Üks graafik pidavat ütlema lugejale enam kui mitu lehekülge teksti.
Seda silmas pidades tahtsin, et minu Postimehe artiklis oleks ilmunud alljärgnev joonis. Mis minu arust on lihtsalt nii kena. Ausalt öeldes kogu ajaleheartikli kirjutamise idee oligi näidata seda kaunist joonist Eesti rahvale.
Aga kurvastuseks tõdesid Postimehe asjalikud toimetajad, et kuna graafikul ei ole protsente ega kroone (vaid mingisugune müstiline Kakwani indeks), siis seda ei ole mõtet tavainimesele näidata. Ja nii jäi lehte üks palju vähem kõnekas ehkki siiski üldiselt objektiivne tulpdiagramm.
Loo moraal vist siis see, et graafik ei tohi olla mingi abstraktne kunstiteos, vaid eelkõige kroonide ja protsentide väljendus.Ja et Eesti rahvas sellest joonisest ilma ei jääks, siis jätan selle siia blogisse.Kogu maksukoormuse raport ise on endiselt kättesaadav PRAXISe kodulehelt.
PRAXIS mõtleb ja kirjutab
Teksti kasutamisel palume viidata sissekande autorile nimeliselt.
05 detsember, 2008
20 november, 2008
Uhked boonused
What’s the Value of a Big Bonus?:
http://www.nytimes.com/2008/11/20/opinion/20ariely.html?th&emc=th
Mhmmm...mida muuta maksupoliitikas?
http://www.nytimes.com/2008/11/20/opinion/20ariely.html?th&emc=th
Mhmmm...mida muuta maksupoliitikas?
Avalikest teenustest: mõtteid Riigiametnike Foorumilt 2008
Poliitikutele meeldib rõhutada, et valimised on demokraatia pidupäev. Ametnike pidupäev on juba aastaid olnud Riigiametnike Foorum Tartus. Muinasjuttude lõpulauset parafraseerides: käisin-olin minagi, meelde jäi nii mõndagi. Eriti seetõttu, et esimest korda ei olnud ma foorumil mitte lihtsalt kuulaja, vaid moderaatorina.
Seekordne foorum keskendus avalikele teenustele. Oli ka aeg, sest selle teema sisulisel arutamisel on viimaste aastatega tekkinud tubli defitsiit, mida ühe foorumiga tasa teha pole niisama lihtne.
Mis mõtted mul tekkisid? Kõige olulisem on vast see, et Eesti avalike teenuste põhiprobleem on mujal, kui meile armastatakse rääkida. Asi ei ole sugugi sellest, nagu oleksid ametnikud kuidagi ignorantsed või ebasõbralikud ega oska kodanikega suhelda. Oskavad suhelda küll, asutused on küllalt edukalt oma „teeninduspersonali“ koolitanud ja valdavalt on inimestelt saadud tagasiside teenust osutavate ametnike kohta üha parem.
Probleem on hoopis mujal. Needsamad oma töötajad ilusasti välja koolitanud asutused on samal ajal timminud oma teenuseid puhtalt asutusekeskseks, mitte aga kliendi/kodanikukeskseks. Piltlikult öeldes on Eestis olukord, kus teenuse vajajaid koheldakse parimate mitmevõistluse traditsioonide kohaselt: pead tegema kümmet ala ja vähemalt kahel päeval. Esmalt lippad asutusse A, siis hüppad läbi asutusest B, viskad paberid asutusse C, heidad asutuses D pilgu peale, kas sinna on vajalik kooskõlastus jõudnud, asutuses E ületad tõkkeid, mis lahutavad sind vajalikust inimesest ning järgmisel päeval algab sama tants otsast peale. Mul tekib küll küsimus, miks ei võiks ühes asutuses käimisega asju korda saada või kõike seda e-keskkonnas teha. Vajalikud andmebaasid on ju igal pool olemas, miks peab üht ja sama asja mitmel pool ning paberil tõestama? Kokkuvõtlikult – omaenda kastide sees oleme tublid, aga kastide piire ei õnnestu kuidagi ületada.
Miks on see nii? Ilmselt on põhjuseid palju, alates sellest, et tegelikult pole siiani avalike teenuste arendamist riigis süsteemselt juhitud ja lõpetades sellega, et suuresti sõltub mistahes teenuste arendamine/innovatsioon praegu edumeelsetest juhtidest ja spetsialistidest. Lühidalt, igast asutusest eraldi. Nii ongi avalike teenuste arendamine olnud pigem nagu tublide hobi, mitte teadlik, koordineeritud ja süsteemne tegevus. Kiitus selle eest, et neid tublisid tunnustatakse ja märgatakse. Näiteks Riigikantselei on juba aastaid tunnustanud parimaid avalike teenuste arendusi; meie e-riigi saavutustest räägitakse õnneks palju ja seda ka Eestist kaugemal; üldine õhkkond on arendusi soosiv jne.
Aeg on võtta teema tõsisemalt ette ja parandada on vaja teenuste tervikprotsessi. See lööks lisaks otstarbekamale rahapaigutusele ka paljudel ametnikel silma särama, sest mõistlikum töökorraldus aitab muuta tööd loogilisemaks ja terviklikumaks.
Seekordne foorum keskendus avalikele teenustele. Oli ka aeg, sest selle teema sisulisel arutamisel on viimaste aastatega tekkinud tubli defitsiit, mida ühe foorumiga tasa teha pole niisama lihtne.
Mis mõtted mul tekkisid? Kõige olulisem on vast see, et Eesti avalike teenuste põhiprobleem on mujal, kui meile armastatakse rääkida. Asi ei ole sugugi sellest, nagu oleksid ametnikud kuidagi ignorantsed või ebasõbralikud ega oska kodanikega suhelda. Oskavad suhelda küll, asutused on küllalt edukalt oma „teeninduspersonali“ koolitanud ja valdavalt on inimestelt saadud tagasiside teenust osutavate ametnike kohta üha parem.
Probleem on hoopis mujal. Needsamad oma töötajad ilusasti välja koolitanud asutused on samal ajal timminud oma teenuseid puhtalt asutusekeskseks, mitte aga kliendi/kodanikukeskseks. Piltlikult öeldes on Eestis olukord, kus teenuse vajajaid koheldakse parimate mitmevõistluse traditsioonide kohaselt: pead tegema kümmet ala ja vähemalt kahel päeval. Esmalt lippad asutusse A, siis hüppad läbi asutusest B, viskad paberid asutusse C, heidad asutuses D pilgu peale, kas sinna on vajalik kooskõlastus jõudnud, asutuses E ületad tõkkeid, mis lahutavad sind vajalikust inimesest ning järgmisel päeval algab sama tants otsast peale. Mul tekib küll küsimus, miks ei võiks ühes asutuses käimisega asju korda saada või kõike seda e-keskkonnas teha. Vajalikud andmebaasid on ju igal pool olemas, miks peab üht ja sama asja mitmel pool ning paberil tõestama? Kokkuvõtlikult – omaenda kastide sees oleme tublid, aga kastide piire ei õnnestu kuidagi ületada.
Miks on see nii? Ilmselt on põhjuseid palju, alates sellest, et tegelikult pole siiani avalike teenuste arendamist riigis süsteemselt juhitud ja lõpetades sellega, et suuresti sõltub mistahes teenuste arendamine/innovatsioon praegu edumeelsetest juhtidest ja spetsialistidest. Lühidalt, igast asutusest eraldi. Nii ongi avalike teenuste arendamine olnud pigem nagu tublide hobi, mitte teadlik, koordineeritud ja süsteemne tegevus. Kiitus selle eest, et neid tublisid tunnustatakse ja märgatakse. Näiteks Riigikantselei on juba aastaid tunnustanud parimaid avalike teenuste arendusi; meie e-riigi saavutustest räägitakse õnneks palju ja seda ka Eestist kaugemal; üldine õhkkond on arendusi soosiv jne.
Aeg on võtta teema tõsisemalt ette ja parandada on vaja teenuste tervikprotsessi. See lööks lisaks otstarbekamale rahapaigutusele ka paljudel ametnikel silma särama, sest mõistlikum töökorraldus aitab muuta tööd loogilisemaks ja terviklikumaks.
17 november, 2008
Eile nägin ma Eestimaad - Jõhvis
14. novembril pidas Ida-Viru Keskhaigla oma 5. sünnipäeva. Jättes kõrvale traditsioonilise peokirjelduse (mis, muuseas, saaks piisavalt värvikas), tahan väljendada oma siirast ja rõõmsat imestust selle üle, mida on võimalik teha äärmiselt keerulistes ja suhteliselt ebavõrdsetes oludes suure tahtmise ja eneseusuga.
Mõned aastat tagasi oli Ida-Virumaa kant, kus suur osa arstidest oli oma hariduse saanud Peipsi järvest ida pool ning polnud sisuliselt kunagi külastanud Eestimaiseid täienduskoolitusi. Endisaegsete ravimise ja ravi korraldamise põhimõtete kõrval olid väsinud ka hooned, kus meditsiiniabi osutati.
Parafraseerides ütlust, mille kohaselt patsient teinekord paraneb vaatamata ravile, võiks öelda, et ka Ida-Viru Keskhaigla on elus, vaatamata riiklikule tervishoiu investeerimispoliitikale. Selle kohaselt on viimasel ajal raha suundunud efektiivsuse taotluses suurtesse piiirkondlikesse haiglatesse või siis poliitiliste vigurite abil näiteks Pärnu haiglasse (mõned näited on veel). Tallinna (kesk)haiglad jõudsid vajaliku raha kokku saada kinnisvarabuumi harjal kinnistuid müües.
Aga Ida-Virus on riistad korralikud, personali haritakse ja jutt tundub igati mõistlik.
Nagu ülaolevalt pildilt näha, on kesk-ja piirkondlike haiglate võime ise oma arenguks vajalikke investeeriunguid rahastada ('ise rahastada' tähendab haigekassast ravimise eest raha teenides) pehmelt öeldes tagasihoidlik. Kõige nutusem tundubki seis Jõhvis ja Kohtla-Järvel tegutseva Ida-Viru Keskhaiglaga.
Vahemärkusena - Praxise poolt 2006.a haiglajuhtide seas läbi viidud uuringu põhjal võib Eestis läbi viidud haiglareformi lugeda Ida-Euroopa üheks edukamaks (kui efektiivsuse mõõdupuu järgi seda hinnata), kuid põhiline puudujääk seisneb just tulemata jäänud investeeringutes (mis tõenäoliselt kõige lähemas tulevikus poliitikutele hirmsat peavalu hakkavad valmistama).
Ilma väga sügava analüüsita (mida siiski võiks millalgi teha) julgen küll arvata, et üks võimalus (paljudest) Kirde-Eesti elanikele oma riigi väärtust tõestada, oleks kaasaegsetes tingimustes avalike teenuste osutamise võimaldamine.
Miks mitte ei võiks tervishoiuteenus olla üks Eesti kõrge lisandväärtusega teenusemajanduse ekspordiartikkel turuga Venemaal. Potentsiaali selleks tundub küll.
Tagantjärgi siis veel siiralt palju õnne ja omalt poolt julgustav sõna kõigile, kes sealkandis arstiabi peaksid vajama - täitsa tõsine haigemaja (kus isegi professorid teinekord visiite käivad tegemas)
03 oktoober, 2008
Alampalk 2009 - prognoos läbirääkimiste põhjal
Järgmise aasta alampalga läbirääkimine on alanud. Ametiühingud (EAKL) on alustuseks välja pakkunud 5250 krooni ja tööandjad ligi 4550 krooni (Tarmo Kriis on pakkunud ajakirjanduses 5% kasvu võrreldes praegusega).
Majanduse jahtumine on mõjutanud ka ametiühingute palganõudmise kõverat, mis sellel aastal teeb jõnksu alla poole (vt joonis). Kui viimastel aastatel nõudsid ametiühingud alampalga kasvu peaaegu kolmandiku võrra, siis sellel aastal üksnes viiendiku jagu. Tööandjate esimene pakkumine on sama tagasihoidlik nagu alati.
Esimeste pakkumiste tulemusena on sellel aastal alampalga nõudmise ja pakkumise nii suhteline kui absoluutne erinevus väiksem kui eelmisel aastal ja kokkuleppele jõudmine võiks ka selle võrra kergemini toimuda.
Kui võtta aluseks varasemate aastate muster, kui palju kumbki osapool oma esialgsest pakkumisest taganes, siis võiks olla järgmisel aastal alampalk 4800 krooni (või pigem natuke madalam), mis ulatuks ca 34%ni rahandusministeeriumi poolt prognoositud keskmisest palgast 2009. aastal.
Meeldetuletuseks, et kunagi 2001. aastal leppisid tööturu osapooled kokku, et miiniumpalk jõuab 2008. aastaks 41% keskmisest palgast, kuid sellest eesmärgist on ilmselt loobutud.
Majanduse jahtumine on mõjutanud ka ametiühingute palganõudmise kõverat, mis sellel aastal teeb jõnksu alla poole (vt joonis). Kui viimastel aastatel nõudsid ametiühingud alampalga kasvu peaaegu kolmandiku võrra, siis sellel aastal üksnes viiendiku jagu. Tööandjate esimene pakkumine on sama tagasihoidlik nagu alati.
Esimeste pakkumiste tulemusena on sellel aastal alampalga nõudmise ja pakkumise nii suhteline kui absoluutne erinevus väiksem kui eelmisel aastal ja kokkuleppele jõudmine võiks ka selle võrra kergemini toimuda.
Kui võtta aluseks varasemate aastate muster, kui palju kumbki osapool oma esialgsest pakkumisest taganes, siis võiks olla järgmisel aastal alampalk 4800 krooni (või pigem natuke madalam), mis ulatuks ca 34%ni rahandusministeeriumi poolt prognoositud keskmisest palgast 2009. aastal.
Meeldetuletuseks, et kunagi 2001. aastal leppisid tööturu osapooled kokku, et miiniumpalk jõuab 2008. aastaks 41% keskmisest palgast, kuid sellest eesmärgist on ilmselt loobutud.
TEEMAD
alampalk,
palk,
prognoos,
sotsiaalpartnerid
AUTOR
Andres Võrk
25 september, 2008
Haigekassa riigistamine
Pean tunnistama, et tõsiselt pani mind kukalt kratsima täna lehest loetud (EPL: "Valitsus tahab töötu- ja haigekassa reserve endale") rahandusministri seisukoht, et "kuna Eesti haigekassa, Eesti töötukassa ning sihtasutus Keskkonnainvesteeringute Keskus on täiel määral riigieelarvest rahastatavad, on ka põhjendatud riigieelarve vahendite paigutamisest teenitud tulu jätmine riigieelarvesse".
Olen kogu aeg aru saanud ja koolis tudengitelegi rääkinud, et Haigekassa põhiolemus (mis teda ka riigieelarvelisest tervishoiusüsteemist eristab) on päevapoliitikast sõltumatu ja põhiliste sotsiaalpartnerite (elanikud kasusaajatena, tööandjad maksjatena ja riik ümberjagajana) tasakaalustatud konsensuslike huvide eest seismine.
Asjaolu, et raha liigutatakse sinna läbi riigieelarve on tehniline nüanss. Maksumaksjad ja patsiendid on ühel hetkel usaldanud riiki efektiivse rahakogumise eesmärgil kaotada ära eraldiseisev rahakogumise mehanism (mis tundub majanduslikult mõistlik). Nüüd selle ärakasutamine riigi muude kulude katmise õigustamisel kõlab hädavalena.
Loomulikult suudan ma ette kujutada ka riigieelarvelist tervishoidu, kuid selline muudatus on väga põhimõtteline ja ilmselt vajaks paljude muude tasakaalustavate põhimõtete muutmist.
Kõige enam meenutab praegune olukord lapsevanemat, kes lepib lapsega kokku taskuraha väga õilsate selgitustega, et laps õpiks vastutustunnet ja muud tähtsat ... ning siis kui endal juuksuri või õlle jaoks raha ei jagu, selle lapselt ära võtab, öeldes et tal on selleks õigus. Ju siis on ...
Olen kogu aeg aru saanud ja koolis tudengitelegi rääkinud, et Haigekassa põhiolemus (mis teda ka riigieelarvelisest tervishoiusüsteemist eristab) on päevapoliitikast sõltumatu ja põhiliste sotsiaalpartnerite (elanikud kasusaajatena, tööandjad maksjatena ja riik ümberjagajana) tasakaalustatud konsensuslike huvide eest seismine.
Asjaolu, et raha liigutatakse sinna läbi riigieelarve on tehniline nüanss. Maksumaksjad ja patsiendid on ühel hetkel usaldanud riiki efektiivse rahakogumise eesmärgil kaotada ära eraldiseisev rahakogumise mehanism (mis tundub majanduslikult mõistlik). Nüüd selle ärakasutamine riigi muude kulude katmise õigustamisel kõlab hädavalena.
Loomulikult suudan ma ette kujutada ka riigieelarvelist tervishoidu, kuid selline muudatus on väga põhimõtteline ja ilmselt vajaks paljude muude tasakaalustavate põhimõtete muutmist.
Kõige enam meenutab praegune olukord lapsevanemat, kes lepib lapsega kokku taskuraha väga õilsate selgitustega, et laps õpiks vastutustunnet ja muud tähtsat ... ning siis kui endal juuksuri või õlle jaoks raha ei jagu, selle lapselt ära võtab, öeldes et tal on selleks õigus. Ju siis on ...
05 juuli, 2008
Rohkem raha tervishoiule ...
Sahinad WHO koridoridest on minu kõrvu jõudnud, et ametlikult ja otse noomitakse Eestit liiga väikeste tervishoiukulutuste pärast. Sest et mingid rehkendused näitavad, kuidas Eesti rahvas oluliselt paremat elu elaks, kui tervise heaks suurem raha hulks investeerida. WHO ministrite konverentsi ajal olevat seda kogunisti "minister Maripuule" otse öeldud. Eks näis, mis sest saab.
Tegelikult usuna ka mina ise, et väga kaua "odavaim" tervishoiusüsteem ühes keskmisest jõukamas riigis ei kesta (Ausalt öelda, on arvamuse taga PRAXISe 2005.a kirjutatud aruanne selle kohta, kuidas olemasolev süsteem ei ole jätkusuutlik ning 2006.a koos WHO-ga koostatud analüüs tervise võimalikust mõjust riigi majandusele - mõlema töö taga seisab meie Andres Võrk).
Seega, kui valitsus midagi ette ei võta, siis teevad seda inimesed ise. Tervishoiu puhul tuleb tavaliselt varsti ka erakindlustus appi. Samas, täna lõppenud Health Policy Monitor'i iga-aastasel konverentsil jõudsime 20 kolleegiga 4-lt kontinendilt taas tõdemuseni, et erakindlustusel on ohtralt maailmavaatelisi õigustusi, kuid majanduslikus mõttes on hästi juhitud sotsiaalsüsteemid kõige efektiivsemad (seda isegi USA-s!).
Aga majandusteadlased tunnistavad täna sedagi, et kõik inimesed ei ole "ratsionaalsed kasu maksimeerijad", nii et ilmselt saab otsustavaks poliitiline valik. Peaasi, et otsustajad ja valijad ikka teaksid, et valikuvõimalus on olemas.
Tegelikult usuna ka mina ise, et väga kaua "odavaim" tervishoiusüsteem ühes keskmisest jõukamas riigis ei kesta (Ausalt öelda, on arvamuse taga PRAXISe 2005.a kirjutatud aruanne selle kohta, kuidas olemasolev süsteem ei ole jätkusuutlik ning 2006.a koos WHO-ga koostatud analüüs tervise võimalikust mõjust riigi majandusele - mõlema töö taga seisab meie Andres Võrk).
Seega, kui valitsus midagi ette ei võta, siis teevad seda inimesed ise. Tervishoiu puhul tuleb tavaliselt varsti ka erakindlustus appi. Samas, täna lõppenud Health Policy Monitor'i iga-aastasel konverentsil jõudsime 20 kolleegiga 4-lt kontinendilt taas tõdemuseni, et erakindlustusel on ohtralt maailmavaatelisi õigustusi, kuid majanduslikus mõttes on hästi juhitud sotsiaalsüsteemid kõige efektiivsemad (seda isegi USA-s!).
Aga majandusteadlased tunnistavad täna sedagi, et kõik inimesed ei ole "ratsionaalsed kasu maksimeerijad", nii et ilmselt saab otsustavaks poliitiline valik. Peaasi, et otsustajad ja valijad ikka teaksid, et valikuvõimalus on olemas.
24 märts, 2008
Missugune roll on mittetulunduslikel organisatsioonidel?
Statistikaameti andmed näitavad, et 2007. aastal oli mittetulunduslike ühenduste panus SKPsse 0,8% (1,7 miljardit krooni) . Samas oli ettevõtete panus 72,5%, valitsusasutuste panus 12,2%, eraisikute panus 10,5% ja finantsasutuste panus 4%. Neid andmeid vaadates tundub, et ühendustel on üsna väike roll, kuid eks võlu selles seisnebki, et palju nende tegevusest ei kajastu majandusnäitajates.
Mis saab siis, kui lisame siia juurde vabatahtliku töö tundides ja korrutame keskmise tunnipalgaga? 2006. aastal tehti ühendustes 1,9 miljonit tundi vabatahtlikku tööd. Eeldades, et samasugune näitaja kehtib ka 2007.a. kohta, siis keskmine tunnipalk koos maksudega IV kvartalis (102,4 krooni) lisab ühenduste panuseks 194,6 miljonit. Sellisel juhul on ühenduste panus SKPsse 0,9% ringis. Küll aga tuleb siin arvestada, et vabatahtlikku tööd tehakse enam nendes ühendustes, mille majandustegevus on väike ja mis ei ole Statistikaameti koostatud valimis piisavalt esindatud. Hinnanguliselt võib öelda, et tegelik ühenduste panus SKPsse on üle 1%.
Lisaks võiks vaadata kuivõrd on erinevate sektorite panus SKPsse suurenenud. Eelmisel aastal suurenes ühenduste panus 10,3% aga erasektori panus kõigest 5,8%. Keskmine SKP panuse kasv aastatel 2000-2007 on ühenduste puhul samuti kõrgem (12,2%) kui erasektori puhul (9,9%). Seega selgub, et ühenduste majandustegevus kasvab kiiremini kui erasektori tegevus ja osa Eesti majanduskasvust saab kirjutada aktiivsete ühenduste arvele.
Lisaks vabahtatlikule tööle on veel mõningaid näitajaid, mis majandustegevuses ei kajastu, kuid millel on siiski oma kindel panus SKPsse. Kui palju inimesi ei vaja enam sotsiaaltoetusi ja on nüüd palgatööl tänu sotsiaalteenustele, mida ühendused pakuvad? Need inimesed annavad konkreetse panuse palgatööst ja tarbimisest tulevate maksude kaudu, aitavad tarbimise kaudu kaasa majandusarengule ning sealjuures ei küsi riigilt enam sotsiaaltoetusi. Kui need inimesed kokku lugeda, siis saab kindlasti parema pildi ühenduste panusest.
Missugune roll on siis ühendustel Eesti arendamisel? Ilmselt üsna oluline roll, kuid täpsemalt ei saa praegu öelda, sest majandustegevus kirjeldab vaid osa nende panusest. Lähme seega paremate näitajate otsingule.
23 märts, 2008
Hiiliv tervishoiureform
PRAXIS koos (tookord veel) Maailmapanga eksperdi Maris Jessega püüdis aasta tagasi (ja 1 kuu enne parlamendivalimisi) ennustada, millised võiksid olla parteide tervishoiupoliitilised sammud võimu juurde saades (vt EPL artikkel 20.02.2007). Reformierakonna platvormi lugedes esitasime retoorilise küsimuse, kas ehk pole tegemist varjatud kujul erakindlustusele turu loomise plaaniga?
Täna julgen veelgi kindlamalt ennustada, et 2008.a on pöördeline: Reformierakonna juhtimisel algab uus etapp Eesti tervishoiu ajaloos. Seda iseloomustab inimeste isiklike tervishoiukulutuste oluline kasv ning erakindlustuse oluliselt suurem roll. Tegelikult on vastavasuunaline trend püsinud kogu käesoleva sajandi jooksul (vt joonis; allikas: Sots. min. "Tervishoiu kogukulud Eestis 1999-2006"). 2008.a teeb eriliseks see, et seni suutis avalik sektor (Sotsmin ja haigekassa) kasvava nõudlusega kaasa joosta tohutu suure majanduskasvu arvel.
Kuna 2008.a tuleb väga keeruline ja maailmamajanduse viimase poolsajandi ähvardavaim seis ei luba olulist kergendust ka järgnevatel aastatel, on väga raske uskuda, et järsult suudetakse suurendada avaliku sektori kulutusi tervishoiule, et vastata ühelt poolt arstide-õdede palganõudmistele ning elanike suurenevatele ootustele. See peaks siis tulema teiste sektorite arvelt.
Samasse jadasse sobib suurepäraselt hiljutine uudis Tallinnas avatud vähiravi erakliiniku kohta ning Arstide Liidu avalduse tervishoiu riikliku rahastamise aeglase kasvu kohta viimase sotsiaalministriga kohtumise järgselt. Kusagilt jooksis läbi ka eratervisekindlustuse kohta optimistlik mõte, et oodatakse suurt kasvu.
Mida tähendab see lihtinimese jaoks? Tüüpiliselt kasvatab erakindlustus üldisi tervishoiukulusid (s.t. tõuseb TH-kulutuste osakaal SKPst), kuid seda peamiselt jõukamate inimeste paranenud teenuse kättesaadavuse ja mugavuse arvel. Meditsiinilises mõttes (rohkem tervemaid inimesi) või üldise kättesaadavuse probleeme (järjekorrad, üldine ravimite kättesaadavus) erakindlustus ei lahenda.
Lõpetuseks tahaks öelda, et toimuv ei pea ilmtingimata olema halb. Kogu maailmas on tervishoiu rahastamine jõudnud seisu, kui kõike meditsiini poolt pakutavat ei suudeta (ja poleks ilmselt ka mõistlik) kõikidele ühtemoodi pakkuda. Seega tuleb leida mehanismid, kuidas ühisest katlast tasutud arstiabi kombineerida isikliku vastutuse ja eelistustega. Muret valmistab ainult see, et tervishoiureform toimub Eestis varjatult ja ilma avaliku debatita. Siinkohal pole isegi vahet, kas seda tehakse teadlikult või siis teadmatusest, sest ettepanekut tervishoiu rahastamise tulevikuga aktiivsemaks tegelemiseks on otsustajatele korduvalt tehtud. kasvõi alates PRAXISe poolt 2005.a avaldatud uuringust tervishoiu rahastamise jätkusuutlikkuse kohta.
Täna julgen veelgi kindlamalt ennustada, et 2008.a on pöördeline: Reformierakonna juhtimisel algab uus etapp Eesti tervishoiu ajaloos. Seda iseloomustab inimeste isiklike tervishoiukulutuste oluline kasv ning erakindlustuse oluliselt suurem roll. Tegelikult on vastavasuunaline trend püsinud kogu käesoleva sajandi jooksul (vt joonis; allikas: Sots. min. "Tervishoiu kogukulud Eestis 1999-2006"). 2008.a teeb eriliseks see, et seni suutis avalik sektor (Sotsmin ja haigekassa) kasvava nõudlusega kaasa joosta tohutu suure majanduskasvu arvel.
Kuna 2008.a tuleb väga keeruline ja maailmamajanduse viimase poolsajandi ähvardavaim seis ei luba olulist kergendust ka järgnevatel aastatel, on väga raske uskuda, et järsult suudetakse suurendada avaliku sektori kulutusi tervishoiule, et vastata ühelt poolt arstide-õdede palganõudmistele ning elanike suurenevatele ootustele. See peaks siis tulema teiste sektorite arvelt.
Samasse jadasse sobib suurepäraselt hiljutine uudis Tallinnas avatud vähiravi erakliiniku kohta ning Arstide Liidu avalduse tervishoiu riikliku rahastamise aeglase kasvu kohta viimase sotsiaalministriga kohtumise järgselt. Kusagilt jooksis läbi ka eratervisekindlustuse kohta optimistlik mõte, et oodatakse suurt kasvu.
Mida tähendab see lihtinimese jaoks? Tüüpiliselt kasvatab erakindlustus üldisi tervishoiukulusid (s.t. tõuseb TH-kulutuste osakaal SKPst), kuid seda peamiselt jõukamate inimeste paranenud teenuse kättesaadavuse ja mugavuse arvel. Meditsiinilises mõttes (rohkem tervemaid inimesi) või üldise kättesaadavuse probleeme (järjekorrad, üldine ravimite kättesaadavus) erakindlustus ei lahenda.
Lõpetuseks tahaks öelda, et toimuv ei pea ilmtingimata olema halb. Kogu maailmas on tervishoiu rahastamine jõudnud seisu, kui kõike meditsiini poolt pakutavat ei suudeta (ja poleks ilmselt ka mõistlik) kõikidele ühtemoodi pakkuda. Seega tuleb leida mehanismid, kuidas ühisest katlast tasutud arstiabi kombineerida isikliku vastutuse ja eelistustega. Muret valmistab ainult see, et tervishoiureform toimub Eestis varjatult ja ilma avaliku debatita. Siinkohal pole isegi vahet, kas seda tehakse teadlikult või siis teadmatusest, sest ettepanekut tervishoiu rahastamise tulevikuga aktiivsemaks tegelemiseks on otsustajatele korduvalt tehtud. kasvõi alates PRAXISe poolt 2005.a avaldatud uuringust tervishoiu rahastamise jätkusuutlikkuse kohta.
26 veebruar, 2008
Koondamishüvitiste reform - kas tööandja või töötaja võit?
Uue töölepinguseadusega kaasnevad koondamishüvitised tekitavad jätkuvalt emotsioone. Tänases Päevalehes toodud küsitluse tulemused, et inimesed tahaksid säilitada endile kõrgeid koondamishüvitisi, ei tekita muidugi mingeid üllatusi.
Küll tahaks aga tähelepanu juhtida artikli kommentaarides toodud kahele aspektile (ka mujal on neid mõtteid välja öeldud:
1) Ametiühingute üks juhte ütleb, et "Selles, kust see raha tuleb, ei ole meile vahet, näiteks kas tööandjad maksavad seda üheskoos töötukassast või konkreetne tööandja maksab otse... Ametiühingute seisukoht on, et töötukassast peaks see tulema tööandjate makstavast summast."
2) Tööandjad on avatud selles osas, kui suur peaks olema tööandjate töötukassasse makstav määr.
Seega jääb osapoolte arvamusest mulje, et üks võimalik kompromisslahendus võib olla selles, et koondamishüvitised jäävad alles (või vähenevad natuke ja tõuseb natuke töötuskindlustushüvitis), kuid selle võrra suurendatakse tööandjate poolt makstavat töötuskindlustusmakse määra suurust. Seejärel toimub koondamishüvitiste maksmine töötukassa poolt või jaotatuna tööandja ning töötukassa poolt. Analoogselt praegu kollektiivsete koondamiste puhul makstavate hüvitistega, millest poole katab töötukassa.
Seega lihtsalt laieneks kindlustuskate tööandja jaoks kõikidele koondamishüvitistele.
Paradoks on minu arust selles, et töötajad tervikuna võiksid tegelikult sellest skeemist kaotada võrreldes praegusega.
Võttes eelduseks, et tegelikult brutopalgalt makstavad maksud (sotsiaalmaks ja tööandja töötuskindlustusmakse) on ikkagi töötaja poolt kantud koormus. Lühiajaliselt on küll brutopalk lepinguga fikseeritud, kuid pikaajaliselt kohanduks brutopalk selliselt, et tööjõukulud kokku vastaksid inimese poolt loodud lisandväärtusele.
Kui tööandjapoolne töötuskindlustusmakse nüüd suureneb, nt praeguselt 0.3 protsendilt 1% protsendile palgafondilt, et katta majanduses tervikuna koondamishüvitise maksmise kulud, siis pikemas perspektiivis kohaneks töötajate brutopalk (või väheneks lühiajaliselt brutopalga kasvutempo). Arvestame, et meil on ametiühingud ikkagi piisavalt nõrgad palgaläbirääkimiste protsessis.
Kui töötuskindlustusmakse suurenemine on kohustuslik ja tööandja oskab seda kuludesse arvestada, siis ettevõtte enda poolt makstavate koondamishüvitiste puhul on aga minu nägemust mööda enam ettenägematu sündmusega ka tööandja jaoks ja seetõttu kui tõesti koondamine esineb, siis tööandja peab maksma need hüvitised kinni omaniku tuludest (kasumist).
Kokkuvõttes soovitaksin omalt poolt ametiühingutel natuke rohkem analüüsida, mida toob kaasa töötuskindlustusmakse tööandjate poolse osa suurenemine. Ja kas see ikka suurendab töötajate heaolu või pigem vähendab seda.
P.S. Kui mõni kriitilise meelega töö-ökonomist juhtub seda lugema, võiks pakkuda mõne viite, kas ülaltoodud mõttekäigu vettpidavust saaks formaalselt kontrollida või lihtsasti ümber lükata mõne otsimis-sobitamismudeli abil, nt kus on sees määramatus lõpptoodangu nõudluse ja seega tööjõu vajaduse järgi ja tööandjad üksnes osaliselt arvestavad seda määramatust, kuid kohustuslik riiklik kindlustus võtab selle määramatuse arvesse kindlustusmakse suuruses.
Küll tahaks aga tähelepanu juhtida artikli kommentaarides toodud kahele aspektile (ka mujal on neid mõtteid välja öeldud:
1) Ametiühingute üks juhte ütleb, et "Selles, kust see raha tuleb, ei ole meile vahet, näiteks kas tööandjad maksavad seda üheskoos töötukassast või konkreetne tööandja maksab otse... Ametiühingute seisukoht on, et töötukassast peaks see tulema tööandjate makstavast summast."
2) Tööandjad on avatud selles osas, kui suur peaks olema tööandjate töötukassasse makstav määr.
Seega jääb osapoolte arvamusest mulje, et üks võimalik kompromisslahendus võib olla selles, et koondamishüvitised jäävad alles (või vähenevad natuke ja tõuseb natuke töötuskindlustushüvitis), kuid selle võrra suurendatakse tööandjate poolt makstavat töötuskindlustusmakse määra suurust. Seejärel toimub koondamishüvitiste maksmine töötukassa poolt või jaotatuna tööandja ning töötukassa poolt. Analoogselt praegu kollektiivsete koondamiste puhul makstavate hüvitistega, millest poole katab töötukassa.
Seega lihtsalt laieneks kindlustuskate tööandja jaoks kõikidele koondamishüvitistele.
Paradoks on minu arust selles, et töötajad tervikuna võiksid tegelikult sellest skeemist kaotada võrreldes praegusega.
Võttes eelduseks, et tegelikult brutopalgalt makstavad maksud (sotsiaalmaks ja tööandja töötuskindlustusmakse) on ikkagi töötaja poolt kantud koormus. Lühiajaliselt on küll brutopalk lepinguga fikseeritud, kuid pikaajaliselt kohanduks brutopalk selliselt, et tööjõukulud kokku vastaksid inimese poolt loodud lisandväärtusele.
Kui tööandjapoolne töötuskindlustusmakse nüüd suureneb, nt praeguselt 0.3 protsendilt 1% protsendile palgafondilt, et katta majanduses tervikuna koondamishüvitise maksmise kulud, siis pikemas perspektiivis kohaneks töötajate brutopalk (või väheneks lühiajaliselt brutopalga kasvutempo). Arvestame, et meil on ametiühingud ikkagi piisavalt nõrgad palgaläbirääkimiste protsessis.
Kui töötuskindlustusmakse suurenemine on kohustuslik ja tööandja oskab seda kuludesse arvestada, siis ettevõtte enda poolt makstavate koondamishüvitiste puhul on aga minu nägemust mööda enam ettenägematu sündmusega ka tööandja jaoks ja seetõttu kui tõesti koondamine esineb, siis tööandja peab maksma need hüvitised kinni omaniku tuludest (kasumist).
Kokkuvõttes soovitaksin omalt poolt ametiühingutel natuke rohkem analüüsida, mida toob kaasa töötuskindlustusmakse tööandjate poolse osa suurenemine. Ja kas see ikka suurendab töötajate heaolu või pigem vähendab seda.
P.S. Kui mõni kriitilise meelega töö-ökonomist juhtub seda lugema, võiks pakkuda mõne viite, kas ülaltoodud mõttekäigu vettpidavust saaks formaalselt kontrollida või lihtsasti ümber lükata mõne otsimis-sobitamismudeli abil, nt kus on sees määramatus lõpptoodangu nõudluse ja seega tööjõu vajaduse järgi ja tööandjad üksnes osaliselt arvestavad seda määramatust, kuid kohustuslik riiklik kindlustus võtab selle määramatuse arvesse kindlustusmakse suuruses.
24 veebruar, 2008
American Dream - kas ammendumas?
Ameeriklased uskuvat, et igast ajalehepoisist võib saada miljonär. See tähendab, et inimese töökus, oskused ja intelligentsus on tema edu aluseks ning see, kust sa pärit oled, ei ole nii tähtis. Ehk teisisõnu eksisteerib kõrge sotsiaalne mobiilsus erinevate sissetulekurühmade vahel. Ka kõige vaesemast perest tulles võid jõuda miljonäriks. Tänu sellele uskumusele on ameeriklased kannatanud ära suure ebavõrdsuse ühiskonnas, mis on üks kõrgemaid arenenud riikide seas. (Näiteks on Gini indeks USAs ca 0.45, Eestis 0.33, Rootsis 0.24, Suurbritannias 0.32.)
Hiljutine Brookingsi instituudi, Washingtoni mõttekeskuse uurimus "Getting Ahead or Losing Ground: Economic Mobility in America" seadis Ameerika unistuse kahtluse alla. Uuring näitas, et põlvkondlik sotsiaalne mobiilsus on vähenenud võrreldes varasemaga. See tähendab, et aina rohkem mängib inimeste edus rolli see, kust sa tuled, milline on sinu vanemate sissetulek ja vara. Uuring järeldas, et kui viimastel kümnenditel on USAs sissetulekute ja vara ebavõrdsus suurenenud, siis kõigi šansid võita majanduskasvuga on pigem langenud. 42% lastest, kelle vanemad olid kõige madalamas sissetulekukvintiilis, jäävad samuti kõige madalamasse kvintiili ning üksnes 6% lastest jõuavad kõige ülemisse kvintiili.
Autorid rõhutavad oma järeldustes, et oluline roll peab olema haridussüsteemil, mis peaks tagama inimestele võrdsed võimalused. Praegune USA haridussüsteem ei tasanda sünnikodust kaasa antud erinevusi, vaid pigem võimendab seda.
Siinkohal on paslik meenutada PRAXISe poliitikaanalüüsi hariduslikust ebavõrdsusest, kus Alari vaatas hariduslikku ebavõrdsust rahvaloenduste andmete põhjal 1959-2000 ja kust tuli potentsiaalse ohutegurina välja, et hariduslik ebavõrdsus võib taas kasvama hakata, olles kõrgeim 15-19 aastaste seas.
Juba peale sissekande avaldamist leidsin väga teemakohase lõigu presidendi aastapäevakõnest: "Täna võib Abja-Paluojas üles kasvanud Lauri või Maria kaitsta oma doktoritöö inglise keeles ja Cambridge'is. Või teha oma doktoritöö saksa keeles Humboldti ülikoolis Berliinis. Ja olla vahepeal aasta ära professorina Tokios. Või müüa enda kirjutatud tarkvara globaalsel turul, mil polegi kohanime." Lootkem, et need võimalused siis säilivad võrdselt nii Miina Härma kui Turba gümnaasiumi lõpetanutel :)
Hiljutine Brookingsi instituudi, Washingtoni mõttekeskuse uurimus "Getting Ahead or Losing Ground: Economic Mobility in America" seadis Ameerika unistuse kahtluse alla. Uuring näitas, et põlvkondlik sotsiaalne mobiilsus on vähenenud võrreldes varasemaga. See tähendab, et aina rohkem mängib inimeste edus rolli see, kust sa tuled, milline on sinu vanemate sissetulek ja vara. Uuring järeldas, et kui viimastel kümnenditel on USAs sissetulekute ja vara ebavõrdsus suurenenud, siis kõigi šansid võita majanduskasvuga on pigem langenud. 42% lastest, kelle vanemad olid kõige madalamas sissetulekukvintiilis, jäävad samuti kõige madalamasse kvintiili ning üksnes 6% lastest jõuavad kõige ülemisse kvintiili.
Autorid rõhutavad oma järeldustes, et oluline roll peab olema haridussüsteemil, mis peaks tagama inimestele võrdsed võimalused. Praegune USA haridussüsteem ei tasanda sünnikodust kaasa antud erinevusi, vaid pigem võimendab seda.
Siinkohal on paslik meenutada PRAXISe poliitikaanalüüsi hariduslikust ebavõrdsusest, kus Alari vaatas hariduslikku ebavõrdsust rahvaloenduste andmete põhjal 1959-2000 ja kust tuli potentsiaalse ohutegurina välja, et hariduslik ebavõrdsus võib taas kasvama hakata, olles kõrgeim 15-19 aastaste seas.
Juba peale sissekande avaldamist leidsin väga teemakohase lõigu presidendi aastapäevakõnest: "Täna võib Abja-Paluojas üles kasvanud Lauri või Maria kaitsta oma doktoritöö inglise keeles ja Cambridge'is. Või teha oma doktoritöö saksa keeles Humboldti ülikoolis Berliinis. Ja olla vahepeal aasta ära professorina Tokios. Või müüa enda kirjutatud tarkvara globaalsel turul, mil polegi kohanime." Lootkem, et need võimalused siis säilivad võrdselt nii Miina Härma kui Turba gümnaasiumi lõpetanutel :)
TEEMAD
analüüs,
ebavõrdsus
AUTOR
Andres Võrk
07 veebruar, 2008
Ja tuligi kahekohaline hindade tõus
Nagu eelmises postituses ennustasin, võis karta jaanuaris kahekohalist tarbijahindade tõusu võrreldes eelmise aastaga.
Kui oma kõige süngemates ennustustes julgesin pakkuda keskmiseks prognoosiks 10.1 ja ülemiseks piiriks 10.8%, siis tegelikkus osustus veelgi hullemaks - 11.0%. Nii et pean tunnistama enda "prognoosimudeli" vildakust.
Järgmistel kuudel on nüüd huvitav jälgida, kas ja kuidas saab teoks kõigi tugevamate makromajandusanalüütikute ennustus, et inflatsioon aasta teisel poolel langeb.
Kui oma kõige süngemates ennustustes julgesin pakkuda keskmiseks prognoosiks 10.1 ja ülemiseks piiriks 10.8%, siis tegelikkus osustus veelgi hullemaks - 11.0%. Nii et pean tunnistama enda "prognoosimudeli" vildakust.
Järgmistel kuudel on nüüd huvitav jälgida, kas ja kuidas saab teoks kõigi tugevamate makromajandusanalüütikute ennustus, et inflatsioon aasta teisel poolel langeb.
TEEMAD
inflatsioon,
prognoos
AUTOR
Andres Võrk
05 veebruar, 2008
Kas tarbijahindade tõus tuleb üle 10%?
Sellel nädalal ootavad makromajandusanalüütikud tarbijahinnaindeksi jaanuarikuu väärtust. Intrigeeriv küsimus on, kas aastases arvestuses, võrreldes eelmise aasta jaanuariga, ületab hinnatõus 10%.
Tegemist oleks esmakordselt kahekohalise arvuga viimase kümne aasta jooksul, mis negatiivse sümbolina mõjutaks psühholoogiliselt nii tarbijaid kui ettevõtjaid.
Puhtalt arvutuslikult võttes (arvestades eelneva 11 kuu inflatsiooni), peaks jaanuarikuu aastane inflatsiooninäitaja jääma vahemikku 8.2-10.8%. Selleks, et inflatsioon oleks üle 10% peaks jaanuari hinnatõus võrreldes detsembriga olema ligi 1.25%. Arvestades aasta alguses toimunud aktsiisitõuse julgeks pakkuda, et see saab täidetud. Ehkki lootus on vastupidine.
Tegemist oleks esmakordselt kahekohalise arvuga viimase kümne aasta jooksul, mis negatiivse sümbolina mõjutaks psühholoogiliselt nii tarbijaid kui ettevõtjaid.
Puhtalt arvutuslikult võttes (arvestades eelneva 11 kuu inflatsiooni), peaks jaanuarikuu aastane inflatsiooninäitaja jääma vahemikku 8.2-10.8%. Selleks, et inflatsioon oleks üle 10% peaks jaanuari hinnatõus võrreldes detsembriga olema ligi 1.25%. Arvestades aasta alguses toimunud aktsiisitõuse julgeks pakkuda, et see saab täidetud. Ehkki lootus on vastupidine.
TEEMAD
inflatsioon,
prognoos
AUTOR
Andres Võrk
31 jaanuar, 2008
Toidukaupade käibemaksu alandamisest
Jälle võimalus kaasa aidata teadmistepõhise poliitika tegemiseks. Riigikogus arutati 30. jaanuaril Keskerakonna plaani alandada toidukaupade käibemaksumäära 18 protsendilt 5 protsendi peale, peamise eesmärgiga toetada vähemkindlustatud inimesi. Neile majandushuvilistele, kes ka huumorist lugu peavad, pakub stenogramm taas mõnusat lugemist.
Kurb oli taas tõdeda, et seaduseelnõu seletuskirjas ei olnud mitte ühtegi mõju välja toodud. Ainuke numbriline argument, millega eelnõu esitaja suutis välja tulla, oli madalam toiduainete käibemaks teistes riikides. Ettekandes väitis Marika Tuus üldsõnaliselt, et käibemaksu alandamisest võidavad nii tarbijad, tootjad ja põllumehed. Selle kohta, kas toiduainete hinnad tarbija jaoks üldse langevad käibemaksu alandamise tulemusena, oskas Marika Tuus vaid kosta, et meil on olemas "teised seadused ja teised asutused, kes sellega võiksid tegelda". Kas see viitab hindade kontrollile nagu mõnes naaberriigis?
Kiidusõnad minu poolt ratsionaalselt mõtlevale Jürgen Ligile, kes küsib väga asjalikke küsimusi seaduseelnõu esitaja käest: "keda sellise muudatusega toetatakse? Millised on mõjud eri tulude detsiilidele? Millised on eelnõu autori arvutused?" ja nendib, et "See ei ole sotsiaalmeede, nagu siin oleks võinud ettekandest aru saada."
Aitamaks Keskerakonnal järgmine kord paremini oma ettepanekut põhjendada vähemalt mõjude jaotusküsimuse seisukohast, toon alljärgnevalt ära ühe joonise, kasutades 2006. aasta leibkonna eelarve uuringut ja mikrosimulatsioonimudelit ALAN.
Eeldame hetkeks, et tõesti tarbija jaoks langevad hinnad täpselt käibemaksu alanemise võrra. Kuna toidukulude osakaal sissetulekust on vaesemates leibkondades tõepoolest oluliselt kõrgem, siis võrreldes oma senise sissetulekuga võidavadki madalamas detsiilis asuvad leibkonnad suhteliselt enam. Kõige vaesem detsiil võiks võita siis suurusjärgus 4.5%. Samas kõige kõrgema sissetulekuga detsiil võidaks oma sissetulekuga võrreldes üksnes 1.2%. See on toiduainete käibemaksu alandamise positiivse aspekt.
Negatiivne aspekt aga seisneb selles, et ehkki võrreldes enda sissetulekuga võidavad vaesed enam, siis absoluutsest koguvõidust saavad rikkad tunduvalt suurema osa, sest nende kulutused toidukaupadele on lihtsalt mitu korda suuremad. Näiteks kui I detsiilile langeks 6.5% võidust, siis X detsiilile pea kaks korda rohkem - 13.5%. Seega absoluutselt läheb suurem osa rahast rikkamatele ehk seega meede on tõesti väga kallis meede vaesuse vähendamiseks, võrreldes näiteks toimetulekutoetuse või rahvapensioni tõstmisega. Seega me võime toiduainete käibemaksu alandada küll, kuid ei saa tuua põhjenduseks, et see on kulu-efektiivne meede vaesuse vähendamiseks. (Kirjutasin sellest pea aasta tagasi ka Postimehes.)
Ja veel päris ammu aega tagasi (2000. aastal) sai üht-teist analüüsitud ka selle kohta palju Eesti põllumehed võiks kasu saada käibemaksu alandamisest. Mõni aasta hiljem reprodutseeris seda analüüsi uuemate andmetega Konjuktuuriinstituut.
P.S. Tänuvõlg Jürgen Ligi ees on nüüd loodetavasti ka täidetud, kes oma blogi sissekandes 16/01/08 viitas meie Reelikale väga sümpaatselt kui "üks ilusam ja sotsiaalselt närvilisem".
Kurb oli taas tõdeda, et seaduseelnõu seletuskirjas ei olnud mitte ühtegi mõju välja toodud. Ainuke numbriline argument, millega eelnõu esitaja suutis välja tulla, oli madalam toiduainete käibemaks teistes riikides. Ettekandes väitis Marika Tuus üldsõnaliselt, et käibemaksu alandamisest võidavad nii tarbijad, tootjad ja põllumehed. Selle kohta, kas toiduainete hinnad tarbija jaoks üldse langevad käibemaksu alandamise tulemusena, oskas Marika Tuus vaid kosta, et meil on olemas "teised seadused ja teised asutused, kes sellega võiksid tegelda". Kas see viitab hindade kontrollile nagu mõnes naaberriigis?
Kiidusõnad minu poolt ratsionaalselt mõtlevale Jürgen Ligile, kes küsib väga asjalikke küsimusi seaduseelnõu esitaja käest: "keda sellise muudatusega toetatakse? Millised on mõjud eri tulude detsiilidele? Millised on eelnõu autori arvutused?" ja nendib, et "See ei ole sotsiaalmeede, nagu siin oleks võinud ettekandest aru saada."
Aitamaks Keskerakonnal järgmine kord paremini oma ettepanekut põhjendada vähemalt mõjude jaotusküsimuse seisukohast, toon alljärgnevalt ära ühe joonise, kasutades 2006. aasta leibkonna eelarve uuringut ja mikrosimulatsioonimudelit ALAN.
Eeldame hetkeks, et tõesti tarbija jaoks langevad hinnad täpselt käibemaksu alanemise võrra. Kuna toidukulude osakaal sissetulekust on vaesemates leibkondades tõepoolest oluliselt kõrgem, siis võrreldes oma senise sissetulekuga võidavadki madalamas detsiilis asuvad leibkonnad suhteliselt enam. Kõige vaesem detsiil võiks võita siis suurusjärgus 4.5%. Samas kõige kõrgema sissetulekuga detsiil võidaks oma sissetulekuga võrreldes üksnes 1.2%. See on toiduainete käibemaksu alandamise positiivse aspekt.
Negatiivne aspekt aga seisneb selles, et ehkki võrreldes enda sissetulekuga võidavad vaesed enam, siis absoluutsest koguvõidust saavad rikkad tunduvalt suurema osa, sest nende kulutused toidukaupadele on lihtsalt mitu korda suuremad. Näiteks kui I detsiilile langeks 6.5% võidust, siis X detsiilile pea kaks korda rohkem - 13.5%. Seega absoluutselt läheb suurem osa rahast rikkamatele ehk seega meede on tõesti väga kallis meede vaesuse vähendamiseks, võrreldes näiteks toimetulekutoetuse või rahvapensioni tõstmisega. Seega me võime toiduainete käibemaksu alandada küll, kuid ei saa tuua põhjenduseks, et see on kulu-efektiivne meede vaesuse vähendamiseks. (Kirjutasin sellest pea aasta tagasi ka Postimehes.)
Ja veel päris ammu aega tagasi (2000. aastal) sai üht-teist analüüsitud ka selle kohta palju Eesti põllumehed võiks kasu saada käibemaksu alandamisest. Mõni aasta hiljem reprodutseeris seda analüüsi uuemate andmetega Konjuktuuriinstituut.
P.S. Tänuvõlg Jürgen Ligi ees on nüüd loodetavasti ka täidetud, kes oma blogi sissekandes 16/01/08 viitas meie Reelikale väga sümpaatselt kui "üks ilusam ja sotsiaalselt närvilisem".
30 jaanuar, 2008
Riiklik pension ja tulumaks
Sellel nädalal arutati riigikogus Keskerakonna ettepanekut siduda pensionide tulumaksuvaba suurus (praegu 3000 krooni) taas kolmekordse üldise maksuvaba miinimumiga nagu see 2003. aastal veel oli (3*1000 siis). Et samaaegselt aga ei pakutud lahendust, mida teha sel juhul tulevikus kohustusliku kogumispensioni maksustamisega, lükati see ettepanek tagasi.
Minule kui mõjude analüütikule :) oli natuke üllatuslik, et seaduseelnõu seletuskirjast ei leidnud ma sõnagi pensionide jaotuse ega pensionäride töötamise kohta. Ometi mõjutavad mõlemad oluliselt seda, kui suur osa pensionäre reaalselt peab tulumaksu maksma. Pakungi alljärgnevalt paar joonist probleemi illustreerimiseks. (Joonistele klikkides peaks neid suuremalt nägema.)
Pensioniregistri mikroandmeid aluseks võttes selgub, et 2003. aastal ei maksnud praktiliselt ükski vanaduspensionär tulumaksu ja seda ka ilma üldise tulumaksuvabastuseta (1000 krooni), sest enamus pensione jäi alla 3000 krooni.
2007. aasta lõpuks aga saab 94% vanaduspensionäridest suuremat pensioni kui pensionide tulumaksuvabastus 3000 krooni. Kui kõik vanaduspensionärid saaks lisaks kasutada üldist maksuvaba tulu (2000 krooni 2007. aastal, ehk kokku siis 5000 krooni), oleks tulumaksu maksjate osakaal küll ainult ca 2%. Kuid et ligi veerand vanaduspensionäridest ka töötab (2006. aasta andmete kohaselt ca 26%), siis kulub nende üldine tulumaksuvabastus (2000 krooni) ära töötasule. Seega võikski arvata, et ligi veerand vanaduspensionäre maksabki pensionidelt tulumaksu ja seoses pensionide kasvuga 2008. aasta aprillist võiks see osakaal veelgi kasvada.
Tehnilised märkused. Rahvapensioni, toitjakaotuspensioni ja töövõimetuspensioni saajad on enamasti väga väikse pensioniga ja enamasti ei tööta, mistõttu neid ülaltoodud joonistel ei ole. Ja väike arv väljateenitud aastate pensionäre ning ka eripensionid on ülaltoodud analüüsist väljas.
Ning arvestada tuleb, et 2007. aasta pensionide jaotus on simuleeritud 2003. aasta pensionäride andmete põhjal vahepealsete pensionide tõusudega korrigeerides. Tegelik 2007. aasta jaotus erineb siis vahepealsetel aastatel täiendavalt pensionile siirdunud inimeste ja ära surnud inimeste võrra, kuid ei usu, et see järeldusi oluliselt mõjutaks.
Minule kui mõjude analüütikule :) oli natuke üllatuslik, et seaduseelnõu seletuskirjast ei leidnud ma sõnagi pensionide jaotuse ega pensionäride töötamise kohta. Ometi mõjutavad mõlemad oluliselt seda, kui suur osa pensionäre reaalselt peab tulumaksu maksma. Pakungi alljärgnevalt paar joonist probleemi illustreerimiseks. (Joonistele klikkides peaks neid suuremalt nägema.)
Pensioniregistri mikroandmeid aluseks võttes selgub, et 2003. aastal ei maksnud praktiliselt ükski vanaduspensionär tulumaksu ja seda ka ilma üldise tulumaksuvabastuseta (1000 krooni), sest enamus pensione jäi alla 3000 krooni.
2007. aasta lõpuks aga saab 94% vanaduspensionäridest suuremat pensioni kui pensionide tulumaksuvabastus 3000 krooni. Kui kõik vanaduspensionärid saaks lisaks kasutada üldist maksuvaba tulu (2000 krooni 2007. aastal, ehk kokku siis 5000 krooni), oleks tulumaksu maksjate osakaal küll ainult ca 2%. Kuid et ligi veerand vanaduspensionäridest ka töötab (2006. aasta andmete kohaselt ca 26%), siis kulub nende üldine tulumaksuvabastus (2000 krooni) ära töötasule. Seega võikski arvata, et ligi veerand vanaduspensionäre maksabki pensionidelt tulumaksu ja seoses pensionide kasvuga 2008. aasta aprillist võiks see osakaal veelgi kasvada.
Tehnilised märkused. Rahvapensioni, toitjakaotuspensioni ja töövõimetuspensioni saajad on enamasti väga väikse pensioniga ja enamasti ei tööta, mistõttu neid ülaltoodud joonistel ei ole. Ja väike arv väljateenitud aastate pensionäre ning ka eripensionid on ülaltoodud analüüsist väljas.
Ning arvestada tuleb, et 2007. aasta pensionide jaotus on simuleeritud 2003. aasta pensionäride andmete põhjal vahepealsete pensionide tõusudega korrigeerides. Tegelik 2007. aasta jaotus erineb siis vahepealsetel aastatel täiendavalt pensionile siirdunud inimeste ja ära surnud inimeste võrra, kuid ei usu, et see järeldusi oluliselt mõjutaks.
29 jaanuar, 2008
Vanemahüvitise mõju sündimusele, vol 2
Jätkuks eelmisele postitusele ja seal toodud ühele küsimusele, toon ühe näite sündimusaktiivsusest erinevates sissetulekurühmades enne ja vahetult pärast vanemahüvitise kehtestamist.
Joonis iseloomustab, et peale vanemahüvitise kehtestamist - 2004 ja 2005. aastal - kasvas pisut kiiremini sünnitusaktiivsus nende naiste seas, kelle varasem (kahe aasta tagune) palk oli kõrgem, st III ja IV kvartiilis. Suhteliselt järsem hüpe näib olevat just teise ja kolmanda lapse puhul.
Joonis iseloomustab, et peale vanemahüvitise kehtestamist - 2004 ja 2005. aastal - kasvas pisut kiiremini sünnitusaktiivsus nende naiste seas, kelle varasem (kahe aasta tagune) palk oli kõrgem, st III ja IV kvartiilis. Suhteliselt järsem hüpe näib olevat just teise ja kolmanda lapse puhul.
TEEMAD
analüüs,
sündimus,
vanemahüvitis
AUTOR
Andres Võrk
26 jaanuar, 2008
Vanemahüvitise mõju sündimusele
Kui palju on siis ikkagi vanemahüvitis suurendanud sündide arvu? Seni ei ole minu teada keegi ühtegi numbrit välja pakkunud. PRAXISe paari aasta taguses sündimuskäitumise analüüsis, mida ka Postimehe hiljutine artikkel usinasti refereerib, jätsin selle numbri targu välja pakkumata, et mitte liigselt ärritada demograafe. Nüüd tagantjärgi võib avaldada ka enda jaoks tehtud näpuharjutused, et kui palju siis vanemahüvitis võiks aidata sündimuse kasvu selgitada.
Vanemahüvitise mõju hindamiseks sai kõige pealt leitud regressioonimudel, kus sünnitamise tõenäosus sõltub (väga mittelineaarselt ja interaktiivsete liikmetega) naise vanusest, senisest laste arvust ning oodavast vanemahüvitisest ja/või lapsehooldustasust lapse sünnile järgneva kahe aasta jooksul. Kasutasime selleks pensioniregistri mikroandmeid perioodist 2000-2005 I poolaasta. Saadud statistilisest seosest sai siis simuleerida sündide arvu väärtust vanemahüvitise erinevate kestuste korral.
(Kes tahab kõiki detaile teada, tulgu sügisel kuulama minu kursust majanduspoliitika mõjude hindamise kohta :)
Selgus, et 2004 ja 2005. aastal oli ligi 600 sündi niisugused, mida saaks selgitada kehtestatud vanemahüvitisega. Et on palju muid selgitavaid tegureid, mis mudelist on välja jäänud ja mis korreleeruvad vanemahüvitisega pigem positiivselt, siis on ilmselt tegu mõju hinnangu ülemise piiriga.
Pannes kõrvale vanemahüvitisele kulunud summad, siis võib öelda, et üks täiendav sünd läks vanemahüvitise kujul maksumaksjale maksma suurusjärgus 1 miljon krooni.
P.S. Vanemahüvitise pikendamine 18 kuuni võiks samade simulatsioonide kohaselt kaasa tuua sündide kasvu (võrreldes olukorraga, kui vanemahüvitist üldse ei oleks) kuni 1000 võrra. Samas kasvab ühe sünni "hind" võrreldes 2004-2005. aasta olukorraga umbes kümnendiku võrra.
Vanemahüvitise mõju hindamiseks sai kõige pealt leitud regressioonimudel, kus sünnitamise tõenäosus sõltub (väga mittelineaarselt ja interaktiivsete liikmetega) naise vanusest, senisest laste arvust ning oodavast vanemahüvitisest ja/või lapsehooldustasust lapse sünnile järgneva kahe aasta jooksul. Kasutasime selleks pensioniregistri mikroandmeid perioodist 2000-2005 I poolaasta. Saadud statistilisest seosest sai siis simuleerida sündide arvu väärtust vanemahüvitise erinevate kestuste korral.
(Kes tahab kõiki detaile teada, tulgu sügisel kuulama minu kursust majanduspoliitika mõjude hindamise kohta :)
Selgus, et 2004 ja 2005. aastal oli ligi 600 sündi niisugused, mida saaks selgitada kehtestatud vanemahüvitisega. Et on palju muid selgitavaid tegureid, mis mudelist on välja jäänud ja mis korreleeruvad vanemahüvitisega pigem positiivselt, siis on ilmselt tegu mõju hinnangu ülemise piiriga.
Pannes kõrvale vanemahüvitisele kulunud summad, siis võib öelda, et üks täiendav sünd läks vanemahüvitise kujul maksumaksjale maksma suurusjärgus 1 miljon krooni.
P.S. Vanemahüvitise pikendamine 18 kuuni võiks samade simulatsioonide kohaselt kaasa tuua sündide kasvu (võrreldes olukorraga, kui vanemahüvitist üldse ei oleks) kuni 1000 võrra. Samas kasvab ühe sünni "hind" võrreldes 2004-2005. aasta olukorraga umbes kümnendiku võrra.
TEEMAD
analüüs,
hind,
sündimus,
vanemahüvitis
AUTOR
Andres Võrk
17 jaanuar, 2008
Muljeid töölepinguseaduse eelnõu arutelust Foorumis
"Rebjata, davaite žit družno" ütles kunagi kass Leopold vene multifilmis, kui teda kiusanud hiired lõpuks ise endale olid häda kaela tõmmanud.
Umbes samas laadis lõpetas eile sotsiaalminister ETV Foorumi saate, kus peaaegu tund aega kestnud tulise diskussiooni ja vastastikuste süüdistuste järel, tegi pr Maripuu ettepaneku hakata sõpradeks ja alustada üheskoos ühe tõeliselt hea töölepinguseaduse tegemist.
Töölepinguseaduse eelnõu üle oli saates diskuteerimas kogu tööpoliitika raskekahurvägi: Maret Maripuu, Eiki Nestor, Harri Taliga, Tarmo Kriis. Tööpoliitika huvilistel, kes ei sattunud saadet kuulama, soovitan seda kindlasti teha, kui see nädala pärast internetti loodetavasti üles pannakse.
Ülevaate diskussiooni mahlakamast osast tegi Postimees online vahetult peale saadet, kuid paar mõtet lisaks enda poolt.
Peale tulist seaduseelnõu kordamööda ettelugemist Maripuu ja Taliga poolt (milles minu arust jäi kaotajaks Taliga), mööniski ametiühingute esindaja, et antud seaduseelnõu on liiga keeruline. Selles valguses ei ärata minus usaldust ametiühingute endi üleskutse inimestel ametiühingusse astuda, kuna "EAKLil on kogemused ja juristid". Jäi vähemalt mulje, et eelnõu paragrahvidest nende endi juristid küll lõpuni läbi närida ei olnud suutnud.
Koalitsioonipartner Nestorist jäi kõlama, et temapoolse heakskiidu saab TLS üksnes siis kui tööandjad ja töövõtjad omavahel suudavad kokku leppida. Samas tööandjad ja töövõtjad olidki vist ainult ühel korral saates sama meelt, kui rääkisid, et küll oli hea, et kunagi sai ikkagi koos vähemalt töötuskindlustus (ehk Töötukassa) ära tehtud.
Lõpuosas tõi tööandjate esindaja Tarmo Kriis taas esile idee, et peaks looma ühe suure ja tugeva tööturuinstitutsiooni, mis tegeleks nii aktiivse kui passiivse tööpoliitika. Ilmselt vihjates Töötukassa ja Tööturuameti ühendamise ideele, mis on juba mõnda aega üleval olnud. Ja samas jäi kõlama positiivselt, et tööandjad on nõus ka läbi rääkima, kuidas nemad saavad rohkem panustada töötute sotsiaalse kaitse süsteemi.
Viimaks, kiidusõnad Reelikale Postimehes ilmunud artikli eest "ühe jalaga paindlikkusest". Ka telesaates leidis see kenasti märkimist.
Umbes samas laadis lõpetas eile sotsiaalminister ETV Foorumi saate, kus peaaegu tund aega kestnud tulise diskussiooni ja vastastikuste süüdistuste järel, tegi pr Maripuu ettepaneku hakata sõpradeks ja alustada üheskoos ühe tõeliselt hea töölepinguseaduse tegemist.
Töölepinguseaduse eelnõu üle oli saates diskuteerimas kogu tööpoliitika raskekahurvägi: Maret Maripuu, Eiki Nestor, Harri Taliga, Tarmo Kriis. Tööpoliitika huvilistel, kes ei sattunud saadet kuulama, soovitan seda kindlasti teha, kui see nädala pärast internetti loodetavasti üles pannakse.
Ülevaate diskussiooni mahlakamast osast tegi Postimees online vahetult peale saadet, kuid paar mõtet lisaks enda poolt.
Peale tulist seaduseelnõu kordamööda ettelugemist Maripuu ja Taliga poolt (milles minu arust jäi kaotajaks Taliga), mööniski ametiühingute esindaja, et antud seaduseelnõu on liiga keeruline. Selles valguses ei ärata minus usaldust ametiühingute endi üleskutse inimestel ametiühingusse astuda, kuna "EAKLil on kogemused ja juristid". Jäi vähemalt mulje, et eelnõu paragrahvidest nende endi juristid küll lõpuni läbi närida ei olnud suutnud.
Koalitsioonipartner Nestorist jäi kõlama, et temapoolse heakskiidu saab TLS üksnes siis kui tööandjad ja töövõtjad omavahel suudavad kokku leppida. Samas tööandjad ja töövõtjad olidki vist ainult ühel korral saates sama meelt, kui rääkisid, et küll oli hea, et kunagi sai ikkagi koos vähemalt töötuskindlustus (ehk Töötukassa) ära tehtud.
Lõpuosas tõi tööandjate esindaja Tarmo Kriis taas esile idee, et peaks looma ühe suure ja tugeva tööturuinstitutsiooni, mis tegeleks nii aktiivse kui passiivse tööpoliitika. Ilmselt vihjates Töötukassa ja Tööturuameti ühendamise ideele, mis on juba mõnda aega üleval olnud. Ja samas jäi kõlama positiivselt, et tööandjad on nõus ka läbi rääkima, kuidas nemad saavad rohkem panustada töötute sotsiaalse kaitse süsteemi.
Viimaks, kiidusõnad Reelikale Postimehes ilmunud artikli eest "ühe jalaga paindlikkusest". Ka telesaates leidis see kenasti märkimist.
16 jaanuar, 2008
Aktsiisi ja käibemaksu osa bensiini hinnas
Aasta alguses toimunud bensiini hinna järjekordne tõus tekitas küsimuse, mis on aktsiisimaksu ja käibemaksu osakaal bensiini lõpphinnas ja kas see on ka tõusnud viimastel aastatel. On ju samaaegselt toimunud toornafta hinna pea mitmekordne tõus maailmas.
Võttes aluseks hinnad ühe Eesti suurima firma tanklaketis, siis 2000. aasta keskel moodustasid aktsiisimaks ja käibemaks kokku bensiini müügihinnast ligi 50%. Peale aktsiisimaksu tõusu 2004. aastal kasvas see osakaal kuskil 54%ni. Ja vaatamata aktsiisimaksu järjekordsele tõusule selle aasta alguses, on maksude osakaal taas üksnes 50%, sest vahepeal on nafta hind maailmas oluliselt tõusnud.
Graafik näitab ka küllalt hästi, kui sarnaselt on käitunud toornafta maailmaturu hind ja bensiini "omahind" (lõpphind miinus maksud) Eesti tanklates. Statistikahuvilistele võib öelda, et korrelatsioonikordaja hindade vahel on lausa 0.936 ja esimest järku diferentside vahel 0.417. Seega saab vist väita, et vaatama kütuseaktsiisi tõusule ei ole maksude roll kütusehinna kujunemises suurenenud.
Aga sellest, kuidas globaalsed sündmused mõjutavad nafta hinda ja mis meid veel võiks ees oodata, saab aimu kui vaadata nafta hindade arenguid viimase 100 aasta jooksul WTRG Economicsi kodulehelt.
Võttes aluseks hinnad ühe Eesti suurima firma tanklaketis, siis 2000. aasta keskel moodustasid aktsiisimaks ja käibemaks kokku bensiini müügihinnast ligi 50%. Peale aktsiisimaksu tõusu 2004. aastal kasvas see osakaal kuskil 54%ni. Ja vaatamata aktsiisimaksu järjekordsele tõusule selle aasta alguses, on maksude osakaal taas üksnes 50%, sest vahepeal on nafta hind maailmas oluliselt tõusnud.
Graafik näitab ka küllalt hästi, kui sarnaselt on käitunud toornafta maailmaturu hind ja bensiini "omahind" (lõpphind miinus maksud) Eesti tanklates. Statistikahuvilistele võib öelda, et korrelatsioonikordaja hindade vahel on lausa 0.936 ja esimest järku diferentside vahel 0.417. Seega saab vist väita, et vaatama kütuseaktsiisi tõusule ei ole maksude roll kütusehinna kujunemises suurenenud.
Aga sellest, kuidas globaalsed sündmused mõjutavad nafta hinda ja mis meid veel võiks ees oodata, saab aimu kui vaadata nafta hindade arenguid viimase 100 aasta jooksul WTRG Economicsi kodulehelt.
AUTOR
Andres Võrk
11 jaanuar, 2008
Koondamishüvitised ja töötus
Kas üks poliitikauuring võib olla viimaseks piisaks, mis suudab murda sillakese, mis on seni vapralt ühendanud kärestikulist lõhet valitsuskoalitsioonis erinevate maailmavaadetega parteide vahel? Vastuse saame peagi, kui uue töölepinguseaduse eelnõu valitsusse jõuab.
Üks enam vastuolusid tekitanud säte eelnõus on koondamishüvitiste radikaalne vähendamine ühe kuu peale. Seletuskirjas viidatakse sealjuures tõendusmaterjalina PRAXISe poliitikauuringule kollektiivsete koondamiste kohta. Tolles analüüsis tuli tõesti välja muuhulgas, et kõrgemad koondamishüvitised on seotud järgneva töötuse pikema kestusega. Seda ka siis kui statistiliste mudelite abil arvestada muude tegurite mõju (vanus, sugu, staaž ettevõttes, eelnev palk, piirkond, koondamislaine suurus).
Analüüs viitab näiteks, et kui inimeste koondamishüvitis on kokku alla 10 tuhande krooni, on neil tõenäosus saada üks kuu peale kollektiivset koondamist töötuskindlustushüvitis 36%. Kui aga koondamishüvitis on üle 25 tuhande krooni, tõuseb tõenäosus 60%ni. Sama muster kehtib ka järgnevatel kuudel kuni töötuskindlustushüvitise lõppemiseni.
Päevadesse ümber arvutades võib lihtsustatult ka öelda, et 1000 krooni võrra suurem koondamishüvitis toob kaasa ühe päeva võrra pikema töötuskindlustushüvitise saamise. 2006. aastal said kollektiivselt koondatud keskmiselt 3 kuud hüvitist. Kui uute reeglite järgi võiks saada koondamishüvitist üksnes üks kuu, siis väheneks keskmiselt hüvitise suurus inimeste jaoks 2/3 võrra ehk suurusjärgus 10 tuhat krooni ja selle võimalik mõju võiks olla 10 päeva kiiremini tööle minek.
Samas tuleb aus olla ja nentida, et ülaltoodud analüüs kehtis 2006. aastal suure tööjõunõudluse situatsioonis ja üksnes kollektiivsete koondamiste osas. Majanduslanguse perioodis ja ka üksikute koondamiste korral võivad seosed olla nõrgemad.
Üks enam vastuolusid tekitanud säte eelnõus on koondamishüvitiste radikaalne vähendamine ühe kuu peale. Seletuskirjas viidatakse sealjuures tõendusmaterjalina PRAXISe poliitikauuringule kollektiivsete koondamiste kohta. Tolles analüüsis tuli tõesti välja muuhulgas, et kõrgemad koondamishüvitised on seotud järgneva töötuse pikema kestusega. Seda ka siis kui statistiliste mudelite abil arvestada muude tegurite mõju (vanus, sugu, staaž ettevõttes, eelnev palk, piirkond, koondamislaine suurus).
Analüüs viitab näiteks, et kui inimeste koondamishüvitis on kokku alla 10 tuhande krooni, on neil tõenäosus saada üks kuu peale kollektiivset koondamist töötuskindlustushüvitis 36%. Kui aga koondamishüvitis on üle 25 tuhande krooni, tõuseb tõenäosus 60%ni. Sama muster kehtib ka järgnevatel kuudel kuni töötuskindlustushüvitise lõppemiseni.
Päevadesse ümber arvutades võib lihtsustatult ka öelda, et 1000 krooni võrra suurem koondamishüvitis toob kaasa ühe päeva võrra pikema töötuskindlustushüvitise saamise. 2006. aastal said kollektiivselt koondatud keskmiselt 3 kuud hüvitist. Kui uute reeglite järgi võiks saada koondamishüvitist üksnes üks kuu, siis väheneks keskmiselt hüvitise suurus inimeste jaoks 2/3 võrra ehk suurusjärgus 10 tuhat krooni ja selle võimalik mõju võiks olla 10 päeva kiiremini tööle minek.
Samas tuleb aus olla ja nentida, et ülaltoodud analüüs kehtis 2006. aastal suure tööjõunõudluse situatsioonis ja üksnes kollektiivsete koondamiste osas. Majanduslanguse perioodis ja ka üksikute koondamiste korral võivad seosed olla nõrgemad.
TEEMAD
analüüs,
seaduseelnõud,
tööturg
AUTOR
Andres Võrk
Tellimine:
Postitused (Atom)