PRAXIS mõtleb ja kirjutab

Teksti kasutamisel palume viidata sissekande autorile nimeliselt.

06 juuli, 2009

Kõrgharidusele juurdepääsu mustrid väljenduvad sisseastumisprotsessis

Katsed kõrgkoolidesse on hoogu kogumas. See toob taas päevakorda sisseastumiskriteeriumite hindamispoleemika selle üle, kuidas ülikoolid kvalitatiivseid väärtusi (näiteks motivatsioon, süstemaatiline maailmakäsitlus) kvantitatiivsesse vormi „tõlgivad”. Tudengite selekteerimisel saab eristada järgnevaid põhimudeleid: universaalne (Eestis levinud), individuaalne (sagedasti kasutatav USAs) ja kategoriseeriv lähenemine. Universaalne lähenemine tähendab kõikidele sisseastujatele samade reeglite kehtestamist, võimaldades selekteerimisprotsessis minimaalset ressursside kulu ning oma standardsuse tõttu lihtsast kasutatavust. Samas panustab selline lähenemine tugevasti kõrghariduse elitaarsuse edendamisse. Individuaalne lähenemine lubab reegleid painutada vastavalt kandidaadi potentsiaalile, olles ajakulukas, kuid võimaldades kandidaadi omapära arvestada. Unikaalsuse arvestamine annab selge eelise neile, kes suudavad infot atraktiivsemalt edastada. Kolmandat ehk kategoriseerivat lähenemist teatakse ka kui positiivset diskrimineerimist, mis eeldab ühiskonna lahterdamist, võimaldades sel moel erinevatele gruppidele kehtestada eeldatavasti just neile kaaskonkureerijatega võrdsemad võimalused kõrghariduse omandamiseks. Selline lähenemine püüdleb aktiivselt, kuigi mitte alati edukalt, kõrghariduspopulatsiooni sarnasuse suurendamise poole üldise rahvastiku mitmesuguste näitajatega (sugu, vähemuste osalemise osakaal, sotsiaalmajanduslik taust jms), mis on üks õiglase ligipääsu aluseid kõrghariduses.
Olenemata mudeli valikust sisseastumiskriteeriumite koostamisel on lõpptulemus sarnane - ebavõrdsus ei kao, küll aga muutub ebavõrdsuse muster. Hariduspoliitilisest perspektiivist vaadatuna ei olegi eesmärk kõikide indiviidide absoluutne võrdsus, vaid pigem mitmekülgsuse arvestamine ning seeläbi kõigile ühiskonna liikmetele õiglast juurdepääsu võimaldavate tingimuste loomine. Erinevalt praegu Eestis levinud valdavalt universaalsest lähenemisest aitaks kõrghariduse pluralistlikele ootustele ja vajadustele paremini vastata erinevate hindamistüüpide kombineerimine. Kõikide indiviidide potentsiaali maksimaalselt arvestav ning arendav efektiivne kõrgharidussüsteem on üks riigi jätkusuutlikkuse võtmetest.