Sotsiaalmaksu lae positiivsed ja negatiivsed aspektid

Mitmed Eesti arvamusliidrid ja organisatsioonid on välja tulnud ideega kehtestada sotsiaalmaksule lagi. Sotsiaalmaks on Eestis sihtotstarbeline maks, mida võime nimetada ka sundkindlustuseks. Kindlustusmakse sõltub otseselt inimese maksevõimest. Kindlustusprintsiipi rõhutab ka see, et teatud elanikkonnarühmade eest maksab sotsiaalmaksu kas riik või Töötukassa teistest tuludest, näiteks lastega kodus olevate vanemate eest või töötute eest.

Arengufondi valges paberis käesoleva aasta juunis pakuti, et tööjõumakse tuleb langetada ja seda koos muudatustega tervishoiu ja pensionisüsteemi rahastamisega. Selleks, et meelitada Eestisse kõrgepalgalisi spetsialiste välismaalt, peaks nende sotsiaalmaksul lagi peal olema. Ka OECD poolt käesoleva aasta suvel koostatud raport Eesti kohta toob välja, et Eestis on tööjõumaksud võrdlemisi kõrged.

Tõepoolest – Eesti ei ole madalate tööjõumaksude maa. Eesti keskmine maksude osakaal tööjõukulust (Eurostati nn implicit tax rate) oli 2007. aastal 33.8%. See on praktiliselt sama, mis EU-27 riikide aritmeetiline keskmine 34.4%.



Tark Eesti pakkus välja, et sotsiaalmaksu lagi võiks olla ligikaudu kahekordne keskmine palk (250 000 krooni aastas). Rahvusvaheline kogemus sotsiaalmaksu laega on väga mitmekesine. Osadel riikidel see on, osadel mitte. Kuid sotsiaalkindlustussüsteemid riikides on erinevad, samuti pikaajalised maksupoliitika eesmärgid ning ühiskondlikud valupunktid. Seega tuleb esialgu läheneda küsimusele puhtalt Eesti vaatevinklist.

Millised oleksid siis sotsiaalmaksu lae võimalikud mõjud:

Esimene mõju on lühiajaline kaotus sotsiaalmaksu tulus. Näiteks kui kehtestada sotsiaalmaksulagi palgale, mis on kaks keskmist palka, siis väheneks sotsiaalmaksu laekumine ligi 8 protsendi võrra (nt ligi 2,3 miljardit krooni 2007. aastal). Tööandja jaoks tähendab see keskmiselt 9-protsendilist tööjõukulude vähenemist nende töötajate osas, keda lagi puudutab. Võimalikku tööjõu nõudluse elastsust kasutades tähendab see, et nende kõrgepalgaliste töötajate hõive kasvab umbes 1600 inimese võrra. Võttes aluseks nende poolt teenitava palga, makstavad maksud ning tööandja kasumi, toob selline hõive kasv kaasa 0,6 miljardit krooni majanduslikku lisandväärtust (SKP). Selline lihtne tulu-kulu analüüs näitab, et vähemalt lühiajaliselt ei ole sotsiaalmaksulae näol tegemist tasuva ettevõtmisega ei riigieelarve ega sotsiaalkindlustuse jaoks.



Kõrgemad laed (kolmekordne ja neljakordne keskmine palk) vähendavad sotsiaalmaksulaekumist vähem, aga suurendavad ka hõivet absoluutarvudes vähem, kuna tööjõukulude vähenemine on erinevate lagede puhul suhtarvuna praktiliselt sama. Seega on kõrgematel sotsiaalmaksulagedel hõive tõstmise kaudu ka väiksem majanduslik lisandväärtus (vastavalt 0,3 ja 0,2 miljardit krooni aastas).

Siiski tasub kaaluda ka sellise poliitika pikemaajalisi positiivseid efekte. Nimelt, sotsiaalmaksulagi soodustab kõrgemapalgalisi töökohti, mis iseenesest on igati tervitatav. Küsimus aga tekib, milline on sellise poliitika mastaap? Arvutused näitavad, et kolmest hinnatud laest madalaima mõju kogu tööjõukulude vähenemisele on 2% ja kõrgemate lagede puhul vastavalt 1% ja 0,6%. Samas oleme me kogenud viimastel aastatel nominaalset palgatõusu, mis küündib üle 20% (2007). Lisaks on palgad võimelised ka üsna järsult kukkuma. On küsitav, kas sotsiaalmaksulagi säärase palkade volatiilsuse juures üldse poliitikainstrumendina olulist mõju avaldab.

Pikaajaliste positiivsete efektide alla võib lugeda ka käitumuslikke muutusi. Välja võib tuua kaks peamist: ettevõtjad ei pea hakkama enam palgatulu võtma välja dividendidena ning mingil määral võib see vähendada ka varimajanduse osakaalu nn ümbrikupalkade maksmise vähenemise näol. Kuid kaasnevad ka administratiivsed probleemid – tuleb hakata eraldi skeeme mõtlema inimeste jaoks, kellel on mitu tööandjat või kes töötavad töövõtulepinguga või kes tegelevad veel ise ettevõtlusega.

Sotsiaalmaksulae kehtestamine nõuab ka ümberkorraldust sotsiaalsektori rahastamises, kuna tervishoiu ja pensionide raha väheneb koheselt. Lisaks muutub sotsiaalmaksule tuginevate hüvitiste suurus (nt haigushüvitised, pensionid, vanemahüvitis). Et sotsiaalteenuste pakkumises ei tekiks stagnatsiooni, tuleb sinna suunata lisavahendeid.

Ei tohi ka ära unustada, et maksusüsteemi üks eesmärke ongi tulude ümberjaotus. Sotsiaalmaksu lagi muudab süsteemi regressiivsemaks, st jõukamad hakkavad vähem maksu maksma. Kui soovime senist progressiivsuse taset säilitada peaks paralleelselt muutma näiteks tulumaksu progressiivseks, kehtestama varandusemaksu (nt automaksu või kinnisvaramaksu) või mõne muu progressiivse maksu.

Põhisõnumid:
- Tasub kaalumist – lühiajaline negatiivne efekt sotsiaalmaksu laekumisele, pikaajaliselt signaal, et Eesti soodustab kõrgepalgalisi töökohti, mõju olulisus aga vajab lähemat uurimist
- Sotsiaalmaksust sõltuvate valdkondade rahastamist tuleks mitmekesistada, nt pensionide või tervishoiu valdkonda raha suunamisega muudest maksuallikatest
- Senise maksusüsteemi progressiivsuse säilitamiseks kaaluda teiste sissetulekust või tarbimises sõltuvate maksude sisseseadmist. Kokkuvõttes vähendame tööjõukulu.

Tallinna kodude maamaksuvabastus - palju kära ja kõhutundel rehkendusi?

Nii IRL kui ka Reformierakond on oma valimislubadustena välja käinud idee kaotada Tallinnas maamaks kodudelt. Põhjendused on suhteliselt sarnased kummalgi erakonnal. Reformierakond põhjendab maamaksust vabastamist selliselt: „Kriisi leevendamiseks vähendame Teie kommunaalkulusid ja maksukoormust“. IRL põhjendab maamaksust vabastamist tallinlaste toimetuleku parandamisega.

Teadupärast määrab maamaksu suuruse kohaliku omavalitsuse volikogu igal aastal. Paar aastat tagasi oli Tallinnas maamaksu üle elav poliitiline arutelu. Nimelt alates 2008.aastast otsustas Tallinna linnavolikogu Keskerakonna juhtimisel tõsta linnas oluliselt maamaksu. uSelle otsuse mõjul suurenesid Tallinna linna tulud maamaksult 2,5 korda (129-lt 320 miljoni kroonini), mis oli ligi 15 korda suurem kasv kui linna kogueelarve tõus. Maamaksu tõstes linnavolikogu (KE juhtimisel) võttis vastu ka otsuse, mille kohaselt said pensionärid taotleda maamaksutõusu hüvitamist.

Paljudes kohalikes omavalitsustes on maamaksumäärad juba maksimumilähedal. Tallinna linna maamaksumäär oli aastatel 2002-2007 0,6%, seega maamaksu osakaal linna eelarves perioodi jooksul vähenes. Maamaksu tõstmine majanduslikust loogikast lähtuvalt, on seega põhjendatud. Iseküsimus on, kas maamaksu tõstmine nii järsult oli parim lahendus.

Tõenäoliselt eelnimetatud valimislubaduse õiguslikku poole ettevalmistusena (muud selgitust on raske leida) võeti IRL’i, Reformierakonna ja SDE ettepanekul Riigikogus vastu muudatus maamaksuseaduses selle aasta juunis, mis andis kohalikele omavalitsustele võimaluse (mitte kohustuse) vabastada kodu aluseks olev maa maamaksust. Samateemaline arutelu Riigikogus peegeldab toona kujunenud vastuseisu koalitsiooni ja Keskerakonna vahel, kes seda ei toetanud ning tegi ettepaneku kompenseerida väiksema laekumise riigieelarvest. Viimane ettepanek muidugi läbi ei läinud ja arutelu tulemusena tekkis eelnõusse täiendus, mis selgelt ütleb, et otsusest tekkivat eelarvetulude vähenemist ei hüvitata riigieelarvest.

Reformierakond on kodude maamaksuvabastuse lubaduse puhul varem märkinud, et see tähendaks ca 200 mln krooni linnakassasse vähem raha. See on linnaeelarves märkimisväärne summa, mille eest saaks olulisi teenuseid finantseerida. Kuna nende valimiste ajal on palju räägitud ja võrdlusi toodud lasteaedadega, siis selles kontekstis tähendab 200 mln krooni ca 25% 2009. aasta lasteaedade rahastamisest Tallinnas. Muidugi ei tähenda see, et üks või teine linnavalitsus kavatseb auku lasteaedade arvelt täita – näide on lihtsalt suurusjärgu illustreerimiseks toodud. Reformierakond on lubanud tekkivat eelarveauku täita kolmest allikast: propagandakulude vähendamine, ametnike palkade vähendamine ja euroraha.

Eurorahast ei saa seda auku päris täita, sest suuremad eurorahast finantseeritavad projektid on konkreetsete tegevuste jaoks (nt teedeehitus) ning seda raha ei saa muuks otstarbeks kasutada. Mingil määral saab kahe esimesena nimetatud tegevuse pealt kokku hoida kindlasti, kuid 200 miljonilist auku see suure tõenäosusega ära ei kata. Näiteks peaks 200-miljonilise augu täitmiseks vähendama Tallinna LV palgakulusid rohkem kui 10% võrra.
Küll aga tuleb tunnustada, et RE on vähemasti mõelnud ja ideid pakkunud, kuidas puuduvat summat katta. IRLi puhul avalikust inforuumist sellelaadseid mõtteid ei õnnestunud leida.

Kõrvalmärkusena olgu lisatud, et arvamused kodude maamaksuvabastuse mõjust linna eelarvele kõiguvad erakonniti pea kaks korda – Urmas Reinsalu on Riigikogus väitnud, et summa on alla 100 mln krooni ja Toomas Vitsut hinnanud mõju 220 mln kr peale. Hiljuti Eesti Päevalehe küsimise peale esitati jälle uued arvutused.

II samba maksete peatamise mõjudest

Valitsuse kaval plaan II samba maksed ajutiselt peatada omab mitmeid lühi- ja pikaajalisi efekte.

Lühiajaline kaotus on eelkõige pensionifondide jaoks, kes kaotavad sissetulevas rahavoos kahe aasta peale kokku ligi 6 miljardit krooni. (Eelmisel aastal kogus II pensionisammas ligi 3,7 miljardit, sellest 2,5 miljardit sotsiaalmaksu ümbersuunamisest). Fondide koguväärtus pärast möödunud aasta suuri kukkumisi peaks olema praegu suurusjärgus 12 miljardit kooni, mis tähendab, et fondide jaoks on kahe aasta jooksul 6 miljardist kroonist ilma jäämine kaotus niigi raskes seisus.

Riiklik pay-as-you-go pensionikindlustus saab siis vastavalt lisaraha, mis jääb riigi poolt II sambasse suunamata ning I samba riiklikke pensione järelikult ei pea langetama. Sellel aastal oli prognoositud riiklikeks pensionikuludeks ligi 19 miljardit krooni. Täiendav rahavoog 1,5 miljardit sellel aastal ning veel ligi 2 miljardit järgmisel aastal kuluvad I sambasse marjaks ära. Karm alternatiiv oleks olnud pensionide langetamine, kuid valimised on tulemas. Ning kuuldavasti käivad pensionärid aktiivsemalt valimis kui tööealised.

II sambaga liitunud kaotavad muidugi teise samba pensionist, aga seda ei tohiks küll üle dramatiseerida. Esiteks suureneb selle võrra nende I samba pension, sest isikustatud sotsiaalmaks, mis I sambasse läheb on ju suurem selle 4 protsendipunkti võrra. Ja et riiklik indekseerimise valem on peale viimaseid pensionivalemi muutmisi tunduvalt soodsam kui varem, siis kogukaotus inimestele ei ole kindlasti nii suur, kui pensionifondid seda püüavad praegu näidata. Ajutise pensionivalemist kõrvalekaldumise sellel aastal lubas valitsus mõne aastaga kompenseerida. (Kui me seda usume ...)

Seega kaasneb selle sotsiaalmaksu suunamise ajutise peatamisega ümberjaotus töötavatelt inimestelt pensionäridele. Ja lisaks veel ka rikastelt vaestele, sest I sammas on solidaarsem tänu pensioni baasosale, mida II sammas ei ole. Seega võiksid just madalapalgalised olla II samba pensionisamba ajutisest peatamisest rõõmsad.

Lisaks siis muidugi vähenevad ka fondijuhtide palgad, sest fondide mahud ei kasva nii rõõmsalt.

Rõhutatakse, et sellega kaotab pensionisüsteemi usaldusväärsus. Tõepoolest seda ta teeb. Aga naiivne on see, kes seda seni on lõpuni usaldusväärseks pidanud, sest tegelikult on ju süsteemi juba senigi mitu korda muudetud või pole reeglitest kinni peetud. Ja see on pidevalt muutnud I ja II samba tulususe vahekorda ja seega kõik need ilusad joonised, mida kampaaniate ajal pangatellerid meile näitasid pensionide suuruse kohta ei kehti nagunii.
Nimelt juba 2002. aastast alustati olemasolevate pensionide ja ka töötavate inimeste aastakoefitsientide väärtuse indekseerimisega. Tegelikult aga tänu erakorralistele pensionitõusudele kasvasid vahepeal riiklikud pensionid peaaegu kaks korda kiiremini. Selle tulemusena tõusis ka aastakoefitsiendi väärtus, mis pakub huvi ka praegustele töötavatele inimestele nii kiiresti, et andis silmad ette ka kogumispensioni fondide osakute puhasväärtuse muutusele. Niisuguste erakorraliste tõusude tulemusena muutusid tagantjärgi ka analüüsid kogumispensioni suhtelise atraktiivsuse kohta võrreldes riikliku pensioniga. Eriti inimeste jaoks, kes olid piiri peal, kas otsustada liituda või mitte. Tagantjärgi tarkusena, oleks mina ette näinud riikliku pensionisamba valemi muutusi, oleks ka mõtelnud tunduvalt pikemalt, kas II sambaga liituda.

Europarlamentääri apsud - korrelatsioon vs põhjuslikkus

Eile rääkis Europarlamendi liige Oviir ETV saates Aeg luubis toetustest ja maksupoliitikast. Et tegemist on niivõrd lugupeetud poliitikuga, kelle arvamust maksupoliitika kujundamisel kindlasti arvestatakse, tahaks paari asja tema väljaütlemistes täpsustada.

Parlamentäär väitis, et tingituna restoraniteenuste ja toitlustusteenuste käibemaksumäära tõusust on paljud Tallinna toitlustuskohad enda tegevuse lõpetanud. Siin julgeks küll arvata, et korrelatsioon kahe asja vahel ei ole põhjuslik ja käibemaksutõus ei ole peamine sulgemise põhjus. Seda enam, et tegelikult mõjutas käibemaksutõus üksnes majutusteenust pakkuvate asutuste hommikusööki! Käibemaks restorani- ja toitlustusteenusele ei ole muutunudki. (Vt ülevaadet 2009. aasta maksumuudatustes rahandusministeeriumi kodulehelt.)

Juttu oli ka, et viimaste käibemaksumäära tõstmistega käibemaksu laekumine ei kasvanud, sest tarbimine vähenes ja kokkuvõttes sellega kaotasime maksutuludes. Taas julgeks vastu vaielda, sest peamine maksulanguse põhjus on ikkagi tarbimise vähenemine muude tegurite tõttu (laenude vähenemine, inimeste tulude langus ja kartus tuleviku ees) ja mitte maksutõusu tõttu. Seda enam, et maksutõus mõjutas väga väikest kaupade gruppi, millest osad kindlasti on ka alaelastsed hinna suhtes (nt ravimid, matuseteenused, raamatud).

Lisaks väitis Oviir ka, et lühiajaliselt tööle minnes kaotab inimene õiguse töötuskindlustusele pikkade kuude jooksul. Päris nii see ikka ei ole. Kui inimene läheb tööle, siis tõepoolest kaotab ta samaaegselt töötuskindlustushüvitise, kuid uuesti töötuks jäädes on tal õigus töötuskindlustushüvitisele, kui ta eelnevalt ei olnud kogu hüvitise perioodi ära kasutanud.

Soovigem paremaid nõunikke meie Europarlamentääridele!

Vanemahüvitise lae kehtestamise tegelik mõju

Tänases Päevalehes mainib vastne sotsiaalminister, et võimalik sääst vanemahüvitisele lae kehtestamisest ei oleks suur. Intervjuust käib läbi arv 12 miljonit krooni. Et ajakirjanduses on opereeritud erinevate arvudega, siis pakuks ka ise välja ühe joonise tõenduspõhise poliitika hüvanguks :)



Eks kõik ikkagi sõltub sellest, kuhu see lagi pannakse. Näiteks kui lagi toodaks alla kolmandiku võrra (kolmekordse sotsiaalmaksuga maksustatud üle-eelneva aasta keskmise palga asemel oleks kaks keskmist palka), siis oleks 2007. aasta andmete põhjal kulutused ligi 7% ehk ligi 90 miljonit krooni väiksemad. Samas mõjutaks lae selline allatoomine kümnendikku vanemahüvitise saajaid.

2009. aasta kohta sama seost kasutades oleks see mõju olnud ligi 150 miljonit krooni. See oleks tähendanud siis vanemahüvitise lae allatoomist 30729 kroonilt ligi 20 tuhandele kroonile.
Võrdluseks siis, et ära kaotatud lapse koolitoetuse kulud olid ligi 75 mln krooni, või esimese lapse 300-kroonise universaalse toetuse ärakaotamine annaks kokkuhoidu ligi 600 mln.

Haigekassa riigistamine

Pean tunnistama, et tõsiselt pani mind kukalt kratsima täna lehest loetud (EPL: "Valitsus tahab töötu- ja haigekassa reserve endale") rahandusministri seisukoht, et "kuna Eesti haigekassa, Eesti töötukassa ning sihtasutus Keskkonnainvesteeringute Keskus on täiel määral riigieelarvest rahastatavad, on ka põhjendatud riigieelarve vahendite paigutamisest teenitud tulu jätmine riigieelarvesse".

Olen kogu aeg aru saanud ja koolis tudengitelegi rääkinud, et Haigekassa põhiolemus (mis teda ka riigieelarvelisest tervishoiusüsteemist eristab) on päevapoliitikast sõltumatu ja põhiliste sotsiaalpartnerite (elanikud kasusaajatena, tööandjad maksjatena ja riik ümberjagajana) tasakaalustatud konsensuslike huvide eest seismine.

Asjaolu, et raha liigutatakse sinna läbi riigieelarve on tehniline nüanss. Maksumaksjad ja patsiendid on ühel hetkel usaldanud riiki efektiivse rahakogumise eesmärgil kaotada ära eraldiseisev rahakogumise mehanism (mis tundub majanduslikult mõistlik). Nüüd selle ärakasutamine riigi muude kulude katmise õigustamisel kõlab hädavalena.
Loomulikult suudan ma ette kujutada ka riigieelarvelist tervishoidu, kuid selline muudatus on väga põhimõtteline ja ilmselt vajaks paljude muude tasakaalustavate põhimõtete muutmist.

Kõige enam meenutab praegune olukord lapsevanemat, kes lepib lapsega kokku taskuraha väga õilsate selgitustega, et laps õpiks vastutustunnet ja muud tähtsat ... ning siis kui endal juuksuri või õlle jaoks raha ei jagu, selle lapselt ära võtab, öeldes et tal on selleks õigus. Ju siis on ...

Usk ja streik

Tervishoiutöötajatest streigiõhutajad on oma nõudmistes välja paisanud rida SKP-näitajaid, mida kokku lüües saan kokku tõesti 3 aasta pärast 4-miljardilise puudujäägi võrreldes haigekassa laekumiste ning majanduskasvu prognoosidega. Paraku ei taha streigi korraldajad sel teemal argumenteerida, sest nad lihtsalt "ei ole sellega nõus" (vt EPL online intervjuud Katrin Rehemaaga 05.01.2007).
Eelduseks haigekassa (65%), riigi ja KOV-i (10,5%) ning omaosaluse + erakindlustuse + tööandjate (25,5%) panuse suhteliste vahekordade püsimine.

Tegelikult sain ma tulemuseks hoopis 5,67 miljardit puuduvat raha, kusjuures 2009. aaastal oleks jooksev puudujääk ca 20% prognoositud eelarvega võrreldes. Püüdsin arvesse võtta seda, et haigekassa on oma valitsusele esitatud eelarveprognoosi juba sisse arvestanud ca 1 miljardi jagu reserviraha kulutamist jooksvate kulutuste katteks, mille järel oleks veel reservides umbes 1 "ja natuke" miljardit krooni, mida teoreetiliselt saaks kasutada, kui muuta seadust ja põhimõtet, et headel aegadel tuleks pisut säästa, puhuks kui varsti nii hästi enam ei lähe. Olgu arvutused ära toodud ka tabeli kujul:





Ja neile, kes graafikutest rohkem lugu peavad, joonistasin ka pildi. kus puuduolev raha kenasti punaseks on värvitud.



Minu jaoks ongi probleem selles, et kogu diskussioonis puudub ratsionaalne iva ja asjaosalised justnagu ei tahagi sisuliselt küsimust arutada.

Usun siiski terve mõistuse võitu. Ja asjalikku diskussiooni. Tegelikult mulle arstid meeldivad, tunnen mitut ... Ja veel meeldivad mulle õpetajad, neid tunnen ka. Politseinikke tunnen, tuletõrjujaid mitte. Taha ennast tunda kindlalt, puhuks kui midagi juhtub ... täna ja ka 5 aasta pärast. Päris kõike ei ole vast mõistlik ühekaupa korraldama hakata, koos tuleb ikka parem ja ka odavam lahendus.

Seega on aeg küps diskussiooniks, kui "õhukest" (resp maksuvaba) riiki me ikkagi soovime. Aga sellest järgmisel korral.