Näide nõrgast maksusoodustusest

Mõni aeg tagasi võttis Narva Linnavolikogu vastu määruse nimega „Uusi töökohti loovate ettevõtjate toetamise kord“.

Lühidalt on tegemist preemiatega, mida Narva maksab neile, kes toovad Narva linna eelarvesse juurde tulumaksulaekumist näiteks uute töökohtade loomisega. Seda võib nimetada ka maksusoodustuseks ning selle suurus sõltub lisalaekumisest (teatud osakaal). Toetuspaketis on ka soojusenergia, veevarustuse ja kanalisatsiooniteenuste tariifide tõusu kompenseerimine ning tugiisiku teenus. Esmapilgul tundub tegu olevat hea algatusega, mis võiks Narva linna konkurentsivõimet ja eelarvepositsiooni parandada. Lähemal vaatlusel selgub, et esinevad mõned puudujäägid

Kriitikat alustaks terminitest, mida nimetatud määruses on kasutatud. Näiteks mõiste „Taotleja“ puhul, kes on defineeritud kui „toetusmeetme taotluse esitanud isik“, tekib küsimus, et kuidas see Taotleja tõestab, et just tema on toonud linna eelarvesse lisatulu? Määrus kasutab selle jaoks mõistet „tegevuse tulemusena“. Arusaadavam oleks, kui Taotleja näol oleks tegemist juriidilise isikuga, kes siis reaalselt neid uusi töökohti loob.

Teine küsitavus tekib seoses lisatulu määratlemisega. Nimelt peab Taotleja esitama oma eelmise perioodi (näiteks viimane kvartal) panuse linnaeelarvesse, mida siis saaks võrrelda toetusmeetme aluse perioodi panusega. Tekkinud vahest (lisatulust) osa Taotlejale kompenseeritakse. Üksikisiku panus linnaeelarvesse on vaid tema enda palgast arvestatud tulumaks. Kas määruses on seda ikka nii ette kujutatud? Ka üksikisiku panus toetusperioodi jooksul on tema enda palgast arvestatud tulumaks. Samas juriidilise isiku panust linnaeelarvesse tulumaksu näol ei ole, tulumaks, mis linnaeelarvet täiendada saab, on füüsilise isiku kohustus.

Ilmselt on Narva linna ametnikud mõelnud seda, et vaadatakse kui palju taotleva ettevõtte töötajad oma tulumaksude näol linnaeelarvesse panustavad, ning seda enne toetusperioodi ja toetusperioodi jooksul. Saadud vahe osaliselt ka sellele ettevõttele kompenseeritakse. Määrusest on aga seda selliselt ja üheseltmõistetavalt raske välja lugeda.

Lisaks mõistete segadusele, seab määrus ka väga olulised piirangud toetuse suurusele ja sellele, kes võivad taotleda. Esiteks peab Taotleja looma vähemalt 10 uut töökohta toetusperioodi alguseks võrreldes eelnevaga. Sisuliselt peab selle klausli täitmiseks Taotleja looma 10 töökohta päevapealt ja korraga. Väike- ja keskmise suurusega ettevõtetel on seega toetust saada raske. Lisaks, kuna toetuse aluseks on täiendav üksikisiku tulumaksulaekumine, peavad kõik uued töökohad olema täidetud Narva linna elanike poolt. Potentsiaalsetel uutel töötajatel võib ümberregistreerimisega probleeme olla, näiteks kui elatakse ümberkaudsetes valdades ja tahetakse hoopis oma kodukandi omavalitsust toetada.

Lisaks ei loeta toetuse aluseks olemasolevate töölepingute ülevõtmist või „seotud isikult“ ostetud ettevõtet. Määrus ei täpsusta, kas kõnealused lepingud või ettevõtted peavad olema olnud seotud Narva linnaga või kehtib see üleüldiselt, ka teistes omavalitsustes asuvate lepingute või ettevõtete kohta. Viimasel juhul on raskem meelitada Narvasse ettevõtteid teistest omavalitsustest.

Rahalise toetuse periood on vaid 24 kuud. Tariifide tõusu kompenseerimine ning tugiisiku teenuse osutamine toimub ainult välisettevõtjatele (või välismaistele ettevõtjatele, kasutatud on erinevaid mõisteid), kes loovad uue ettevõtte vähemalt 10 töökohaga. Tariifide kompenseerimine toimub kuni 60 kuu vältel, tugiisikut pakutakse kuni 36 kuuks. On ilmne, et potentsiaalsete taotlejate ring on üsna kitsas.

Rohked piiravad tingimused ning ebaselged mõisted ja määratlused tekitavad olukorra, kus iga taotlust peab läbi vaatama ning otsuse vastu võtma spetsiaalne komisjon. Määruse järgi peab sellesse komisjoni kuuluma 7 liiget. Näen siin ebaefektiivsuse ohtu tänu sellele, et just nende rohkete piiravate tingimuste pärast ei ole taotlejaid palju, kuid komisjoni töö nõuab reeglite läbimõtlemist, protseduuride väljatöötamist ning komisjoni liikmed tahavad ka selle töö eest tasu saada olenemata sellest, kui palju on taotlejaid. Lisaks on olnud oluline kulu ka selle määruse ja muude soetud dokumentide väljatöötamine ning ka tuleviku paranduste või täienduste tegemine.

Väljatoodud probleemid on siiski tavalised selliste toetusmeetmete puhul, mida pole enne läbiproovitud ning Narva linn näitab sellega suurt algatusvõimet ja eeskuju teistele. Toetuse rahaline suurus on väiksem täiendavast tulumaksulaekumisest ning kogu paketi (raha, tariifid ning tugiisik) suurus ei tohi määruse järgi ületada täiendavat linnaeelarvesse laekumist. Kui määruse väljatöötamise, komisjoni töö ja toetuspaketi kulu kokku on väiksem kui täiendav laekumine, pole Narva linnal midagi kaotada.

Selle toetuse suurim nõrkus aga tuleb välja, kui hakata vaatama, kui palju siis taotlejad täpselt kasu saavad. Kuna toetuse aluseks on uued töökohad, siis on kõige mõistlikum võrrelda toetuse suurust tööjõukuludega. Oletades, et kõik eelpoolloetletud tingimused on Taotlejal täidetud, siis tuleb välja, et kohalikud Taotlejad (juba Narva linnas tegutsevad) hoiavad Eesti keskmise palga juures kokku 4% tööjõukuludest ning ülejäänud ettevõtjad kahe aasta peale keskmiselt 2%. Tugiisiku teenus (seda pakutakse alates 50 lisatöökohast) annab täiendavad 5000 krooni (319,56 eurot), ehk maksimaalselt 100 krooni töötaja kohta ühes kalendrikuus. Tariifide tõusu kompenseerimisel on samuti piirang ees, sarnaselt Narva-väliste ettevõtjatega, kuni 2% tööjõukuludest. Seega kõikide tingimuste täidetusel on maksimaalselt võimalik ettevõtjal saada 4% maksusoodustust tema tööjõukuludelt.

Lisada tuleb, et toetatud tegevusalad on vaid töötlev tööstus, ehitus ning osa energeetikast. Need on tegevusalad, kus tööjõu ja kapitali suhe on reeglina väga kapitali poole kaldu, vähemalt võrreldes teenindusega. See tähendab, et iga uus töökoht vajab täiendavat investeeringut, mis võib ületada mitmekordselt selle töökoha tööjõukulu. Ettevõtja poolt lõpuks saadav kasu sellest soodustusest on seega minimaalne, alla 2% kogu investeeringust.

Maksusoodustuste teooria ja empiirika ütleb, et nii väike toetusprotsent ei ole tõhus, ettevõtjad lihtsalt ei reageeri nii väikesele toetusele. Pigem võib ettevõtja selle vastu võtta, kui tal juba niigi on plaan Narvas tegevust laiendada. Selleks, et tehtud töö ja hea algatus ei läheks raisku, tuleks toetusmäära tõsta. Praegu on see liiga nõrk, et oluliselt Narva konkurentsivõimet tõsta ning ettevõtlust edendada. Soovitan tulevikus olla julgem ning jään huviga jälgima selle toetusmeetme käekäiku.

Tallinna kodude maamaksuvabastus - palju kära ja kõhutundel rehkendusi?

Nii IRL kui ka Reformierakond on oma valimislubadustena välja käinud idee kaotada Tallinnas maamaks kodudelt. Põhjendused on suhteliselt sarnased kummalgi erakonnal. Reformierakond põhjendab maamaksust vabastamist selliselt: „Kriisi leevendamiseks vähendame Teie kommunaalkulusid ja maksukoormust“. IRL põhjendab maamaksust vabastamist tallinlaste toimetuleku parandamisega.

Teadupärast määrab maamaksu suuruse kohaliku omavalitsuse volikogu igal aastal. Paar aastat tagasi oli Tallinnas maamaksu üle elav poliitiline arutelu. Nimelt alates 2008.aastast otsustas Tallinna linnavolikogu Keskerakonna juhtimisel tõsta linnas oluliselt maamaksu. uSelle otsuse mõjul suurenesid Tallinna linna tulud maamaksult 2,5 korda (129-lt 320 miljoni kroonini), mis oli ligi 15 korda suurem kasv kui linna kogueelarve tõus. Maamaksu tõstes linnavolikogu (KE juhtimisel) võttis vastu ka otsuse, mille kohaselt said pensionärid taotleda maamaksutõusu hüvitamist.

Paljudes kohalikes omavalitsustes on maamaksumäärad juba maksimumilähedal. Tallinna linna maamaksumäär oli aastatel 2002-2007 0,6%, seega maamaksu osakaal linna eelarves perioodi jooksul vähenes. Maamaksu tõstmine majanduslikust loogikast lähtuvalt, on seega põhjendatud. Iseküsimus on, kas maamaksu tõstmine nii järsult oli parim lahendus.

Tõenäoliselt eelnimetatud valimislubaduse õiguslikku poole ettevalmistusena (muud selgitust on raske leida) võeti IRL’i, Reformierakonna ja SDE ettepanekul Riigikogus vastu muudatus maamaksuseaduses selle aasta juunis, mis andis kohalikele omavalitsustele võimaluse (mitte kohustuse) vabastada kodu aluseks olev maa maamaksust. Samateemaline arutelu Riigikogus peegeldab toona kujunenud vastuseisu koalitsiooni ja Keskerakonna vahel, kes seda ei toetanud ning tegi ettepaneku kompenseerida väiksema laekumise riigieelarvest. Viimane ettepanek muidugi läbi ei läinud ja arutelu tulemusena tekkis eelnõusse täiendus, mis selgelt ütleb, et otsusest tekkivat eelarvetulude vähenemist ei hüvitata riigieelarvest.

Reformierakond on kodude maamaksuvabastuse lubaduse puhul varem märkinud, et see tähendaks ca 200 mln krooni linnakassasse vähem raha. See on linnaeelarves märkimisväärne summa, mille eest saaks olulisi teenuseid finantseerida. Kuna nende valimiste ajal on palju räägitud ja võrdlusi toodud lasteaedadega, siis selles kontekstis tähendab 200 mln krooni ca 25% 2009. aasta lasteaedade rahastamisest Tallinnas. Muidugi ei tähenda see, et üks või teine linnavalitsus kavatseb auku lasteaedade arvelt täita – näide on lihtsalt suurusjärgu illustreerimiseks toodud. Reformierakond on lubanud tekkivat eelarveauku täita kolmest allikast: propagandakulude vähendamine, ametnike palkade vähendamine ja euroraha.

Eurorahast ei saa seda auku päris täita, sest suuremad eurorahast finantseeritavad projektid on konkreetsete tegevuste jaoks (nt teedeehitus) ning seda raha ei saa muuks otstarbeks kasutada. Mingil määral saab kahe esimesena nimetatud tegevuse pealt kokku hoida kindlasti, kuid 200 miljonilist auku see suure tõenäosusega ära ei kata. Näiteks peaks 200-miljonilise augu täitmiseks vähendama Tallinna LV palgakulusid rohkem kui 10% võrra.
Küll aga tuleb tunnustada, et RE on vähemasti mõelnud ja ideid pakkunud, kuidas puuduvat summat katta. IRLi puhul avalikust inforuumist sellelaadseid mõtteid ei õnnestunud leida.

Kõrvalmärkusena olgu lisatud, et arvamused kodude maamaksuvabastuse mõjust linna eelarvele kõiguvad erakonniti pea kaks korda – Urmas Reinsalu on Riigikogus väitnud, et summa on alla 100 mln krooni ja Toomas Vitsut hinnanud mõju 220 mln kr peale. Hiljuti Eesti Päevalehe küsimise peale esitati jälle uued arvutused.

Pentus ja Pihl lubavad Tallinnasse rohkem euroraha tuua

Euroraha kasutamisest on viimasel ajal palju räägitud ning valdavalt on kõlanud kriitika euroraha kasutamise aeglase tempo üle. Sel nädalal on kaks Tallinna linnapea kandidaati – Jüri Pihl ja Keit Pentus kritiseerinud Tallinna tagasihoidlikku eurorahade kasutamist.

Õige on väide, et kui Tallinna eelarve moodustab umbes kolmandiku kõigi Eesti kohalike omavalitsuste eelarvetest, siis suurusjärk 100 miljonit krooni euroraha on käesoleval aastal KOV-de eelarvetesse planeeritud 2,1 miljardist oluliselt tagasihoidlikum proportsioon.

Samal ajal on sellise etteheite puhul oluline arvestada, et suurte investeeringuprojektide puhul ei sõltu otsused ja projekti käekäik mitte ainult Tallinna linnavalitsusest (TLV), vaid ka valitsustasandi otsustest. Siinkohal mängib oma rolli ka TLV ja valitsus vaheline koostöö või siis selle puudumine. Nii et kui linnapeakandidaadid väidavad, et nemad suudavad euroraha paremini Tallinnas kasutada, siis vähemalt suurprojektide puhul on selleks vaja ka Valitsuse soodsaid otsuseid.

Suuremad infrastruktuuri projektid on kinnitatud Vabariigi Valitsuse poolt transpordi infrastruktuuri arendamise investeeringute kavaga ja linnaliste piirkondade arendamise investeeringute kavaga.

Väiksemaid projekte (nii investeeringuprojekte, IT-projekte, koolitusi ja arendustegevusi haldusvõimekuse suurendamiseks jms) saavad kohalikud omavalitsused taotleda vastavalt oma äranägemisele avatud taotlusvoorude kaudu. Siin sõltub eurorahade saamine taotlemise aktiivsusest ja sellest, kas taotlus oli põhjendatud ning kvaliteetselt ette valmistatud.

Transpordi valdkonnas on investeeringute kava põhinimekirjas nimetatud järgmised Tallinna projektid:

• Veerenni tn ja Filtri tn ühendustee on positiivne otsus juba langetatud, ehitushange läbi viidud ning töödega alustatud ja tööd peaks lõppema 2010a mai lõpuks.
• Ülemiste liiklussõlme rekonstrueerimise (EL toetus on kavandatud 750 mln krooni ja TLV vajalik kaasfinantseering 250 mln krooni) ajaks on kavandatud 2010-2012.

Lisanimekirjas, mida rahastatakse alles siis, kui põhinimekirjast (kus on kokku 24 projekti üle kogu riigi) raha vabaneb, on Tallinnast:

• Russalka ristmiku ümberehitus (EL raha on kavandatud 502,5 mln krooni) ning
• Pärnu mnt Nõmme raudteeülesõidu projektiga (EL raha on kavandatud 108,5 mln krooni)

Kahe suurema projekti – Ülemiste ja Russalka liiklussõlmede – puhul on projekti käekäik seotud Tallinna linnavalitsuse ja riigi keskvalitsuse asutuste vahelise koostööga – alates vajalikest lubadest kuni maaküsimusteni välja. Näiteks alles selle aasta suvel võttis Riigikogu vastu seaduse, mille alusel saab üldse väljastada luba merepõhja ehitamiseks. Ülemiste liiklussõlme projekti teeb veel segasemaks asjaolu, et EL raha ei võimalda projekti täies mahus teostada, mistõttu tuleb Tallinnal leida täiendavalt ca 267 miljonit krooni. Seetõttu saab Tallinnal järgmise aasta eelarve koostamine olema kindlasti keeruline.

Linnaliste piirkondade arendamise meetmest võimalik kokku saada 188 mln krooni, millest on kavas rahastada näiteks ühistranspordi prioriteedisüsteemi ning perekeskse elukeskkonna kujundamist. Ka siin on lõplik otsus projekti nimekirja lülitamisest Vabariigi Valitsuse teha.

Avatud voorude kaudu on Tallinn seni edukalt taotlenud raha ca 72 mln krooni ulatuses (näiteks on toetatud Botaanikaaia uut kasvuhoonet, Loomaaia paksunahaliste maja ja Bastioni käikude renoveerimist). Siinkohal tuleb küll tõdeda, et arvestades linna võimekust võinuks oodata Tallinnalt rohkem edukaid projektitaotlusi. Eks näis, mida valimised toovad ning kas Tallinn asub aktiivsemalt avatud taotlusvoorude võimalusi kasutama.
_______________________________
Loe lisaks:
Paar kuud tagasi valmis Praxise, SEI-Tallinna, IBS ja Ernst & Youngi ühistööna EL struktuurifondide analüüs, kus samuti toodi välja raha ärakasutamise riskid. Analüüs näitas, et suuremad riskid avalduvad mõne aasta pärast, kui väljamaksete kohustused suurenevad hüppeliselt.