Kuidas teha pensionide kärpimist

Probleemid sotsiaalvaldkonna suurte kuludega, sealhulgas pensionidega on ilmselged.

Mitte et meil oleksid pensionid suured. Kaugel sellest, igasuguste rahvusvaheliste arvestuste järgi on meil pensionid väga tagasihoidlikud. Aga meil on pensionäre suhteliselt palju võrreldes meie hõivatutega - kokku ligi 380 tuhat pensioni saajat. Ligi 290 tuhat vanaduspensionäri, 70 tuhat töövõimetuspensionäri ja veel ca 20 tuhande jagu toitjakaotuspensionäre ja rahvapensionäre.

Riikliku pensionisüsteemi probleemid tulenevad kahe asjaolu kokkusattumisest.
Esiteks pensionide kiire tõus, mis oli tingitud pensionide erakorralistest
tõstmistest varasematel aastatel (2004-2007) ning pensionide kasvu
sidumisest 80% ulatuses sotsiaalmaksuga (alates 2007). Need tõusud oleks
toonud kaasa I samba defitsiidi ka majanduse normaalse arengu korral, kuid seda oli plaan katta muudest maksutuludest, mis nüüd on samuti ära kukkunud.
Praxise 2004. aasta pensioniraportis soovitasime sidumist sotsiaalmaksuga kuni 66% ulatuses, mis oleks praegust probleemi küll pisut leevendanud, ehkki ka see oleks tähendanud lühiajalist defitsiiti. Nii et ei saa öelda, et me oleksime valitsusest targemad olnud.

Teiseks raskuste põhjuseks on majanduslangus, milleks Eesti sotsiaalkindlustussüsteem ei olnud hästi valmis. Fikseeritud vahetuskursi
tingimustes peaks sotsiaalkindlustussüsteem samuti olema vaba nominaalsetest jäikustest, et majandus saaks kohaneda. See tähendab, et vajadusel peavad alanema lisaks hindadele ja palkadele ka toetused. Kuid Eesti toetuste süsteem ei olnud võimaliku majanduslangusega arvestanud. (Vt varasemat postitust nominaalsetest jäikustest)
Ja toetuste vähenemine võiks toimuda nii, et vaesuse vältimiseks majanduskriisi tingimustes, kõige madalama sissetulekuga inimesed kaotaksid toetustes vähem.

Kui pensionide alandamine osutub siiski möödapääsmatuks, siis võiks mitte vähendada proportsionaalselt kõiki pensione, vaid kaaluda kas pensionivalemi üksikute komponentide muutmist või pensionide maksustamise muutmist.

Näiteks võib kaaluda täiendava tulumaksuvabastuse ajutist alandamist (mis praegu on 3000 krooni kuus). Selle alandamise tulemusena väikese pensioni saajad kaotavad vähe või üldse mitte. Samuti ei oleks vaja siis muuta pensionikindlustussüsteemi vaid lihtsalt tulumaksu seadusest ühte numbrit.

Kui vähendada pensione, siis võiks vähendada pigem staažiosaku ja kindlustusosaku suurust ja mitte muuta baasosa. Samuti võiks mitta muuta rahvapensioni. Selle tulemusena madalama pensioni saajad taas kaotaksid oluliselt vähem, kui kõrgema pensioni saajad.

Ehkki need muutused võiksid aidata leevendada lühiajalist defitsiidiprobleemi, siis pikaajaliselt peab tagasi tulema pensionide indekseerimise valemi muutmise juurde või tegeliku pensioniea tõusu juurde. Ja viimase juurest jõuame omakorda eestlaste kehva tervise juurde, mis ei lase meil kaua tööturul olla ja pensioniiga tõsta. Polegi nagu häid lahendusi.

Tüli Töötukassa ümber

Uus töölepinguseadus on valitsuse põhjalikult tülli ajanud. Kostub arvamusi, et olukorras, kus kõigi töötajate palgad vähenevad, pole mingit õigustust ühe grupi eelistamiseks. Koondamise lihtsamaks muutmine aga elavdaks oluliselt majandust. Tasuks siiski meenutada, et Eesti on madalaimate töötushüvitistega (sh töötuskindlustus ja töötutoetus) riigiks Euroopas ning millal siis veel saab töötuskindlustussüsteem täita oma rolli majanduse automaatse stabilisaatori ja tarbimise silumise osas kui mitte kõrge töötuse tingimustes. Teisalt on muidugi tõsi ka see, et koondamisregulatsioon on meil võrreldes Euroopa riikide keskmisega veidi rangem ning paha ei teeks ka selle lihtsustamine. Missugused variante võiks veel kaaluda vähendamaks uue seaduse rakendamisega kaasnevaid kulusid ?

Tasuks ikkagi kaaluda töötuskindlustushüvitise mittemaksmist vabatahtliku töötuse korral ehk omal soovil või poolte kokkuleppel töösuhte lõpetanutele. Tõsi, et paljudel juhtudel ei ole tegelikult tegemist vabatahtliku töötusega, vaid tööandja poolt pealesunnitud käitumisega, kuid mingi osa on siiski vabatahtlik ning hüvitise maksmine sel juhul avab süsteemi nö moraaliriskile. Samuti võib arvata, et koondamise lihtsustamine ja odavamaks tegemine, muudab tulevikus ka tööandja käitumist ning tööandjad on valmis lõpetama töösuhte pigem koondamise läbi kui sundima töötajat omal soovil lahkuma. Vähemalt võiks mõelda selle sätte rakendamise edasilükkamisele.

Samuti võiks kaaluda nn karmimat ajatamist töötuskindlustushüvitise saamisel ehk näiteks kui inimene kaotab töö koondamise tõttu, siis saab ta kõigepealt oma kolme kuu koondamishüvitise ning järelejäänud aja eest saab siis töötuskindlustushüvitist. Antud näite korral siis saaks siis koondamishüvitist umbes 90 päeva eest, töötuskindlustushüvitist 70% ulatuses umbes 10 päeva ja edasi juba 50% ulatuses. Teisisõnu hüvitise saamise periood ei pikeneks koondamishüvitise suuruse võrra nagu praeguses eelnõus mõeldud. Koondamishüvitise ja töötuskindlustushüvitise maksmine samaaegselt tähendab, et esimestel töötuskuudel võib asendussissetulek olla praegu isegi kuni 150% eelnevast palgast ning see kindlasti ei soodusta kiiret töölenaasmist. Ka üks meie Andresega tehtud uuring Töötukassa andmetel viitas sellele, et töötusperiood oli pikem inimestel, kellel oli õigus saada nii koondamis- kui töötuskindlustushüvitist. Ettepaneku vastased on öelnud, et tegemist on kahe täiesti erineva hüvitisega, aga kas see ikka tegelikult on nii, eriti kui suurema osa kuludest katab nüüd ka koondamishüvitiste korral Töötukassa ?

Ja kolmandaks, midagi pole teha, aga madalate hüvitiste taga on osalt kindlasti ka madal maksemäär võrreldes muu Euroopa töötuskindlustussüsteemidega, kus see ulatub kohati isegi 6-8%-ni. Samuti on meie süsteemis suhteliselt unikaalne see, et töötaja töötuskindlustushüvitiste finantseerimisse tööandjad ei panusta. Mujal Euroopas panustavad tööandjad kas võrdselt või isegi suuremal määral ka töötajate töötuskindlustushüvitiste finantseerimisse. Samas tuleb muidugi süsteemide võrdluses olla ettevaatlik ning vaadata, mida täpselt siis sellest rahast finantseeritakse. Näiteks kollektiivse koondamise ning tööandja maksejõuetuse riskide katmiseks on enamasti eraldi fondid, Eesti süsteemi eripära on nende ühendamine töötuskindlustussüsteemiga. Nii et kui tahame heldemat süsteemi, siis võibki olla ainsaks valikuks maksemäära tõus.

Ja mitte ei saa mainimata jätta ka seda, et on kahju, et nii olulise seaduse valmimisse ei kaasatud mingis etapis teadlasi ning puudus korralik mõjude analüüs, mida seaduse rakendamine endaga kaasa tooks. Välja arvatud üksikud viited seaduseelnõu seletuskirjas mõningatele varem teostatud ning mõnel viisil seadusega seotud uuringutele. Julgeks arvata, et täna oleks siiski mõni mure vähem kui sotsiaalpartnerite kokkuleppe kõrval olnuks seaduseelnõu taga ka korralik analüüs. Aga eks ta nii ikka ole, et puuokstest või õlgedest maja saab kiiremini valmis, aga hunt puhub selle ka esimese hingetõmbega ümber...

Vanemahüvitise lõksud - juhtub ka kõige parematel

Suur oli minu üllatus, kui Tartu Pensioniamet saatis mu perele mõne päeva eest teate, et mu abikaasa peab vanemahüvitist tagasi maksma eelmise aasta eest!

Oo õudust, ma pidin häbi pärast maa alla vajuma ja minu majandusteadlase kuvand sai perekonnas olulise löögi. Mina, kes ma tean vanemahüvitise jõnkse ja nõkse une pealt, näitan neid jooniseid igas oma teises ettekandes Sotsiaalministeeriumis ja Riigikogus ning olen palunud neid valemeid muuta, suutsin ikkagi lasta oma abikaasal langeda selle valemi ohvriks.

Selgus, et minu abikaasa suutis kogemata teenida ühel kuul vanemahüvitise alammäärast (3600 krooni 2008. aastal) enam 27 krooni ja 27 senti brutotulu ja nüüd pidi ta tagasi maksma vanemahüvitist 238 krooni - mis teeb tegelikuks maksumääraks ligi 874% !


Mis on selle protsendi kõrval vaidlus, kas maksumäär peaks olema 21 või 26 protsenti ?! Hei, teie seal Riigikogus, järsku kõrvaldaks kõige pealt maksumäärad, mis on üle 100%?

Ja neile seaduseloojatele, kes arvavad, et need jõnksud ei mõjuta tööjõupakkumist, siis võtke teatavaks, et mõjutavad küll. Vähemalt majandusteadlaste naiste oma.

Mismõttes läksid mõttetalgud metsa?

Lugedes Anvar Samosti pisilugu Postimehes http://www.postimees.ee/?id=114515 tekib paratamatult küsimus, et mismõttes läksid metsa. Ei läinud midagi. Pigem oli talgutel näha, kus inimestel läksid silmad särama, et näe võikski sellise asja ühiselt ära teha ja pealegi ei nõua see olulist pingutust.

Kui 10%se tööpuuduse ja majanduslanguse olukorras tuleb kokku Eesti jaoks mõtlema 11 000 inimest selle asemel, et minna ilusa ilmaga grillima või maale muru niitma ja saades sealjuures eelnevalt natuke fookustamata teavet, mida täpsemalt tegema kutsutakse, on väga hea tulemus. 

Eestis on kodanikualgatuse korras ja vabatahtlikuna tegutsemine veel üsna väljaarenamata nähtus. Selle illustreerimiseks piisab kasvõi lihtsalt Eesti ja Suurbritannia inimeste väidete võrdlemisest: Eestis väitis 2008. aastal 27% elanikest, et on vabatahtlikult oma aega, energiat ja oskusi ühiskonna huvides panustanud. 2003. aastal väitsid seda Suurbritannia elanikest 34% (20,3 milj - http://www.timebank.org.uk/mediacentre/research.php). Siin aga on sees kõik vabatahtlikud. 

Tõenäoselt on lihtsam minna koristustalgutele, kui leida lahendus sellele kuidas suunata inimeste tegusid nii, et edaspidi puuduks vajadus metsa alt prügi korjamiseks. Suurte ja edukate lahenduste väljamõtlemine ongi keeruline, aga 11 000 julget tulid kokku ja ragistasid ajusid 1. mail nii,  et sündis üle 1300 idee/lubaduse. Osad headest ideedest on juba ajakirjandusse jõudnud, nt abivanaema-abivanaisa idee, mis viib kokku pensioniealiste soovi laste eest hoolitseda ja noorte perede lastehoiuvajaduse.

Igaüks saab iga päev natuke teha, et Eestis elu mõnusam oleks. Nüüd aga mõeldi mida saaks teha. Mõned väiksemad ideed saab kohe ellu viia, suurematega tegelemiseks tulevad eksperdid appi.

Mõttetalgutel oli kohal Eesti kodanikuaktiivsuse tuumik - inimesed kes küsivad, mida saan mina teha Eesti jaoks, mitte mida poliitikud ja riigiametnikud Eestis ei tee või valesti teevad.