Rahva väärtused peegelduvad valimiskampaanias

Kuku Raadio küsis täna minult, mida arvan väärtustest, eriti Eesti ühiskonda valitsevatest väärtustest.

Alustuseks tuleb muidugi märkida, et 1 340 127 inimese keskmist väärtuste kogumit on sisuliselt võimatu määratleda. Parimal juhul saab arutleda selle üle, millised väärtused domineerivad ning määravad otsuseid, mida vastu võetakse. Mis need väärtused muud on, kui arusaamine heast ja kurjast.

Mu meelest algab asi pihta sellest, et ühelt poolt oleme Euroopa kõige sekulaarsem rahvas ja teisalt on meil väga vähe ideaale peale isikliku heaolu. Millega muidu seletada juba mitu aastat kestvat Eesti Uue Arengusihi spungi-otsinguid.

Pragmaatilisus ehk kivirähkilik "rehepaplus" ehk eesmärk-pühendab-abinõu-mentaliteet koos mõõduka alalhoidlikkusega on meil aidanud hakkama saada juba üle 5000 aasta suhteliselt keerulistes oludes. Sellele lisaks edasipüüdlikkus ja soov (või oskus?) valitsevaile oludele meelejärele olla (kui on sobiv hetk) on andnud meile näiteks Maailmapanga kokaraamatut järgides ühe tõhusama tervishoiusüsteemi, aga ka ülipüüdliku eurobürokraatia.

Kokkuvõttes on sellist rahvast suhteliselt lihtne valitseda ... mida on ilmselt tänased valitsejad ka ära tabanud. Seetõttu tuleb leppida asjaoluga, et mõne aja pärast hakkame tänavatel, raadiotes ning televiisoris nägema labases vormis, ent ometi Eesti elanike südamesoovidele vastavaid lubadusi...

Igal juhul väärib rahvas oma valitsejaid, mis tähendab seda, et paremate poliitikute saamiseks tuleb alustada ausast vastusest iseendale: mida ma soovin ning mida olen valmis ise andma selle nimel. Seejärel tuleb just seda ka poliitikuilt nõuda ning olla oma nõudmises järjekindel - ka siis kui poliitik midagi muud räägib. Väärtuskasvatus, mis muud!

Mainitud Kuku intervjuus oli veel teemasid, mida Janek Lutsu eestvedamisel arutasime ... aga väärtused ongi huvitav teema arutamiseks. Head väärtuste nädalat!

Ettevõtluse elavdamise tugipakett – on või ei ole?

Septembri lõpus tekkis sõnavahetus Kadri Simsoni (Keskerakond) ja Juhan Partsi vahel (IRL). Kadri Simson heitis valitsusele ette, et kevadel lubatud 6,1 miljardi krooni suurust majanduse elavdamise programmi pole käivitatud. Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts kinnitas, et 6,1 miljardi krooni suurune tugipakett ettevõtjatele on tänaseks avatud ja 3,3 miljardi eest toetusotsuseid tehtud.

Iseenesest tundub veider väidelda teema üle, mis on pealtnäha väga lihtsalt faktidega tõestatav. Ja fakt on ju see, et ettevõtted saavad uusi toetusmeetmeid taotleda. Tugipakett on ettevõtetele avatud ja eksportivad ettevõtted saavad taotleda erinevaid laenu- ja käenduse tooteid. Tõsi küll, kui täpsemalt uurida, siis ilmneb, et riigipoolne panus tugipaketti on 1,7 miljardit ja 6,1 miljardit on tugipakett alles koos pankade täiendavate laenudega (vt täpsemalt Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) vastavat memo).

Tuleb veel täiendada, et uute toetusmeetmete kiire käivitamise nimel vähendati teiste ettevõtluse toetusmeetmete eelarveid ligikaudu 1,2 miljardi ulatuses (vt seesama memo). Põhimõtteliselt vähendati tagastamatute toetuste eelarveid (nt tehnoloogiainvesteeringute, eksporditurunduse, ühisturunduse, välismessidel käimise, teadus- ja arendustegevuse, klastrite arendamise ja ettevõtlusinkubatsiooni, erinevate turismialaste tegevuste jms toetamist) ja loodi uued laenu-, käenduse ja garantiimeetmed, mida tutvustati uue majanduse elavdamise tugipaketina.

MKM loodab küll vähendatud meetmete eelarved taastada, küsides Euroopa Liidu struktuuritoetuste ümbervaatamise käigus ettevõtlusmeetmetele raha juurde. MKM tegi ettepaneku teiste valdkondade (nt sotsiaalvaldkond, keskkond jne) eelarveid solidaarselt vähenda. Praeguseks pole vastavaid otsuseid veel lõplikult tehtud. Seniks ei saa ka väita, et kokkuvõttes oleks riigipoolne tugi ettevõtetele oleks mastaapselt suurenenud, täiendav tugi jääb tõesti 400-500 miljoni krooni kanti, mida Simson ka mainis. Uus tugipakett on olemas, kuid varasemast olulisemalt suuremat tuge see praeguse seisuga ettevõtetele veel ei anna.

Kas tööandjad oskavad töötajate tervisesse investeerida?

Hiljuti vaieldi meedias ja Riigikogus selle üle, kas töötajate tervise heaks tehtavad kulusid on otstarbekas maksustada erisoodustusmaksuga. Sotsid olid ettepaneku esitajad, reformierakond selle tuline vastane. Rohelised trikitasid: rahanduskomisjonis toetasid eelnõud, kuid suures saalis enam mitte. Tulemus - eelnõu hääletati 49 poolt ja 35 vastuhäälega edasisest menetlusest välja.
Varem on sisult sarnase eelnõu Riigikogusse toonud ka Keskerakond, mis samuti toetust ei leidnud. Tookord oli ettepaneku sisu siiski palju üldsõnalisem, mistõttu ei tundunud pingutus esitajate endi poolt eriti tõsiseltvõetav.
Reformierakonna fraktsiooni liikme ja rahanduskomisjoni esimehe Taavi Rõivase sõnul on "[kontekstis, kus riigieelarve enam-vähem mõistlikku tasakaalu saamise, riigi rahanduse jätkusuutlikkuse ja eurole ülemineku nimel nähakse kurja vaeva,] opositsiooni poolt ebareaalne tuua lauale eelnõu, mis eelarvest tohutult raha välja viib.“

Ons selline reaktsioon adekvaatne?

On õige, et erisoodustusmaks on oluline tulu riigieelarve jaoks. Maksuameti andmetel maksid ettevõtted 2008. aastal erisoodustusmaksuna ligi 424 miljonit krooni tulumaksu ja 666 miljonit krooni sotsiaalmaksu ehk kokku ligi miljard krooni.
Kuid deklareeritud soodustustest puudutab seni tervist üksnes töötajate tervise kontrollile tehtud kulutused ja need moodustavad 0.3% kõikidest erisoodustustest ehk riik saab aastas neilt maksutulu üksnes mõned miljonid kroonid (2008. aastal arvestuslikult 3 miljonit krooni).
Seega on Taavi Rõivase arvamus ülepingutatud ja tabas üksnes märgi serva peal. Pigem on õigus Eiki Nestoril „Seetõttu pole Nestori sõnul tõsiselt võetav ka koalitsiooni jutt, et riigil jäävad miljonid saamata, pensione ei saa maksta või kroon on ohus.“
(Ehkki riigil jäävadki saamata miljonid :-) - tervelt 3 tükki.)
On olemas võimalus, et osa tervise kulusid on ettevõtted teiste ridade alla pannud (nt deklaratsioonil rida „Tööandja vara tasuta või soodushinnaga kasutada andmine ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks“ – nt ettevõtte jõusaali kasutamine. Kuid kuidagi ei usu, et oleks tegemist nii suurte kuludega, et see tohutult raha välja viib eelarvest.

Lõpetuseks. Rõivase väide, et see otsus viib hulgaliselt raha välja, ei ole täpne, sest täna niikuinii ei laeku seda raha eelarvesse. Kui aga Reformierakond arvab, et ettevõtjad on hingelt petturid ja hakkavad tulevikus kantima raha töötajate tervise toetuse sildi all maksudest kõrvale hiilimiseks (sest ainult nii satuks eelarvelaekumised ohtu), siis tuleks see kõlava ja selge häälega välja öelda, mitte ajada segast juttu.

Tallinna kodude maamaksuvabastus - palju kära ja kõhutundel rehkendusi?

Nii IRL kui ka Reformierakond on oma valimislubadustena välja käinud idee kaotada Tallinnas maamaks kodudelt. Põhjendused on suhteliselt sarnased kummalgi erakonnal. Reformierakond põhjendab maamaksust vabastamist selliselt: „Kriisi leevendamiseks vähendame Teie kommunaalkulusid ja maksukoormust“. IRL põhjendab maamaksust vabastamist tallinlaste toimetuleku parandamisega.

Teadupärast määrab maamaksu suuruse kohaliku omavalitsuse volikogu igal aastal. Paar aastat tagasi oli Tallinnas maamaksu üle elav poliitiline arutelu. Nimelt alates 2008.aastast otsustas Tallinna linnavolikogu Keskerakonna juhtimisel tõsta linnas oluliselt maamaksu. uSelle otsuse mõjul suurenesid Tallinna linna tulud maamaksult 2,5 korda (129-lt 320 miljoni kroonini), mis oli ligi 15 korda suurem kasv kui linna kogueelarve tõus. Maamaksu tõstes linnavolikogu (KE juhtimisel) võttis vastu ka otsuse, mille kohaselt said pensionärid taotleda maamaksutõusu hüvitamist.

Paljudes kohalikes omavalitsustes on maamaksumäärad juba maksimumilähedal. Tallinna linna maamaksumäär oli aastatel 2002-2007 0,6%, seega maamaksu osakaal linna eelarves perioodi jooksul vähenes. Maamaksu tõstmine majanduslikust loogikast lähtuvalt, on seega põhjendatud. Iseküsimus on, kas maamaksu tõstmine nii järsult oli parim lahendus.

Tõenäoliselt eelnimetatud valimislubaduse õiguslikku poole ettevalmistusena (muud selgitust on raske leida) võeti IRL’i, Reformierakonna ja SDE ettepanekul Riigikogus vastu muudatus maamaksuseaduses selle aasta juunis, mis andis kohalikele omavalitsustele võimaluse (mitte kohustuse) vabastada kodu aluseks olev maa maamaksust. Samateemaline arutelu Riigikogus peegeldab toona kujunenud vastuseisu koalitsiooni ja Keskerakonna vahel, kes seda ei toetanud ning tegi ettepaneku kompenseerida väiksema laekumise riigieelarvest. Viimane ettepanek muidugi läbi ei läinud ja arutelu tulemusena tekkis eelnõusse täiendus, mis selgelt ütleb, et otsusest tekkivat eelarvetulude vähenemist ei hüvitata riigieelarvest.

Reformierakond on kodude maamaksuvabastuse lubaduse puhul varem märkinud, et see tähendaks ca 200 mln krooni linnakassasse vähem raha. See on linnaeelarves märkimisväärne summa, mille eest saaks olulisi teenuseid finantseerida. Kuna nende valimiste ajal on palju räägitud ja võrdlusi toodud lasteaedadega, siis selles kontekstis tähendab 200 mln krooni ca 25% 2009. aasta lasteaedade rahastamisest Tallinnas. Muidugi ei tähenda see, et üks või teine linnavalitsus kavatseb auku lasteaedade arvelt täita – näide on lihtsalt suurusjärgu illustreerimiseks toodud. Reformierakond on lubanud tekkivat eelarveauku täita kolmest allikast: propagandakulude vähendamine, ametnike palkade vähendamine ja euroraha.

Eurorahast ei saa seda auku päris täita, sest suuremad eurorahast finantseeritavad projektid on konkreetsete tegevuste jaoks (nt teedeehitus) ning seda raha ei saa muuks otstarbeks kasutada. Mingil määral saab kahe esimesena nimetatud tegevuse pealt kokku hoida kindlasti, kuid 200 miljonilist auku see suure tõenäosusega ära ei kata. Näiteks peaks 200-miljonilise augu täitmiseks vähendama Tallinna LV palgakulusid rohkem kui 10% võrra.
Küll aga tuleb tunnustada, et RE on vähemasti mõelnud ja ideid pakkunud, kuidas puuduvat summat katta. IRLi puhul avalikust inforuumist sellelaadseid mõtteid ei õnnestunud leida.

Kõrvalmärkusena olgu lisatud, et arvamused kodude maamaksuvabastuse mõjust linna eelarvele kõiguvad erakonniti pea kaks korda – Urmas Reinsalu on Riigikogus väitnud, et summa on alla 100 mln krooni ja Toomas Vitsut hinnanud mõju 220 mln kr peale. Hiljuti Eesti Päevalehe küsimise peale esitati jälle uued arvutused.

Kui hea töömeeleolu on Eesti koolides?

Haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas (IRL) rõõmustas hiljuti Eesti avalikkust teatega, et „23 riigi hulgas oleme kõige paremal kohal, kui hinnata töömeelelolu ja eesmärgipärasust tunni läbiviimisel. Meie õpetajatel on nende riikide arvestuses klassis kõige tugevam distsipliin", kommenteerides vastvalminud OECD õpetajauuringut.
Tõsi, Eesti ja Bulgaaria õpetajatel võrreldes oma teiste riikide kolleegidega kõige rohkem tunnis aega õppimise ja õpetamisele pühendumiseks ning Eesti õpetajatel on teiste riikide õpetajatega võrreldes kõige harvem tunnis distsipliiniprobleeme. Ehk teisisõnu on meie klassiruumides kõva kord.

Samas, nagu öeldakse, on ühel mündil alati kaks külge. Kindlasti pole nii, et range distsipliin üksi võimaldaks viidata Eesti koolihariduse kvaliteedile. See puudutab eriti klassi distsipliini. Distsipliiniga liialdamine ning liialt range korra rõhutamine võib olla pärssiv õpilaste arengu suhtes ning takistada õppimist soodustava koolikliima teket.
OECD samast uuringust tulebki välja, et hoolimata Eesti soodsast distsipliinist ei ole siinsete koolide õpetajate-õpilaste suhted sugugi head.
Vastupidi, koos teiste Ida-Euroopa riikidega jääme selles osas kõvasti maha Skandinaaviamaadest, mida koolisüsteemi ülesehitamisel tugevasti eeskujuks seatakse.

Alati mitte laabuvad suhted on ilmselt üheks teguriks nii Eesti õpetajate tagasihoidliku tööga rahulolu kui ka Eesti õpilaste vähese koolirõõmu taga.
Õpetajate vähesele tööga rahulolule viitab samuti käesolev OECD uuring, õpilaste vähesele õnnelikkusele on varasemalt viidanud TIMSS 2003. Rahvusvaheline matemaatika ja loodusainete võrdlusuuring TIMSS tõi esile, et matemaatikat meeldib õppida 14% õpilastest (rahvusvaheline keskmine 29%), keemiat ja füüsikat meeldib õppida vastavalt ainult 17% ja 11% õpilastest.
Millegipärast on Eestis kombeks enam uskuda Eesti kohta positiivseid kui negatiivseid uudiseid. Aasta tagasi pidas minister samuti õpetajate ja õpilaste vähest töörõõmu eelarvamuseks. Loodame, et peatselt ametisse asuvatele kohalikele omavalitsustele koolielu korraldamisel meenub, et see pole pelgalt kõva kord või puuduv raha, mis koolikliima teadmiste omandamiseks sobivaks muudab.

Kas arstide palgad vähenevad veerandi võrra?

Just nii väitis Tallinna abilinnapea keskerakondlane Merike Martinson 7.09.2009.a ajalehes „Pealinn“:

„Kui ravikindlustusmakse jätkuvalt ei laeku ning reserve kasutusele ei võeta, peab haigekassa haiglatega lepinguid umbes 25% ulatuses vähendama. Kuna praegu on arstide koormus optimaalne, tähendab see, et kui koondama ei minda, peavad nad edasi töötama 0,75 koormusega. «Kas aga arstid sellise sissetuleku kaotusega ka lepivad?» küsib abilinnapea /.../“

Kahjuks ei olnud artiklis toodud rehkenduskäiku, kuidas abilinnapea vastuseks just 25% sai, kuid nende andmete põhjal, mis avalikult kättesaadavad ning Praxise käsutuses, on nii koledat tulemust väga keeruline saada.

Viimasel Eesti Haigekassa nõukogu koosolekul arutati 2010.a eelarvet, milles eriarstiabi kulusid on plaanis vähendada 4,2% (6,19 vs 6,46 miljardit krooni) – samas suurusjärgus kogu ravikuludeks planeeritud raha vähenemisega. Sellega seoses arutati muuhulgas võimalust vähendada raviteenuste hindasid 6%. Kuna haiglate palgakulud moodustavad pisut enam kui pool haiglate eelarvetest, tähendaks kogu vähenemise katmine palkade arvel umbes 12%-list palgavahendite kaotust.

Ka teisipidine rehkendus - kuni 500 miljonit eriarstiabikuludest, mida soovitakse kokku hoida - annab tulemuseks 7,6%.

Siiski on tervishoiu rahastamise lähiaja seis päris tume. Juba kevadel vähendati haiglate lepingumahtusid ligikaudu 5% ja pikendati ravijärjekordade lubatud pikkusi. Paar nädalat tagasi kinnitas EHK nõukogu teise negatiivse lisaeelarve käesolevaks aastaks, millega jaanuaris kinnitatud 2009.a eelarve mahtu vähendati ligi miljardi krooni võrra. Eriarstiabi kulude eelarvet on kokku vähendatud 560 miljoni krooni võrreldes algselt kavandatuga.

Kogu ravikindlustuse laekumine sotsiaalmaksust peaks 2010.a vähenema üle 8% võrreldes tänavusega ning 2008.a kõrgseis ei taastu isegi 2013. aastaks. Seda eeldusel, et reserve kasutatakse praegu seadusega lubatud ulatuses. Tõsi, kasutades reserve kiiremini, saavad need ka varem otsa ja puudujäägi katmiseks tuleks leida teisi allikaid.

Kõige nukram on seis hooldusravi osas, kus ühelt poolt kavandatakse eurorahade toel uusi investeeringuid, ent samal ajal on teenuse rahastamine umbes kolm korda väiksem tegelikust vajadusest (2009.a juunis valminud, ent veel avaldamata PricewaterhouseCoopers'i hoolduskoormuse uuring sotsiaalministeeriumi tellimusel).

Pentus ja Pihl lubavad Tallinnasse rohkem euroraha tuua

Euroraha kasutamisest on viimasel ajal palju räägitud ning valdavalt on kõlanud kriitika euroraha kasutamise aeglase tempo üle. Sel nädalal on kaks Tallinna linnapea kandidaati – Jüri Pihl ja Keit Pentus kritiseerinud Tallinna tagasihoidlikku eurorahade kasutamist.

Õige on väide, et kui Tallinna eelarve moodustab umbes kolmandiku kõigi Eesti kohalike omavalitsuste eelarvetest, siis suurusjärk 100 miljonit krooni euroraha on käesoleval aastal KOV-de eelarvetesse planeeritud 2,1 miljardist oluliselt tagasihoidlikum proportsioon.

Samal ajal on sellise etteheite puhul oluline arvestada, et suurte investeeringuprojektide puhul ei sõltu otsused ja projekti käekäik mitte ainult Tallinna linnavalitsusest (TLV), vaid ka valitsustasandi otsustest. Siinkohal mängib oma rolli ka TLV ja valitsus vaheline koostöö või siis selle puudumine. Nii et kui linnapeakandidaadid väidavad, et nemad suudavad euroraha paremini Tallinnas kasutada, siis vähemalt suurprojektide puhul on selleks vaja ka Valitsuse soodsaid otsuseid.

Suuremad infrastruktuuri projektid on kinnitatud Vabariigi Valitsuse poolt transpordi infrastruktuuri arendamise investeeringute kavaga ja linnaliste piirkondade arendamise investeeringute kavaga.

Väiksemaid projekte (nii investeeringuprojekte, IT-projekte, koolitusi ja arendustegevusi haldusvõimekuse suurendamiseks jms) saavad kohalikud omavalitsused taotleda vastavalt oma äranägemisele avatud taotlusvoorude kaudu. Siin sõltub eurorahade saamine taotlemise aktiivsusest ja sellest, kas taotlus oli põhjendatud ning kvaliteetselt ette valmistatud.

Transpordi valdkonnas on investeeringute kava põhinimekirjas nimetatud järgmised Tallinna projektid:

• Veerenni tn ja Filtri tn ühendustee on positiivne otsus juba langetatud, ehitushange läbi viidud ning töödega alustatud ja tööd peaks lõppema 2010a mai lõpuks.
• Ülemiste liiklussõlme rekonstrueerimise (EL toetus on kavandatud 750 mln krooni ja TLV vajalik kaasfinantseering 250 mln krooni) ajaks on kavandatud 2010-2012.

Lisanimekirjas, mida rahastatakse alles siis, kui põhinimekirjast (kus on kokku 24 projekti üle kogu riigi) raha vabaneb, on Tallinnast:

• Russalka ristmiku ümberehitus (EL raha on kavandatud 502,5 mln krooni) ning
• Pärnu mnt Nõmme raudteeülesõidu projektiga (EL raha on kavandatud 108,5 mln krooni)

Kahe suurema projekti – Ülemiste ja Russalka liiklussõlmede – puhul on projekti käekäik seotud Tallinna linnavalitsuse ja riigi keskvalitsuse asutuste vahelise koostööga – alates vajalikest lubadest kuni maaküsimusteni välja. Näiteks alles selle aasta suvel võttis Riigikogu vastu seaduse, mille alusel saab üldse väljastada luba merepõhja ehitamiseks. Ülemiste liiklussõlme projekti teeb veel segasemaks asjaolu, et EL raha ei võimalda projekti täies mahus teostada, mistõttu tuleb Tallinnal leida täiendavalt ca 267 miljonit krooni. Seetõttu saab Tallinnal järgmise aasta eelarve koostamine olema kindlasti keeruline.

Linnaliste piirkondade arendamise meetmest võimalik kokku saada 188 mln krooni, millest on kavas rahastada näiteks ühistranspordi prioriteedisüsteemi ning perekeskse elukeskkonna kujundamist. Ka siin on lõplik otsus projekti nimekirja lülitamisest Vabariigi Valitsuse teha.

Avatud voorude kaudu on Tallinn seni edukalt taotlenud raha ca 72 mln krooni ulatuses (näiteks on toetatud Botaanikaaia uut kasvuhoonet, Loomaaia paksunahaliste maja ja Bastioni käikude renoveerimist). Siinkohal tuleb küll tõdeda, et arvestades linna võimekust võinuks oodata Tallinnalt rohkem edukaid projektitaotlusi. Eks näis, mida valimised toovad ning kas Tallinn asub aktiivsemalt avatud taotlusvoorude võimalusi kasutama.
_______________________________
Loe lisaks:
Paar kuud tagasi valmis Praxise, SEI-Tallinna, IBS ja Ernst & Youngi ühistööna EL struktuurifondide analüüs, kus samuti toodi välja raha ärakasutamise riskid. Analüüs näitas, et suuremad riskid avalduvad mõne aasta pärast, kui väljamaksete kohustused suurenevad hüppeliselt.

Praxis jälgib valimiskampaaniat

Kohalike valimiste eelsel perioodil jälgivad Praxise analüütikud poliitikute väljaütlemisi, mida kommenteerime koos täiendavate tõendusmaterjali lisamisega, et tekiks tasakaalustatud ja terviklik pilt. Aitame näha väljaütlemiste taha analüüsides öeldut ning lisades viiteid avalikele infoallikatele. Kõike selleks, et lihtsustada orienteerumist karmi tõe, pooltõe ja ebatõe vahel.

Koostöös Kanal2-ga kommenteerime huvitavamaid poliitikute mõtteid ka Kanal2 valimissaates Luurekeskus.

Kuna tegemist on kohalike omavalitsuse valimistega, siis programmide analüüs, mida oleme varem teinud, ei tundunud kõige asjakohasem. Püüame keskenduda teemadele, mis lähevad korda kõigis Eesti paikades ja millega tegelemine kuulub otse või kaudselt KOV pädevusse.

Sõltumatu mõttekojana ei võta me poliitilisi seisukohti, kuna usume, et igaühel on õigus oma maailmavaatele ja poliitilistele eelistustele. Teisalt usume samuti, et igaühel on õigus saada valikute tegemiseks terviklikku teavet.

Püüame kommenteerida kõikide suuremate erakondade väljaütlemisi Praxise kompetentsi piirides. Projekt on ettevalmistus järgnevateks kodanikuvaatluse projektideks, millega Praxis soovib tuua rohkem läbipaistvust ja tõenduspõhisust poliitikasse. Eesmärgiks pole osundada üksnes ekslikele mõtetele, vaid ka neile, mis esiotsa hirmutavad või võõrad tunduvad, kuid tegelikult ongi olulised, selleks et nende suhtes midagi ette võtta.

Tore oleks kuulda, mida teised meie ettevõtmise kohta arvavad. Oodatud on ka huvitavad vihjed väljaütlemiste kohta, mida on võimalik tõendite varal kontrollida.

Maamaks ja selle vabastus kodudele

Selle aasta kohalike valimiste üheks vaidlusteemaks, vähemalt pealinnas, saab olema maamaks ning selle roll kohalike omavalitsuse tuludes. Riigikogusse esitati maamaksuseaduse muutmise eelnõu, mis annab kohalikele omavalitsustele suurema paindlikkuse maamaksu määramisel, sealhulgas võimaluse koduomanikud teatud ulatuses vabastada maamaksust.

Eelnõu seletuskiri ning seal sisalduv mõjude analüüs on väga napp nagu tavapäraselt Eesti seadustel. Oleks võinud vähemalt üritada välja tuua võimalikke mõjusid majapidamistele, maksukoormuse progressiivsuse muutusele, kohalike omavalitsuste eelarvele ja võimalikule konkurentsile omavalitsustevahelises maksupoliitikas.

Meeldetuletuseks, et Praxise maksu-uuring (pdf), mis kasutas küll 2000-2007. aasta nappe andmeid leibkonna eelarve uuringust, viitas sellele, et maamaks oli pigem regressiivne (st vaesemad leibkonnad maksid seda suhteliselt rohkem), samas on viimastel aastatel regressiivsus vähenenud. Kui omavalitsused hakkavad rakendama kodude maksuvabastust, siis pakun, et sellest võidavad suhteliselt enam (jõukamad) majaomanikud ning pigem peaks see suurendama maamaksu regressiivsust.

2008. aasta maamaksu määrades näeme tegelikult päris suurt varieeruvust omavalitsuste vahel. Maksumäära suurus ei näi sõltuvat omavalitsuse rikkusest üldiselt (omatulu inimese kohta), kuid siiski kõrgema maksumääraga omavalitsustes on ka maamaksu roll omatuludes kõrgem, ulatudes kuni kolmandikuni omatuludest.
(Joonistel on toodud mitteparameetriline regressioonijoon).




Põnevusega jään ootama, et kui seadus vastu võetakse, siis kui paljudes valimiskampaaniates ning milliste ratsionaalsete argumentidega maamaksuvabastust lubama hakatakse.

Tervishoid koalitsioonilepingus Vol 2

Kolleeg Agris pakkus siin paar nädalat tagasi välja, milline võiks välja näha ideaalne koalitsioonilepingu tervishoiu peatükk. Ma siis kommenteerin, mis sest lõpuks välja kukkus (tänase seisuga).
...
Tjah. Ühelt poolt on suurem osa Agrise mõtetest ilusti lepingusse sisse jõudmas, teiselt poolt on vähegi konkreetsed mõtted viimseni ära nuditud, nii et siduva kohustusena võib eeldada üksnes 20-ja-enama-miljonilist reklaamibüroode käibe kasvu (resp teavitustöö rahvatervise propagandaks). Kõik ülejäänud mõtted on sõnastatud kas ebamääraselt (näit. töövõimetushüvitiste väljaarvamine ravikindlustuse eelarvest või siis perearsti rolli suurendamine tervise edendamisel) või hoopis välja jäetud (näit. hambaravihüvitiste tõstmine, mida valimiste aegu kõik erakonnad lubasid, kuid siinkirjutaja juba siis mõistlikuks ei pidanud). Ahjaa, tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustus lubatakse ka ära teha, kuid jällegi ei saa selle tulemuse ning reaalse kasu kohta inimeste tervisele midagi arvata, sest idee elluviimise viis on igaks juhuks hägustatud. Mõtteid on ju lepingus veelgi, aga nende tõlgendamine on sepkulatiivne. Kas "vaba ja aus konkurents" ravimitele tähendab soodustusi orginiaalravimitele ning sellega seotud ravimikulude kasvu (sh inimeste oma taskust makstavatele kuludele)? Kas HIV/aidsi strateegia elluviimisel keskendumine "eelkõige ennetustegevusele noorte ja lastevanemate hulgas" tähendab tervikliku strateegia hülgamist ja eriti võimalikku kokkuhoidu ravikuludelt, valides "sobivad patsiendid", kellele raviraha jagub?
Kokkuvõttes tuleb analüütikuna tunnistada, et analüüsimisväärset olemasolevas tekstis on vähe. Mitmete heade mõtete elluviimist leping ei takista, küll aga jätab kõvasti ebamäärasust ning vaidlemisruumi järgnevaks 4 aastaks.
Mine tea, ehk on see isegi hea - otseselt suuri lollusi sisse kirjutatud ei ole ja seega on asjaliku analüüsi toel võimalik mõistlikud otsused "ära teha" ja kiiruga lepingusse sisse kirjutatud rumalustele ei kulu tühja aega.
Valijatele tähendab see aga selget sõnumit - ära usu valimisaegset tuututamist. Kui ikka lubadustel analüüsi taga ei ole, siis ei saa selle elluviimises kindel olla. Poliitikutele võiks see tähendada eesmärki uuteks valimisteks oma ideedele ka analüüsi ja argumente toeks otsida. Analüütikutele võiks see tähendada paremat põlve tulevikus.

Tervishoid koalitsioonilepingus

Lähtudes PRAXISe poolt tehtud valimisprogrammide poliitikaanalüüsist ning seni toimunud läbirääkimiste kulust (jõujoontest) julgen välja pakkuda omapoolsed ideaalsed(?) koalitsioonilepingu punktid. Erakondade suureks eesmärgiks peaks saama "Eesti inimese kvaliteetse eluea pikenemine" ning selle saavutamisel viiakse ellu järgmised tegevused suuremate valdkondade kaupa (lisatud autori põhikommentaarid sulgudes).

Tervishoiu rahastamine ja areng
1. Eraldatakse töövõimetushüvitiste maksmine Haigekassa tänastest kohustustest, sest "nii jääb rohkem raha inimeste ravimiseks".
Alternatiivne valik: viiakse üldarstiabi rahastamine riigieelarvesse, kuid sellise eesmärgi seadmine tuleb kõne alla küll vist ainult siis, kui SDE võtab selle lubaduse nimel sotsiaalministri kohustused enda kanda. Loodan, et praegu kõnelusi pidavad erakonnad ei lisa koalitsioonileppesse neid 3 miljardit krooni, mis tulevad Euroopa Liidu struktuurfondidest Eesti haiglate ja muude väiksemate tervishoiulülide toetuseks, sest see otsus on juba ära tehtud ning lisaväärtust saab uus valitsus luua ainult selle raha mõistliku kasutamise eest hea seistes.
2. Kehtestatakse kulupõhised tervishoiuteenuste hinnad, mis sisaldavad teenuse osutamiseks vajalikke kulusid. (Võiks ju mõelda ka palgalepetele viitamist, aga see on niikuinii viitsütikuga pomm, mille kahjutustamise senine valitsus lahkesti sündivale võimuorganile pärandab.)
3. Kiirendatakse infotehnoloogiliste lahenduste (digiregistratuur, digilugu, digiretsept, ühiskasutuses pildipank, haigusregistrid jne) kasutuselevõttu. (e-tervisesüsteemi arendamine saab uue hoo ning infosüsteemi täismahus rakendamine peidab tõesti endas ka võimalusi efektiivsuse parandamiseks tervishoius.)

Tervislikud eluviisid ja haiguste ennetamine
3. Algatatakse täiendavad ennetusprogrammid südame- ja vähihaiguste ennetamiseks.
Alternatiivne valik: On räägitud ka traumade ja vaimse tervise ennetusprogrammidest, kuid teadlikkus selles vallas on veel veidi madal ning saabuv õnnetunne varjutab vere ja musta masenduse.
4. Pööratakse suurt tähelepanu tervislikule toitumisele koolides ja teistes lasteasutustes.
5. Laste tervise nimel hakatakse nõudma õpi-ja töökeskkonna tervisenõuete täitmist. (Need kaks punkti harmoneeruvad seniste kokkulepete pere-, laste- ja haridussõbralikkusega ning on vägagi olulised tegurid rahva tervise paranemise seisukohast).
6. Töötatakse välja riiklik alkoholipoliitika. Eesmärgiks võetakse alkoholitarbimise vähendamine, mis saavutatakse jaekaubanduses öise alkoholimüügi keelustamise ja alkoholireklaami piiramisega.

Rahalised hüvitised
7. Laiendatakse vanaduspensionäridele mõeldud hambaproteesihüvitist ka töövõimetuspensionäridele.
8. Suurendatakse täiskasvanute hambaravihüvitiste ja proteesihüvitiste määra.

Lisaks sellele on Eesti tänasest olukorrast tingituna vajalik kindlasti suurt tähelepanu pöörata ka HIV ja AIDSi vastu võitlemise ja ennetuse strateegia aastateks 2006–2015 elluviimisele, sest "üles leitud" HIV-nakatunute arv aja jooksul pigem suureneb kui väheneb ning AIDS-haigete ravile hakkab minema väga palju raha.
Tõenäoliselt jääb koalitsioonilepingust välja hooldusravi teema, kuigi see oli esindatud nii IRL kui ka SDE valimisprogrammides. Põhjendus on väga lihtne - kohalikele omavalitsustele lisakohustuste andmine tundub olevat ülemäärane jõupingutus ning pealegi pole läbirääkimisi pidavad poliitikud veel selles eas, et peaksid muretsema õnneliku elu helgete lõpupäevade eest.
Kokkuvõttes võib loota, et tervisevaldkonnas saavutatakse oluliselt eesmärgistatum lepe, kui seda olid viimase valitsuse hüüdlauselised eesmärgid, mille tulemusel toodi ravikindlustusse näpuotsaga lisaraha ning loodi kõik eeldused tervishoiu rahastamise ehk ravikindlustuse eelarve tasakaalust välja viimiseks.

Idee: Valimistel antud häälte kaalumine hääletaja IQ-ga

Loodusteadusajakirjade lipulaev "Nature" avaldas 5 märtsil lühikese uudisnupu Eesti e-hääletamise süsteemist. Mainitakse nii tehnilist korraldust, sel viisil hääletanute arvu kui ka varasemaid sarnaseid katsetusi maailmas. Samuti oletatakse, et arvatasti annab Eesti oma eeskujuga tõuke sarnaste võimaluste edasisele levikule maailmas. Ühesõnaga, igati tavaline jutt.

Minu jaoks põnevaim oli aga üks kommentaaride lehele jäetud märkus:
electronic voting could be useful, but voters should be made to complete a quick IQ test, and their subsequent vote weighted by their IQ. this would ensure that the winner will be someone who is considered by intelligent people to be the best person to govern the country, and avoid a repeat of the embarrassing situation of our country being run by an idiot like george bush who won by appealing to simple-minded country hicks who quite frankly are not sophisicated enough to appreciate the complexities of politics, and who are won over by meaningless slogans and cynical publicity stunts.

Täiesti geniaalselt põnev idee Eestis rakendamiseks, saaks nendele The Economist'i meestele näidata, et me suudame veel reforme läbi viia. :-)

Teadmiste vajakajäämisest Eesti poliitikas

Kuidas teha nii, et Eesti oleks 15 aastaga Euroopa 5 jõukaima riigi seas mitte, 10 ega 15 seas? Eesti Inimarengu Aruanne 2006 järgi on Eestis madalaim meeste oodatav eluiga ELis, suurim vangide arv 100 000 elaniku kohta ELis, ELi suurim HIVga nakatunute osa elanikkonnas, meeste ja naiste palgaerinevus ELi suurim. Siia võib veel lisada fakte Eesti ettevõtete vähesest innovaatilisusest. Kuidas paistavad majanduse arenguvõimalused selle konteksti taustal?

Mitmed erakonnad on valimiprogrammides maininud lubadusi, mis rohkemal või vähemal määral aitaks kaasa teadmistepõhise poliitika arendamisele. Ideaalis tähendaks see seda, et järgmistel Riigikogu valimistel teame me täpselt, kuivõrd on võimalik valimislubadusi ellu viia. Eksperimendi korras erakondade käest järelpärimine näitas, et Reformierakonna visioon põhineb optimistlikel prognoosidel, kuid selle kohta info puudub, kas Reformierakonna poliitilised valikud Eesti just sinna viivad. Keskerakonnalt aga vastust ei saanud, et mida toob kaasa riigiteenistujate keskmise palga 25 000 kroonini viimine, võimalik et selle küsimusega hakatakse tegelema peale valimisi.

Ühtteist toimub teadmistepõhise poliitika arendamise osas ministeeriumites, mis on hakanud paaril viimasel aastal mehitama analüüsiosakondasid, mille otseseks ülesandeks on aidata poliitika väljatöötajaid analüüsi ja andmetega. Justiitsministeerium on võtnud endale ülesandeks hakata kujundama teadmistepõhist õiguspoliitikat, on väljakujundamisel õigusaktide mõjude analüüsi arengukava, aasta lõpuks on Eestil tõenäoselt seadusloome mõjude hindamise ühtne juhend ministeeriumite jaoks.

Piltlikult öeldes selge on Eestil see, et tõepoolest on vaja teada, kuidas teha nii, et vanemahüvitise positiivne mõju sündimusele oleks maksimaalne. Samas aga kes, kuidas ja milliste ressursside eest vastavaid analüüse teeks? Kuidas teha nii, et kõik suurema mõjuhaardega poliitilised otsused põhineksid objektiivsel ja kvaliteetsel analüüsil, jääb esialgu mõistatuseks. 2003. aastal oli uuringuid mainitud 19% Riigikogusse jõudnud eelnõude seletuskirjades. Kui jälgida seadusloomes toimuvaid protsesse, siis võib väita, et 2007. aastaks on olukord mõnevõrra paranenud.

Sellegipoolest on teadmistepõhisus poliitikas jäänud võrdlemisi kaootiliseks. Sisuliselt ei kontrolli täna ükski institutsioon mõjude hindamist ja osapoolte kaasamist Eestis (nt Suurbritannias ei jõua eelnõu parlamenti, kui Riigikantselei leiab, et mõjusid pole piisavalt hinnatud või rakendajaid piisavalt kaasatud) Ministeeriumitel napib nii aega, raha, kui inimesi, et teadmispõhiseid eelnõusid esitada. Justiitsministeeriumi algatus mõjude hindamise süsteemi loomiseks on seetõttu kiiduväärt. Samuti on tänuväärsed IRLi ja SDE valimislubadused, mis räägivad tulevikukomisjonist ja sotsiaal-majanduslike uurimisprogrammide käivitamisest (kui need ellu viia).

Seega võtame suurteks poliitilisteks otsusteks aega, lähtume olemasolevatest piiratud ressurssidest (inimesed, raha) ja analüüsime põhjalikult olukorda ning langetame otsuse alles siis, kui on piisavalt infot, mida üks või teine valik endaga kaasa toob. Seda piisavalt hästi tehes ei teki olukorda, kus meil on vaja menetleda seaduse muutmise, muutmise, muutmise eelnõud. Teeme nii, et saaks öelda: kaua tehtud kaunikene.

Nahutame korruptante!

Järgnevalt pakume välja käimasolevate Riigikogu valimistega seotud postituse meie lugejalt.

Õige pea on käes päev, mil kõik kodanikud saavad osaleda tähtsa otsuse langetamisel – valitakse uus Riigikogu koosseis. Tavaliselt kutsutavad politoloogid ning arvamusliidrid üles valimiste eel süvenema valimisprogrammidesse ning valimisotsuse langetamisel lähtuma just neist. Esitan mõned väited, miks ma seekordsetel valimistel seda arvamust ei jaga ning miks võiks valiku langetada teiste kriteeriumide põhjal.

Erakondade valimisplatvorme lugedes selgub, et väga suures osas on need omavahel kattuvad või erinevad vaid vähesel määral. Veelgi tähelepanuväärsem on asjaolu, et kõigi erakondade valimisprogramm on üsna populistlik ja ilma läbiva siduva ideeta. Sarnasele järeldusele on jõudnud Maris Jesse ja Ain Aaviksoo parteide tervishoiupoliitikat analüüsides (Lubatakse raha, higi ja hambaravi, EPL 20.02.2007) ning Andres Võrk ja Lauri Leppik oma arvamusavalduses perepoliitika teemal (Rahalaev lastega peredele, EPL 22.02.2007).

Pea kõik riigi arengut puudutavad tõsised teemad on valimisplatvormides puudulikult kaetud (võõrtööjõu probleemistik, hariduspoliitika, tervishoid, välispoliitika). Põhirõhk on populistlikel hüüatustel nagu "lühendame ravijärjekordi" jmt, mille puhul jäetakse targu mainimata, mille arvelt võetakse rahalised ressursid oma ideede teostamiseks. Mitmel juhul ehitatakse oluline osa valimisprogrammist üles teemale, mille üle poliitikutel tegelikku otsustusvõimalust pole, näiteks palgatõstmise lubadused.

Nõustun täielikult Maris Jesse ja Ain Aaviksoo sõnadega:

"Kuna ükski valitsusprogramm terviknägemust ei paku, võib eeldada, et ükskõik millised erakonnad ka valitsust ei moodustaks, sõltub tervishoiu tulevik ennekõike ametnike tarkusest, tulevase sotsiaalministri poliitilisest kogemusest ning valitsusenamuse otsustustahtest."

Teisisõnu – kandidaat või erakond tuleks valida lähtuvalt nende senisest kogemusest, suutlikkusest ning valmidusest valimisvastutust kanda.

Erinevalt näiteks Ameerika Ühendriikidest garanteerib Eesti valimissüsteem meile mitmeparteilise parlamendi, kus ükski erakond ei saa ellu viia täielikult oma valimisprogrammi. Koalitsiooni moodustades on kompromissid vältimatud ka lähedaste vaadetega erakondade puhul. Kuna valijal pole vähimatki võimalust määrata, millised lubadused täielikult kõrvale heidetakse ning millistes olulisi kompromisse tehakse, pole põhjust puhtalt lubaduste põhjal oma valikut teha. Hääle andmisel kaalukeeleks saanud idee võib kergesti läbirääkimiste rägastikus muunduda või kaduda hoopis. Ilmselt parima näitena võib välja tuua Keskerakonna astmelise tulumaksu lubaduse, mida pole kümne aasta jooksul suudetud täide viia.

Majanduslikus mõttes on vaid tehniline küsimus, kas eelistada tulumaksumäära protsendipunktilist langetamist, tõsta võrreldavas määras tulumaksuvaba miinimumi või kehtestada hoopis astmeline tulumaks. Riigi majanduslikku seisu ega inimeste reaalset sotsiaalset toimetulekut ei mõjuta ükski neist meetmetest kuigivõrd, kuni on tegemist vaid maksumäärade mõningase kohendamisega. Pealegi, konkreetse tehnilise lahenduse valimisel oleks niikuinii õige lähtuda põhjalikust ja erapooletust analüüsist. Kas valijal on piisav majandusalaste teadmiste pagas, et üht valikut teisele eelistada?

Välisinvesteeringute mahtu ning majandusaktiivsust mõjutab positiivses suunas ennekõike suurte agentuuride (Fitch, Moody's, Standard & Poor's) antud kõrge riigireiting, majanduspoliitika läbipaistvus ja stabiilsus ning madal korruptsioonitase riigiorganites. Autoriteetsed välismaised analüüsikeskused toovad riike reastades Eesti ühiskonna suurima probleemina enamasti välja korruptsiooni. Poliitikud ja rahvas peaks mõistma, et inimeste elujärje ja Eesti positsiooni parandamiseks maailmas peab keskenduma sellele, mis meie edasist edukat arengut kõige rohkem takistab.

Tipp-poliitikute süüdimõistmine korruptsioonis on kogu maailmas üsna vaevaline. Enamasti suudetakse oma kriminaalsetele tegudele tugev juriidiline kaitsemüür ehitada ja teisalt ei näita õiguskaitseorganid suurt valmidust üles tipp-poliitikute võimalikke seaduserikkumisi uurima. Kui poliitikute seaduserikkumiste ja ebaeetiliste tegude uurimisega ei saa hakkama politsei ega prokuratuur, siis põhiseadusega on kodanikele antud täiesti legaalne võimalus tõrjuda ise poliitikast eemale üks-kaks enim negatiivsust pälvinud erakonda. See aga eeldab, et valimas käiksid ka need, kes on poliitikas pettunud. Paljud valijad ei teadvusta, et tegelikult mängib just rahvas võtmerolli ühiskonna arengus.

Valima minemine on olulisemgi kui "õige" või "parima" erakonna poolt hääle andmine. Eesti poliitmaastikul on inimestel sageli vastumeelsus ühe või teise konkreetse erakonna suhtes ning ülejäänu osas ollakse ükskõiksed. Kuna ühtegi erakonda ei osata positiivselt esile tuua, jätabki umbes pool valimisõigusega kodanikest täitmata põhiseadusega ettenähtud õiguse teostada kõrgeimat riigivõimu. Riigikogu koosseisu osas näitaks rahva enamuse tegelikku soovi paremini see, kui valimas käiksid ka poliitikas pettunud ning apaatsed, tehes oma valiku parima äranägemise järgi nende parteide ja kandidaatide hulgast, kelle suhtes ollakse vähim negatiivselt meelestatud. Valimata jättes antakse vähemusele võimalus otsustada enamuse eest, kuigi demokraatia näeb ette vastupidist.

Seekordsete valimiste eel on tõsiseima etteheite parteidele teinud õiguskantsler Allar Jõks (Need valimised tulevad taas ebaausad, PM 19.02.2007) seoses erakondade ebaselge ning praktiliselt kontrollimatu rahastamissüsteemi tõttu. Meedias on suurimat tähelepanu pälvinud K-kohukese juhtum ning Keskerakonna liigne sõbrustamine ärimeestega. Piisavalt tähelepanu ja hukkamõistu pälvis ka Rahvaliiduga seostatud maavahetustehingute afäär. Kohalikele ärimeestele soodsate otsuste langetamisest (Sõõrumaa võis aidata läbi suruda rekordilist ökoelektri toetust, PM 22.02.2007) hoopis vähem tähelepanu on pööratud ühele teisele riskile, mis korruptsiooni ja segase rahastamisega kaasneb. Allar Jõksi intervjuust võib välja lugeda selge hoiatuse (vihje?), et mõni Eesti erakond võib asuda varjatult Venemaa huvide realiseerimise kanaliks:

"Kui Eesti riik ei taha kontrollida oma erakondi, siis riskib ta võimalusega, et tema erakondi hakkavad kontrollima mõne teise riigi erakonnad."

On selge, et ebasõbralike riikide huvide import Eesti kodanike poolt valitud poliitikute kaudu otse Riigikokku ning valitsusse kujutab palju suuremat ohtu kui kohukese intsident.

Kõigest päev pärast Jõksi kriitilist intervjuud jäi Keskerakonna ning Reformierakonna vastuseisu tõttu Riigikogu päevakorda võtmata erakondade rahastamise kontrolli tõhustava eelnõu arutamine. Selle sündmuskäigu kajastamine teenis päevalehtedes vaid uudisnupu jagu lehepinda. On lausa hämmastav, et ühe tähtsaima põhiseadusliku institutsiooni esindaja otsesõnaline avaldus, et "ka need riigikogu valimised ei tule ausad", ei pälvi laiapõhjalist arutelu ühiskonnas. Julgen arvata, et enamik väheinformeeritud inimesi ei tea õiguskantsleri avaldusest midagi ning seetõttu ei oska seda valimistel arvesse võtta.

Jõksi avalduse taustal on tähelepanu vääriv, et sõna "korruptsioon" puudub täielikult Rahvaliidu, Reformierakonna ning Eestimaa Roheliste valimisplatvormist. Keskerakond piirdub ühe lakoonilise lausega:

"Meie prioriteediks on võitlus organiseeritud kuritegevuse, korruptsiooni, uimastite leviku ja tarvitamisega seotud kuritegevusega."

Sama puudulikult kajastab teemat Sotsiaaldemokraatlik Erakond:

"Senisest oluliselt enamat tähelepanu väärib korruptsioonivastane võitlus ja vastuluure."

Rohkem kui ühe korra esineb sõna "korruptsioon" vaid Isamaa ja Res Publica Liidu programmis, sisaldades konkreetset tegevuskava korruptsiooni ohjamiseks.

Eelhääletamise ajal juba avalikuks tulnud esimesed väidetavad hääletamise korra rikkumised (Tartus lehkab häälteostu järele, PM 21.02.2007; Tallinnas toimus hääletamise korra rikkumine, EPL 21.02.2007) peaks leidma kiire ja ränga hukkamõistu kõigilt valimistel osalevatelt erakondadelt. Samamoodi peaks inimeste kriitika alla langema viidatud artiklis kajastatud Reformierakonna ning sotsiaaldemokraatide korraldatud "teadvustamiskampaaniad" Tartus, mis on selgelt vastuolus välireklaami keelustamise seaduse mõttega. Samasse nimekirja võib kanda ka Reformierakonna tegevuse Pärnus (Reformierakond rikub vaateaknal välireklaamikeeldu, EPL 22.02.2007), kus valimisreklaam paigaldati klaasakna taha suunaga tänava poole. Kas on põhjust uskuda, et hääleostmise või reklaamiseaduse rikkumise teel "valituks" osutunud poliitik lähtub edaspidi oma tööülesandeid täites riigi parimatest huvidest või jätkab omakasupüüdlikku tegutsemist?

Unustage viimase kuu jooksul nähtud ja kuuldud populistlikud reklaamid ning poliitilised avaldused ning tehke otsus varasema perioodi põhjal. Kas näiteks IRL pingutamine põhiseadusega vastuollu mineva keelatud rajatise kõrvaldamise seaduse kallal ning Mart Laari isamaalised telereklaamid on kokkusattumus või püüti siiski saavutada sobivat eelhäälestust?

Kutsun üles kõiki kodanikke valimistel osalema ning tuletan meelde, et halb valik on parem, kui valimisest loobumine! Vältida tasub populistlike lubaduste järgi otsustamist, sest jagatav raha ei ole erakondade oma, vaid riigikassasse kogunev maksuraha, ning seda on kõigi erakondade jaoks täpselt ühepalju. Korruptsioon ja populism käivad sageli käsikäes, tehke seekord valik poliitiku ja erakonna usaldusväärsuse järgi.

Raul (tarkvarainsener)

Lihtsad võimalused paremaks poliitikaks

Tavapäraselt on peresõbralikkus on kohustuslikuks elemendiks kõigi parteide valimis­kampaaniates. Üks viis, kuidas seda praegustel valimistel üritatakse väljendada, on eelmine kord häältekogujana edukaks osutunud vanema­hüvitiste süsteemi heldemaks muutmine ja reformimine: Reformi­era­kond ja Sotsiaaldemokraadid lubavad vanemahüvitise maksmise perioodi pikendada pooleteist aastani, Rahvaliit kahe aastani ja Kesk­erakond oma 2005 aasta programmis lausa kolmeni. Enne kui on võimalik hinnata praegust süsteemi, tahetakse seda juba reformida, seejuures vaadates mööda oluliselt odavamatest ja oodatud võimalustest süsteemi paremaks muuta.

Vanemahüvitis jätab ühe lapsevanema päris pikaks ajaks töölt kõrvale. Liiga pika töölt äraoleku korral võivad aja möödudes amortiseeruda töötaja oskused ning inimkapital. Väiksem tööstaaž ning tootlikkus võivad tööle naastes tähendada ka väiksemat palka võrreldes äraolekul usinalt töötanud kolleegidega. Kuna enamasti jäävad lapsesünni järgselt koju naised, siis tööandja peab naistöötajat tööle võttes arvestama riskiga, et ta võib töökohalt lahkuda aastateks. Seetõttu suurenevad naiste tööturul osalemise barjäärid. Naisi võetakse vähem tööle, saadetakse harvem koolitustele ja tehakse üldse vähem investeeringuid „riskieas” naiste arendamiseks. Tekib oht, et ühiskond surub naistele peale kodukana rolli, mille arvelt vähenevad nende karjääri- ja eneseteostus­võimalused.

Töötamine on karistatav
Üks lahendus oleks see, kui lapsevanemal oleks võimalik lapse kasvatamise kõrvalt paremini tööeluga sidet hoida. Paljud neist seda ka soovivad. Motivatsioon töötamiseks väikelapse kõrval võib olla erinev — kas eneseteostuse vajadus, sotsiaalsete sidemete hoidmine kolleegidega või soov säilitada sidet tööeluga, et oskused-teadmised aja jooksul unarusse ei jääks. Selgub aga, et praegune vanemahüvitise süsteem soosib töötamist väga vähe.

Vanemahüvitise saamise ajal tööd tehes tuleb nimelt arvestada, et kui töötasu ületab vanemahüvitise miinimummäära (2007. aastal 2690 kr), vähendatakse hüvitist seaduses toodud valemi alusel. Valem uuendati sel nädalal Riigikogus selliselt, et töötamisel väikese koormusega ei peaks töötamisele lausa peale maksma. Siiski ei ole ka praegu töötamine eriti tulutoov tegevus. Näiteks kui Eesti keskmist palka (9351 kr 2006. aastal) saav ema otsustab lapse kasvatamise kõrvalt veerand kohaga tööl käia, jääb tema töötasu alla hüvitise määra, vanemahüvitist ei vähendata ning netotulu kasvab 1810 kr võrra. Kui aga lapsevanem otsustab töötada poole kohaga, rakendub seaduses toodud valem, hüvitise summa väheneb ning kokkuvõttes muutub netotulu 2145 krooni võrra, kuigi inimene teenis 3618 krooni. Seega, kui tavaline, lapsepuhkusel mitteolev, inimene teenib töö eest 3618 krooni, siis vanemahüvitist saav inimene saab sama töö eest 1473 krooni vähem.

	Töötasu (neto) veerand kohaga töötamisel	Täiendav netotulu töötamisest vanemahüvitist saavale inimesele	Töötasu (neto) poole kohaga töötamisel	Täiendav netotulu töötamisest vanemahüvitist saavale inimesele
Keskmise palk (9351)	1810	1810	3618	2145
Poolteist korda keskmine palk (14026)	2714	786	5428	3043

Tõsi küll, võib vaielda, kas saaks optimaalseks pidada toetusskeemi, mis motiveeriks vanemaid väga väikeste laste juurest täisajaga tööle minema. Kuid töötamine ja laste eest hoolitsemine ei pruugi tänapäeval olla üksteist välistavad valikud, vaid paljudel erialadel on võimalik kasutada paindlikke töövorme nagu nt kaugtöö ja osa-ajaga töötamine ning paljud inimesed sooviksid neid kasutada. Tuleks jälgida, et riigi poliitika nende rakendamist ei takistaks. Näiteks osa-ajaga töötada soovides oleks praeguse skeemi korral keskmise palgaga töötajal veerand kohaga töötada soodus, poole kohaga aga enam mitte. Poole­teist­kordset keskmist palka saaval töötajal ei tasu aga isegi veerand kohaga töötada. Teenides 2714 krooni jääb talle sellest alles ainult 786 krooni. On küsitav, kas selline eristamine on põhjendatud: kui soodustada väiksema koormusega töötamist, siis juba kõigi puhul võrdses ulatuses.

Valikuvabadus
Selline süsteem piirab inimese valikuid. Ei tohiks arvata, et riik või valitsus või keegi teine teab paremini, kas ema/isa saab, peaks või võiks töötada lapse kõrvalt. Peaks olema iga vanema vaba valik, kas jääda lastega koju või minna tööle ning toetustesüsteem peaks seda valikut respekteerima. Tööle naasmine on niigi keeruline ning lapsehoiuvõimalusi leida pole lihtne. Kui inimene soovib teha tööd, tuleks teda sealjuures aidata, mitte rahaliselt karistada.

Paindumatu vanemahüvitise ja vanemapuhkuse skeem sunnib inimesi pikaks ajaks tegema valiku kas töö või perekonna vahel. Selleks, et ühiskonna kahte mõneti vastandlikku eesmärki – kõrget iivet ja kõrget tööhõivet – saavutada, ei tohi inimestelt võtta võimalust valida korraga tööd ja lapsi.

Töötamisest saadav tulu võiks lisanduda lihtsalt vanemahüvitisele ilma valemita ning vanema otsus oleks, kas ja kuidas seda kasutada. See võimaldaks: 1. vanemal otsustada koju jääda nii, et tal ei tekiks lapse sünnist olulist auku sissetulekutes; 2. vanemal säilitada paindlikult side töökoha ja töötamisega ilma, et tal töötamine oluliselt vähem tulus tegevus oleks kui teistel inimestel; 3. riigil saada raha töötasudelt makstavate maksetena; 4. maksta vanematele normaalselt palka vanemahüvitise saamise ajal, ilma et oleks vajadus seda varjata või edasi lükata. Ebatõenäoliseks juhuks, kui lapsevanemad ei taha üldse lapsega kodus olla ja hakkavad kõik kohe tööle minema, et teenida täiendavat vanemahüvitist, võiks seada ehk piiri, et töötada võib teatud koormusega, enne kui valem rakendub. Vanemahüvitise miinimummäär, mis on piiriks praegu, on naeruväärselt väike ja sisulist tähendust ei oma. See piir võiks olla samuti vanemahüvitise ja eelmise palgaga seotud. Näiteks poole kohaga töötades ei rakendu valemit, aga edasi rakendub.

Selle asemel, et populistlikult valada raha juurde olemasolevatesse meetmetesse, tuleks otsida innovatiivseid lahendusi, mis aitaks inimestel vähendada pinget töö ja pereelu vahel.

Epp, kahe lapse ema
Sten, muidu analüütik

Rikkus, arukus ja õnn

Läkski lahti ... "vali-mind triangel". Eks ta vaikselt on kogu aeg viimase 5 aasta jooksul tuuritanud, aga otsene ajupesu algab ikka reklaamibüroode loomingu vahendusel. "Eesti 5 Euroopa jõukama riigi hulka 15 aastaga" põrutab Reformierakond. Ja pakub välja oma visiooni, kuidas seda teha. Et PRAXISel on plaanis eraldi vaadelda erinevate erakondade konkreetseid välja pakutud poliitikaid, siis piirduks seekord põhipostulaadiga - "Jõukus võimaldab muuta elu paremaks kõigil!" Aga kui kõik jõukusee jahtimisega tegelevad, siis kes elu paremaks muutmisega tegeleb? Hiljuti Harvardi uurijate poolt avaldatud uuringu kohaselt näiteks Hiinas, kus elu ka kiiresti edeneb, mõjutas sissetulek inimeste subjektiivset heaolu kõigist uuritud sotsiaal-majanduslikest faktoritest käige vähem.

Kõige madamast tulukvintiilist ühe võrra jõukama kvintiili hulka jõudmine suurendas "õnnetunnet" 4% võrra, kõige jõukamate hulka jõudmine kokku 7% võrra, mis on sama palju kui viletsa tervisega rühmast mõõduka tervise juurde jõudmine. Aga näiteks elamine külas, kus inimesed teist kümnendiku võrra enam usaldavad, suurendab inimeste arvates nende heaolu 12% võrra, ning oma lähedastega vähemalt 10 korda kuus läbi käimine või oma külaelanike hulgas usalduse suurendamine kümnendiku võrra suurendas õnnetunnet 8% võrra.

Nõus, tegemist on väga erineva kultuuritausta ja meist oluliselt vaesemate inimestega (päevane sissetulek umbes 1 dollar), aga kindlasti tasuks mõtiskleda, miks näiteks USAs vaatamata kiirele majandusarengule inimeste subjektiivne heaolu pole oluliselt muutunud, samal ajal kui iirlased on möödunud aasta Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fondi andmetel Taani ja Soome järel Euroopa ühed õnnelikumad inimesed (saan aru küll, et üks on staatiline ja teine dünaamiline näitaja, aga diskussiooni algatamiseks sobib ehk küll).