Analüüsikool Vol 2 - seotud sündmused pole alati põhjuslikult seotud

Andrese tähelepaneku jätkuna torkas ERR'i uudiseleheküljel silma järjekordne toimetaja "näpukas" (kardetavasti küll teadlik-tahtlik). Pealkiri "Kentuckis lasi mees kehva hommikusöögi tõttu maha viis inimest" tõmbab küll hästi tähelepanu (ja "müüb", kuigi pole kindel, et see on ERR portaali peamine eesmärk) kuid on suure tõenäosusega vale.

Ei ole minulgi asjaolude kohta tõendeid, et õiget põhjust välja tuua, kuid viide "pealtnägijate sõnadele" ning mõningased teadmised inimeste käitumisest ja psühholoogiast tekitavad tunde, et ju see põhjus pisut keerukam on. Isegi kui allikas on perekond, siis ühe hommikusöögi süüks esda ajada tundub primitiivne.

Üldisem probleem ongi minu jaoks meedia suur mõjuvõim, mida pinnapealse "uurimise" ja "analüüsiga" (mida sageli rubriigi pealkirjas rõhutada armastatakse) kuritarvitatakse ning meiesuguste töö kole keeruliseks teeb. Sest kui mitu kuud või isegi aastaid kestnud tõsine uurimus koos viidete ja loogilise argumentatsiooniga valdkonna tippeksperdilt on meedias kõrvuti ajakirjaniku "analüüsiga", mis põhineb mõnel "informeeritud allikal" ja üldhariduslikul arusaamal asjade seostest, siis pole ime, et igaüks, kes on kuulnud mõnda Statistikaameti numbrit ongi kohe asjatundja.

Kes kontrollib Riigikontrolli?

Mõju kui sellise hindamine valmistab analüütikutele ja teadlastele alati peavalu. Kuulus ökonomeetrikute mantra „korrelatsioon pole põhjuslikkus“ tuletab seda alati meelde. Keeruline on mõjusid hinnata, kui uurimise all on mitmetahulised subjektid, nagu näiteks ettevõtted. Veel keerulisemaks läheb, kui uuritav nähtus on raskesti mõõdetav või mitmest erinevast näitajast koosnev, nagu näiteks „ekspordipotentsiaal“ või „konkurentsivõime“. Ning eriti keeruliseks läheb, kui pole võtta naturaalset eksperimenti, mis mõju kergemini nähtavale tooks. Riigikontrolli hiljutises auditis ettevõtlustoetuste kohta on üritatud hinnata just nimelt seda eriti keerulist mõju. Vastuvõtt meedias, teatud asutustes ja mujalgi on olnud äärmiselt negatiivne. Riigikontrolli on süüdistatud pahatahtlikkuses ja hullemaski.

Esimese asjana jääb selgusetuks, miks raporti kokkuvõttes on välja toodud peamiselt negatiivsed tulemused. Sellest vaimust kantuna on ka meedias vaid negatiivsete tulemustega lehvitatud. Näiteks on üks põhitulemusi, et ettevõtlustoetuste tulemusel ei ole uusi ekspordiga tegelevaid ettevõtteid tekkinud. Samal ajal on raportis välja toodud, et eksporditoetus töötab väga hästi juba eksportivatele ettevõtetele, kuid seda pole kokkuvõttes välja toodud. Seda enam, et nende toetuste eesmärk ongi olnud peamiselt juba tegutsevate eksportijate toetamine. Selline subjektiivsus ei saa oluliste tulemuste kohalejõudmiseks kasulik olla. Oluline on ka mainida, et raportis hulgaliselt kasutatud joonised ettevõtjate arvamuse kohta toetuste efektiivsusest ei ole täpses seoses väljatoodud järeldustega.

Teise asjana tekitab küsitavusi raportis kasutatud tühikoormuse definitsioon. Ainult ettevõtjate endi arvamusele tugineva hinnangu puhul tasub olla ettevaatlik, kuna hinnang ja tegelik käitumine võivad erineda. Seda enam, et pikaajalisi hinnanguid toetuse mõjule on raske anda. Tühikoormuseks tuleks lugeda olukord, kus ettevõtted võtavad vastu toetuse ning tänu sellele ei kuluta toetatud valdkonnas vastavalt oma täispotentsiaalile ja kavatsustele. Kuid kui ettevõtete endi kulutused ei vähene, siis tühikoormust ei ole, sest raha kasutatakse ikka valdkonnas ära. Omaette küsimus on alternatiivkulu, nimelt, kas toetusraha oleks saanud kusagil mujal kasutada tootlikumalt. Majanduskriisi tingimustes on loomulikult ettevõtete enda kulude taset raske hinnata. Ettevõtlustoetuste puhul on ka mõeldav see, et positiivne või negatiivne mõju avaldub palju pikema ajaperioodi jooksul, kui auditi aluseks olnud ajaperiood. Ilmselt on 2008. ning 2009. aasta toetuste mõju hindamine praegusel ajal ennatlik.

Tühikoormusega on seotud ka järgmine kriitikapunkt. Nimelt, ettevõtete laialdane (horisontaalne – kõiki võrdselt) toetamine on poliitilise valiku küsimus. Ning sellega kaasneb tavaliselt suurem tühikoormus. Alternatiivne valik oleks toetada vaid üksikuid, täpselt välja valitud tegevusi/ettevõtteid. Sellega tekib jällegi kaks probleemi. Esiteks peavad toetajad olema teatud mõttes hiromandid, nägema ette neid õigeid tegevusi, mida toetada, millest tulevikus suurem kasu sünnib. Aastakümnete pikkune rahvusvaheline kogemus ütleb, et „võitjate“ valimine on raske, kuid ka häid näiteid on olemas. Ning teiseks tekib probleem õiglusest ning konkurentsi kahjustamisest. Riigikontrolli audit peaks vähem kritiseerima poliitilist valikut ning rohkem juba tehtud valiku elluviimise efektiivsust. Majandusteoreetilised seisukohad õige ettevõtluspoliitika osas muutuvad sama tihti kui valitsused.

Ka kasutatud analüüsimeetodid ei ole kohati läbipaistvad. Lahtiseks jääb, kuidas on täpselt koostatud kontrollgrupp. Näiteks alloleval joonisel (raportis lk 21) esitatud kontrollgrupi, osalusgrupi ning üldkogumi kogutootlikkuste võrdluse juures tekib küsimus, miks kontrollgrupp nii drastiliselt erineb üldkogumist ja on väga sarnane osalusgrupiga. Kui kontrollgruppi võtta ettevõtted, kelle erinevad majandusnäitajad vaadeldaval perioodil on võimalikult sarnased osalusgrupi omadega, siis on ilmne, et mõju siin nähtavale ei tule. Võimalik on ka see, et osalusgrupi näitajates sisaldub juba toetuse mõju. Samas on võimalik, et kõik on metodoloogiliselt korrektselt tehtud, kuid sellisel juhul sooviks lugeda täpsemaid selgitusi osalusgrupi ja kontrollgrupi koostamise kohta.



Mõttesse tulevad ka paar ettepanekut seoses sellise osalusgrupi ning kontrollgrupi võrdlemiseks. Esiteks võiks proovida üksikute osalusgrupi ettevõtete sobitamist (matching) kontrollgrupi sobivate ettevõtetega ning seda iga aasta kohta eraldi. Teiseks võiks mõelda ka agregeeritud andmete kasutamise juures osalusgrupi ettevõtete kaalumist vastavalt toetuse suurusele ning saamise arvule.

Oluline koht metoodika valikul on ka regressioonide kõrvale jätmine. Põhjendusena tuuakse välja, et kuna „toetusi on antud ettevõtetele vähe [..], siis jäid mudelite kirjeldusmäärad väikeseks ning olid muu analüüsi juures pigem põhjusi näitlikustavad kui Riigikontrolli järelduste aluseks.“ Üldiselt peaks madal kirjeldatuse määr edasise analüüsi osas ettevaatlikuks tegema, sest see viitab sellele, et seosed on keerulised. Tavapärane lahendus oleks keerulisemate ökonomeetriliste mudelite rakendamine, mitte tagasipöördumine kirjeldava statistika poole.

Segadust lisasid ka lahti seletamata tabelid, näiteks tabel 4 (Lisa A) ning tabelid lisades G ja N. Neile on olemas tekstis viited, kuid mõned tabelis esitatud numbrid on raskesti arusaadavad. Tabelis 4 jääb selgusetuks keskmine toetuste saamise ning taotlemise arv. Nimelt on keskmine taotlemiste arv väiksem kui saamiste arv. Täiendavalt, lisa N tabelite õigsuse võib seada küsimärgi alla. Tabelis 19 on välja toodud näiteks korrelatsioonikoefitsient ettevõtete 2007. aasta müügitulu ning 2009. aasta „alustavate ettevõtete toetuse“ vahel, ning korrelatsioonikoefitsiendi väärtuseks on mitmel puhul 1,00. On üsna selge, et selle numbriga on midagi valesti, mis seab andmestiku õigsuse kahtluse alla.

Need ja muud detailid tekitavad küsimuse tulemuste reprodutseeritavusest. Auditi raportis eksisteerib teatud metoodiline must auk. Kasutatud pole teada-tuntud analüüsimeetodeid või siis pole neid piisavalt lahti seletatud. Vettpidavamate järelduste tegemiseks oleks mõistlik kasutada juba mainitud sobitamist ning diff-in-diff (osalusgrupi võrdlemine iseendaga enne toetuse saamist, ning võrdlemine kontrollgrupiga) analüüsi. Neid saab ka omavahel kombineerida. Lisaks, korraliku teoreetilise mudeli (ettevõtete tootmis- või kulufunktsioonidel põhinev mudel, kuhu tutvustatakse ettevõtlustoetus) empiiriline ökonomeetriline hindamine võib anda huvitavaid uusi tulemusi. Tulevikus ootaks kelleltki just sellise keerulisema analüüsi ettevõtmist.

Lõpetaks positiivsega ehk siis tuleb tunnistada, et paljuski on soovitused sarnased nii Praxise kui mitmete teiste uurijate poolt varem väljatooduga. Näiteks, et KredExi meetmed võiks fokusseeritumalt kaasa aidata majanduse ümberstruktureerimisele ning toetuste seiresüsteem on puudulik (vaata viidet raportile „Struktuurivahendite valikukriteeriumide hindamine“). Samuti on leitud, et tegutsevate eksportööride kõrval tuleks enam pöörata tähelepanu ka alustavatele ja potentsiaalsetele eksportööridele (vaata viidet raportile „Struktuurivahendite rakenduskava hindamine“). Teadus- ja arendustegevuse (TA) toetused peaksid enam arvestada traditsioonilistes sektorites tegutsevate ettevõtete innovatsioonivajadustega (vaata viidet raportile „TA hindamine“), pöörata enam tähelepanu lisanduvusele ja sellega kaasnevale tühikoormuse probleemile (vaata esimest viidet, aga ka raportit „Riiklike ettevõtluse tugimeetmete mõjude hindamine“). Samas on Praxise hinnangud tühikoormuse osas on olnud detailides pisut erinevad. Lisaks võiks mõelda ettevõtlustoetuste fokusseerimisele ning et kaasata sisukamalt poliitikakujundamisse ettevõtjaid koondavaid organisatsioone ja muid huvigruppe (vaata viidet raportile „Ettevõtluse toetusmeetmed riigieelarve strateegias“).

Keeruliste mõjude hindamine on oma tagasilöökidega ning loodetavasti ei tundu ülaltoodud kriitika liialt ülekohtune, uuringud ning analüüsid selles ja igas valdkonnas on igal juhul tervitatavad. Alternatiiv oleks kõhutundel tehtud otsused.


Mõtete ning viidetega täiendas käesolevat kirjutist Anne.

Varimajanduse mõõtmise võimalustest - vastulause

Külalispostitus majandusdoktor Egle Tafenault, mis on vastuseks eelmisele postitusele, kus seati kahtluse alla MIMIC meetodi sobivus varimajanduse mõõtmiseks, mida kasutab palju prof. Friedrich Schneider ja kelle tulemustele viitas hiljuti Economist.

--------------------------------

1. Varimajanduse ulatuse hindamise meetoditest

Üldiselt olen nõus, et MIMIC meetodit võib tugevalt kritiseerida - nagu ka teisi varimajanduse ulatuse hindamiseks kasutatavaid meetodeid. Nt küsitluste alusel ümbrikupalkade levikut uurides saab teada, kui levinud on ümbrikupalgad, mitte aga kogu varimajanduse suurust. Muidugi tuleks esmalt täpsustada, mida varimajanduse all üldse silmas peetakse: kas tahetakse teada mustalt töötavate töötajate osakaalu, musta palgaraha osakaalu või nt kogu varimajanduse mahtu, kuhu on muu hulgas sisse arvestatud ka illegaalsed tegevused (narkoäri, prostitutsioon jne). Kaudsetest meetoditest, mis tuginevad ökonomeetriale, on laias mõistes varimajanduse suuruse mõõtmiseks kasutatud palju nn rahanõudluse meetodit ja elektritarbimise meetodit. Mõlemad kannatavad sarnaste puuduste all: seosed ei pruugi olla ajas (või ka üle riikide) konstantsed, varimajanduse suurust näitab ainult üks näitaja, lisaks tuleb teha eeldus, millistel tingimustel varimajandus puudub ehk põhimõtteliselt on ka nende meetodite korral vaja baasväärtust. MIMIC'i eeliseks on, et ta võimaldab varimajanduse suuruse hindamisel kasutada suuremat hulka indikaatoreid ning arvestada ka oletatavate põhjustega, kuigi varimajandusega seotud näitajate klassifitseerimine neisse kahte gruppi lähtub modelleerija suvast. Andres mainis makse - tõsi, maksustruktuur ja nende suurus võib sõltuda varimajanduse levikust. Endogeensus on ka teiste kasutatavate muutujate puhul probleemiks.

2. MIMIC mudeli olulisemad puudused ja tõlgendamisprobleemid

Alati, kui mingitest näitajatest pannakse kokku uus näitaja (nt ka faktoranalüüsil), tekib küsimus, kas see tuletatud nö indeks näitab tõepoolest seda, millena teda tõlgendatakse. Nii on Eilat ja Zinnes (2000) arvanud, et MIMIC hinnangud võivad kajastada pigem potentsiaalset kui tegelikku varimajanduse suurust.

Alari küsis: "kui hästi need [kasutatavad indikaator- ja põhjusmuutujad] kajastavad varimajanduse kõiki aspekte." See on üsna suur probleem. Isegi kui eeldada, et kasutatavad muutujad on varimajandusega seotud, on mudelist välja jäänud olulisi varimajandusega seotud muutujaid, põhjuseks enamasti andmete puudumine. Siin pean silmas eelkõige nähtusi nagu maksumoraal, maksuameti suutlikkus, ametliku majandustegevusega seotud bürokraatia ja regulatsioonide keerukus. Isegi kui mingid andmed on olemas (nt maksumoraali kohta), on nende sobivus küsitav, mõnikord on nad olemas vaid mõne aasta jaoks ning vananenud.

Tulemuste usaldusväärsus sõltub lisaks MIMIC mudeli püstitusele tugevalt baasväärtusest. Kui see on tuletatud nt rahanõudluse meetodi abil, kanduvad rahanõudluse meetodi puudused üle MIMIC hinnangutesse. See on koht, kus Schneideri töid tuleb kritiseerida: mina ei ole suutnud välja lugeda, milliseid baasväärtuseid ta kasutab, kas need on riigigrupiti erinevad jne. Tulemused on väga tundlikud, kui MIMIC indeksi protsendimääraks teisendamisel võetakse aluseks üks või kaks vaatlust. Regionaalse varimajanduse töös kasutasime Euroopa keskmist - võimalik, et seegi on mitme protsendipunkti võrra vale, vastavalt tuleks siis meie hinnanguid (eeldatavasti allapoole) korrigeerida. Siiski on meie tulemused märgatavalt mõistlikumad kui Schneideril, nt Eesti varimajanduseks 2004. aastal hindame umbes 16,5%. Tähelepanuväärne on Itaalia varimajanduse ulatuse hinnang: meil umbes 20%, Itaalia statistikaamet hindab 16-18%, Schneider 24%.

MIMIC tulemuste tõlgendamisel jäetakse tähelepanuta, et saadud indeks vastab ainult varimajanduse mudeliga seletatud osale. Vealiikme tõttu võib varimajandus sellest aga suurem või väiksem olla. Hindamisel hinnatakse ka selle vea standardviga, mida saab kasutada varimajanduse hinnangute täpsuse hindamiseks. Paraku ei pöörata sellele kirjanduses tähelepanu.

3. Miks peetakse Schneiderit üheks maailma juhtivaks varimajanduse eksperdiks?

Ta on minu teada ainuke, kes on hinnanud võrreldavat metoodikat kasutades varimajanduse suurust väga suure hulga riikide jaoks. Ilmselt on ta ka hea müügimees, kes suhtleb meelsasti meediaga. Konverentsidel on jäänud mulje, et tema teadmised varimajandusest on väga suured, tema kommentaarid ettekannete kohta asjakohased ja sisukad, ka siis, kui uurijad on kasutanud mingit muud varimajanduse mõõtmise meetodit. Samas tema kirjatükkidele on mul küll väga suuri etteheiteid: nagu ka eelpool mainitud, ei ole tema töödest enamasti võimalik aru saada, kuidas ta täpselt varimajanduse hinnangud on tuletanud. Ja ega ta eriti ei taha seletada ka, kui küsida. :S

4. Kokkuvõtteks

Ma päris prügikasti MIMIC meetodit varimajanduse hindamisel ei viskaks. Samas tuleb tulemustesse suhtuda ettevaatlikult. Nii nagu uurimistöödes ikka, tuleb meetodi valikul lähtuda probleemipüstitusest ning välja tuua ka puudused ja küsitavused. Statistikaametid teevad teatavasti SKP arvutamisel kohandusi, et varimajandust arvesse võtta, ent nii mõneski majandusharus (nt põllumajandus, üürid) kasutatava meetodi tõttu pole võimalik eristada, kui suur on ametlik ja kui suur varimajanduse osa. Usaldusväärsuse mõttes pean neid meetodeid kõige paremaks. Loodetavasti keegi kunagi leiutab varimajanduse ulatuse hindamiseks mõne meetodi, millel pole neid puudusi, mis hetkel kasutusel olevatel meetoditel.

Kuidas varimajandust ei tohi mõõta

Economist avaldas oma lehel graafiku varimajanduse osakaalust arenenud riikides, kus Eesti on teisel kohal Läti järel ehmatava 40 protsendiga. Ärgem heitkem meelt! Asi ei ole ikka nii hull, lihtsalt hindamismetoodika on minu arust pisut vildakas.

Economist viitab tulemuste osas selles valdkonnas mitmeid analüüse teinud Friedrich Schneiderile, kellel hiljuti tuli välja järjekordne analüüs "Shadow Economies All Over the World: New Estimates for 162 Countries from 1999 to 2007" (vt artiklit).
Ehkki ma olen ökonomeetria tulihingeline austaja, siis see meetod ja need andmed, millega Schneider hindab varimajandust, on minu arust ilmne ökonomeetria üleekspluateerimine ja need tulemused võikski jääda akadeemiliseks näpuharjutuseks ja mitte sattuda sisendiks poliitikakujundamisse.

Schneider kasutab MIMIC meetodit (Multiple Indicators Multiple Causes), mis on teatud tüüpi mitme võrrandiga simultaane mudel. Seal eeldatakse, et ehkki me varimajandust ei suuda jälgida, siis ühed mõõdetavad nähtused põhjustavad varimajandust ja teised mõõdetavad nähtused on omakorda varimajanduse tulemus.
Ja kasutades kitsendavaid eeldusi nende tegurite valiku kohta (nt maksude struktuur mõjutab varimajandust, aga ei ole selle tulemus) ja mõju kuju kohta (nt lineaarne seos), loodame anda hinnangu mittejälgitava nähtuse varieeruvusele riikide vahel või üle aja. Ja nimetame seda kokkuleppeliselt näiteks varimajanduseks.
Kusjuures selle varimajanduse absoluutse taset ei võimalda see meetod hinnata.

Igatahes, Eesti varimajandus tuleb selle meetodi tõttu eelkõige selle pärast suur, et Schneider kasutab enda varasemaid uuringuid nii MIMIC meetodi kui ka rahanõudluse võrrandi kohta, kus ta teiste riikide kohta hinnatud seoseid Eesti jaoks kasutades saab varimajanduse baasväärtuseks 2000. aastal 38.4%.

Ja et kasutatud meetod eeldab, et varimajanduse ja teiste majandusnähtuste omavaheliste seoste suunad ja tugevused on ajas muutumatud (viimane on väga kahtlane eeldus kiiresti muutunud Ida-Euroopa riikide jaoks), siis see ca 40% ongi Eestile (ja ka Lätile) külge jäänud.
Kõige kõrgeim oli see selle metoodika järgi varimajandus Eestis 2007. aastal (42,3%), sest sel ajal oli meil kõrge inflatsioon ja see on mudeli eelduste kohaselt üks varimajanduse põhjustajatest. Economisti joonisel toodud väike varimajanduse kasv 2010. aastal on ilmselt seotud avaliku sektori osatähtsuse järsu kasvuga majanduses SKP languse tõttu, mis Schneideri MIMIC mudelis peaks suurendama väga oluliselt ka varimajandust.

Alternatiivsed lähenemised (Eesti Konjunktuuriinstituudi läbi viidud küsitlused ümbrikupalkade ja mustal turult ostude kotha, Eurobaromeetri küsitlused ümbrikupalkade kohta, Statistikaameti tarbimise ja tootmise tasakaaluarvutused) lubavad siiski oletada, et varimajanduse suurus Eestis on mitu korda väiksem. Lihtsalt kurb vaadata, et Economistis avaldatud niisugused kahtlase meetodiga leitud joonised võivad väikeriikide mainele kehvasti mõjuda.

Maksukirjandusest elevil

Sellel aastal on ilmumas vägev maksuraamat Suurbritanniast. Nimelt, käimas on superprojekt, mille vedajaks šoti majandusteadlane ning 1996. aasta Nobeli majanduspreemia laureaat Sir James Mirrlees, kes sai väärt auhinna majanduslike stiimulite uurimise eest. Projekti väljundiks saab olema kogumik, mille nimeks on „Mirrlees Review: Reforming The Tax System in The 21st Century“ ning see koosneb kahest raamatust: „Dimensions of Tax Design“ ja „Tax by Design“.

Oluline ja põnev, vähemalt minu arvates, on see ettevõtmine kahel põhjusel:

Esiteks, projekti mastaap on muljetavaldav, osalevad rohkem kui 50 maksudele spetsialiseerunud tippteadlast, kes on nimetatud esimese raamatu jaoks produtseerinud juba ligi 2000 lk materjali, mis on lõppraporti mustandiks (vaata mustandit siit). Jagatud on see 13ks peatükiks, ning ükski makse puudutav aspekt pole välja jäänud. Teine raamat saab olema pühendatud järeldustele.

Ning teiseks, kuigi fookus on Suurbritannia maksusüsteemil, saab seda raportit kasutada ka Eesti maksusüsteemi kontekstis. Usun, et teadlaste hinnangud ei diskrimineeri ja sobivad kasutamiseks ka riigipiiride üleselt. Tean, et ka teiste Euroopa riikide maksueksperdid seda põnevusega ootavad. Majandusteoreetilisest lähenemisest selle kõige kõrgemal võimalikul tasemel, mida see raport endast ka kujutab, on kindlasti võimalik ideid maksupoliitika kujundamisel kasutada. Loen mustandit ning ootan huviga lõppvarianti.

Praxis jälgib valimiskampaaniat

Kohalike valimiste eelsel perioodil jälgivad Praxise analüütikud poliitikute väljaütlemisi, mida kommenteerime koos täiendavate tõendusmaterjali lisamisega, et tekiks tasakaalustatud ja terviklik pilt. Aitame näha väljaütlemiste taha analüüsides öeldut ning lisades viiteid avalikele infoallikatele. Kõike selleks, et lihtsustada orienteerumist karmi tõe, pooltõe ja ebatõe vahel.

Koostöös Kanal2-ga kommenteerime huvitavamaid poliitikute mõtteid ka Kanal2 valimissaates Luurekeskus.

Kuna tegemist on kohalike omavalitsuse valimistega, siis programmide analüüs, mida oleme varem teinud, ei tundunud kõige asjakohasem. Püüame keskenduda teemadele, mis lähevad korda kõigis Eesti paikades ja millega tegelemine kuulub otse või kaudselt KOV pädevusse.

Sõltumatu mõttekojana ei võta me poliitilisi seisukohti, kuna usume, et igaühel on õigus oma maailmavaatele ja poliitilistele eelistustele. Teisalt usume samuti, et igaühel on õigus saada valikute tegemiseks terviklikku teavet.

Püüame kommenteerida kõikide suuremate erakondade väljaütlemisi Praxise kompetentsi piirides. Projekt on ettevalmistus järgnevateks kodanikuvaatluse projektideks, millega Praxis soovib tuua rohkem läbipaistvust ja tõenduspõhisust poliitikasse. Eesmärgiks pole osundada üksnes ekslikele mõtetele, vaid ka neile, mis esiotsa hirmutavad või võõrad tunduvad, kuid tegelikult ongi olulised, selleks et nende suhtes midagi ette võtta.

Tore oleks kuulda, mida teised meie ettevõtmise kohta arvavad. Oodatud on ka huvitavad vihjed väljaütlemiste kohta, mida on võimalik tõendite varal kontrollida.

II samba maksete peatamise mõjudest

Valitsuse kaval plaan II samba maksed ajutiselt peatada omab mitmeid lühi- ja pikaajalisi efekte.

Lühiajaline kaotus on eelkõige pensionifondide jaoks, kes kaotavad sissetulevas rahavoos kahe aasta peale kokku ligi 6 miljardit krooni. (Eelmisel aastal kogus II pensionisammas ligi 3,7 miljardit, sellest 2,5 miljardit sotsiaalmaksu ümbersuunamisest). Fondide koguväärtus pärast möödunud aasta suuri kukkumisi peaks olema praegu suurusjärgus 12 miljardit kooni, mis tähendab, et fondide jaoks on kahe aasta jooksul 6 miljardist kroonist ilma jäämine kaotus niigi raskes seisus.

Riiklik pay-as-you-go pensionikindlustus saab siis vastavalt lisaraha, mis jääb riigi poolt II sambasse suunamata ning I samba riiklikke pensione järelikult ei pea langetama. Sellel aastal oli prognoositud riiklikeks pensionikuludeks ligi 19 miljardit krooni. Täiendav rahavoog 1,5 miljardit sellel aastal ning veel ligi 2 miljardit järgmisel aastal kuluvad I sambasse marjaks ära. Karm alternatiiv oleks olnud pensionide langetamine, kuid valimised on tulemas. Ning kuuldavasti käivad pensionärid aktiivsemalt valimis kui tööealised.

II sambaga liitunud kaotavad muidugi teise samba pensionist, aga seda ei tohiks küll üle dramatiseerida. Esiteks suureneb selle võrra nende I samba pension, sest isikustatud sotsiaalmaks, mis I sambasse läheb on ju suurem selle 4 protsendipunkti võrra. Ja et riiklik indekseerimise valem on peale viimaseid pensionivalemi muutmisi tunduvalt soodsam kui varem, siis kogukaotus inimestele ei ole kindlasti nii suur, kui pensionifondid seda püüavad praegu näidata. Ajutise pensionivalemist kõrvalekaldumise sellel aastal lubas valitsus mõne aastaga kompenseerida. (Kui me seda usume ...)

Seega kaasneb selle sotsiaalmaksu suunamise ajutise peatamisega ümberjaotus töötavatelt inimestelt pensionäridele. Ja lisaks veel ka rikastelt vaestele, sest I sammas on solidaarsem tänu pensioni baasosale, mida II sammas ei ole. Seega võiksid just madalapalgalised olla II samba pensionisamba ajutisest peatamisest rõõmsad.

Lisaks siis muidugi vähenevad ka fondijuhtide palgad, sest fondide mahud ei kasva nii rõõmsalt.

Rõhutatakse, et sellega kaotab pensionisüsteemi usaldusväärsus. Tõepoolest seda ta teeb. Aga naiivne on see, kes seda seni on lõpuni usaldusväärseks pidanud, sest tegelikult on ju süsteemi juba senigi mitu korda muudetud või pole reeglitest kinni peetud. Ja see on pidevalt muutnud I ja II samba tulususe vahekorda ja seega kõik need ilusad joonised, mida kampaaniate ajal pangatellerid meile näitasid pensionide suuruse kohta ei kehti nagunii.
Nimelt juba 2002. aastast alustati olemasolevate pensionide ja ka töötavate inimeste aastakoefitsientide väärtuse indekseerimisega. Tegelikult aga tänu erakorralistele pensionitõusudele kasvasid vahepeal riiklikud pensionid peaaegu kaks korda kiiremini. Selle tulemusena tõusis ka aastakoefitsiendi väärtus, mis pakub huvi ka praegustele töötavatele inimestele nii kiiresti, et andis silmad ette ka kogumispensioni fondide osakute puhasväärtuse muutusele. Niisuguste erakorraliste tõusude tulemusena muutusid tagantjärgi ka analüüsid kogumispensioni suhtelise atraktiivsuse kohta võrreldes riikliku pensioniga. Eriti inimeste jaoks, kes olid piiri peal, kas otsustada liituda või mitte. Tagantjärgi tarkusena, oleks mina ette näinud riikliku pensionisamba valemi muutusi, oleks ka mõtelnud tunduvalt pikemalt, kas II sambaga liituda.

Maamaks ja selle vabastus kodudele

Selle aasta kohalike valimiste üheks vaidlusteemaks, vähemalt pealinnas, saab olema maamaks ning selle roll kohalike omavalitsuse tuludes. Riigikogusse esitati maamaksuseaduse muutmise eelnõu, mis annab kohalikele omavalitsustele suurema paindlikkuse maamaksu määramisel, sealhulgas võimaluse koduomanikud teatud ulatuses vabastada maamaksust.

Eelnõu seletuskiri ning seal sisalduv mõjude analüüs on väga napp nagu tavapäraselt Eesti seadustel. Oleks võinud vähemalt üritada välja tuua võimalikke mõjusid majapidamistele, maksukoormuse progressiivsuse muutusele, kohalike omavalitsuste eelarvele ja võimalikule konkurentsile omavalitsustevahelises maksupoliitikas.

Meeldetuletuseks, et Praxise maksu-uuring (pdf), mis kasutas küll 2000-2007. aasta nappe andmeid leibkonna eelarve uuringust, viitas sellele, et maamaks oli pigem regressiivne (st vaesemad leibkonnad maksid seda suhteliselt rohkem), samas on viimastel aastatel regressiivsus vähenenud. Kui omavalitsused hakkavad rakendama kodude maksuvabastust, siis pakun, et sellest võidavad suhteliselt enam (jõukamad) majaomanikud ning pigem peaks see suurendama maamaksu regressiivsust.

2008. aasta maamaksu määrades näeme tegelikult päris suurt varieeruvust omavalitsuste vahel. Maksumäära suurus ei näi sõltuvat omavalitsuse rikkusest üldiselt (omatulu inimese kohta), kuid siiski kõrgema maksumääraga omavalitsustes on ka maamaksu roll omatuludes kõrgem, ulatudes kuni kolmandikuni omatuludest.
(Joonistel on toodud mitteparameetriline regressioonijoon).




Põnevusega jään ootama, et kui seadus vastu võetakse, siis kui paljudes valimiskampaaniates ning milliste ratsionaalsete argumentidega maamaksuvabastust lubama hakatakse.

Kas diskrimineerimise kasv naiste palkades?

Miks on naiste-meeste palgaerinevus Eestis viimastel aastatel kiiresti kasvanud? Eesti Tööjõu-uuringu (ETU) andmetel on see 2007. aastal samuti 30% ümber (vt joonis), sarnaselt Euroopa Komisjoni numbritele, millele täna kõik meediaväljaanded viitavad.

Kiire hilisõhtune Oaxaca dekomponeerimine perioodi 2001-2007 kohta näitab, et palkade kiire kasvu tingimustes on meeste-naiste ebavõrdsus tõesti oluliselt suurenenud (2001. aastal ETU järgi 19% ja 2007. aastal 33%). Kasvanud on nii selgitatav palgaerinevus kui ka mitteselgitatav palgaerinevus. Õnneks viimane aeglasemalt, mis vähemalt lubab oletada, et diskrimineerimine ei ole peamine süüdlane palgaerinevuse kasvus.

Üks võimalik lihtne selgitus, miks meeste-naiste palgaerinevus on kasvanud viimastel aastatel, võib olla see, et majanduskasvu tingimustes on naiste poolt lisandunud tööturule juurde enam madalama produktiivsusega inimesi kui lisandus meeste puhul. Nii näiteks kasvas 55-64-aastaste naiste seas tööhõive määr 21 protsendipunkti võrra aastatel 2001-2007, samas kui meestel üksnes 4 protsendipunkti võrra. Ja meeste kasvav tööhõive oli paljuski tingitud ehitussektori buumist, kus ka madala produktiivsusega meestele maksti (ebaratsionaalselt) kõrget töötasu. Majanduslanguse perioodil peaks palgaerinevus taas vähenema.

Meeldetuletuseks, et PRAXISe 2004. aastal valminud uuring meeste-naiste palgaerinevuste kohta perioodil 1998-2000, näitas, et palkade erinevus on ligi 30%. Sama uuring annab ka hea ülevaate palgaerinevuse majandusteoreetilistest põhjendustest.

Käibemaksu ebavõrdsuse tegelik graafik

Üks graafik pidavat ütlema lugejale enam kui mitu lehekülge teksti.
Seda silmas pidades tahtsin, et minu Postimehe artiklis oleks ilmunud alljärgnev joonis. Mis minu arust on lihtsalt nii kena. Ausalt öeldes kogu ajaleheartikli kirjutamise idee oligi näidata seda kaunist joonist Eesti rahvale.



Aga kurvastuseks tõdesid Postimehe asjalikud toimetajad, et kuna graafikul ei ole protsente ega kroone (vaid mingisugune müstiline Kakwani indeks), siis seda ei ole mõtet tavainimesele näidata. Ja nii jäi lehte üks palju vähem kõnekas ehkki siiski üldiselt objektiivne tulpdiagramm.

Loo moraal vist siis see, et graafik ei tohi olla mingi abstraktne kunstiteos, vaid eelkõige kroonide ja protsentide väljendus.Ja et Eesti rahvas sellest joonisest ilma ei jääks, siis jätan selle siia blogisse.Kogu maksukoormuse raport ise on endiselt kättesaadav PRAXISe kodulehelt.

Missugune roll on mittetulunduslikel organisatsioonidel?

Statistikaameti andmed näitavad, et 2007. aastal oli mittetulunduslike ühenduste panus SKPsse 0,8% (1,7 miljardit krooni) . Samas oli ettevõtete panus 72,5%, valitsusasutuste panus 12,2%, eraisikute panus 10,5% ja finantsasutuste panus 4%. Neid andmeid vaadates tundub, et ühendustel on üsna väike roll, kuid eks võlu selles seisnebki, et palju nende tegevusest ei kajastu majandusnäitajates.

Mis saab siis, kui lisame siia juurde vabatahtliku töö tundides ja korrutame keskmise tunnipalgaga? 2006. aastal tehti ühendustes 1,9 miljonit tundi vabatahtlikku tööd. Eeldades, et samasugune näitaja kehtib ka 2007.a. kohta, siis keskmine tunnipalk koos maksudega IV kvartalis (102,4 krooni) lisab ühenduste panuseks 194,6 miljonit. Sellisel juhul on ühenduste panus SKPsse 0,9% ringis. Küll aga tuleb siin arvestada, et vabatahtlikku tööd tehakse enam nendes ühendustes, mille majandustegevus on väike ja mis ei ole Statistikaameti koostatud valimis piisavalt esindatud. Hinnanguliselt võib öelda, et tegelik ühenduste panus SKPsse on üle 1%.

Lisaks võiks vaadata kuivõrd on erinevate sektorite panus SKPsse suurenenud. Eelmisel aastal suurenes ühenduste panus 10,3% aga erasektori panus kõigest 5,8%. Keskmine SKP panuse kasv aastatel 2000-2007 on ühenduste puhul samuti kõrgem (12,2%) kui erasektori puhul (9,9%). Seega selgub, et ühenduste majandustegevus kasvab kiiremini kui erasektori tegevus ja osa Eesti majanduskasvust saab kirjutada aktiivsete ühenduste arvele.

Lisaks vabahtatlikule tööle on veel mõningaid näitajaid, mis majandustegevuses ei kajastu, kuid millel on siiski oma kindel panus SKPsse. Kui palju inimesi ei vaja enam sotsiaaltoetusi ja on nüüd palgatööl tänu sotsiaalteenustele, mida ühendused pakuvad? Need inimesed annavad konkreetse panuse palgatööst ja tarbimisest tulevate maksude kaudu, aitavad tarbimise kaudu kaasa majandusarengule ning sealjuures ei küsi riigilt enam sotsiaaltoetusi. Kui need inimesed kokku lugeda, siis saab kindlasti parema pildi ühenduste panusest.

Missugune roll on siis ühendustel Eesti arendamisel? Ilmselt üsna oluline roll, kuid täpsemalt ei saa praegu öelda, sest majandustegevus kirjeldab vaid osa nende panusest. Lähme seega paremate näitajate otsingule.

American Dream - kas ammendumas?

Ameeriklased uskuvat, et igast ajalehepoisist võib saada miljonär. See tähendab, et inimese töökus, oskused ja intelligentsus on tema edu aluseks ning see, kust sa pärit oled, ei ole nii tähtis. Ehk teisisõnu eksisteerib kõrge sotsiaalne mobiilsus erinevate sissetulekurühmade vahel. Ka kõige vaesemast perest tulles võid jõuda miljonäriks. Tänu sellele uskumusele on ameeriklased kannatanud ära suure ebavõrdsuse ühiskonnas, mis on üks kõrgemaid arenenud riikide seas. (Näiteks on Gini indeks USAs ca 0.45, Eestis 0.33, Rootsis 0.24, Suurbritannias 0.32.)

Hiljutine Brookingsi instituudi, Washingtoni mõttekeskuse uurimus "Getting Ahead or Losing Ground: Economic Mobility in America" seadis Ameerika unistuse kahtluse alla. Uuring näitas, et põlvkondlik sotsiaalne mobiilsus on vähenenud võrreldes varasemaga. See tähendab, et aina rohkem mängib inimeste edus rolli see, kust sa tuled, milline on sinu vanemate sissetulek ja vara. Uuring järeldas, et kui viimastel kümnenditel on USAs sissetulekute ja vara ebavõrdsus suurenenud, siis kõigi šansid võita majanduskasvuga on pigem langenud. 42% lastest, kelle vanemad olid kõige madalamas sissetulekukvintiilis, jäävad samuti kõige madalamasse kvintiili ning üksnes 6% lastest jõuavad kõige ülemisse kvintiili.
Autorid rõhutavad oma järeldustes, et oluline roll peab olema haridussüsteemil, mis peaks tagama inimestele võrdsed võimalused. Praegune USA haridussüsteem ei tasanda sünnikodust kaasa antud erinevusi, vaid pigem võimendab seda.

Siinkohal on paslik meenutada PRAXISe poliitikaanalüüsi hariduslikust ebavõrdsusest, kus Alari vaatas hariduslikku ebavõrdsust rahvaloenduste andmete põhjal 1959-2000 ja kust tuli potentsiaalse ohutegurina välja, et hariduslik ebavõrdsus võib taas kasvama hakata, olles kõrgeim 15-19 aastaste seas.

Juba peale sissekande avaldamist leidsin väga teemakohase lõigu presidendi aastapäevakõnest: "Täna võib Abja-Paluojas üles kasvanud Lauri või Maria kaitsta oma doktoritöö inglise keeles ja Cambridge'is. Või teha oma doktoritöö saksa keeles Humboldti ülikoolis Berliinis. Ja olla vahepeal aasta ära professorina Tokios. Või müüa enda kirjutatud tarkvara globaalsel turul, mil polegi kohanime." Lootkem, et need võimalused siis säilivad võrdselt nii Miina Härma kui Turba gümnaasiumi lõpetanutel :)

Toidukaupade käibemaksu alandamisest

Jälle võimalus kaasa aidata teadmistepõhise poliitika tegemiseks. Riigikogus arutati 30. jaanuaril Keskerakonna plaani alandada toidukaupade käibemaksumäära 18 protsendilt 5 protsendi peale, peamise eesmärgiga toetada vähemkindlustatud inimesi. Neile majandushuvilistele, kes ka huumorist lugu peavad, pakub stenogramm taas mõnusat lugemist.

Kurb oli taas tõdeda, et seaduseelnõu seletuskirjas ei olnud mitte ühtegi mõju välja toodud. Ainuke numbriline argument, millega eelnõu esitaja suutis välja tulla, oli madalam toiduainete käibemaks teistes riikides. Ettekandes väitis Marika Tuus üldsõnaliselt, et käibemaksu alandamisest võidavad nii tarbijad, tootjad ja põllumehed. Selle kohta, kas toiduainete hinnad tarbija jaoks üldse langevad käibemaksu alandamise tulemusena, oskas Marika Tuus vaid kosta, et meil on olemas "teised seadused ja teised asutused, kes sellega võiksid tegelda". Kas see viitab hindade kontrollile nagu mõnes naaberriigis?

Kiidusõnad minu poolt ratsionaalselt mõtlevale Jürgen Ligile, kes küsib väga asjalikke küsimusi seaduseelnõu esitaja käest: "keda sellise muudatusega toetatakse? Millised on mõjud eri tulude detsiilidele? Millised on eelnõu autori arvutused?" ja nendib, et "See ei ole sotsiaalmeede, nagu siin oleks võinud ettekandest aru saada."

Aitamaks Keskerakonnal järgmine kord paremini oma ettepanekut põhjendada vähemalt mõjude jaotusküsimuse seisukohast, toon alljärgnevalt ära ühe joonise, kasutades 2006. aasta leibkonna eelarve uuringut ja mikrosimulatsioonimudelit ALAN.



Eeldame hetkeks, et tõesti tarbija jaoks langevad hinnad täpselt käibemaksu alanemise võrra. Kuna toidukulude osakaal sissetulekust on vaesemates leibkondades tõepoolest oluliselt kõrgem, siis võrreldes oma senise sissetulekuga võidavadki madalamas detsiilis asuvad leibkonnad suhteliselt enam. Kõige vaesem detsiil võiks võita siis suurusjärgus 4.5%. Samas kõige kõrgema sissetulekuga detsiil võidaks oma sissetulekuga võrreldes üksnes 1.2%. See on toiduainete käibemaksu alandamise positiivse aspekt.

Negatiivne aspekt aga seisneb selles, et ehkki võrreldes enda sissetulekuga võidavad vaesed enam, siis absoluutsest koguvõidust saavad rikkad tunduvalt suurema osa, sest nende kulutused toidukaupadele on lihtsalt mitu korda suuremad. Näiteks kui I detsiilile langeks 6.5% võidust, siis X detsiilile pea kaks korda rohkem - 13.5%. Seega absoluutselt läheb suurem osa rahast rikkamatele ehk seega meede on tõesti väga kallis meede vaesuse vähendamiseks, võrreldes näiteks toimetulekutoetuse või rahvapensioni tõstmisega. Seega me võime toiduainete käibemaksu alandada küll, kuid ei saa tuua põhjenduseks, et see on kulu-efektiivne meede vaesuse vähendamiseks. (Kirjutasin sellest pea aasta tagasi ka Postimehes.)

Ja veel päris ammu aega tagasi (2000. aastal) sai üht-teist analüüsitud ka selle kohta palju Eesti põllumehed võiks kasu saada käibemaksu alandamisest. Mõni aasta hiljem reprodutseeris seda analüüsi uuemate andmetega Konjuktuuriinstituut.

P.S. Tänuvõlg Jürgen Ligi ees on nüüd loodetavasti ka täidetud, kes oma blogi sissekandes 16/01/08 viitas meie Reelikale väga sümpaatselt kui "üks ilusam ja sotsiaalselt närvilisem".

Vanemahüvitise mõju sündimusele, vol 2

Jätkuks eelmisele postitusele ja seal toodud ühele küsimusele, toon ühe näite sündimusaktiivsusest erinevates sissetulekurühmades enne ja vahetult pärast vanemahüvitise kehtestamist.



Joonis iseloomustab, et peale vanemahüvitise kehtestamist - 2004 ja 2005. aastal - kasvas pisut kiiremini sünnitusaktiivsus nende naiste seas, kelle varasem (kahe aasta tagune) palk oli kõrgem, st III ja IV kvartiilis. Suhteliselt järsem hüpe näib olevat just teise ja kolmanda lapse puhul.

Vanemahüvitise mõju sündimusele

Kui palju on siis ikkagi vanemahüvitis suurendanud sündide arvu? Seni ei ole minu teada keegi ühtegi numbrit välja pakkunud. PRAXISe paari aasta taguses sündimuskäitumise analüüsis, mida ka Postimehe hiljutine artikkel usinasti refereerib, jätsin selle numbri targu välja pakkumata, et mitte liigselt ärritada demograafe. Nüüd tagantjärgi võib avaldada ka enda jaoks tehtud näpuharjutused, et kui palju siis vanemahüvitis võiks aidata sündimuse kasvu selgitada.

Vanemahüvitise mõju hindamiseks sai kõige pealt leitud regressioonimudel, kus sünnitamise tõenäosus sõltub (väga mittelineaarselt ja interaktiivsete liikmetega) naise vanusest, senisest laste arvust ning oodavast vanemahüvitisest ja/või lapsehooldustasust lapse sünnile järgneva kahe aasta jooksul. Kasutasime selleks pensioniregistri mikroandmeid perioodist 2000-2005 I poolaasta. Saadud statistilisest seosest sai siis simuleerida sündide arvu väärtust vanemahüvitise erinevate kestuste korral.
(Kes tahab kõiki detaile teada, tulgu sügisel kuulama minu kursust majanduspoliitika mõjude hindamise kohta :)



Selgus, et 2004 ja 2005. aastal oli ligi 600 sündi niisugused, mida saaks selgitada kehtestatud vanemahüvitisega. Et on palju muid selgitavaid tegureid, mis mudelist on välja jäänud ja mis korreleeruvad vanemahüvitisega pigem positiivselt, siis on ilmselt tegu mõju hinnangu ülemise piiriga.

Pannes kõrvale vanemahüvitisele kulunud summad, siis võib öelda, et üks täiendav sünd läks vanemahüvitise kujul maksumaksjale maksma suurusjärgus 1 miljon krooni.

P.S. Vanemahüvitise pikendamine 18 kuuni võiks samade simulatsioonide kohaselt kaasa tuua sündide kasvu (võrreldes olukorraga, kui vanemahüvitist üldse ei oleks) kuni 1000 võrra. Samas kasvab ühe sünni "hind" võrreldes 2004-2005. aasta olukorraga umbes kümnendiku võrra.

Koondamishüvitised ja töötus

Kas üks poliitikauuring võib olla viimaseks piisaks, mis suudab murda sillakese, mis on seni vapralt ühendanud kärestikulist lõhet valitsuskoalitsioonis erinevate maailmavaadetega parteide vahel? Vastuse saame peagi, kui uue töölepinguseaduse eelnõu valitsusse jõuab.

Üks enam vastuolusid tekitanud säte eelnõus on koondamishüvitiste radikaalne vähendamine ühe kuu peale. Seletuskirjas viidatakse sealjuures tõendusmaterjalina PRAXISe poliitikauuringule kollektiivsete koondamiste kohta. Tolles analüüsis tuli tõesti välja muuhulgas, et kõrgemad koondamishüvitised on seotud järgneva töötuse pikema kestusega. Seda ka siis kui statistiliste mudelite abil arvestada muude tegurite mõju (vanus, sugu, staaž ettevõttes, eelnev palk, piirkond, koondamislaine suurus).

Analüüs viitab näiteks, et kui inimeste koondamishüvitis on kokku alla 10 tuhande krooni, on neil tõenäosus saada üks kuu peale kollektiivset koondamist töötuskindlustushüvitis 36%. Kui aga koondamishüvitis on üle 25 tuhande krooni, tõuseb tõenäosus 60%ni. Sama muster kehtib ka järgnevatel kuudel kuni töötuskindlustushüvitise lõppemiseni.



Päevadesse ümber arvutades võib lihtsustatult ka öelda, et 1000 krooni võrra suurem koondamishüvitis toob kaasa ühe päeva võrra pikema töötuskindlustushüvitise saamise. 2006. aastal said kollektiivselt koondatud keskmiselt 3 kuud hüvitist. Kui uute reeglite järgi võiks saada koondamishüvitist üksnes üks kuu, siis väheneks keskmiselt hüvitise suurus inimeste jaoks 2/3 võrra ehk suurusjärgus 10 tuhat krooni ja selle võimalik mõju võiks olla 10 päeva kiiremini tööle minek.

Samas tuleb aus olla ja nentida, et ülaltoodud analüüs kehtis 2006. aastal suure tööjõunõudluse situatsioonis ja üksnes kollektiivsete koondamiste osas. Majanduslanguse perioodis ja ka üksikute koondamiste korral võivad seosed olla nõrgemad.

Uuringufetišism

Lugesin pühade ajal Thomas Kuhni Teadusrevolutsioonide struktuuri (iseenesest viletsat eestikeelset tõlget, nii et tõsisematel huvilistel soovitan end kurssi viia ingliskeelsete materjalide abiga, alustamiseks sobib Wikipedia küll) ja hakkasin mõtlema, et sotsiaalteaduste, aga eriti selle käsitlusega Eestis, suurim häda on ühe uuringu põhjal väitlemine ja järelduste tegemine. Olles ilmaasjade lahtimõtestamisel enim mõjutatud epidemioloogiast (haiguste, nende põhjuste ja omavaheliste seoste väljaselgitamise teadus), märkan häirivalt sageli, et terviseteaduses nii tavalisi tõestuskriteeriume ei peeta muudes inimesse puutuvates (epi + demos + logos) uurimisvaldkondades eriti oluliseks järelduste tegemisel.

Kui algul arvasin, et see on vaid laiskade ajakirjanike "haigus", siis oma hämmastuseks märkan, et tegemist on palju tõsisema epideemiaga, mis esimeses järjekorras sunnib pöörama pilgud iseenda ja PRAXISe sisse.

Konstruktiivsemalt pakkun välja, et poliitikaANALÜÜSI võiks hakatagi käsitlemagi pigem meta-analüüsi, kui originaaluurimusena. Vähemalt terviseteadustes on meta-analüüs tänaseks võidelnud enesele auväärse koha kätte näiteks eksperimentaalsete uuringute kõrval. Põhjus lihtne - inimestesse puutuvat on palju keerulisem ühe eksperimendi-uuringu käigus igakülgselt (korduvalt) vaadelda (erinevalt näiteks valgusfootonitest või geenmutatsioonidest äädikakärbsel). Sestap kogutaksegi kokku erinevate uuringute-eksperimentide andmed ja analüüsitakse neid ühiselt - vaat siis saame tõele lähemale.

Käesolevaga tahan lubada, et uuel aastal ise uuringufetišismi püüan vältida ja kutsun kolleege üles analüüsile suuremat sisu andma.

Aga eestlase väärtus on 20.5 miljonit krooni

Kui maailma hinnaks pakkus Sten eelmises postituses välja 10.6 kvadriljonit, siis võtaks nüüd tagasihoidlikuma ülesande ja leiaks eestlase väärtuse.
Inimese elu väärtust kasutatakse praktikas, sh Eestis, kulu-tulu analüüsi tegemisel mitmetes valdkondades, nagu keskkond, transport, tervishoid. Elu väärtust võib leida inimkapitali meetodil tuginedes inimeste panusele SKPsse, või küsides inimeste maksevalmidust maksta kellegi elu eest või analüüsides, kui palju inimesed tegelikult kulutuvad, et vähendada suremise tõenäosust.

Ted Miller (vt viidet all) võtab kokku hulga erinevate riikide kohta tehtud uuringuid ja järeldab, et keskmiselt kehtib seos, et inimeste poolt antud hinnang elu väärtusele on ligikaudu 120 korda SKP inimese kohta selles riigis.

Eesti kohta ei ole tehtud tõsiseid uuringuid, kuid võttes Milleri järeldused aluseks, siis ühe eestlase väärtuseks võiks olla ligikaudu 20.5 miljonit krooni. Võrdluseks, et Eesti valitsus maksab teenistuskohustuste täitmisel hukkunud kaitseväelase eest 150 kordse keskmise palga ehk ligi 1.7 mln krooni, olles siis ligi 10 korda vähem kui inimesed ise enda väärtuseks hindaksid.

P.S. Maailma rahvastiku koguväärtus võiks siis olla ligi 64 kvadriljonit krooni (120*530.5 triljonit).

Kasutatud allikas: Ted R. Miller. "Variations between Countries in Values of Statistical Life", Journal of Transport Economics and Policy, May 2000.

Kui palju maksab maailm?

Ükspäev köögis Agrisega kohvitassi taga jutustades tekkis meil üks küsimus. Kui palju maksab maailm? Tõeliselt fundamentaalne, globaalse haardega küsimus, mis seega peaks olema PRAXISele täiesti sobiv väljakutse.

Esimese hooga ei tulnud ühtegi mõtet, kustkandist küsimusele vastust hakata otsima. Tundus veidi ebareaalne koostada hindamisakt kogu maailmas leiduva kinnis- ja muu vara kohta, rääkimata seal leiduvast loom- ja inimkapitalist.

Veidi järele mõelnuna aga tundub, et vastust võiks äkki otsida ärirahandusest, raha ajaväärtuse kontseptsioonist. Planeeti Maa võib nimelt vaadelda kui rahavooge tootvat vara—nagu ettevõte või aktsia, ainult et dividendi asemel on maailma SKP. Tehes lihtsustatud eelduse, et rahavood jätkuvad lõputult, võib seda käsitleda kui kasvavat perpetuiteeti (tegelikult Maa kunagi hävib, aga see juhtub piisavalt kauges tulevikus, et selle mõju nüüdisväärtusele ei tohiks kujuneda kuigi suureks). Näiteks 2006. aastal oli rahavoo suurus u 530,5 triljonit EEK. Eeldame, et maailma SKP pikaajaline reaalkasvutempo on küllalt kiire 5% (tehes optimistliku eelduse tehnoloogilise progressi kohta, mis korvab ka keskkonna ja loodusvarade kulumise). Arvestades 10%-se diskontomääraga, kujuneb maailma väärtuseks 530515162900000/(0.1-0.05)= 10610303259000000 ehk u 10.6 kvadriljonit EEK.

Tegelik summa võib olla ka mõnevõrra suurem, kuna osa Maa SKP-st toodab varimajandus ja see vist maailma SKP ametlikes numbrites ei sisaldu.

Seda võiks võtta kui jämedat hinnangut Maa fundamentaalväärtuse kohta, kui keegi peaks teile teda müüa pakkuma. See ei tähenda tingimata seda, et kui laote letti 10.6 kvadriljonit krooni, peate ta tingimata saama ära osta. Tegelik turuhind kujuneb ikkagi nõudluse ja pakkumise tulemusena ning vara eest võidakse küsida ka oluliselt kõrgemat hinda. Hinda võib tõsta näiteks see, kui omaniku jaoks on asjal teatav sentimentaalne väärtus. Arvestada tuleb ka sellega, et hetkel on turul võrdlemisi vähe alternatiivseid investeerimisvõimalusi, mis samuti surub hinda üles.* Võidakse ka argumenteerida, et ainuüksi maakoore all sisalduv kullakogus maksaks tänastes hindades 426.17 sekstiljonit krooni. Sellise summa maksmist oleks siiski raske õigustada, sest esiteks ei ole teada, mis maksaks selle kaevandamine, ning teiseks, milliseks kujuneks kulla hind, kui turule paisataks selline märkimisväärne kogus. (Kui üritada seda turustada Maal, saaks hinnaks tõenäoliselt 0, sest kulda oleks niipalju, et kogu maapinna sellega ühtlaselt kattes ulatuks kullakiht umbes põlvini.)

* Agris siiski mõned alternatiivid leidis: http://www.buylandonthemoon.com/ ja http://www.moonshop.com/#nextbit. Vt ka ülevaade maailmavälise kinnisvara temaatikast: http://en.wikipedia.org/wiki/Extraterrestrial_real_estate.

PS. Just avastasin, et maailma väärtuse teemaga on (küll veidi teistsugustest vaatenurkadest) tegelenud teisedki: http://en.wikipedia.org/wiki/Value_of_Earth.
Põnev värk, mul polnud aimugi.

Tähelepandamatud protsendikümnendikud pensionisüsteemis

Kõigil meil, kes on liitunud kohustusliku kogumispensioniga, on vajadus valida erinevate pensionifondide vahel. Tegemaks põhjendatud valikuid, tasub vaadata ka väikesi erinevusi fondide teenustasudes. Imepisikesed erinevused tasu suuruses võimenduvad pika aja jooksul ja avaldavad mõju pensioni suurusele.

Võtame näitena teenustasud agressiivsetel pensionifondidel (kuni 50% investeeringutest on aktsiates). Nende väljalaskehind (tasu fondiosaku soetamisel) on vahemikus 1-3%, valitsemistasu 1,25-2% ja tagasivõtmistasu on kõigil 1%. Järgmine joonis iseloomustab, kuidas varieerub fondidest saadava pensioni asendusmäär võrreldes viimase palgaga erinevate tasustruktuuride korral, kui muud tegurid oleksid võrdsed (vt eelduste kohta märkust lõpus).

Pikaajaliselt on oluline just madalam iga-aastane valitsemistasu ja vähem oluline on ühekordne kõrgem soetushind. Kui vaja oleks valida näiteks kas 3% väljalaskehind ja 1.25% haldustasu (nt nagu ERGO) või 1.50% väljalaskehind ja 1.59% haldustasu (nt nagu Hansa), siis oleks soodsam ERGO ehk madalama haldustasuga. Nende erinevus pensioni asendusmääras on 1.5 protsendipunkti ehk pension ERGO haldustasudega fondist oleks suurem ca 6%. Seega peavad tagumised fondid (nt meie joonisel LHV, Sampo) olema kõrgema tootlusega kui esimesed fondid (nt ERGO või Ühis).

Kui mõni fond suudaks tegutseda lausa sama odavalt kui Eesti riiklik pensionisüsteem (Sotsiaalkindlustusameti tegevuskulud moodustasid 2006. aastal kogu eelarvest 0.89%), siis võiks ulatuda pension II sambast väljamaksmise hetkel 29 protsendini viimasest palgast. Ehk riiklikult hallatav pensionisüsteem tagaks ka kõige soodsamast erafondist vähemalt kümnendiku võrra suurema pensioni. Viimane võrdlus näitab, et II samba sisseviimise õigustamiseks peab fondide tootlus olema kindlasti suurem, kui sotsiaalmaksu laekumise kasv pikas perspektiivis. Lühiajaline kogemus seda küll veel ei kinnita, kuid loodetavasti näeme seda pikemas perspektiivis.

Ja esimese asjana varahommikul lähen mina oma pensionifondi vahetama :)

P.S. Analüüsi eeldused: 40 perioodi, brutopalk 10 000, palga reaalkasv 3%, panus II sambasse 6% palgast, fondide reaaltootlus (peale inflatsiooni) 6%, oodatav eluiga pensionile jäädes 17 aastat, annuiteedi intress 3%, osaku lunastustasu 1%.)