Astmeline tulumaks ja tulude ebavõrdsus

Hiljuti on taaskord kõlama hakanud üleskutsed üle minna (või õigemini minna tagasi) astmelisele tulumaksule. Vt Keskerakond algatas astmelise tulumaksu eelnõu (EPL 23.2.09) ja Toots: Tulumaks astmeliseks ja toiduainete käibemaks madalamaks (EPL 2.3.09). Peamisteks argumentideks on täiendav maksutulu ning suurem sotsiaalne õiglus. Tervitades igasugust diskussiooni ja mõttevahetust maksusüsteemi kujundamisel, lisaks ka omalt poolt paar mõtet õigluse aspekti osas, keskendudes tulude ebavõrdsusele.

Esiteks, kui nõustuda sellega, et Eesti ühiskonnas jääb solidaarsust vajaka ning võimalus selle suurendamiseks on vähendada tulude ebavõrdsust, siis kuidas võiks seda eesmärki kvantifitseerida? Kas me ei peaks enne X maksuastme välja pakkumist mõtisklema, mis võiks olla tulude ebavõrdsuse kvantitatiivne mõõde, mille poole tahetakse püüelda? Kas on see Gini koefitsiendi vähendamine praeguselt tasemelt (ca 0.34) paari protsendipunkti võrra või kogunisti Põhjamaade tasemele (so u 0.25)?

Vastasel korral võib selguda, et ühe-kahe mõõduka lisaastme sisseviimisel väheneb tulude ebavõrdsus ainult minimaalselt ning mõju ühiskonna solidaarsusele jääb sümboolseks, samas kui kahju negatiivsete töötamise stiimulite näol võib olla juba märkimisväärne. Kui aga püüelda lausa Skandinaavia riikidega samaväärse tulude võrdsuse poole, siis peaksime aru andma, et see võib tähendab ka nendesarnaste maksuastmete kehtestamist, kus ülemmäärad küünivad ligi 60%-ni. Arvestades, et Eestis on ka maksude ja toetuste-eelsete tulude ebavõrdsus kõrgem, siis võib vaja minna veelgi kõrgemaid maksumäärasid.

Teiseks, kui enamik rahvast jääks tõesti nõusse eesmärgiga "tulusaajate nn. ülemine ots kindlasti maksustada tänasest kõrgemalt ja vastupidi – nn. tulusaajate alumine kiht /…/ maksustada oluliselt madalamalt", siis miks rakendada selleks tingimata astmelist tulumaksu? Maksutehniliselt oleks märksa lihtsam tõsta praegust maksuvaba tulu ja ühtset maksumäära. See võimaldaks analoogselt vähendada maksukoormust tulujaotuse madalamas osas ja tõsta ülemises osas.

Selle illustreerimiseks sobivad (käesoleva postituse autori) arvutused Lääne-Euroopa riikide kohta, määratlemaks, millist maksumäära tuleks nendes rakendada, kui asendada kehtiv astmeline tulumaks proportsionaalse tulumaksuga, seejuures vähendamata maksutulusid ning suurendamata tulude ebavõrdsust. Sellised maksumäärad osutusid küll üsna kõrgeteks (vahemikus 28-52%), kuid teisalt suurenes oluliselt inimeste osakaal, kellel ei tuleks üldse tulumaksu maksta.

Kokkuvõttes tahaks rõhutada, et juhul kui tõesti valitseb soov suurendada solidaarsust - mida isiklikult tundub ühiskonnas tõepoolest väheks jäävat - siis tuleks kõiki võimalikke vahendeid põhjalikumalt kaalutleda. Seni jääb aga kaheldavaks, kas astmeline tulumaks suudab (üksi) kõik probleemid võluväel lahendada.

PS Üks hiljutine uurimus leiab kogunisti, et kõrge progressiivsusega maksud on negatiivses korrelatsioonis tervisega.

Eraravikindlustuse paratamatusest ja vajalikkusest

Keerulistest asjadest lihtsalt kõnelemine on suur kunst. Proovin ikkagi.
Hiljuti juhtus taas, et Äripäeva/Meditsiiniuudiste toimetuse soov ilmtingimata erakindlustuses Eesti tervishoiusüsteemi rahastamise päästerõngast näha, sai eksitavalt palju kiitust minu poolt.
Mulle näib (ja heal meelel kuulaks vastupidiseid seisukohti, sest nii võiks saada targemaks), et Eesti tervishoiusüsteemi jaoks on saabunud hetk, kus võetud kohustusi (elanikele lubatud universaalselt tervishoiuteenuste taset) ei ole võimalik senisel viisil rahastada, ilma et kannatakse kättesaadavus või kvaliteet (või mõlemad). Seega ei ole enam võimalik vältida vastamast küsimusele, kust peaks tulema lisaraha.

Hetkel valitsev majandusseis koos võimukoalitsiooni võimalike kombinatsioonide ning erakondade puuduv tervishoiupoliitiline visioon ei luba uskuda, et lähiajal olulisel määral täiendavat maksuraha tervishoidu hakataks suunama. Sestap usun jätkuvalt erakindlustuse võimaluste üle arutlemise mõttekusse, aga mitte ilmtingimata selle "paremusse" avaliku rahastamise ees. Niisiis, olgu siinkohal ümber lükatud ekslik tõlgendus erakindlustuse "paratamatusest" kui tõend selle sisulisest eelisest või "hädavajadusest".

Nende kahe lähenemisviisi võrdlust parem-halvem skaalal on ei olegi võimalik teostada, sest tegemist on maailmavaatelise erinevusega sotsiaalsest õiglusest (vt ka U Reinhardti ettekannet WHO ministrite konverentsil Tallinnas 2008.a juunis). Mulle tundub, et kõige halvem tulemus oleks mitte-teadlik "valik" solidaarse ala-rahastamise ja kontrollimatu ebavõrdsuse kasvu poolt ehk nn Läti versioon, kus tervishoiu avaliku sektori poolse mitte-panustamise tõttu tuleb otse erasektoril (sh elanikelt) lisaks panustada ligi 50% tervishoiu kogukuludest (Eestis on see ca 22%). Samas pole erakindlustust peamiselt turu väiksuse ja ebaselge õigusruumi tõttu tekkinud, mistõttu pole tulemusega rahul õieti mitte keegi.

Siit püstitaksingi küsimuse, kas Eesti elanikud eelistaksid avaliku sektori kaudu alarahastatud tervishoiusüsteemi täiendamist reguleerimata ja nõrk eratervisekindlustus koos suure otse taskust makstud osaga või läbimõeldud ja selge eesmärgiga arendatud eratervisekindlustusega. Teatud määral ebavõrdsust esineb mõlemal juhul paratamatult, kuid teisel juhul on seda võimalik paremini ennustada. Kusjuures ma ei välistaks ka kolmandat varianti, kus ebavõrdsuse vältimiseks tekib tervishoiuteenuste Euroopaliku taseme säilitamiseks valmisolek senisest enam maksu maksta.
(Täpsustusena olgu öeldud, et sotsiaalmaksu tõstmist ei saa otstarbekaks pidada, pigem võiks arutada muudest maksudest kogutud osa ümberjagamisest tervisehoiusüsteemi tarbeks. Aga see on eraldi teema ja jäägu teiseks korraks)

Hiiliv tervishoiureform

PRAXIS koos (tookord veel) Maailmapanga eksperdi Maris Jessega püüdis aasta tagasi (ja 1 kuu enne parlamendivalimisi) ennustada, millised võiksid olla parteide tervishoiupoliitilised sammud võimu juurde saades (vt EPL artikkel 20.02.2007). Reformierakonna platvormi lugedes esitasime retoorilise küsimuse, kas ehk pole tegemist varjatud kujul erakindlustusele turu loomise plaaniga?
Täna julgen veelgi kindlamalt ennustada, et 2008.a on pöördeline: Reformierakonna juhtimisel algab uus etapp Eesti tervishoiu ajaloos. Seda iseloomustab inimeste isiklike tervishoiukulutuste oluline kasv ning erakindlustuse oluliselt suurem roll. Tegelikult on vastavasuunaline trend püsinud kogu käesoleva sajandi jooksul (vt joonis; allikas: Sots. min. "Tervishoiu kogukulud Eestis 1999-2006"). 2008.a teeb eriliseks see, et seni suutis avalik sektor (Sotsmin ja haigekassa) kasvava nõudlusega kaasa joosta tohutu suure majanduskasvu arvel.

Kuna 2008.a tuleb väga keeruline ja maailmamajanduse viimase poolsajandi ähvardavaim seis ei luba olulist kergendust ka järgnevatel aastatel, on väga raske uskuda, et järsult suudetakse suurendada avaliku sektori kulutusi tervishoiule, et vastata ühelt poolt arstide-õdede palganõudmistele ning elanike suurenevatele ootustele. See peaks siis tulema teiste sektorite arvelt.
Samasse jadasse sobib suurepäraselt hiljutine uudis Tallinnas avatud vähiravi erakliiniku kohta ning Arstide Liidu avalduse tervishoiu riikliku rahastamise aeglase kasvu kohta viimase sotsiaalministriga kohtumise järgselt. Kusagilt jooksis läbi ka eratervisekindlustuse kohta optimistlik mõte, et oodatakse suurt kasvu.
Mida tähendab see lihtinimese jaoks? Tüüpiliselt kasvatab erakindlustus üldisi tervishoiukulusid (s.t. tõuseb TH-kulutuste osakaal SKPst), kuid seda peamiselt jõukamate inimeste paranenud teenuse kättesaadavuse ja mugavuse arvel. Meditsiinilises mõttes (rohkem tervemaid inimesi) või üldise kättesaadavuse probleeme (järjekorrad, üldine ravimite kättesaadavus) erakindlustus ei lahenda.
Lõpetuseks tahaks öelda, et toimuv ei pea ilmtingimata olema halb. Kogu maailmas on tervishoiu rahastamine jõudnud seisu, kui kõike meditsiini poolt pakutavat ei suudeta (ja poleks ilmselt ka mõistlik) kõikidele ühtemoodi pakkuda. Seega tuleb leida mehanismid, kuidas ühisest katlast tasutud arstiabi kombineerida isikliku vastutuse ja eelistustega. Muret valmistab ainult see, et tervishoiureform toimub Eestis varjatult ja ilma avaliku debatita. Siinkohal pole isegi vahet, kas seda tehakse teadlikult või siis teadmatusest, sest ettepanekut tervishoiu rahastamise tulevikuga aktiivsemaks tegelemiseks on otsustajatele korduvalt tehtud. kasvõi alates PRAXISe poolt 2005.a avaldatud uuringust tervishoiu rahastamise jätkusuutlikkuse kohta.

American Dream - kas ammendumas?

Ameeriklased uskuvat, et igast ajalehepoisist võib saada miljonär. See tähendab, et inimese töökus, oskused ja intelligentsus on tema edu aluseks ning see, kust sa pärit oled, ei ole nii tähtis. Ehk teisisõnu eksisteerib kõrge sotsiaalne mobiilsus erinevate sissetulekurühmade vahel. Ka kõige vaesemast perest tulles võid jõuda miljonäriks. Tänu sellele uskumusele on ameeriklased kannatanud ära suure ebavõrdsuse ühiskonnas, mis on üks kõrgemaid arenenud riikide seas. (Näiteks on Gini indeks USAs ca 0.45, Eestis 0.33, Rootsis 0.24, Suurbritannias 0.32.)

Hiljutine Brookingsi instituudi, Washingtoni mõttekeskuse uurimus "Getting Ahead or Losing Ground: Economic Mobility in America" seadis Ameerika unistuse kahtluse alla. Uuring näitas, et põlvkondlik sotsiaalne mobiilsus on vähenenud võrreldes varasemaga. See tähendab, et aina rohkem mängib inimeste edus rolli see, kust sa tuled, milline on sinu vanemate sissetulek ja vara. Uuring järeldas, et kui viimastel kümnenditel on USAs sissetulekute ja vara ebavõrdsus suurenenud, siis kõigi šansid võita majanduskasvuga on pigem langenud. 42% lastest, kelle vanemad olid kõige madalamas sissetulekukvintiilis, jäävad samuti kõige madalamasse kvintiili ning üksnes 6% lastest jõuavad kõige ülemisse kvintiili.
Autorid rõhutavad oma järeldustes, et oluline roll peab olema haridussüsteemil, mis peaks tagama inimestele võrdsed võimalused. Praegune USA haridussüsteem ei tasanda sünnikodust kaasa antud erinevusi, vaid pigem võimendab seda.

Siinkohal on paslik meenutada PRAXISe poliitikaanalüüsi hariduslikust ebavõrdsusest, kus Alari vaatas hariduslikku ebavõrdsust rahvaloenduste andmete põhjal 1959-2000 ja kust tuli potentsiaalse ohutegurina välja, et hariduslik ebavõrdsus võib taas kasvama hakata, olles kõrgeim 15-19 aastaste seas.

Juba peale sissekande avaldamist leidsin väga teemakohase lõigu presidendi aastapäevakõnest: "Täna võib Abja-Paluojas üles kasvanud Lauri või Maria kaitsta oma doktoritöö inglise keeles ja Cambridge'is. Või teha oma doktoritöö saksa keeles Humboldti ülikoolis Berliinis. Ja olla vahepeal aasta ära professorina Tokios. Või müüa enda kirjutatud tarkvara globaalsel turul, mil polegi kohanime." Lootkem, et need võimalused siis säilivad võrdselt nii Miina Härma kui Turba gümnaasiumi lõpetanutel :)

Võrdsed võimalused – pseudoprobleem?

Väga lihtne loogika: naised sünnitavad lapsi ja sellepärast peavad nad kodus olema. Sellepärast, et nad on kodus, on neil töölkäimises pikema ja lühema perioodiga katkestusi. Tööandjal on õigustatud ootus, et fertiilses eas naine jääb üks hetk lapsega koju. Selle riski maandamiseks ei ole tal mõistlik võtta tööle selles eas naisi (parem on võtta mehi) ning kui siiski võtta, siis ei ole mõistlik saata naisi koolitusele, sest see on raisatud ressurss, kui naine juhtub koju jääma. Selle tõttu on puhtalt objektiivsetel põhjustel naistel keerulisem leida tööd, mis vastaks nende haridusele, elukutsele ja kvalifikatsioonile. Kuna naistel on ligipääs tööturule raskem, siis on ka naiste hõive ja palk madalam.

Seda loogikat saame kasutada ka muus eas naiste kohta. Lapsed vajavad hoolitsust ja kui ka enam laste järgi ei ole vaja vaadata, siis kodu tuleb ikka korras hoida. Tööandja võib teha järelduse, et kuna naised on need, kes laste eest hoolitsevad ja koduseid töid teevad, siis on neil vaja pühenduda kahele asjale korraga (tööle ja kodule), seega ei saa nad olla sama hästi pühendunud tööle nagu mehed. Kuigi konkreetse töötaja või töölesoovija kohta ei pruugi see kehtida, võib tööandja üldistada sellise loogika kõigile naistele ning leida, et naistöötajat ei ole mõtet palgata vastutusrikkamatele kohtadele, saata koolitusele jne.

Samuti võime pöörata loogika tagurpidi ja saada jällegi "objektiivse" pildi ühiskonnas oleva naiste ja meeste erineva tööturu situatsiooni põhjendamiseks. Kuna naised tahavad hoolitseda kodu ja laste eest, siis nad ei tahagi vastutusrikast tööd, karjääri ja tööalast arengut. Sellest tulenevalt ka naiste ja meeste segregatsioon ametitel.

Seega on surnud ring: naised tahavad ja tööandjatel ei ole mõistlik ja ühiskonnas on kõik hästi.Mis on aga selle loogika eeldused ja mis on sellise olukorra tulemused?

Kõigepealt tulemused: naised saavad vähem palka nii keskmiselt kui ka samaväärsetel ametikohtadel. Naiste hõive on madalam ja neil on keerulisem leida sobivat tööd. Halvematel juhtudel on naised sõltuvad meeste sissetulekust majanduslikult ning nende võimalus ise piisavat sissetulekut teenida pere (mille mees on maha jätnud) ülalpidamiseks on takistatud. Lisaks veel pehmemad väärtused, mille saavutamine on paljudele naistele tähtis, nagu näiteks karjäär või mingil kindlal alal töö leidmine või töötamine ametikohal, mida peetakse meeste alaks (samas on keeruline ka meestel naiste alal tööd leida). Nende saavutamist võib takistada näiteks statistiline diskrimineerimine, mille korral keskmisi erinevusi naiste ja meeste omadustes või käitumises laiendatakse automaatselt igale üksikule töötajale. Näiteks võib keskmiselt küll naistel olla suurem tõenäosus töölt lahkuda, kuid see ei pruugi kehtida konkreetse karjäärile pühendunud naise puhul.

Soolised lõhed tööturul aga tähendavad ühiskonna ressursi raiskamist. Olukord on võrreldav sellega, kui kõik ülikooli professorid peaksid hoopis olema aednikud ja vastupidi, sest nii on otsustatud. Kõik saavad aru, et tulemus ei oleks ühiskonna jaoks kasulik: võib-olla mõni isegi oleks hea aednik, aga enamik vaevalt ja professori tööd teeksid siis need, kes ei ole sellel alal just kõige tugevamad. Järeldus on lihtne: võimaldades igaühel valida, kuhu tööle minna, on ühiskonna (ja ka üksikute inimeste) jaoks tulemus parem.

Hinnang, et praegune olukord, kus naiste tööturul osalemise võimalused on piiratumad meeste omast, on hea ja soovitav kõikide ühiskonna liikmete poolt, põhineb eeldusel, et naised ja mehed ise tahavad, et see nii oleks ning see on nende vaba valik. Samas, kui on naisi, kellel on praeguse soorollide jaotuse tõttu jäänud karjäär pooleli või on neil raskem mingit töökohta saada kui meestel või kui me leiame mehi, kellel on jäänud valimata mingi töö just selle tõttu, et seda peetakse naiste ametiks, siis me näeme, et see olukord ei ole kõigi poolt soovitav. Kui naine, kes jättis karjääri pooleli, oleks ühiskonna jaoks andud oma maksimaalse panuse just karjääri tehes ja kui mees oleks lasteaiakasvatajana olnud ühiskonnale oluliselt kasulikum kui nüüd treialina, ja kumbki neist pole oma pealesunnitud valikutes õnnelik, siis me näeme, et võrdsete võimaluste tagamise kaudu saaksime ühiskonnale kasu tuua ressursside parema paigutuse läbi.

Kui tööandjal ei oleks ohtu, et ainult naised võivad töötamise vahele võtta pikemaid koju jäämise perioode, ei oleks alust sellest tulenevalt naistele töötamise võimalusi piirata. Kui naiste ja meeste rollid ei oleks niivõrd kinnistatud kodu ja laste hoolitsemise osas, siis ei oleks tööandjal ka põhjust oodata naiste ja meeste pühendumise erinevust tööle. See võimaldaks inimestel ja peredel teha paremini oma vajadusi ja huve arvestavaid otsuseid, mitte alludes ühiskondlikule ootusele oma tegevuse osas. Lõpptulemusena olen kindel, et rohkem naisi valiksid suurema pühendumuse tööle ja karjäärile ning rohkem mehi valiksid kodu ja laste eest hoolistemise kui see on seni olnud. Need, kes nüüd kõik vaidlevad, et praegune olukord ongi see, mida soovitakse, soovitan natuke avatud silmadega ümberringi vaadata ja leida ilma halvustamata üles need inimesed, kes tegelikult teeksid erinevaid valikuid praegusest. Kes mitte ühtegi üles ei leia, see on ilmselt liiga kitsa silmaringiga.

Kuidas saab riik aidata kaasa sellele, et võrdsed võimalused oleksid paremini tagatud? Tõenäoliselt aegade jooksul muutuvad soorollid ka iseenesest nagu see on ka varem juhtunud. Sellisel juhul võtavad muutused loomulikult väga kaua aega. Paljudes riikides on vastu võetud erinevaid seadusi, et soodustada võrdsete võimaluste tekkimist kuni suhteliselt radikaalse kirvemeetodiga võrdse olukorra tekitamiseni kvootide kasutuselevõtu läbi. Mina loodan, et Eestis ei pea selliseid meetmeid kasutama ja on ka muid võimalusi. Samas minimaalne, mida riik peab tagama, on see, et keegi ei peaks temale suunatud diskrimineerimise tõttu kannatama, mida ka praegune võrdõiguslikkuse seadus teeb. On selge, et seadus ei tööta, kui selle rakendumist ei jälgita ning sellest ka Kirsti ja Marre artikkel EPLis.

Emade palgad

Euroopa kohus otsustas teisipäeval, et lapsehoolduspuhkuselt naasvale emale on legaalne maksta vähem palka kui samalaadset tööd tegevatele meestöötajatele, kui emade tööstaaž on lapsepuhkuse aja võrra lühem. Töötaja võib selle vaidlustada ainult juhul, kui on tõsiseid põhjusi vaidlustada tööstaaži kasutamist palgapoliitika alusena, ja sel juhul peab tööandja seda põhjendama.

See paistab olevat huvitav ja üpris oluline areng. Sisuliselt jätab see meeste ja naiste võrdsete palkade eest võitlejatele ainult võimaluse nõuda, et lapsehoolduspuhkusele jääks sama palju mehi kui naisi, et palgakaotus jaguneks võrdselt. Praegu on enamikes Euroopa riikides isadel lapsepuhkusele jäämise õigus olemas, kuid seda kasutatakse väga vähe-- eks näis, kas surve isade kojujäämiseks nüüd suureneb.

UPDATE:
Soome isad saavad soodsama võimaluse titega koju jääda, Postimees 06.10.2006.