Vanemahüvitise lae kehtestamise tegelik mõju

Tänases Päevalehes mainib vastne sotsiaalminister, et võimalik sääst vanemahüvitisele lae kehtestamisest ei oleks suur. Intervjuust käib läbi arv 12 miljonit krooni. Et ajakirjanduses on opereeritud erinevate arvudega, siis pakuks ka ise välja ühe joonise tõenduspõhise poliitika hüvanguks :)



Eks kõik ikkagi sõltub sellest, kuhu see lagi pannakse. Näiteks kui lagi toodaks alla kolmandiku võrra (kolmekordse sotsiaalmaksuga maksustatud üle-eelneva aasta keskmise palga asemel oleks kaks keskmist palka), siis oleks 2007. aasta andmete põhjal kulutused ligi 7% ehk ligi 90 miljonit krooni väiksemad. Samas mõjutaks lae selline allatoomine kümnendikku vanemahüvitise saajaid.

2009. aasta kohta sama seost kasutades oleks see mõju olnud ligi 150 miljonit krooni. See oleks tähendanud siis vanemahüvitise lae allatoomist 30729 kroonilt ligi 20 tuhandele kroonile.
Võrdluseks siis, et ära kaotatud lapse koolitoetuse kulud olid ligi 75 mln krooni, või esimese lapse 300-kroonise universaalse toetuse ärakaotamine annaks kokkuhoidu ligi 600 mln.

Eraravikindlustuse paratamatusest ja vajalikkusest

Keerulistest asjadest lihtsalt kõnelemine on suur kunst. Proovin ikkagi.
Hiljuti juhtus taas, et Äripäeva/Meditsiiniuudiste toimetuse soov ilmtingimata erakindlustuses Eesti tervishoiusüsteemi rahastamise päästerõngast näha, sai eksitavalt palju kiitust minu poolt.
Mulle näib (ja heal meelel kuulaks vastupidiseid seisukohti, sest nii võiks saada targemaks), et Eesti tervishoiusüsteemi jaoks on saabunud hetk, kus võetud kohustusi (elanikele lubatud universaalselt tervishoiuteenuste taset) ei ole võimalik senisel viisil rahastada, ilma et kannatakse kättesaadavus või kvaliteet (või mõlemad). Seega ei ole enam võimalik vältida vastamast küsimusele, kust peaks tulema lisaraha.

Hetkel valitsev majandusseis koos võimukoalitsiooni võimalike kombinatsioonide ning erakondade puuduv tervishoiupoliitiline visioon ei luba uskuda, et lähiajal olulisel määral täiendavat maksuraha tervishoidu hakataks suunama. Sestap usun jätkuvalt erakindlustuse võimaluste üle arutlemise mõttekusse, aga mitte ilmtingimata selle "paremusse" avaliku rahastamise ees. Niisiis, olgu siinkohal ümber lükatud ekslik tõlgendus erakindlustuse "paratamatusest" kui tõend selle sisulisest eelisest või "hädavajadusest".

Nende kahe lähenemisviisi võrdlust parem-halvem skaalal on ei olegi võimalik teostada, sest tegemist on maailmavaatelise erinevusega sotsiaalsest õiglusest (vt ka U Reinhardti ettekannet WHO ministrite konverentsil Tallinnas 2008.a juunis). Mulle tundub, et kõige halvem tulemus oleks mitte-teadlik "valik" solidaarse ala-rahastamise ja kontrollimatu ebavõrdsuse kasvu poolt ehk nn Läti versioon, kus tervishoiu avaliku sektori poolse mitte-panustamise tõttu tuleb otse erasektoril (sh elanikelt) lisaks panustada ligi 50% tervishoiu kogukuludest (Eestis on see ca 22%). Samas pole erakindlustust peamiselt turu väiksuse ja ebaselge õigusruumi tõttu tekkinud, mistõttu pole tulemusega rahul õieti mitte keegi.

Siit püstitaksingi küsimuse, kas Eesti elanikud eelistaksid avaliku sektori kaudu alarahastatud tervishoiusüsteemi täiendamist reguleerimata ja nõrk eratervisekindlustus koos suure otse taskust makstud osaga või läbimõeldud ja selge eesmärgiga arendatud eratervisekindlustusega. Teatud määral ebavõrdsust esineb mõlemal juhul paratamatult, kuid teisel juhul on seda võimalik paremini ennustada. Kusjuures ma ei välistaks ka kolmandat varianti, kus ebavõrdsuse vältimiseks tekib tervishoiuteenuste Euroopaliku taseme säilitamiseks valmisolek senisest enam maksu maksta.
(Täpsustusena olgu öeldud, et sotsiaalmaksu tõstmist ei saa otstarbekaks pidada, pigem võiks arutada muudest maksudest kogutud osa ümberjagamisest tervisehoiusüsteemi tarbeks. Aga see on eraldi teema ja jäägu teiseks korraks)

Võitlusse nominaalsete jäikuste vastu!

Tänases Postimehes annab Eesti majandusteaduse raskekahurvägi soovitusi, kuidas majanduskriisist välja tulla. Tegemist on väga üldsõnaliste kuid samas mõistlike soovitustega.

Professorite tekstist jäi silma üks mõte: "Alaneva SKT tingimustes satuvad täiesti uude valgusse piirangud, mis ei luba nominaalseid kulusid vähendada. Kui neid ei kõrvaldata, võib eelarve tasakaalustamisel tekkida pikemaajalisi probleeme."

Selgub, et ka sotsiaalpoliitikas on meil mitmeid toetusi, mille puhul on kirjas, et neid ei tohi vähendada (või vähendamine nõuaks seaduse muutmist).
Mõningad näited sellest, mida siis ei tohi vähendada:
1) riiklikke pensione - pensione ei indekseerita, kui indeksi väärtus on väiksem kui 1,000.
2) riiklikke peretoetusi -lapsetoetuse ja lapsehooldustasu määr ei või olla väiksem kehtivast määrast
3) toimetuleku piir - toimetulekupiiri uus määr ei või olla väiksem kehtivast määrast.

Üks põnev asi on vanemahüvitisega. (Avastasime selle ükskord Marrega Tartu-Tallinn rongis). Nimelt ei tohi vanemahüvitise alumine piir (nn hüvitise määr) olla väiksem eelmisel aastal kehtinud piirist. Samuti ei tohi ta olla väiksem eelmisel aastal kehtinud alampalgast. Ja ta ka ei tohi olla suurem antud aasta alampalgast.

Seega seaduse järgi peab alati kehtima:

VH_ALAMMÄÄR(t-1) <= ALAMPALK(t-1) <= VH_ALAMMÄÄR(t) <= ALAMPALK(t)
Aga kui nüüd juhtub, et alampalk alaneb (mida seaduseandjad ei suutnud uneski ette näha), siis peaks vanemahüvitise määr olema korraga nii väiksem kui alampalk (sest ta ei tohi olla suurem), kui ka suurem kui alampalk (sest ta ei tohi olla väiksem kui eelmise aasta alampalk).

Nii et tõepoolest näib, et hindade ja palkade languse variandiga Eesti sotsiaalpoliitikas ei ole osatud arvestada.

Haiguspäevade muutus - pangem instrumendid valmis

Haiguspäevade tasustamise kord on muutumas oluliselt. Kasvab nii töötajate kui tööandjate kohustus, mis teeb neil mõlemal meele kurvaks. Kuid on üks seltskond inimesi, kes sellest korra järsust muutusest oma moodi rõõmu tunnevad. Need on mõjude hindamisega tegelevad ökonomeetrikud, sh mina. Meil on tekkimas loomulik eksperiment (ehk ökonomeetria keeles "instrument"), mis võimaldab hinnata kuivõrd raha mängib rolli haiguslehtede väljavõtmisel.

Toimub küllalt järsk muutus töötaja jaoks, kaotatakse kahe päeva töötasu. Kui enamus haiguslehti on 4-5 päeva, siis keskmiselt kaotab inimene nüüd ca poole oma haigusrahast, seega võiks arvata, et toimub oluline vähenemine haiguspäevade väljavõtmises. Kasutades kas Haigekassa andmeid või ka ka ETU andmeid, peaks õnnestuma seda mõne aja pärast hinnata.

Täiendavalt on huvitav küsimus see, kas nüüd kui tööandja jaoks on töötaja muutunud kallimaks, lükatakse osa sellest koormast tööandja kaela, vähendades töötaja palka. Seega peaks nägema korrelatsiooni töötajate eelneva haigestumise ja tema palgakasvu vahel. Kui saaks Haigekassa haigestumise andmeid siduda maksuameti palgaandmetega peaks olema seda võimalik tulevikus hinnata. Nii et see inimesi õnnetuks tegev reform annab kohe mitu põnevat teadusartikli ideed.

Aktsiisimaks limpsile tervishoiu heaks

Tervishoid vajab raha ja otsitakse kohta, mille arvelt seda rahastada. Pakun välja aktsiisimaksu limonaadile. Tänases Postimehes vihjab küll üks karastusjookide tootja, et see on rumal idee, eriti, vist seetõttu, et lätlastel on see olemas.
Aga tegelikult võiks Eesti uusi makse otsides limonaadimaksu üle arutada küll, nimetagem seda siis alguses kasvõi paksudemaksuks või rasvamaksuks nagu seda Ameerikas kutsutakse - "obesity/fat tax".

New Yorgi osariigis plaanitakse kehtestada karastusjookidele täiendav maks 18%. Sellega loodetakse, et suhkruga karastusjookide tarbimine väheneb 5% (vt artiklit New York Times'is.). Seega kaks efekti korraga. Inimeste käitumine muutuks tervislikumaks ja avalik sektor saaks raha tervishoiu jaoks. New Yorgi kuberneri idee järgi kehtiks see mahl siis jookidele, kus on vähem kui 70% puuviljamahla ja muudele mittedieetjookidele. Vesi, kohv, tee ja täismahlad jääksid siis maksust puutumata.

Antud maks peaks olema ka ühiskonna poolt vastuvõetav. Pensionäre see ei taba, enamasti maksaksid selle kinni lapsevanemad, kes aga saavad oma põngerjaid harida. Ja Eesti karastusjookide tootjad ei peaks ka kurvad olema, sest vee ja täismahla turg peaks selle arvelt kasvama.