Kuidas teha nii, et Eesti oleks 15 aastaga Euroopa 5 jõukaima riigi seas mitte, 10 ega 15 seas? Eesti Inimarengu Aruanne 2006 järgi on Eestis madalaim meeste oodatav eluiga ELis, suurim vangide arv 100 000 elaniku kohta ELis, ELi suurim HIVga nakatunute osa elanikkonnas, meeste ja naiste palgaerinevus ELi suurim. Siia võib veel lisada fakte Eesti ettevõtete vähesest innovaatilisusest. Kuidas paistavad majanduse arenguvõimalused selle konteksti taustal?
Mitmed erakonnad on valimiprogrammides maininud lubadusi, mis rohkemal või vähemal määral aitaks kaasa teadmistepõhise poliitika arendamisele. Ideaalis tähendaks see seda, et järgmistel Riigikogu valimistel teame me täpselt, kuivõrd on võimalik valimislubadusi ellu viia. Eksperimendi korras erakondade käest järelpärimine näitas, et Reformierakonna visioon põhineb optimistlikel prognoosidel, kuid selle kohta info puudub, kas Reformierakonna poliitilised valikud Eesti just sinna viivad. Keskerakonnalt aga vastust ei saanud, et mida toob kaasa riigiteenistujate keskmise palga 25 000 kroonini viimine, võimalik et selle küsimusega hakatakse tegelema peale valimisi.
Ühtteist toimub teadmistepõhise poliitika arendamise osas ministeeriumites, mis on hakanud paaril viimasel aastal mehitama analüüsiosakondasid, mille otseseks ülesandeks on aidata poliitika väljatöötajaid analüüsi ja andmetega. Justiitsministeerium on võtnud endale ülesandeks hakata kujundama teadmistepõhist õiguspoliitikat, on väljakujundamisel õigusaktide mõjude analüüsi arengukava, aasta lõpuks on Eestil tõenäoselt seadusloome mõjude hindamise ühtne juhend ministeeriumite jaoks.
Piltlikult öeldes selge on Eestil see, et tõepoolest on vaja teada, kuidas teha nii, et vanemahüvitise positiivne mõju sündimusele oleks maksimaalne. Samas aga kes, kuidas ja milliste ressursside eest vastavaid analüüse teeks? Kuidas teha nii, et kõik suurema mõjuhaardega poliitilised otsused põhineksid objektiivsel ja kvaliteetsel analüüsil, jääb esialgu mõistatuseks. 2003. aastal oli uuringuid mainitud 19% Riigikogusse jõudnud eelnõude seletuskirjades. Kui jälgida seadusloomes toimuvaid protsesse, siis võib väita, et 2007. aastaks on olukord mõnevõrra paranenud.
Sellegipoolest on teadmistepõhisus poliitikas jäänud võrdlemisi kaootiliseks. Sisuliselt ei kontrolli täna ükski institutsioon mõjude hindamist ja osapoolte kaasamist Eestis (nt Suurbritannias ei jõua eelnõu parlamenti, kui Riigikantselei leiab, et mõjusid pole piisavalt hinnatud või rakendajaid piisavalt kaasatud) Ministeeriumitel napib nii aega, raha, kui inimesi, et teadmispõhiseid eelnõusid esitada. Justiitsministeeriumi algatus mõjude hindamise süsteemi loomiseks on seetõttu kiiduväärt. Samuti on tänuväärsed IRLi ja SDE valimislubadused, mis räägivad tulevikukomisjonist ja sotsiaal-majanduslike uurimisprogrammide käivitamisest (kui need ellu viia).
Seega võtame suurteks poliitilisteks otsusteks aega, lähtume olemasolevatest piiratud ressurssidest (inimesed, raha) ja analüüsime põhjalikult olukorda ning langetame otsuse alles siis, kui on piisavalt infot, mida üks või teine valik endaga kaasa toob. Seda piisavalt hästi tehes ei teki olukorda, kus meil on vaja menetleda seaduse muutmise, muutmise, muutmise eelnõud. Teeme nii, et saaks öelda: kaua tehtud kaunikene.