Rahva väärtused peegelduvad valimiskampaanias

Kuku Raadio küsis täna minult, mida arvan väärtustest, eriti Eesti ühiskonda valitsevatest väärtustest.

Alustuseks tuleb muidugi märkida, et 1 340 127 inimese keskmist väärtuste kogumit on sisuliselt võimatu määratleda. Parimal juhul saab arutleda selle üle, millised väärtused domineerivad ning määravad otsuseid, mida vastu võetakse. Mis need väärtused muud on, kui arusaamine heast ja kurjast.

Mu meelest algab asi pihta sellest, et ühelt poolt oleme Euroopa kõige sekulaarsem rahvas ja teisalt on meil väga vähe ideaale peale isikliku heaolu. Millega muidu seletada juba mitu aastat kestvat Eesti Uue Arengusihi spungi-otsinguid.

Pragmaatilisus ehk kivirähkilik "rehepaplus" ehk eesmärk-pühendab-abinõu-mentaliteet koos mõõduka alalhoidlikkusega on meil aidanud hakkama saada juba üle 5000 aasta suhteliselt keerulistes oludes. Sellele lisaks edasipüüdlikkus ja soov (või oskus?) valitsevaile oludele meelejärele olla (kui on sobiv hetk) on andnud meile näiteks Maailmapanga kokaraamatut järgides ühe tõhusama tervishoiusüsteemi, aga ka ülipüüdliku eurobürokraatia.

Kokkuvõttes on sellist rahvast suhteliselt lihtne valitseda ... mida on ilmselt tänased valitsejad ka ära tabanud. Seetõttu tuleb leppida asjaoluga, et mõne aja pärast hakkame tänavatel, raadiotes ning televiisoris nägema labases vormis, ent ometi Eesti elanike südamesoovidele vastavaid lubadusi...

Igal juhul väärib rahvas oma valitsejaid, mis tähendab seda, et paremate poliitikute saamiseks tuleb alustada ausast vastusest iseendale: mida ma soovin ning mida olen valmis ise andma selle nimel. Seejärel tuleb just seda ka poliitikuilt nõuda ning olla oma nõudmises järjekindel - ka siis kui poliitik midagi muud räägib. Väärtuskasvatus, mis muud!

Mainitud Kuku intervjuus oli veel teemasid, mida Janek Lutsu eestvedamisel arutasime ... aga väärtused ongi huvitav teema arutamiseks. Head väärtuste nädalat!

Poliitikasoovitused sisukamaks!

Praxises on kombeks oma projektidesse kaasata erineva valdkonna inimesi. See aitab käsitleda probleeme laiemalt, kasutada rohkem erinevaid analüüsimeetodeid ja parandada üldist poliitikaanalüüside kvaliteeti. Nii sattusin ka mina oma peamistest uurimisteemadest (maksu- ja eelarvepoliitika, ettevõtluspoliitika, töö- ja sotsiaalpoliitika) veidi kaugemale, nimelt, Eesti Lõimumiskava 2008-2013 uue rakendusplaani koostamise töörühma. See isenesest ei ole midagi erilist. Küll aga üllatas mind üks kirjatükk, millega mul oli rõõm tutvuda, et teemasse süveneda.

Tegemist on ECRI (European Commission on Racism and Intolerance) värskeima raportiga Eesti kohta. ECRI ülesanne on monitoorida iga EL-i riigi rassismi ja sallimatuse situatsiooni ning edastada nendepoolsed poliitikasoovitused ning –ettepanekud olukorra parandamiseks. Ja seda nimetatud raport ka teeb: 118 tähelepanekut ning 64 poliitikasoovitust, kõik korrektselt nummerdatud ning teemade kaupa peatükkideks jaotatud.

Välja toodud soovitused jagaks ma laias laastus kaheks: juriidiliste puudujääkide kõrvaldamine ning soovitused poliitikameetmete kasutuselevõtmiseks. Esimeste alla kuuluvad soovitused võtta vastu mitmed seadused erinevate vähemusrühmade kaitseks. Selliste seaduste vastu suurt midagi olla ei saa, kuid siiski tahaks viidata ajakirja The Economist hiljutisele numbrile, milles käsitleti üle mitme artikli USA näitel ohtusid, mis kaasnevad liigse seadusliku reguleeritusega. Näidete ning aruteluga on võimalik tutvuda 24.-30. juuli väljaandes või ajakirja veebilehel ringi surfates. Siinkohal tooksin välja vaid nende olulisima järelduse. Nimelt, liiga paljud ning liiga karmid seadused tekitavad olukorra, kus iga kodanik oleks potentsiaalne pätt ja kriminaal, kui vaid prokuröril leiduks aega ja tahtmist teda kohtuniku ette saata. Millegi hägusalt sarnase eest hoiatas meid hiljuti ka meie Riigikohtu esimees Märt Rask.

Oluliselt suuremat probleemi näen ECRI poolt soovitatud poliitikameetmetega (kuigi kehtib ka esimeste soovituste kohta). Täpsemalt sellega, kuidas need on esitletud. Mitmete soovituste juures on kasutatud järgnevat või analoogset sõnastust: „...that the necessary human and financial resources be provided to that end“. Mitmed soovitatud poliitikameetmed on väikesed, nagu mõne spetsiaalse nõukogu loomine või mõne asjakohase tegevuse suurem toetamine, kuid leidub ka soovitusi stiilis, et tuleks leida kõik vajalikud rahalise- ning inimkapitali ressursid, et ära kaotada näiteks rahvuslik- või sooline palgalõhe. Raske on ette kujutada, mida on poliitikul piiratud ressursside tingimustes selliste soovitustega peale hakata. Proovige ette kujutada hüpoteetilist olukorda, kus kõik Praxise programmid (tervisepoliitika, majanduspoliitika, valitsemine ja kodanikuühiskond, sotsiaal- ja tööpoliitika, hariduspoliitika) esitavad oma poliitikasoovitusi absoluutsetena, st ilma kuluefektiivsusnäitajateta, ilma riigieelarve kuluta, ilma selgitusteta, millist poliitilist vaadet need esindavad või ilma vastavasisulise olulisuseta. Selliselt esitatud soovituste kuuldavõtmine on keeruline, kuna nõuab otsustajalt lisatööd või kui talle kõik soovitused väga meeldivad, mitut riigieelarvet.

Siinkohal toon ECRI raportile vastandudes mõned omapoolsed soovitused sisukamate poliitikasoovituste esitlemiseks:

• Pane poliitikasoovitused kuluefektiivsuse järgi pingeritta. Alati pole vaja põhjalikku tulu-kulu analüüsi, miinimumprogrammi täitmiseks piisab näiteks eksperthinnangutest. Kuluefektiivse soovitusega on poliitikul kergem edasi minna.
• Lisa poliitikasoovituse täitmise hind. Ka siin ei ole vaja üle pingutada, piisab eksperthinnangutest või teiste riikide kogemuse kohaldamisest. Odav soovitus kohtab vähem opositsiooni.
• Lisa poliitikasoovitusele see poliitiline vaade, mida selle soovituse järgi talitamine avalikkusele kuvab. Erakonna võib jätta nimetamata, piisab näiteks kõige lihtsamate poliitiliste spektrumite väljatoomisest (parem-vasak, liberaalne-autoritaarne). Poliitik ei pruugi muidu teada, kas soovitus läheb tema poliitiliste vaadetega kokku.
• Too selgelt välja probleem, mida selle poliitikasoovituse täitmine lahendab ning kui oluline see probleem teie või mõne alternatiivse poliitilise vaate arvates ühiskonnas on. Teatud mööndustega võib seda ka poliitikamõjuks nimetada. Selle teadmisega on poliitikul kergem leida omale avalikku toetust.

Järjepidevuse eesmärgil toon välja, et nende soovituste täitmine on kuluefektiivne, kuna koostaja ise suudab kõike seda teha väikseimate kuludega. Nende soovituste täitmise hind on varieeruv, kuid lisab üldjuhul analüüsi esialgsele hinnale 5-25%. Lisaks on need soovitused poliitiliselt neutraalsed ning aitavad lahendada probleemi, mis seisneb liialt väheste teadmispõhiste poliitikaotsuste tegemises.

Usun, et kõigi, või vähemalt mõne välja toodud soovituse järgi talitades õnnestub suurema tõenäosusega vältida olukorda, kus teie poliitikasoovituste raport satub riiulile tolmu koguma, kuna poliitik ei osanud seda võrreldes teiste raportitega oma poliitilise vaate või riigieelarve konteksti paigutada. Poliitikasoovitus ei tohiks kõlada armulise käsu või ettekirjutusena, vaid peaks jääma soovituseks koos selle kuuldavõtmisega kaasneva hea ja halvaga.

Kes teeb Eestis tervishoiupoliitikat?

Eelmisele postitusele jätkuna tuleb märkida, et Riigikontrolli teine jõuline järeldus viimases auditis väitis, et sotsiaalminister on kahjustanud riigi ja kõikide teiste osapoolte huve oma otsustamatuse tõttu.

Siin tahaks nii hetkel kabinetis istuva kui ka viimase 6 aasta jooksul seda kohta täitnud ministrite kaitseks öelda, et tervishoiupoliitika ei ole ühe ministri teha. Seda, et otsustamatus on tervishoiusüsteemile kahju teinud, võib uskuda. Otsustamatuse juured on siiski sügavamal.

Riigikontrolli kriitika näiteks erialade ja haiglate arengukavade omavahelise kokkusobimatuse tõttu võiks justkui viidata, et võetagu aluseks rootslaste Hospital Masterplan 2015. Arvan, et sellest ei piisa. Huvid, millega arvestada, koosnevad väga paljude huvirühmade kohati vastandlikest ootustest. Tänane null-summa mängu põhimõttel tervishoiu korraldus soodustab kõikidel huvirühmadel oma läbirääkimiste positsiooni tugevdamist, kuid ei soodusta koostööd (õnneks või õnnetuseks pole Eesti siin maailmas erand). Jõuga ei suuda tervishoiusüsteemi osapooli koostööle sundida ükski minister ega president (vrd viimase 3 USA presidendi Heraklese pingutusi kõigile silmaga nähtavalt katkise tervishoiusüsteemi reformimisel).

Ka Eesti olemasolev rahvastiku tervise arengukava paraku ei paku strateegilist visiooni, millised on prioriteedid, vaid on üks võimalik menüü tegevustest. Tervishoiupoliitikat ei ole võimalik ette kujutada poliitikata ja poliitiliste prioriteetideta. Neid aga ei kujunda üks minister ega üks ametkond.

Kordan eelmises postituses väljendatud retoorilist vihjet – toetust puidust toodetavale energiale või renoveeritavate põlevkiviplokkide arvu arutas valitsus ja takkaotsa parlament mitu nädalat. Üks haigla, mis ehitatakse vähemalt 30 aastaks, maksab vähemalt 2 nijlardit. Üleriigilise e-tervise rakendamise elluviimine maksab samuti vähemalt 1 haiglahoone jagu raha. Valikute strateegiline tähendus Eesti inimeste elukvaliteedile on võrreldav energiajulgeolekuga.

Loodan siiralt, et järgmistel parlamendivalimistel on kõikidel parteidel olemas selge strateegiline arenguvisioon Eesti tervishoiu tuleviku suhtes, mille eest ollakse valmis võitlema koalitsiooniläbirääkimistel ning millel on olemas esmane rakendamise ja investeeringute kava.

Ja kui siis minister ei saa plaani elluviimisega hakkama, vat siis tasub mõelda, et ehk on mõni teine parem.

Tallinna kodude maamaksuvabastus - palju kära ja kõhutundel rehkendusi?

Nii IRL kui ka Reformierakond on oma valimislubadustena välja käinud idee kaotada Tallinnas maamaks kodudelt. Põhjendused on suhteliselt sarnased kummalgi erakonnal. Reformierakond põhjendab maamaksust vabastamist selliselt: „Kriisi leevendamiseks vähendame Teie kommunaalkulusid ja maksukoormust“. IRL põhjendab maamaksust vabastamist tallinlaste toimetuleku parandamisega.

Teadupärast määrab maamaksu suuruse kohaliku omavalitsuse volikogu igal aastal. Paar aastat tagasi oli Tallinnas maamaksu üle elav poliitiline arutelu. Nimelt alates 2008.aastast otsustas Tallinna linnavolikogu Keskerakonna juhtimisel tõsta linnas oluliselt maamaksu. uSelle otsuse mõjul suurenesid Tallinna linna tulud maamaksult 2,5 korda (129-lt 320 miljoni kroonini), mis oli ligi 15 korda suurem kasv kui linna kogueelarve tõus. Maamaksu tõstes linnavolikogu (KE juhtimisel) võttis vastu ka otsuse, mille kohaselt said pensionärid taotleda maamaksutõusu hüvitamist.

Paljudes kohalikes omavalitsustes on maamaksumäärad juba maksimumilähedal. Tallinna linna maamaksumäär oli aastatel 2002-2007 0,6%, seega maamaksu osakaal linna eelarves perioodi jooksul vähenes. Maamaksu tõstmine majanduslikust loogikast lähtuvalt, on seega põhjendatud. Iseküsimus on, kas maamaksu tõstmine nii järsult oli parim lahendus.

Tõenäoliselt eelnimetatud valimislubaduse õiguslikku poole ettevalmistusena (muud selgitust on raske leida) võeti IRL’i, Reformierakonna ja SDE ettepanekul Riigikogus vastu muudatus maamaksuseaduses selle aasta juunis, mis andis kohalikele omavalitsustele võimaluse (mitte kohustuse) vabastada kodu aluseks olev maa maamaksust. Samateemaline arutelu Riigikogus peegeldab toona kujunenud vastuseisu koalitsiooni ja Keskerakonna vahel, kes seda ei toetanud ning tegi ettepaneku kompenseerida väiksema laekumise riigieelarvest. Viimane ettepanek muidugi läbi ei läinud ja arutelu tulemusena tekkis eelnõusse täiendus, mis selgelt ütleb, et otsusest tekkivat eelarvetulude vähenemist ei hüvitata riigieelarvest.

Reformierakond on kodude maamaksuvabastuse lubaduse puhul varem märkinud, et see tähendaks ca 200 mln krooni linnakassasse vähem raha. See on linnaeelarves märkimisväärne summa, mille eest saaks olulisi teenuseid finantseerida. Kuna nende valimiste ajal on palju räägitud ja võrdlusi toodud lasteaedadega, siis selles kontekstis tähendab 200 mln krooni ca 25% 2009. aasta lasteaedade rahastamisest Tallinnas. Muidugi ei tähenda see, et üks või teine linnavalitsus kavatseb auku lasteaedade arvelt täita – näide on lihtsalt suurusjärgu illustreerimiseks toodud. Reformierakond on lubanud tekkivat eelarveauku täita kolmest allikast: propagandakulude vähendamine, ametnike palkade vähendamine ja euroraha.

Eurorahast ei saa seda auku päris täita, sest suuremad eurorahast finantseeritavad projektid on konkreetsete tegevuste jaoks (nt teedeehitus) ning seda raha ei saa muuks otstarbeks kasutada. Mingil määral saab kahe esimesena nimetatud tegevuse pealt kokku hoida kindlasti, kuid 200 miljonilist auku see suure tõenäosusega ära ei kata. Näiteks peaks 200-miljonilise augu täitmiseks vähendama Tallinna LV palgakulusid rohkem kui 10% võrra.
Küll aga tuleb tunnustada, et RE on vähemasti mõelnud ja ideid pakkunud, kuidas puuduvat summat katta. IRLi puhul avalikust inforuumist sellelaadseid mõtteid ei õnnestunud leida.

Kõrvalmärkusena olgu lisatud, et arvamused kodude maamaksuvabastuse mõjust linna eelarvele kõiguvad erakonniti pea kaks korda – Urmas Reinsalu on Riigikogus väitnud, et summa on alla 100 mln krooni ja Toomas Vitsut hinnanud mõju 220 mln kr peale. Hiljuti Eesti Päevalehe küsimise peale esitati jälle uued arvutused.

Pentus ja Pihl lubavad Tallinnasse rohkem euroraha tuua

Euroraha kasutamisest on viimasel ajal palju räägitud ning valdavalt on kõlanud kriitika euroraha kasutamise aeglase tempo üle. Sel nädalal on kaks Tallinna linnapea kandidaati – Jüri Pihl ja Keit Pentus kritiseerinud Tallinna tagasihoidlikku eurorahade kasutamist.

Õige on väide, et kui Tallinna eelarve moodustab umbes kolmandiku kõigi Eesti kohalike omavalitsuste eelarvetest, siis suurusjärk 100 miljonit krooni euroraha on käesoleval aastal KOV-de eelarvetesse planeeritud 2,1 miljardist oluliselt tagasihoidlikum proportsioon.

Samal ajal on sellise etteheite puhul oluline arvestada, et suurte investeeringuprojektide puhul ei sõltu otsused ja projekti käekäik mitte ainult Tallinna linnavalitsusest (TLV), vaid ka valitsustasandi otsustest. Siinkohal mängib oma rolli ka TLV ja valitsus vaheline koostöö või siis selle puudumine. Nii et kui linnapeakandidaadid väidavad, et nemad suudavad euroraha paremini Tallinnas kasutada, siis vähemalt suurprojektide puhul on selleks vaja ka Valitsuse soodsaid otsuseid.

Suuremad infrastruktuuri projektid on kinnitatud Vabariigi Valitsuse poolt transpordi infrastruktuuri arendamise investeeringute kavaga ja linnaliste piirkondade arendamise investeeringute kavaga.

Väiksemaid projekte (nii investeeringuprojekte, IT-projekte, koolitusi ja arendustegevusi haldusvõimekuse suurendamiseks jms) saavad kohalikud omavalitsused taotleda vastavalt oma äranägemisele avatud taotlusvoorude kaudu. Siin sõltub eurorahade saamine taotlemise aktiivsusest ja sellest, kas taotlus oli põhjendatud ning kvaliteetselt ette valmistatud.

Transpordi valdkonnas on investeeringute kava põhinimekirjas nimetatud järgmised Tallinna projektid:

• Veerenni tn ja Filtri tn ühendustee on positiivne otsus juba langetatud, ehitushange läbi viidud ning töödega alustatud ja tööd peaks lõppema 2010a mai lõpuks.
• Ülemiste liiklussõlme rekonstrueerimise (EL toetus on kavandatud 750 mln krooni ja TLV vajalik kaasfinantseering 250 mln krooni) ajaks on kavandatud 2010-2012.

Lisanimekirjas, mida rahastatakse alles siis, kui põhinimekirjast (kus on kokku 24 projekti üle kogu riigi) raha vabaneb, on Tallinnast:

• Russalka ristmiku ümberehitus (EL raha on kavandatud 502,5 mln krooni) ning
• Pärnu mnt Nõmme raudteeülesõidu projektiga (EL raha on kavandatud 108,5 mln krooni)

Kahe suurema projekti – Ülemiste ja Russalka liiklussõlmede – puhul on projekti käekäik seotud Tallinna linnavalitsuse ja riigi keskvalitsuse asutuste vahelise koostööga – alates vajalikest lubadest kuni maaküsimusteni välja. Näiteks alles selle aasta suvel võttis Riigikogu vastu seaduse, mille alusel saab üldse väljastada luba merepõhja ehitamiseks. Ülemiste liiklussõlme projekti teeb veel segasemaks asjaolu, et EL raha ei võimalda projekti täies mahus teostada, mistõttu tuleb Tallinnal leida täiendavalt ca 267 miljonit krooni. Seetõttu saab Tallinnal järgmise aasta eelarve koostamine olema kindlasti keeruline.

Linnaliste piirkondade arendamise meetmest võimalik kokku saada 188 mln krooni, millest on kavas rahastada näiteks ühistranspordi prioriteedisüsteemi ning perekeskse elukeskkonna kujundamist. Ka siin on lõplik otsus projekti nimekirja lülitamisest Vabariigi Valitsuse teha.

Avatud voorude kaudu on Tallinn seni edukalt taotlenud raha ca 72 mln krooni ulatuses (näiteks on toetatud Botaanikaaia uut kasvuhoonet, Loomaaia paksunahaliste maja ja Bastioni käikude renoveerimist). Siinkohal tuleb küll tõdeda, et arvestades linna võimekust võinuks oodata Tallinnalt rohkem edukaid projektitaotlusi. Eks näis, mida valimised toovad ning kas Tallinn asub aktiivsemalt avatud taotlusvoorude võimalusi kasutama.
_______________________________
Loe lisaks:
Paar kuud tagasi valmis Praxise, SEI-Tallinna, IBS ja Ernst & Youngi ühistööna EL struktuurifondide analüüs, kus samuti toodi välja raha ärakasutamise riskid. Analüüs näitas, et suuremad riskid avalduvad mõne aasta pärast, kui väljamaksete kohustused suurenevad hüppeliselt.

Praxis jälgib valimiskampaaniat

Kohalike valimiste eelsel perioodil jälgivad Praxise analüütikud poliitikute väljaütlemisi, mida kommenteerime koos täiendavate tõendusmaterjali lisamisega, et tekiks tasakaalustatud ja terviklik pilt. Aitame näha väljaütlemiste taha analüüsides öeldut ning lisades viiteid avalikele infoallikatele. Kõike selleks, et lihtsustada orienteerumist karmi tõe, pooltõe ja ebatõe vahel.

Koostöös Kanal2-ga kommenteerime huvitavamaid poliitikute mõtteid ka Kanal2 valimissaates Luurekeskus.

Kuna tegemist on kohalike omavalitsuse valimistega, siis programmide analüüs, mida oleme varem teinud, ei tundunud kõige asjakohasem. Püüame keskenduda teemadele, mis lähevad korda kõigis Eesti paikades ja millega tegelemine kuulub otse või kaudselt KOV pädevusse.

Sõltumatu mõttekojana ei võta me poliitilisi seisukohti, kuna usume, et igaühel on õigus oma maailmavaatele ja poliitilistele eelistustele. Teisalt usume samuti, et igaühel on õigus saada valikute tegemiseks terviklikku teavet.

Püüame kommenteerida kõikide suuremate erakondade väljaütlemisi Praxise kompetentsi piirides. Projekt on ettevalmistus järgnevateks kodanikuvaatluse projektideks, millega Praxis soovib tuua rohkem läbipaistvust ja tõenduspõhisust poliitikasse. Eesmärgiks pole osundada üksnes ekslikele mõtetele, vaid ka neile, mis esiotsa hirmutavad või võõrad tunduvad, kuid tegelikult ongi olulised, selleks et nende suhtes midagi ette võtta.

Tore oleks kuulda, mida teised meie ettevõtmise kohta arvavad. Oodatud on ka huvitavad vihjed väljaütlemiste kohta, mida on võimalik tõendite varal kontrollida.

Parempoolse Praxise rehabilitatsioon?

Alles üsna hiljuti positsioneeris Kesknädal Praxise kui "parempoolne mõttekoda". Aga huvitav, et eile Riigikogus kõlbas Keskerakonnal seda parempoolset mõttekoda lausa kolm korda tsiteerida (vt stenogrammi).

Alguses loeti ette meie mõtted blogisissekandest maamaksu seaduse kohta. Ja öötundide veetmiseks refereeriti lausa kaks korda eilset Päevalehe artiklit maksude kohta. Huvitav, kas Keskerakonna tänu avaldub nüüd selles, et järgmises Kesknädala numbris öeldakse, et me oleme nüüd vasakpoolsed?

Ja reformierakonnale soovitan siis järgmine istung tsiteerida vastukaaluks meie mõttehommiku ajaveebi, kus kirjutame, et vanemahüvitisel siiski on mõju sündimuskäitumisele, hoolimata sellest, mida opositsioon mõnikord väidab.
Aga igatahes tore, et suudame elevust Riigikogu saali tuua. :)

Haigekassa riigistamine

Pean tunnistama, et tõsiselt pani mind kukalt kratsima täna lehest loetud (EPL: "Valitsus tahab töötu- ja haigekassa reserve endale") rahandusministri seisukoht, et "kuna Eesti haigekassa, Eesti töötukassa ning sihtasutus Keskkonnainvesteeringute Keskus on täiel määral riigieelarvest rahastatavad, on ka põhjendatud riigieelarve vahendite paigutamisest teenitud tulu jätmine riigieelarvesse".

Olen kogu aeg aru saanud ja koolis tudengitelegi rääkinud, et Haigekassa põhiolemus (mis teda ka riigieelarvelisest tervishoiusüsteemist eristab) on päevapoliitikast sõltumatu ja põhiliste sotsiaalpartnerite (elanikud kasusaajatena, tööandjad maksjatena ja riik ümberjagajana) tasakaalustatud konsensuslike huvide eest seismine.

Asjaolu, et raha liigutatakse sinna läbi riigieelarve on tehniline nüanss. Maksumaksjad ja patsiendid on ühel hetkel usaldanud riiki efektiivse rahakogumise eesmärgil kaotada ära eraldiseisev rahakogumise mehanism (mis tundub majanduslikult mõistlik). Nüüd selle ärakasutamine riigi muude kulude katmise õigustamisel kõlab hädavalena.
Loomulikult suudan ma ette kujutada ka riigieelarvelist tervishoidu, kuid selline muudatus on väga põhimõtteline ja ilmselt vajaks paljude muude tasakaalustavate põhimõtete muutmist.

Kõige enam meenutab praegune olukord lapsevanemat, kes lepib lapsega kokku taskuraha väga õilsate selgitustega, et laps õpiks vastutustunnet ja muud tähtsat ... ning siis kui endal juuksuri või õlle jaoks raha ei jagu, selle lapselt ära võtab, öeldes et tal on selleks õigus. Ju siis on ...

Hiiliv tervishoiureform

PRAXIS koos (tookord veel) Maailmapanga eksperdi Maris Jessega püüdis aasta tagasi (ja 1 kuu enne parlamendivalimisi) ennustada, millised võiksid olla parteide tervishoiupoliitilised sammud võimu juurde saades (vt EPL artikkel 20.02.2007). Reformierakonna platvormi lugedes esitasime retoorilise küsimuse, kas ehk pole tegemist varjatud kujul erakindlustusele turu loomise plaaniga?
Täna julgen veelgi kindlamalt ennustada, et 2008.a on pöördeline: Reformierakonna juhtimisel algab uus etapp Eesti tervishoiu ajaloos. Seda iseloomustab inimeste isiklike tervishoiukulutuste oluline kasv ning erakindlustuse oluliselt suurem roll. Tegelikult on vastavasuunaline trend püsinud kogu käesoleva sajandi jooksul (vt joonis; allikas: Sots. min. "Tervishoiu kogukulud Eestis 1999-2006"). 2008.a teeb eriliseks see, et seni suutis avalik sektor (Sotsmin ja haigekassa) kasvava nõudlusega kaasa joosta tohutu suure majanduskasvu arvel.

Kuna 2008.a tuleb väga keeruline ja maailmamajanduse viimase poolsajandi ähvardavaim seis ei luba olulist kergendust ka järgnevatel aastatel, on väga raske uskuda, et järsult suudetakse suurendada avaliku sektori kulutusi tervishoiule, et vastata ühelt poolt arstide-õdede palganõudmistele ning elanike suurenevatele ootustele. See peaks siis tulema teiste sektorite arvelt.
Samasse jadasse sobib suurepäraselt hiljutine uudis Tallinnas avatud vähiravi erakliiniku kohta ning Arstide Liidu avalduse tervishoiu riikliku rahastamise aeglase kasvu kohta viimase sotsiaalministriga kohtumise järgselt. Kusagilt jooksis läbi ka eratervisekindlustuse kohta optimistlik mõte, et oodatakse suurt kasvu.
Mida tähendab see lihtinimese jaoks? Tüüpiliselt kasvatab erakindlustus üldisi tervishoiukulusid (s.t. tõuseb TH-kulutuste osakaal SKPst), kuid seda peamiselt jõukamate inimeste paranenud teenuse kättesaadavuse ja mugavuse arvel. Meditsiinilises mõttes (rohkem tervemaid inimesi) või üldise kättesaadavuse probleeme (järjekorrad, üldine ravimite kättesaadavus) erakindlustus ei lahenda.
Lõpetuseks tahaks öelda, et toimuv ei pea ilmtingimata olema halb. Kogu maailmas on tervishoiu rahastamine jõudnud seisu, kui kõike meditsiini poolt pakutavat ei suudeta (ja poleks ilmselt ka mõistlik) kõikidele ühtemoodi pakkuda. Seega tuleb leida mehanismid, kuidas ühisest katlast tasutud arstiabi kombineerida isikliku vastutuse ja eelistustega. Muret valmistab ainult see, et tervishoiureform toimub Eestis varjatult ja ilma avaliku debatita. Siinkohal pole isegi vahet, kas seda tehakse teadlikult või siis teadmatusest, sest ettepanekut tervishoiu rahastamise tulevikuga aktiivsemaks tegelemiseks on otsustajatele korduvalt tehtud. kasvõi alates PRAXISe poolt 2005.a avaldatud uuringust tervishoiu rahastamise jätkusuutlikkuse kohta.

Toidukaupade käibemaksu alandamisest

Jälle võimalus kaasa aidata teadmistepõhise poliitika tegemiseks. Riigikogus arutati 30. jaanuaril Keskerakonna plaani alandada toidukaupade käibemaksumäära 18 protsendilt 5 protsendi peale, peamise eesmärgiga toetada vähemkindlustatud inimesi. Neile majandushuvilistele, kes ka huumorist lugu peavad, pakub stenogramm taas mõnusat lugemist.

Kurb oli taas tõdeda, et seaduseelnõu seletuskirjas ei olnud mitte ühtegi mõju välja toodud. Ainuke numbriline argument, millega eelnõu esitaja suutis välja tulla, oli madalam toiduainete käibemaks teistes riikides. Ettekandes väitis Marika Tuus üldsõnaliselt, et käibemaksu alandamisest võidavad nii tarbijad, tootjad ja põllumehed. Selle kohta, kas toiduainete hinnad tarbija jaoks üldse langevad käibemaksu alandamise tulemusena, oskas Marika Tuus vaid kosta, et meil on olemas "teised seadused ja teised asutused, kes sellega võiksid tegelda". Kas see viitab hindade kontrollile nagu mõnes naaberriigis?

Kiidusõnad minu poolt ratsionaalselt mõtlevale Jürgen Ligile, kes küsib väga asjalikke küsimusi seaduseelnõu esitaja käest: "keda sellise muudatusega toetatakse? Millised on mõjud eri tulude detsiilidele? Millised on eelnõu autori arvutused?" ja nendib, et "See ei ole sotsiaalmeede, nagu siin oleks võinud ettekandest aru saada."

Aitamaks Keskerakonnal järgmine kord paremini oma ettepanekut põhjendada vähemalt mõjude jaotusküsimuse seisukohast, toon alljärgnevalt ära ühe joonise, kasutades 2006. aasta leibkonna eelarve uuringut ja mikrosimulatsioonimudelit ALAN.



Eeldame hetkeks, et tõesti tarbija jaoks langevad hinnad täpselt käibemaksu alanemise võrra. Kuna toidukulude osakaal sissetulekust on vaesemates leibkondades tõepoolest oluliselt kõrgem, siis võrreldes oma senise sissetulekuga võidavadki madalamas detsiilis asuvad leibkonnad suhteliselt enam. Kõige vaesem detsiil võiks võita siis suurusjärgus 4.5%. Samas kõige kõrgema sissetulekuga detsiil võidaks oma sissetulekuga võrreldes üksnes 1.2%. See on toiduainete käibemaksu alandamise positiivse aspekt.

Negatiivne aspekt aga seisneb selles, et ehkki võrreldes enda sissetulekuga võidavad vaesed enam, siis absoluutsest koguvõidust saavad rikkad tunduvalt suurema osa, sest nende kulutused toidukaupadele on lihtsalt mitu korda suuremad. Näiteks kui I detsiilile langeks 6.5% võidust, siis X detsiilile pea kaks korda rohkem - 13.5%. Seega absoluutselt läheb suurem osa rahast rikkamatele ehk seega meede on tõesti väga kallis meede vaesuse vähendamiseks, võrreldes näiteks toimetulekutoetuse või rahvapensioni tõstmisega. Seega me võime toiduainete käibemaksu alandada küll, kuid ei saa tuua põhjenduseks, et see on kulu-efektiivne meede vaesuse vähendamiseks. (Kirjutasin sellest pea aasta tagasi ka Postimehes.)

Ja veel päris ammu aega tagasi (2000. aastal) sai üht-teist analüüsitud ka selle kohta palju Eesti põllumehed võiks kasu saada käibemaksu alandamisest. Mõni aasta hiljem reprodutseeris seda analüüsi uuemate andmetega Konjuktuuriinstituut.

P.S. Tänuvõlg Jürgen Ligi ees on nüüd loodetavasti ka täidetud, kes oma blogi sissekandes 16/01/08 viitas meie Reelikale väga sümpaatselt kui "üks ilusam ja sotsiaalselt närvilisem".

Muljeid töölepinguseaduse eelnõu arutelust Foorumis

"Rebjata, davaite žit družno" ütles kunagi kass Leopold vene multifilmis, kui teda kiusanud hiired lõpuks ise endale olid häda kaela tõmmanud.

Umbes samas laadis lõpetas eile sotsiaalminister ETV Foorumi saate, kus peaaegu tund aega kestnud tulise diskussiooni ja vastastikuste süüdistuste järel, tegi pr Maripuu ettepaneku hakata sõpradeks ja alustada üheskoos ühe tõeliselt hea töölepinguseaduse tegemist.

Töölepinguseaduse eelnõu üle oli saates diskuteerimas kogu tööpoliitika raskekahurvägi: Maret Maripuu, Eiki Nestor, Harri Taliga, Tarmo Kriis. Tööpoliitika huvilistel, kes ei sattunud saadet kuulama, soovitan seda kindlasti teha, kui see nädala pärast internetti loodetavasti üles pannakse.

Ülevaate diskussiooni mahlakamast osast tegi Postimees online vahetult peale saadet, kuid paar mõtet lisaks enda poolt.

Peale tulist seaduseelnõu kordamööda ettelugemist Maripuu ja Taliga poolt (milles minu arust jäi kaotajaks Taliga), mööniski ametiühingute esindaja, et antud seaduseelnõu on liiga keeruline. Selles valguses ei ärata minus usaldust ametiühingute endi üleskutse inimestel ametiühingusse astuda, kuna "EAKLil on kogemused ja juristid". Jäi vähemalt mulje, et eelnõu paragrahvidest nende endi juristid küll lõpuni läbi närida ei olnud suutnud.

Koalitsioonipartner Nestorist jäi kõlama, et temapoolse heakskiidu saab TLS üksnes siis kui tööandjad ja töövõtjad omavahel suudavad kokku leppida. Samas tööandjad ja töövõtjad olidki vist ainult ühel korral saates sama meelt, kui rääkisid, et küll oli hea, et kunagi sai ikkagi koos vähemalt töötuskindlustus (ehk Töötukassa) ära tehtud.

Lõpuosas tõi tööandjate esindaja Tarmo Kriis taas esile idee, et peaks looma ühe suure ja tugeva tööturuinstitutsiooni, mis tegeleks nii aktiivse kui passiivse tööpoliitika. Ilmselt vihjates Töötukassa ja Tööturuameti ühendamise ideele, mis on juba mõnda aega üleval olnud. Ja samas jäi kõlama positiivselt, et tööandjad on nõus ka läbi rääkima, kuidas nemad saavad rohkem panustada töötute sotsiaalse kaitse süsteemi.

Viimaks, kiidusõnad Reelikale Postimehes ilmunud artikli eest "ühe jalaga paindlikkusest". Ka telesaates leidis see kenasti märkimist.

PRAXIS jõudis kooliikka

Täna 7 aastat tagasi kirjutasid Heli Aru, Tiina Randma-Liiv, Vello Andres Pettai ja Peter Lõhmus (Tiina käe läbi :) alla SA Poliitikauuringute Keskus PRAXIS asutamisotsusele.

PRAXIS on läbi käinud kõik inimlikud arenguetapid:
2000-2002 - teadmiste levitamine - nii nagu vanemad saavad lapse kohaolust iga päevag aüha rohkem aimu nii alustas ka PRAXIS enda tutvustamist Eesti poliitikamaastikule olulise info levitamise kaudu;
2002-2004 - enesekehtestamine - nii nagu lapsel tekib MINA ca 3 eluaasta paiku, kinnistus PRAXIS elujõulise ja olulise tegijana poliitikaloojate teadvusse ning hakkas mõjutama poliitika kujundamise protsesse;
2004 - 2006 - iseseisvumine - laps läheb lasteaeda ja hakkab iseseisvalt oma probleeme lahendama, PRAXIS hakkas üha vähem tuginema George Sorose rahale ning leidis alternatiivseid rahastamisallikaid;
2006 - haarde laienemine - lapse kooliminekul avaneb tema ees uus maailm, nii on ka PRAXIS heitnud pilgu senitundmatutele poliitikaväljadele ning kujundab ümber oma tegevust.

PRAXISega on seotud olnud paljud majandus-sotsiaal-terviseinimesed ning poliitikud teavad-tunnevad-kasutavad PRAXISe poolt väljatöötatud-testutud-levitatud tõdesid ning võib julgelt öelda, et PRAXIS on esimese Eesti mõttekeskusena suutnud muuta poliitikamaailma. Kuid palju on veel teha ning tänades-tervitades tänase sünnipäeva puhul kõiki PRAXISe juhte-töötajaid-partnereid-sõpru-toetajaid vaatab PRAXIS julgelt tulevikku lootuses pidada rohkelt toredaid sünnipäevi-juubeleid!

Palju õnne PRAXIS!

Meie ja maailm

Eilne välisministri avaldus on väga jõuline ja õigeaegne, sest millal veel rääkida Euroopa Liidule temale suunatud ohust, kui mitte praegu. Ka Economist kirjutas eile päris pikalt konfliktist - nii taustast kui ka sellest, et tõenäoliselt ei ole konfliktil kiiret lahendust oodata. Aga samas arvab Economict, et Eesti mainet konflikt ei kahjusta ning pigem on suurem kahju ähvardamas Venemaad - majandussanktsioonid tulevad bumerangina vene ärimeeste kaela ning mis veelgi olulisem, et Venemaa-Euroopa Liidu suhted võivad veelgi jaheneda. Paraku pole veel Euroopa Liidu poolt näha reaktsioone, mis kinnitaks, et nad saavad aru rünnakust EL vastu ning pigem domineerib mulje Schröder-Merkeli Eestile pigem negatiivsetest arvamustest. Ma loodan, et see mulje on petlik ja Euroopa Liit reageerib nii nagu seda on Ukraina ja Georgia puhul tehtud.

Täiendus 17:00 - siiski on Euroopa Liit ärganud ja asunud enda kaitsele. Ka pr Merkel avaldas telefoni teel toetust hr Ansipile :) Ehk me siiski ei olegi nii üksi.

Hundid lambanahas

"Eesti on katki!" "Rahvuste lõhe on ilmsiks tulnud!" "Integratsioonipoliitika on läbi kukkunud!" "Politsei peksab süütuid!"
Sellised hüüded ja mõtted on paiskunud meediasse viimaste päevade sündmuste valguses. Ütlejateks poliitikud ja ärimehed ja teadlased. Poliitikutest ütlevad nii ainult need erakondlased, kus niigi nähtav lõhe sees või siis valitsuserakonna liikmed, kelle rahvuskaaslased Tallinna mässus osalesid. Ärimeestest ütlejatel paistavad aga kõrvad rublahunnikute tagant välja. Sotsiaalteadlased tegelevad lihtsalt belletristikaga.
Ka neljas võim, kelle serverid infonõuetele kahjuks vastu ei suuda panna, on kahjuks suhteliselt enam paigutunud kritiseerijate mitte toetajate poolele. Aga toetust on lähipäevil vaja - valitsusele ja rahvale võrdselt. Küll hiljem jõuab tagantjärele tarkust genereerida ning süüdlaste pihta sõnapomme loopida. Rahvusringhääling otsustas, et eestimaalasele pole hea näha pealinna (klaasi)killustumist - kas 16 aastat tagasi oleks see olnud ka õige otsus?

Kui valitsus elab maikuu üle, siis uue integratsioonipoliitika raames tuleks lisaks jüride-vasjade-maride teineteise tundmisele hakata õpetama ka eestlasi üksteist toetama ning unustama kriitilistel hetkedel rahvatarkuse, et "Eestlane on eestlasele hunt [mis sest, et rahulikul ajal lambanahas]."

P.S. Reality-kriisiõpe annab aluse ka üle vaadata riigi kommunikatsioonijulgeolek, sest infokanalid olid ju vägagi umbes ning "valitsus-SMS"-id saabusid klientidele väga erinevatel aegadel (mõni alles siis kui oht praktiliselt möödas :)

P.S.S. Tahaks väga ennustada, et ka selle lühiajalise kuiva seaduse aegu vähenevad joobes juhtide poolt toime pandud liikluskuriteod! Oleks veel üks positiivne tagajärg mässule :)

Tervishoid koalitsioonilepingus

Lähtudes PRAXISe poolt tehtud valimisprogrammide poliitikaanalüüsist ning seni toimunud läbirääkimiste kulust (jõujoontest) julgen välja pakkuda omapoolsed ideaalsed(?) koalitsioonilepingu punktid. Erakondade suureks eesmärgiks peaks saama "Eesti inimese kvaliteetse eluea pikenemine" ning selle saavutamisel viiakse ellu järgmised tegevused suuremate valdkondade kaupa (lisatud autori põhikommentaarid sulgudes).

Tervishoiu rahastamine ja areng
1. Eraldatakse töövõimetushüvitiste maksmine Haigekassa tänastest kohustustest, sest "nii jääb rohkem raha inimeste ravimiseks".
Alternatiivne valik: viiakse üldarstiabi rahastamine riigieelarvesse, kuid sellise eesmärgi seadmine tuleb kõne alla küll vist ainult siis, kui SDE võtab selle lubaduse nimel sotsiaalministri kohustused enda kanda. Loodan, et praegu kõnelusi pidavad erakonnad ei lisa koalitsioonileppesse neid 3 miljardit krooni, mis tulevad Euroopa Liidu struktuurfondidest Eesti haiglate ja muude väiksemate tervishoiulülide toetuseks, sest see otsus on juba ära tehtud ning lisaväärtust saab uus valitsus luua ainult selle raha mõistliku kasutamise eest hea seistes.
2. Kehtestatakse kulupõhised tervishoiuteenuste hinnad, mis sisaldavad teenuse osutamiseks vajalikke kulusid. (Võiks ju mõelda ka palgalepetele viitamist, aga see on niikuinii viitsütikuga pomm, mille kahjutustamise senine valitsus lahkesti sündivale võimuorganile pärandab.)
3. Kiirendatakse infotehnoloogiliste lahenduste (digiregistratuur, digilugu, digiretsept, ühiskasutuses pildipank, haigusregistrid jne) kasutuselevõttu. (e-tervisesüsteemi arendamine saab uue hoo ning infosüsteemi täismahus rakendamine peidab tõesti endas ka võimalusi efektiivsuse parandamiseks tervishoius.)

Tervislikud eluviisid ja haiguste ennetamine
3. Algatatakse täiendavad ennetusprogrammid südame- ja vähihaiguste ennetamiseks.
Alternatiivne valik: On räägitud ka traumade ja vaimse tervise ennetusprogrammidest, kuid teadlikkus selles vallas on veel veidi madal ning saabuv õnnetunne varjutab vere ja musta masenduse.
4. Pööratakse suurt tähelepanu tervislikule toitumisele koolides ja teistes lasteasutustes.
5. Laste tervise nimel hakatakse nõudma õpi-ja töökeskkonna tervisenõuete täitmist. (Need kaks punkti harmoneeruvad seniste kokkulepete pere-, laste- ja haridussõbralikkusega ning on vägagi olulised tegurid rahva tervise paranemise seisukohast).
6. Töötatakse välja riiklik alkoholipoliitika. Eesmärgiks võetakse alkoholitarbimise vähendamine, mis saavutatakse jaekaubanduses öise alkoholimüügi keelustamise ja alkoholireklaami piiramisega.

Rahalised hüvitised
7. Laiendatakse vanaduspensionäridele mõeldud hambaproteesihüvitist ka töövõimetuspensionäridele.
8. Suurendatakse täiskasvanute hambaravihüvitiste ja proteesihüvitiste määra.

Lisaks sellele on Eesti tänasest olukorrast tingituna vajalik kindlasti suurt tähelepanu pöörata ka HIV ja AIDSi vastu võitlemise ja ennetuse strateegia aastateks 2006–2015 elluviimisele, sest "üles leitud" HIV-nakatunute arv aja jooksul pigem suureneb kui väheneb ning AIDS-haigete ravile hakkab minema väga palju raha.
Tõenäoliselt jääb koalitsioonilepingust välja hooldusravi teema, kuigi see oli esindatud nii IRL kui ka SDE valimisprogrammides. Põhjendus on väga lihtne - kohalikele omavalitsustele lisakohustuste andmine tundub olevat ülemäärane jõupingutus ning pealegi pole läbirääkimisi pidavad poliitikud veel selles eas, et peaksid muretsema õnneliku elu helgete lõpupäevade eest.
Kokkuvõttes võib loota, et tervisevaldkonnas saavutatakse oluliselt eesmärgistatum lepe, kui seda olid viimase valitsuse hüüdlauselised eesmärgid, mille tulemusel toodi ravikindlustusse näpuotsaga lisaraha ning loodi kõik eeldused tervishoiu rahastamise ehk ravikindlustuse eelarve tasakaalust välja viimiseks.