Alampalk 2009 - prognoos läbirääkimiste põhjal

Järgmise aasta alampalga läbirääkimine on alanud. Ametiühingud (EAKL) on alustuseks välja pakkunud 5250 krooni ja tööandjad ligi 4550 krooni (Tarmo Kriis on pakkunud ajakirjanduses 5% kasvu võrreldes praegusega).

Majanduse jahtumine on mõjutanud ka ametiühingute palganõudmise kõverat, mis sellel aastal teeb jõnksu alla poole (vt joonis). Kui viimastel aastatel nõudsid ametiühingud alampalga kasvu peaaegu kolmandiku võrra, siis sellel aastal üksnes viiendiku jagu. Tööandjate esimene pakkumine on sama tagasihoidlik nagu alati.



Esimeste pakkumiste tulemusena on sellel aastal alampalga nõudmise ja pakkumise nii suhteline kui absoluutne erinevus väiksem kui eelmisel aastal ja kokkuleppele jõudmine võiks ka selle võrra kergemini toimuda.

Kui võtta aluseks varasemate aastate muster, kui palju kumbki osapool oma esialgsest pakkumisest taganes, siis võiks olla järgmisel aastal alampalk 4800 krooni (või pigem natuke madalam), mis ulatuks ca 34%ni rahandusministeeriumi poolt prognoositud keskmisest palgast 2009. aastal.

Meeldetuletuseks, et kunagi 2001. aastal leppisid tööturu osapooled kokku, et miiniumpalk jõuab 2008. aastaks 41% keskmisest palgast, kuid sellest eesmärgist on ilmselt loobutud.

Koondamishüvitiste reform - kas tööandja või töötaja võit?

Uue töölepinguseadusega kaasnevad koondamishüvitised tekitavad jätkuvalt emotsioone. Tänases Päevalehes toodud küsitluse tulemused, et inimesed tahaksid säilitada endile kõrgeid koondamishüvitisi, ei tekita muidugi mingeid üllatusi.

Küll tahaks aga tähelepanu juhtida artikli kommentaarides toodud kahele aspektile (ka mujal on neid mõtteid välja öeldud:
1) Ametiühingute üks juhte ütleb, et "Selles, kust see raha tuleb, ei ole meile vahet, näiteks kas tööandjad maksavad seda üheskoos töötukassast või konkreetne tööandja maksab otse... Ametiühingute seisukoht on, et töötukassast peaks see tulema tööandjate makstavast summast."
2) Tööandjad on avatud selles osas, kui suur peaks olema tööandjate töötukassasse makstav määr.

Seega jääb osapoolte arvamusest mulje, et üks võimalik kompromisslahendus võib olla selles, et koondamishüvitised jäävad alles (või vähenevad natuke ja tõuseb natuke töötuskindlustushüvitis), kuid selle võrra suurendatakse tööandjate poolt makstavat töötuskindlustusmakse määra suurust. Seejärel toimub koondamishüvitiste maksmine töötukassa poolt või jaotatuna tööandja ning töötukassa poolt. Analoogselt praegu kollektiivsete koondamiste puhul makstavate hüvitistega, millest poole katab töötukassa.
Seega lihtsalt laieneks kindlustuskate tööandja jaoks kõikidele koondamishüvitistele.

Paradoks on minu arust selles, et töötajad tervikuna võiksid tegelikult sellest skeemist kaotada võrreldes praegusega.

Võttes eelduseks, et tegelikult brutopalgalt makstavad maksud (sotsiaalmaks ja tööandja töötuskindlustusmakse) on ikkagi töötaja poolt kantud koormus. Lühiajaliselt on küll brutopalk lepinguga fikseeritud, kuid pikaajaliselt kohanduks brutopalk selliselt, et tööjõukulud kokku vastaksid inimese poolt loodud lisandväärtusele.

Kui tööandjapoolne töötuskindlustusmakse nüüd suureneb, nt praeguselt 0.3 protsendilt 1% protsendile palgafondilt, et katta majanduses tervikuna koondamishüvitise maksmise kulud, siis pikemas perspektiivis kohaneks töötajate brutopalk (või väheneks lühiajaliselt brutopalga kasvutempo). Arvestame, et meil on ametiühingud ikkagi piisavalt nõrgad palgaläbirääkimiste protsessis.

Kui töötuskindlustusmakse suurenemine on kohustuslik ja tööandja oskab seda kuludesse arvestada, siis ettevõtte enda poolt makstavate koondamishüvitiste puhul on aga minu nägemust mööda enam ettenägematu sündmusega ka tööandja jaoks ja seetõttu kui tõesti koondamine esineb, siis tööandja peab maksma need hüvitised kinni omaniku tuludest (kasumist).

Kokkuvõttes soovitaksin omalt poolt ametiühingutel natuke rohkem analüüsida, mida toob kaasa töötuskindlustusmakse tööandjate poolse osa suurenemine. Ja kas see ikka suurendab töötajate heaolu või pigem vähendab seda.

P.S. Kui mõni kriitilise meelega töö-ökonomist juhtub seda lugema, võiks pakkuda mõne viite, kas ülaltoodud mõttekäigu vettpidavust saaks formaalselt kontrollida või lihtsasti ümber lükata mõne otsimis-sobitamismudeli abil, nt kus on sees määramatus lõpptoodangu nõudluse ja seega tööjõu vajaduse järgi ja tööandjad üksnes osaliselt arvestavad seda määramatust, kuid kohustuslik riiklik kindlustus võtab selle määramatuse arvesse kindlustusmakse suuruses.

Muljeid töölepinguseaduse eelnõu arutelust Foorumis

"Rebjata, davaite žit družno" ütles kunagi kass Leopold vene multifilmis, kui teda kiusanud hiired lõpuks ise endale olid häda kaela tõmmanud.

Umbes samas laadis lõpetas eile sotsiaalminister ETV Foorumi saate, kus peaaegu tund aega kestnud tulise diskussiooni ja vastastikuste süüdistuste järel, tegi pr Maripuu ettepaneku hakata sõpradeks ja alustada üheskoos ühe tõeliselt hea töölepinguseaduse tegemist.

Töölepinguseaduse eelnõu üle oli saates diskuteerimas kogu tööpoliitika raskekahurvägi: Maret Maripuu, Eiki Nestor, Harri Taliga, Tarmo Kriis. Tööpoliitika huvilistel, kes ei sattunud saadet kuulama, soovitan seda kindlasti teha, kui see nädala pärast internetti loodetavasti üles pannakse.

Ülevaate diskussiooni mahlakamast osast tegi Postimees online vahetult peale saadet, kuid paar mõtet lisaks enda poolt.

Peale tulist seaduseelnõu kordamööda ettelugemist Maripuu ja Taliga poolt (milles minu arust jäi kaotajaks Taliga), mööniski ametiühingute esindaja, et antud seaduseelnõu on liiga keeruline. Selles valguses ei ärata minus usaldust ametiühingute endi üleskutse inimestel ametiühingusse astuda, kuna "EAKLil on kogemused ja juristid". Jäi vähemalt mulje, et eelnõu paragrahvidest nende endi juristid küll lõpuni läbi närida ei olnud suutnud.

Koalitsioonipartner Nestorist jäi kõlama, et temapoolse heakskiidu saab TLS üksnes siis kui tööandjad ja töövõtjad omavahel suudavad kokku leppida. Samas tööandjad ja töövõtjad olidki vist ainult ühel korral saates sama meelt, kui rääkisid, et küll oli hea, et kunagi sai ikkagi koos vähemalt töötuskindlustus (ehk Töötukassa) ära tehtud.

Lõpuosas tõi tööandjate esindaja Tarmo Kriis taas esile idee, et peaks looma ühe suure ja tugeva tööturuinstitutsiooni, mis tegeleks nii aktiivse kui passiivse tööpoliitika. Ilmselt vihjates Töötukassa ja Tööturuameti ühendamise ideele, mis on juba mõnda aega üleval olnud. Ja samas jäi kõlama positiivselt, et tööandjad on nõus ka läbi rääkima, kuidas nemad saavad rohkem panustada töötute sotsiaalse kaitse süsteemi.

Viimaks, kiidusõnad Reelikale Postimehes ilmunud artikli eest "ühe jalaga paindlikkusest". Ka telesaates leidis see kenasti märkimist.

Alampalk 2008 kokku lepitud

2008. aasta alampalk on tööandjate ja ametiühingute pingeliste läbirääkimiste tulemusena paika saanud: 4350 krooni. Tõus võrreldes eelmise aastaga 750 krooni ehk viiendiku võrra.



Minu poolt kaks kuud tagasi tehtud prognoos oli eelmiste aastate läbirääkimiste käigu põhjal 4200 krooni, seega möödapanek 150 krooni ehk ca 3.5%, millega võib vist üsna rahule jääda. Võrreldes varasemate aastatega andsid suhteliselt enam oma esimesest väljaütlemisest järgi tööandjad. Teisest küljest võib ka öelda, et tööandjate kõige esimene pakkumine oli tagasihoidlik.

Samas tasub meelde tuletada, et 2001. aastal sõlmisid osapooled kokkuleppe, et 2008. aastaks peaks alampalk moodustama 41% keskmisest palgast. Rahandusministeeriumi keskmise palga prognoosi arvestades (ca 13 000) on alampalk üksnes ca 34% keskmisest palgast.

Alampalk järgmisel aastal 4200 kr - prognoos läbirääkimisprotsessi põhjal

Iga aasta varasügisel algab pingeline alampalga läbirääkimiste aeg ametiühingute (EAKL) ja tööandjate (ETTK) vahel. Enamasti jõuab esimesena avalikkuse ette ametiühingute nõudmine, mis sellel aastal on 5000 krooni. Tööandjad reageerivad tavaliselt pisut hiljem ja alati mõõdukama väljaütlemisega, seekord on siis tehtud esimene pakkumine 4000 krooni.

Varasemate aastate kogemuse põhjal võiks prognoosida ka selle aasta läbirääkimiste tulemuse. Viimasel kahel aastal on tööandjate pakkumine olnud keskmiselt 3% madalam ning ametiühingute nõudmine ligi kümnendiku võrra kõrgem, kui läbirääkimiste lõppresultaat. Suurema järeleandmise on alati teinud ametiühingud. Näiteks eelmisel aastal tööandjate pakutud ja ametiühingute soovitud palga erinevusest andsid ametiühingud lõpuks järgi 4/5 ja tööandjad 1/5.

Võttes arvesse eelmiste aastate käitumismustri, siis on prognoositav alampalk 2008. aastal 4200 krooni ehk siis tõus 600 krooni. Uus alampalk moodustaks rahandusministeeriumi poolt prognoositud keskmisest palgast 33%.

TSP majanduskommentaar nr 2: miinimumpalk

Jätkame TSP majanduskommentaaridega, ikka selleks, et harida iseennast ja neid, kes siia lehele satuvad. Kui lugejatele need tüütavaks muutuvad, siis loodetavasti antakse sellest julgelt teada.

Kui eelmine kord käsitlesime poliitikute kõrgelennulisi siniseid unistusi keskmisest palgast, siis seekord heidame oma pilgu allapoole - nimelt, milliseks võiks kujuneda järgmise aasta miinimumpalk ametiühingute (EAKL) ja tööandjate (ETTK) läbirääkimiste tulemusena.
Teatavasti sõlmisid osapooled 2001. aastal kokkuleppe, et aastaks 2008. peaks alampalk moodustama 41% keskmisest palgast. Selle järgi peaks meie prognoosi kohaselt 2008. aasta alampalk olema ca 4600 krooni (vt joonis). Seda eesmärki silmas pidades nõuavadki AÜd 2007. aastaks alampalka 4050 krooni.

Tööandjad omalt poolt ei ole aga pikaajalise eesmärgi saavutamiseks palju teinud. Ilmselt tundes, et pikaajaline kokkulepe ei olnud nende jaoks õnnestunud, siis on nad vahepealsetel aastatel teemat muutnud ja pigem rääkinud vajadusest diferentseerida alampalka küll vanuse, sektori või regiooni lõikes. Vaadates joonist, siis näib, et viimasel paaril aastal on ametiühingute väljareklaamitud nõudmised ilmse varuga. Ka 4050 krooni jääb selgelt unistuseks ning 2007. aasta alampalk jääb vahemikku 3400-3800 krooni (kui see ei juhtu, siis võin nädal aega Praxise kööki koristada).

Ei hakkaks analüüsima alampalga mõju majandusele siinsetel veergudel - a la "ühelt poolt ..." ja "teiselt poolt ...".
Küll tekkis aga mõte, et kas ametiühingud ikka ise ka teavad, et nad võiksid kutsuda endaga koos demonstreerima ka lapseootel naised. Küsite miks? Aga sellepärast, et ca veerand naistest saab vanemahüvitist alampalga suuruses! Selle tõustes, suureneb ka nende vanemahüvitis.

Mõelgem niisuguse ürituse meediaväärtusele! Erkvärviliste vestidega habetunud ametiühingutegelaste kõrval skandeerivad suurekõhulised mammad kõrgema alampalga nimel!

Sellest tänase loo moraal: otsigem oma eesmärkide saavutamiseks varjatud ressursse ka enda hoovist kaugemal!

Andres

TSP majanduskommentaar nr1: palgaprognoosid

Majandusinimesena ei saanud kuidagi mööda minna kiusatusest panna hiljutised prognoosid, mida Andrus ja Edgar tegid keskmise palga kohta, ühele joonisele. Siin nad nüüd pisut udusena on.

Igatahes on selge, et Edgari prognoos on tunduvalt kaugemal tegelikest andmetest kui Andruse prognoos, mis on üsna realistlik. Ka rahandusministeerium ei paista oma suvise prognoosiga Edgarile sugugi appi tulevat. (Võrdluseks on toodud PRAXISe mudel, mis eeldab tööviljakuse ja inflatsiooni kasvu konvergeerumist praeguselt tasemelt 2%ni aastaks 2030).

(Tuleb küll möönda, et Edgari prognoos väidetavalt käis üksnes riigisektorist kaudselt palka saavate inimeste kohta, kuid on selge, et sellega peaks kaasneva analoogne palgatõus erasektoris või meenutavad meil tänavad varsti Budapesti).
Lisamärkusena juhiks tähelepanu, et koos 40 000se palgaga käis Andrus välja ka pensioni suuruse, milleks ta pakkus 12 tuhat (ehk 30% brutopalgast). See aga tähendab, et pensionide ja keskmise palga brutoasendusmäär ei muutu võrreldes praegusega (mis on ca 27-29% viimastel aastail). Seega pensionäridele see lubadus ei tohiks küll meelt mööda olla. Aga eks see oligi välja käidud ka ärimeeste konverentsil

Andres