusammudega tööjõumakse kärpimas

Eesti kõrgeid tööjõumakse, eelkõige sotsiaalmaksu, on soovitanud alandada nii Eesti kui rahvusvahelised eksperdid.
Väike samm sotsiaalmaksu alanemise suunas on praegu arutluses Riigikogus eelnõuga 760 SE, mis kaotab sotsiaalmaksu alammäära alla alampalka saavate endiste töötute jaoks. Lisaks alandatakse sotsiaalmaksu kohustust mitme tööandja juures osa-ajaga töötava inimese jaoks, kelle palk jääb alla miinimumpalga.

Püüdsin mõjude suuruse kohta ühe joonise teha.



Näiteks kahe tööandja juures kokku 3500 kroonise brutopalgaga töötava inimese puhul alaneb sotsiaalmaksu kohustus kuus 330 krooni võrra ja maksukiil (kogu tööjõumaksude osakaal tööjõukulus) ca 4 protsendipunkti võrra. Kui tööle saab eelnevalt 6 kuud töötu inimene, siis tema sotsiaalmaksukoormus oleks võrreldes praegusega ligi 610 krooni madalam, sõltumata sellest kas töötab ühe või mitme tööandja juures, ja maksukiil oleks ligi 8 protsendipunkti võrra madalam. Seega on seaduseelnõu igati tervitatav samm madalapalgaliste tööturuvõimaluste soodustamise jaoks.

Väga huvitav on lugeda ka mõjude analüüsi seaduseelnõu seletuskirjas.
Mitme tööandjaga inimeste puhul täiendavate töökohtade teket seletuskiri ei loodagi, nähakse ette üksnes sotsiaalmaksu laekumise vähenemist. Seega tundub kogu mõte olevat pigem mingi horisontaalse õigluse küsimus, et kaotada praegune ebavõrdsus ühe ja kahe tööandjaga inimeste vahel.
Samas endiste töötute puhul sotsiaalmaksu miinimumkohustusest loobumisega loodetakse saada lausa 3000 täiendavat töökohta. Minu eriti jäme arvutus näitab, et eeldatakse ülielastset tööjõunõudlust madalapalgaliste järele, elastsusega ca 1.4. (Tööjõukulud alanevad ca 11% ja madalapalgaliste osa-ajaga töökohtade arv kasvab 16%: lisandub juurde ca 3000 töökohta esialgsele 18 tuhandele).

Nii kõrge tööjõunõudluse elastsuse eelduse korral julgeks küll soovitada, et sotsiaalmaksu miinumkohustuste üldine tühistamine koos osa-ajaga tööjõu pakkumise suurendamisega oleks riigieelarve seisukohalt kulu-tulus ettevõtmine. Eriti praegu kui algamas on suvehooaja tööd, mis sageli just osa-ajaga.
Tööjõupakkumist saaks omakorda potentsiaalselt suurendada luues näiteks võimaluse saada koos töötushüvitist ja osalist töötasu (nt teha analoogiline süsteem vanemahüvitisega).
Tean isiklikult inimesi, kes loobuvad osa-ajaga töö vastuvõtmisest, sest nad kaotaksid kogu oma töötushüvitise. Arvestades ca 100-tuhandelist töötute hulka, kellest ligi pooled saavad veel töötushüvitisi, võiks sellel muudatustel mõju osa-ajaga tööjõu pakkumisele ja seega töökohtadele olla päris suur. Jään ootama järgmist Riigikogupoolset sammu - seekord võiks see siis olla kohe oravahüppe pikkune.

Mis mõtet on sotsiaalsetel töökohtadel?

Tallinna abipaketis töötutele on esikohal sotsiaalsed töökohad ja keskerakondlane Maarika Tuus päris reformierakondlasest peaminister Andrus Ansipilt Riigikogus, "miks ikkagi valitsus ei tegele väga tõsiselt töötuse vähendamisega ja uute töökohtade loomisega". EPL veergudele jõudis peaministri kommentaar, milles ta väitis, et "ei Euroopa Komisjon ega teised rahvusvahelised autoriteetsed institutsioonid [sotsiaalsete töökohtade] meedet ei toeta. Miks? Sellepärast et need sotsiaalsed töökohad, mis on ka Tallinna näitel väga selgelt mittetootlikud töökohad, rikuvad turukonkurentsi."
Ansipi rünnakut pareeris otsekohe Tallinna abilinnapea Jaanus Mutli, kes tõi näiteks, et ka sotsiaalminister Hanno Pevkur korraldab riiklikku tööprogrammi, mille käigus Euroopa Sotsiaalfondi kaud toetatakse ettevõtteid uute töökohtade loomiseks pikaaegsetele töötutele.

Olgu öeldud, et hiljuti EPLi küsitluses toetas IRL-i Tallinna linnapeakandidaat Mart Laar mõistlikke" sotsiaalseid töökohti". Niisamuti ütles Tartus kandideeriv sotsiaaldemokraat Marju Lauristin, et nende erakond kavatseb luua 500 ajutist töökohta, kuid uskus, et need teeksid palju mõtestatumat tööd kui Tallinnas, kuna Tartus on palju rohkem mõttekaid asju, mida teha

Mis nende sotsiaalsete töökohtadega siis ikkagi on? Kas need on tõesti mõttetud? Ja millele kavatseb sotsiaalminister kulutada 700 miljonit krooni euroraha?

Eelpoolkirjeldatud vaidlus meenutab kõrvalt vaadates vormelifänni ja jalgrattasõbra vaidlust kummagi sõiduriista paremusest, ilma et oleks täpsustatud, mis on sõidu eesmärk.

Tallinna linna näitel on tegemist pigem hädaabitöödega, millel on sotsiaalabi tugev komponent. Seega antud juhul ei olegi eesmärk luua pikaajalisi uusi töökohti. Inimestel aidatakse lihtsalt majanduskriis üle elada ja säilitada tööharjumus, et vältida heitumust.

Sotsiaalministeeriumi programmi töökohtade loomise toetus on tööhõivele suunatud, sest
soovitakse laiendada palgatoetust, ehk makstakse kinni üksnes osa tööjõukulust.

Samas tuleb nõstuda Ansipi seisukohaga rahvusvaheliste ekspertide skepsisest sotsiaalsete töökohtade vähesest efektiivsusest arvamust kinnitab paar aastat tagasi avaldatud rahvusvaheline uuring, milles osalesid ka Praxise eksperdid. Selle kohaselt avalikku sektorisse loodud ajutised töökohad ei suurenda ilmtingimata inimeste võimalusi pikaajaliselt tööd saada. Samas, kui erasektor panustab töökoha loomisel, on pikaajalist tööhõivet silmas pidades tegemist efektiivsema meetmega.

Ainus Ansipi väide, millele me põhjendust ei leia, on see, et sotsiaalsed töökohad rikuvad turukonkurentsi. Nendele töödele ju pole konkurentsi erasektoris.

Pildikesi Paunverest ehk Riigikogu arutas tööturu olukorda

Riigikogu tänasel tööturu olukorra arutelul kõlasid mitmed väited-faktid, mis põhinevad PRAXISe ekspertide töödel. Täpsemad viited kasutatud andmeallikatele ning põhjendused erinevatele väidetele leiab nt vastilmunud Inimarengu aruande 6. peatüki alapunktist 6.4 aktiivset tööpoliitikat ja sotsiaalset kaitset töötuse korral käsitlevatest osadest ja osalt ka minu ja Andrese Sotsiaalkomisjonis tehtud ettekannetest, mis kättesaadavad meie kodulehelt (programmid/töö-ja sotsiaalpoliitika/ettekanded).

Kokkuvõttes võib öelda, et tänane arutelu kujunes suhteliselt tööturu pakkumispoole keskseks ehk teisisõnu räägiti palju toetustest ja teenustest ning vähem nõudluspoolest ehk siis ettevõtetele suunatud meetmetest. Eks see tuleneb paljuski ka meie institutsionaalsest ülesehitusest, kus tööpoliitika on laias laastus killustatud Sotsiaalministeeriumi (tööjõu pakkumine, peamiselt tagajärgede likvideerimine), Haridusministeeriumi (tööjõu pakkumine ja selle kvaliteet, nö ennetav roll) ja Majandusministeeriumi (tööjõu nõudlus) vahel. Igal juhul tervikpilti sellest, kuidas kavatsetakse olukorda parandada nii nõudlus- kui pakkumispoole osas, ei tekkinud. Ja no muidugi oleks soovinud enam teadmistepõhist lähenemist.

Vaadates teiste riikide tegemisi, siis võib öelda, et keskendutakse nii nõudlus- kui pakkumispoole meetmetele, sealjuures on abipakettides enamlevinuks krediidi- ja laenuvõimaluste ning investeeringute abil nõudluspoole turgutamine, erinevad maksumuutused, täiendav tähelepanu aktiivsele tööpoliitikale ning EL struktuurivahendite sihipärasem kasutamine.

Näiteks Taanis moodustati spetsiaalne tööturu olukorraga tegelev komisjon, kes esitas juba 2008. aasta septembris valitsusele oma ettepanekud, mis keskendusid töötushüvitiste süsteemi reformile; aktiivsele tööpoliitikale, pakkudes erinevaid teenused senisest varem; töölubade väljastamise korra ning ennetähtaegse vanaduspensioni süsteemi reformile. Soome valitsus plaanib vähendada tulumaksu ning suurendada sotsiaalmaksu, misläbi peaks märkimisväärselt kasvama pensioni ja töötushüvitisi saavate inimeste ostujõud. Samuti on kavas suuremahulised investeeringud teedeehitusse. Aktiivne debatt toimus ka pensioniea tõstmise üle. Ka Saksamaa turgutab majandust ja tööturgu finantssektori stabiilsuse tagamise, ettevõtetele täiendavate krediidivõimaluste pakkumise ja suuremahuliste infrastruktuuriinvesteeringute kaudu. Samuti pakutakse mõnes sektoris ettevõtetele täiendavaid maksuvabastusi ning vanemaealistele töötajatele on kavas rakendada spetsiaalne täiendõppe programm. Ka Belgias pööratakse palju tähelepanu üle 50. aastaste töötajate hõive suurendamisele erinevate aktiivsete tööpoliitika meetmete kaudu. Rootslased seevastu kavatsevad turgutada noorte tööhõivet langetades tööandjate sotsiaalkindlustusmakset noorte töötajate eest. Suurbritannias plaanis valitsus langetada ajutiselt käibemaksu 17.5%-lt 15%-ni, suurendada aktiivsete tööpoliitika meetmete rahastamist ja aidata keskmise- ja väiksese suurusega ettevõtteid pakkudes täiendavaid krediidivõimalusi. Täpsemalt loe European Employment Observatory viimasest ja peatselt ilmuvast uuest kvartaliülevaatest.

Majanduslanguse märgid tööturul

Tänasel istungil arutas Riigikogu tööturu olukorda. Muuhulgas kõlas väide, et tööturu olukord hakkas halvenema alles 2008. aasta kolmandas kvartalis. Tõepoolest, kui vaadata ainult Tööjõu uuringu andmeid (ETU), siis kasvas töötus üle pika aja taas 2008. aasta kolmandas kvartalis 6.3%-ni ehk 2.2 protsendipunkti võrra. Samal ajal andis aga registreeritud töötuse statistika märku olukorra halvenemisest tööturul juba 2007. aasta neljandas kvartalis, mil hakkas suurenema uute registreeritud töötute arv ning vähenema vakantside arv (vt allolev joonis Tööturuameti andmetega). Sama trend jätkus kogu 2008. aasta jooksul. Samuti on sellest ajas suurenenud ka erinevat liiki toetuse saajate arv. Nii et tööturu olukorra hindamisel tuleks ikka jälgida nii registreeritud statistikat kui uuringupõhist statistikat ning nii töötute absoluutarvu kui uute töötute arvu.

Lisaks tuleb tööturu näitajate tõlgendamisel alati tähele panna, mis vanuserühmast räägitakse ja kuidas arvutatakse töötuse määr. Tööjõu-uuringu mõistes käsitletakse tööealise elanikkonnana rahvastikku vanuses 15-74, Euroopa Komisjoni tööhõive-eesmärkide aluseks on vanuserühm 15-64 ja registreeritud tööpuuduse puhul räägitakse vanuserühmast 16-pensioniiga, kuna see vanus annab õiguse töötuna registreerida. Näiteks 2008. aasta neljandas kvartalis oli töötuse määr esimesel juhul 7.6% ja hõivemäär 62.6%; teisel juhul vastavalt 7.8% ja 69.1% ning registreeritud töötuse määr ulatus 3.9%-ni. Lisaks arvutas Tööturuamet töötuse määra pikka aega ka osakaaluna tööealisest rahvastikust vanuses 16-pensioniiga, mitte tööjõust (hõivatud+töötud) nagu tehakse seda tööjõu-uuringu korral. Nüüd siis küll mõlemat. Igal juhul tuleb jälgida, millest juttu ning võrrelda võrreldavaid.

Paar sõna ka ETU ja registreeritud töötuse määrade erinevusest. Eeldades, et arvutusmetoodika on sama, siis tüüpiliselt on registreeritud töötuse määr kõrgem riikides, kus on kõrged töötushüvitised, mis motiveerivad end töötuna registreerima ning ETU töötuse määr kõrgem riikides, kus töötushüvitised madalad. Eesti kuulub siis viimaste näidete hulka, kuid on täiesti reaalne, et uue töölepinguseaduse rakendudes see muutub.

Koondamishüvitiste reform - kas tööandja või töötaja võit?

Uue töölepinguseadusega kaasnevad koondamishüvitised tekitavad jätkuvalt emotsioone. Tänases Päevalehes toodud küsitluse tulemused, et inimesed tahaksid säilitada endile kõrgeid koondamishüvitisi, ei tekita muidugi mingeid üllatusi.

Küll tahaks aga tähelepanu juhtida artikli kommentaarides toodud kahele aspektile (ka mujal on neid mõtteid välja öeldud:
1) Ametiühingute üks juhte ütleb, et "Selles, kust see raha tuleb, ei ole meile vahet, näiteks kas tööandjad maksavad seda üheskoos töötukassast või konkreetne tööandja maksab otse... Ametiühingute seisukoht on, et töötukassast peaks see tulema tööandjate makstavast summast."
2) Tööandjad on avatud selles osas, kui suur peaks olema tööandjate töötukassasse makstav määr.

Seega jääb osapoolte arvamusest mulje, et üks võimalik kompromisslahendus võib olla selles, et koondamishüvitised jäävad alles (või vähenevad natuke ja tõuseb natuke töötuskindlustushüvitis), kuid selle võrra suurendatakse tööandjate poolt makstavat töötuskindlustusmakse määra suurust. Seejärel toimub koondamishüvitiste maksmine töötukassa poolt või jaotatuna tööandja ning töötukassa poolt. Analoogselt praegu kollektiivsete koondamiste puhul makstavate hüvitistega, millest poole katab töötukassa.
Seega lihtsalt laieneks kindlustuskate tööandja jaoks kõikidele koondamishüvitistele.

Paradoks on minu arust selles, et töötajad tervikuna võiksid tegelikult sellest skeemist kaotada võrreldes praegusega.

Võttes eelduseks, et tegelikult brutopalgalt makstavad maksud (sotsiaalmaks ja tööandja töötuskindlustusmakse) on ikkagi töötaja poolt kantud koormus. Lühiajaliselt on küll brutopalk lepinguga fikseeritud, kuid pikaajaliselt kohanduks brutopalk selliselt, et tööjõukulud kokku vastaksid inimese poolt loodud lisandväärtusele.

Kui tööandjapoolne töötuskindlustusmakse nüüd suureneb, nt praeguselt 0.3 protsendilt 1% protsendile palgafondilt, et katta majanduses tervikuna koondamishüvitise maksmise kulud, siis pikemas perspektiivis kohaneks töötajate brutopalk (või väheneks lühiajaliselt brutopalga kasvutempo). Arvestame, et meil on ametiühingud ikkagi piisavalt nõrgad palgaläbirääkimiste protsessis.

Kui töötuskindlustusmakse suurenemine on kohustuslik ja tööandja oskab seda kuludesse arvestada, siis ettevõtte enda poolt makstavate koondamishüvitiste puhul on aga minu nägemust mööda enam ettenägematu sündmusega ka tööandja jaoks ja seetõttu kui tõesti koondamine esineb, siis tööandja peab maksma need hüvitised kinni omaniku tuludest (kasumist).

Kokkuvõttes soovitaksin omalt poolt ametiühingutel natuke rohkem analüüsida, mida toob kaasa töötuskindlustusmakse tööandjate poolse osa suurenemine. Ja kas see ikka suurendab töötajate heaolu või pigem vähendab seda.

P.S. Kui mõni kriitilise meelega töö-ökonomist juhtub seda lugema, võiks pakkuda mõne viite, kas ülaltoodud mõttekäigu vettpidavust saaks formaalselt kontrollida või lihtsasti ümber lükata mõne otsimis-sobitamismudeli abil, nt kus on sees määramatus lõpptoodangu nõudluse ja seega tööjõu vajaduse järgi ja tööandjad üksnes osaliselt arvestavad seda määramatust, kuid kohustuslik riiklik kindlustus võtab selle määramatuse arvesse kindlustusmakse suuruses.

Koondamishüvitised ja töötus

Kas üks poliitikauuring võib olla viimaseks piisaks, mis suudab murda sillakese, mis on seni vapralt ühendanud kärestikulist lõhet valitsuskoalitsioonis erinevate maailmavaadetega parteide vahel? Vastuse saame peagi, kui uue töölepinguseaduse eelnõu valitsusse jõuab.

Üks enam vastuolusid tekitanud säte eelnõus on koondamishüvitiste radikaalne vähendamine ühe kuu peale. Seletuskirjas viidatakse sealjuures tõendusmaterjalina PRAXISe poliitikauuringule kollektiivsete koondamiste kohta. Tolles analüüsis tuli tõesti välja muuhulgas, et kõrgemad koondamishüvitised on seotud järgneva töötuse pikema kestusega. Seda ka siis kui statistiliste mudelite abil arvestada muude tegurite mõju (vanus, sugu, staaž ettevõttes, eelnev palk, piirkond, koondamislaine suurus).

Analüüs viitab näiteks, et kui inimeste koondamishüvitis on kokku alla 10 tuhande krooni, on neil tõenäosus saada üks kuu peale kollektiivset koondamist töötuskindlustushüvitis 36%. Kui aga koondamishüvitis on üle 25 tuhande krooni, tõuseb tõenäosus 60%ni. Sama muster kehtib ka järgnevatel kuudel kuni töötuskindlustushüvitise lõppemiseni.



Päevadesse ümber arvutades võib lihtsustatult ka öelda, et 1000 krooni võrra suurem koondamishüvitis toob kaasa ühe päeva võrra pikema töötuskindlustushüvitise saamise. 2006. aastal said kollektiivselt koondatud keskmiselt 3 kuud hüvitist. Kui uute reeglite järgi võiks saada koondamishüvitist üksnes üks kuu, siis väheneks keskmiselt hüvitise suurus inimeste jaoks 2/3 võrra ehk suurusjärgus 10 tuhat krooni ja selle võimalik mõju võiks olla 10 päeva kiiremini tööle minek.

Samas tuleb aus olla ja nentida, et ülaltoodud analüüs kehtis 2006. aastal suure tööjõunõudluse situatsioonis ja üksnes kollektiivsete koondamiste osas. Majanduslanguse perioodis ja ka üksikute koondamiste korral võivad seosed olla nõrgemad.

Võrdsed võimalused – pseudoprobleem?

Väga lihtne loogika: naised sünnitavad lapsi ja sellepärast peavad nad kodus olema. Sellepärast, et nad on kodus, on neil töölkäimises pikema ja lühema perioodiga katkestusi. Tööandjal on õigustatud ootus, et fertiilses eas naine jääb üks hetk lapsega koju. Selle riski maandamiseks ei ole tal mõistlik võtta tööle selles eas naisi (parem on võtta mehi) ning kui siiski võtta, siis ei ole mõistlik saata naisi koolitusele, sest see on raisatud ressurss, kui naine juhtub koju jääma. Selle tõttu on puhtalt objektiivsetel põhjustel naistel keerulisem leida tööd, mis vastaks nende haridusele, elukutsele ja kvalifikatsioonile. Kuna naistel on ligipääs tööturule raskem, siis on ka naiste hõive ja palk madalam.

Seda loogikat saame kasutada ka muus eas naiste kohta. Lapsed vajavad hoolitsust ja kui ka enam laste järgi ei ole vaja vaadata, siis kodu tuleb ikka korras hoida. Tööandja võib teha järelduse, et kuna naised on need, kes laste eest hoolitsevad ja koduseid töid teevad, siis on neil vaja pühenduda kahele asjale korraga (tööle ja kodule), seega ei saa nad olla sama hästi pühendunud tööle nagu mehed. Kuigi konkreetse töötaja või töölesoovija kohta ei pruugi see kehtida, võib tööandja üldistada sellise loogika kõigile naistele ning leida, et naistöötajat ei ole mõtet palgata vastutusrikkamatele kohtadele, saata koolitusele jne.

Samuti võime pöörata loogika tagurpidi ja saada jällegi "objektiivse" pildi ühiskonnas oleva naiste ja meeste erineva tööturu situatsiooni põhjendamiseks. Kuna naised tahavad hoolitseda kodu ja laste eest, siis nad ei tahagi vastutusrikast tööd, karjääri ja tööalast arengut. Sellest tulenevalt ka naiste ja meeste segregatsioon ametitel.

Seega on surnud ring: naised tahavad ja tööandjatel ei ole mõistlik ja ühiskonnas on kõik hästi.Mis on aga selle loogika eeldused ja mis on sellise olukorra tulemused?

Kõigepealt tulemused: naised saavad vähem palka nii keskmiselt kui ka samaväärsetel ametikohtadel. Naiste hõive on madalam ja neil on keerulisem leida sobivat tööd. Halvematel juhtudel on naised sõltuvad meeste sissetulekust majanduslikult ning nende võimalus ise piisavat sissetulekut teenida pere (mille mees on maha jätnud) ülalpidamiseks on takistatud. Lisaks veel pehmemad väärtused, mille saavutamine on paljudele naistele tähtis, nagu näiteks karjäär või mingil kindlal alal töö leidmine või töötamine ametikohal, mida peetakse meeste alaks (samas on keeruline ka meestel naiste alal tööd leida). Nende saavutamist võib takistada näiteks statistiline diskrimineerimine, mille korral keskmisi erinevusi naiste ja meeste omadustes või käitumises laiendatakse automaatselt igale üksikule töötajale. Näiteks võib keskmiselt küll naistel olla suurem tõenäosus töölt lahkuda, kuid see ei pruugi kehtida konkreetse karjäärile pühendunud naise puhul.

Soolised lõhed tööturul aga tähendavad ühiskonna ressursi raiskamist. Olukord on võrreldav sellega, kui kõik ülikooli professorid peaksid hoopis olema aednikud ja vastupidi, sest nii on otsustatud. Kõik saavad aru, et tulemus ei oleks ühiskonna jaoks kasulik: võib-olla mõni isegi oleks hea aednik, aga enamik vaevalt ja professori tööd teeksid siis need, kes ei ole sellel alal just kõige tugevamad. Järeldus on lihtne: võimaldades igaühel valida, kuhu tööle minna, on ühiskonna (ja ka üksikute inimeste) jaoks tulemus parem.

Hinnang, et praegune olukord, kus naiste tööturul osalemise võimalused on piiratumad meeste omast, on hea ja soovitav kõikide ühiskonna liikmete poolt, põhineb eeldusel, et naised ja mehed ise tahavad, et see nii oleks ning see on nende vaba valik. Samas, kui on naisi, kellel on praeguse soorollide jaotuse tõttu jäänud karjäär pooleli või on neil raskem mingit töökohta saada kui meestel või kui me leiame mehi, kellel on jäänud valimata mingi töö just selle tõttu, et seda peetakse naiste ametiks, siis me näeme, et see olukord ei ole kõigi poolt soovitav. Kui naine, kes jättis karjääri pooleli, oleks ühiskonna jaoks andud oma maksimaalse panuse just karjääri tehes ja kui mees oleks lasteaiakasvatajana olnud ühiskonnale oluliselt kasulikum kui nüüd treialina, ja kumbki neist pole oma pealesunnitud valikutes õnnelik, siis me näeme, et võrdsete võimaluste tagamise kaudu saaksime ühiskonnale kasu tuua ressursside parema paigutuse läbi.

Kui tööandjal ei oleks ohtu, et ainult naised võivad töötamise vahele võtta pikemaid koju jäämise perioode, ei oleks alust sellest tulenevalt naistele töötamise võimalusi piirata. Kui naiste ja meeste rollid ei oleks niivõrd kinnistatud kodu ja laste hoolitsemise osas, siis ei oleks tööandjal ka põhjust oodata naiste ja meeste pühendumise erinevust tööle. See võimaldaks inimestel ja peredel teha paremini oma vajadusi ja huve arvestavaid otsuseid, mitte alludes ühiskondlikule ootusele oma tegevuse osas. Lõpptulemusena olen kindel, et rohkem naisi valiksid suurema pühendumuse tööle ja karjäärile ning rohkem mehi valiksid kodu ja laste eest hoolistemise kui see on seni olnud. Need, kes nüüd kõik vaidlevad, et praegune olukord ongi see, mida soovitakse, soovitan natuke avatud silmadega ümberringi vaadata ja leida ilma halvustamata üles need inimesed, kes tegelikult teeksid erinevaid valikuid praegusest. Kes mitte ühtegi üles ei leia, see on ilmselt liiga kitsa silmaringiga.

Kuidas saab riik aidata kaasa sellele, et võrdsed võimalused oleksid paremini tagatud? Tõenäoliselt aegade jooksul muutuvad soorollid ka iseenesest nagu see on ka varem juhtunud. Sellisel juhul võtavad muutused loomulikult väga kaua aega. Paljudes riikides on vastu võetud erinevaid seadusi, et soodustada võrdsete võimaluste tekkimist kuni suhteliselt radikaalse kirvemeetodiga võrdse olukorra tekitamiseni kvootide kasutuselevõtu läbi. Mina loodan, et Eestis ei pea selliseid meetmeid kasutama ja on ka muid võimalusi. Samas minimaalne, mida riik peab tagama, on see, et keegi ei peaks temale suunatud diskrimineerimise tõttu kannatama, mida ka praegune võrdõiguslikkuse seadus teeb. On selge, et seadus ei tööta, kui selle rakendumist ei jälgita ning sellest ka Kirsti ja Marre artikkel EPLis.

Lihtsad võimalused paremaks poliitikaks

Tavapäraselt on peresõbralikkus on kohustuslikuks elemendiks kõigi parteide valimis­kampaaniates. Üks viis, kuidas seda praegustel valimistel üritatakse väljendada, on eelmine kord häältekogujana edukaks osutunud vanema­hüvitiste süsteemi heldemaks muutmine ja reformimine: Reformi­era­kond ja Sotsiaaldemokraadid lubavad vanemahüvitise maksmise perioodi pikendada pooleteist aastani, Rahvaliit kahe aastani ja Kesk­erakond oma 2005 aasta programmis lausa kolmeni. Enne kui on võimalik hinnata praegust süsteemi, tahetakse seda juba reformida, seejuures vaadates mööda oluliselt odavamatest ja oodatud võimalustest süsteemi paremaks muuta.

Vanemahüvitis jätab ühe lapsevanema päris pikaks ajaks töölt kõrvale. Liiga pika töölt äraoleku korral võivad aja möödudes amortiseeruda töötaja oskused ning inimkapital. Väiksem tööstaaž ning tootlikkus võivad tööle naastes tähendada ka väiksemat palka võrreldes äraolekul usinalt töötanud kolleegidega. Kuna enamasti jäävad lapsesünni järgselt koju naised, siis tööandja peab naistöötajat tööle võttes arvestama riskiga, et ta võib töökohalt lahkuda aastateks. Seetõttu suurenevad naiste tööturul osalemise barjäärid. Naisi võetakse vähem tööle, saadetakse harvem koolitustele ja tehakse üldse vähem investeeringuid „riskieas” naiste arendamiseks. Tekib oht, et ühiskond surub naistele peale kodukana rolli, mille arvelt vähenevad nende karjääri- ja eneseteostus­võimalused.

Töötamine on karistatav
Üks lahendus oleks see, kui lapsevanemal oleks võimalik lapse kasvatamise kõrvalt paremini tööeluga sidet hoida. Paljud neist seda ka soovivad. Motivatsioon töötamiseks väikelapse kõrval võib olla erinev — kas eneseteostuse vajadus, sotsiaalsete sidemete hoidmine kolleegidega või soov säilitada sidet tööeluga, et oskused-teadmised aja jooksul unarusse ei jääks. Selgub aga, et praegune vanemahüvitise süsteem soosib töötamist väga vähe.

Vanemahüvitise saamise ajal tööd tehes tuleb nimelt arvestada, et kui töötasu ületab vanemahüvitise miinimummäära (2007. aastal 2690 kr), vähendatakse hüvitist seaduses toodud valemi alusel. Valem uuendati sel nädalal Riigikogus selliselt, et töötamisel väikese koormusega ei peaks töötamisele lausa peale maksma. Siiski ei ole ka praegu töötamine eriti tulutoov tegevus. Näiteks kui Eesti keskmist palka (9351 kr 2006. aastal) saav ema otsustab lapse kasvatamise kõrvalt veerand kohaga tööl käia, jääb tema töötasu alla hüvitise määra, vanemahüvitist ei vähendata ning netotulu kasvab 1810 kr võrra. Kui aga lapsevanem otsustab töötada poole kohaga, rakendub seaduses toodud valem, hüvitise summa väheneb ning kokkuvõttes muutub netotulu 2145 krooni võrra, kuigi inimene teenis 3618 krooni. Seega, kui tavaline, lapsepuhkusel mitteolev, inimene teenib töö eest 3618 krooni, siis vanemahüvitist saav inimene saab sama töö eest 1473 krooni vähem.

	Töötasu (neto) veerand kohaga töötamisel	Täiendav netotulu töötamisest vanemahüvitist saavale inimesele	Töötasu (neto) poole kohaga töötamisel	Täiendav netotulu töötamisest vanemahüvitist saavale inimesele
Keskmise palk (9351)	1810	1810	3618	2145
Poolteist korda keskmine palk (14026)	2714	786	5428	3043

Tõsi küll, võib vaielda, kas saaks optimaalseks pidada toetusskeemi, mis motiveeriks vanemaid väga väikeste laste juurest täisajaga tööle minema. Kuid töötamine ja laste eest hoolitsemine ei pruugi tänapäeval olla üksteist välistavad valikud, vaid paljudel erialadel on võimalik kasutada paindlikke töövorme nagu nt kaugtöö ja osa-ajaga töötamine ning paljud inimesed sooviksid neid kasutada. Tuleks jälgida, et riigi poliitika nende rakendamist ei takistaks. Näiteks osa-ajaga töötada soovides oleks praeguse skeemi korral keskmise palgaga töötajal veerand kohaga töötada soodus, poole kohaga aga enam mitte. Poole­teist­kordset keskmist palka saaval töötajal ei tasu aga isegi veerand kohaga töötada. Teenides 2714 krooni jääb talle sellest alles ainult 786 krooni. On küsitav, kas selline eristamine on põhjendatud: kui soodustada väiksema koormusega töötamist, siis juba kõigi puhul võrdses ulatuses.

Valikuvabadus
Selline süsteem piirab inimese valikuid. Ei tohiks arvata, et riik või valitsus või keegi teine teab paremini, kas ema/isa saab, peaks või võiks töötada lapse kõrvalt. Peaks olema iga vanema vaba valik, kas jääda lastega koju või minna tööle ning toetustesüsteem peaks seda valikut respekteerima. Tööle naasmine on niigi keeruline ning lapsehoiuvõimalusi leida pole lihtne. Kui inimene soovib teha tööd, tuleks teda sealjuures aidata, mitte rahaliselt karistada.

Paindumatu vanemahüvitise ja vanemapuhkuse skeem sunnib inimesi pikaks ajaks tegema valiku kas töö või perekonna vahel. Selleks, et ühiskonna kahte mõneti vastandlikku eesmärki – kõrget iivet ja kõrget tööhõivet – saavutada, ei tohi inimestelt võtta võimalust valida korraga tööd ja lapsi.

Töötamisest saadav tulu võiks lisanduda lihtsalt vanemahüvitisele ilma valemita ning vanema otsus oleks, kas ja kuidas seda kasutada. See võimaldaks: 1. vanemal otsustada koju jääda nii, et tal ei tekiks lapse sünnist olulist auku sissetulekutes; 2. vanemal säilitada paindlikult side töökoha ja töötamisega ilma, et tal töötamine oluliselt vähem tulus tegevus oleks kui teistel inimestel; 3. riigil saada raha töötasudelt makstavate maksetena; 4. maksta vanematele normaalselt palka vanemahüvitise saamise ajal, ilma et oleks vajadus seda varjata või edasi lükata. Ebatõenäoliseks juhuks, kui lapsevanemad ei taha üldse lapsega kodus olla ja hakkavad kõik kohe tööle minema, et teenida täiendavat vanemahüvitist, võiks seada ehk piiri, et töötada võib teatud koormusega, enne kui valem rakendub. Vanemahüvitise miinimummäär, mis on piiriks praegu, on naeruväärselt väike ja sisulist tähendust ei oma. See piir võiks olla samuti vanemahüvitise ja eelmise palgaga seotud. Näiteks poole kohaga töötades ei rakendu valemit, aga edasi rakendub.

Selle asemel, et populistlikult valada raha juurde olemasolevatesse meetmetesse, tuleks otsida innovatiivseid lahendusi, mis aitaks inimestel vähendada pinget töö ja pereelu vahel.

Epp, kahe lapse ema
Sten, muidu analüütik