Tööandjate manifesti ja Riigikontrolli kiituseks

Tööandjate manifest on saanud üllatuslikult palju vastu päid ja jalgu ühiskonnategelaste, ajakirjanike, poliitikakujundajate ja lausa peaministri poolt, et kohati võib jääda ekslik mulje, et seal midagi head üldse ei ole. Kahju, kui manifestis esitatud mõtted nii lihtsalt sumbuvad.
Mina tahaksin hakata tööandjate eeskõnelejaks selle unistuse eest, et riigivalitsemine oleks efektiivne - et tehtaks õigeid asju õigel moel. Kahe käega kirjutaksin alla tööandjate manifestis toodud punktile, et enne seaduste vastuvõtmist peavad nende sisulised mõjud majandusele ja ühiskonnale olema igakülgselt analüüsitud ja selgitatud. Samuti toovad nad välja, et poliitikate väljatöötamisse peaks süstemaatiliselt kaasama erasektorit.
See jutt võiks lausa Praxise reklaamlause olla.

Ja siin kasutaks võimalust kiita Riigikontrolli nende viimase ettevõtlustoetuste auditi eest. Minu teada on see esimene kord avalikus sektoris, kus nii tõsiste meetoditega vähemalt üritatakse kvantifitseerida ettevõtlustoetuste konkreetseid mõjusid. Nende audit ja sellele järgnenud kajastus aitas väga palju kaasa avalikule diskussioonile, kas üldse saab kõiki mõjusid numbriliselt hinnata ning milliseid meetodeid on võimalik kasutada.
Riigipoolsete sekkumiste mõjude kvantifitseerimine peaks kindlasti saama reegliks. Ja Riigikontroll, kellel on harukordselt hea juurdepääs Eestis andmetele, on kindlasti koht, kus saaks populariseerida mõjuanalüüside tegemist.

Tööandjatelt loodaks mina nüüd väga manifesti seletuskirja, mille tulekule nad viitavad. Kui nad ise soovivad, et seadusmuudatuste mõjud peaks olema põhjalikult läbi analüüsitud, siis ei saa nad mitte kuidagi jätta näitamata, kuidas kõik nende endi ettepanekud mõjutavad majandust ja ühiskonda.

Ja lõpuks, ametiühingud! Miks ei kasuta te võimalust saada tööandjate kriitikat saanud manifesti valguses endale palju poolehoidjaid? Kus on küll teie manifest, mis ühiskonda seoks ja Eesti majanduse õitsengule viiks?

Kes kontrollib Riigikontrolli?

Mõju kui sellise hindamine valmistab analüütikutele ja teadlastele alati peavalu. Kuulus ökonomeetrikute mantra „korrelatsioon pole põhjuslikkus“ tuletab seda alati meelde. Keeruline on mõjusid hinnata, kui uurimise all on mitmetahulised subjektid, nagu näiteks ettevõtted. Veel keerulisemaks läheb, kui uuritav nähtus on raskesti mõõdetav või mitmest erinevast näitajast koosnev, nagu näiteks „ekspordipotentsiaal“ või „konkurentsivõime“. Ning eriti keeruliseks läheb, kui pole võtta naturaalset eksperimenti, mis mõju kergemini nähtavale tooks. Riigikontrolli hiljutises auditis ettevõtlustoetuste kohta on üritatud hinnata just nimelt seda eriti keerulist mõju. Vastuvõtt meedias, teatud asutustes ja mujalgi on olnud äärmiselt negatiivne. Riigikontrolli on süüdistatud pahatahtlikkuses ja hullemaski.

Esimese asjana jääb selgusetuks, miks raporti kokkuvõttes on välja toodud peamiselt negatiivsed tulemused. Sellest vaimust kantuna on ka meedias vaid negatiivsete tulemustega lehvitatud. Näiteks on üks põhitulemusi, et ettevõtlustoetuste tulemusel ei ole uusi ekspordiga tegelevaid ettevõtteid tekkinud. Samal ajal on raportis välja toodud, et eksporditoetus töötab väga hästi juba eksportivatele ettevõtetele, kuid seda pole kokkuvõttes välja toodud. Seda enam, et nende toetuste eesmärk ongi olnud peamiselt juba tegutsevate eksportijate toetamine. Selline subjektiivsus ei saa oluliste tulemuste kohalejõudmiseks kasulik olla. Oluline on ka mainida, et raportis hulgaliselt kasutatud joonised ettevõtjate arvamuse kohta toetuste efektiivsusest ei ole täpses seoses väljatoodud järeldustega.

Teise asjana tekitab küsitavusi raportis kasutatud tühikoormuse definitsioon. Ainult ettevõtjate endi arvamusele tugineva hinnangu puhul tasub olla ettevaatlik, kuna hinnang ja tegelik käitumine võivad erineda. Seda enam, et pikaajalisi hinnanguid toetuse mõjule on raske anda. Tühikoormuseks tuleks lugeda olukord, kus ettevõtted võtavad vastu toetuse ning tänu sellele ei kuluta toetatud valdkonnas vastavalt oma täispotentsiaalile ja kavatsustele. Kuid kui ettevõtete endi kulutused ei vähene, siis tühikoormust ei ole, sest raha kasutatakse ikka valdkonnas ära. Omaette küsimus on alternatiivkulu, nimelt, kas toetusraha oleks saanud kusagil mujal kasutada tootlikumalt. Majanduskriisi tingimustes on loomulikult ettevõtete enda kulude taset raske hinnata. Ettevõtlustoetuste puhul on ka mõeldav see, et positiivne või negatiivne mõju avaldub palju pikema ajaperioodi jooksul, kui auditi aluseks olnud ajaperiood. Ilmselt on 2008. ning 2009. aasta toetuste mõju hindamine praegusel ajal ennatlik.

Tühikoormusega on seotud ka järgmine kriitikapunkt. Nimelt, ettevõtete laialdane (horisontaalne – kõiki võrdselt) toetamine on poliitilise valiku küsimus. Ning sellega kaasneb tavaliselt suurem tühikoormus. Alternatiivne valik oleks toetada vaid üksikuid, täpselt välja valitud tegevusi/ettevõtteid. Sellega tekib jällegi kaks probleemi. Esiteks peavad toetajad olema teatud mõttes hiromandid, nägema ette neid õigeid tegevusi, mida toetada, millest tulevikus suurem kasu sünnib. Aastakümnete pikkune rahvusvaheline kogemus ütleb, et „võitjate“ valimine on raske, kuid ka häid näiteid on olemas. Ning teiseks tekib probleem õiglusest ning konkurentsi kahjustamisest. Riigikontrolli audit peaks vähem kritiseerima poliitilist valikut ning rohkem juba tehtud valiku elluviimise efektiivsust. Majandusteoreetilised seisukohad õige ettevõtluspoliitika osas muutuvad sama tihti kui valitsused.

Ka kasutatud analüüsimeetodid ei ole kohati läbipaistvad. Lahtiseks jääb, kuidas on täpselt koostatud kontrollgrupp. Näiteks alloleval joonisel (raportis lk 21) esitatud kontrollgrupi, osalusgrupi ning üldkogumi kogutootlikkuste võrdluse juures tekib küsimus, miks kontrollgrupp nii drastiliselt erineb üldkogumist ja on väga sarnane osalusgrupiga. Kui kontrollgruppi võtta ettevõtted, kelle erinevad majandusnäitajad vaadeldaval perioodil on võimalikult sarnased osalusgrupi omadega, siis on ilmne, et mõju siin nähtavale ei tule. Võimalik on ka see, et osalusgrupi näitajates sisaldub juba toetuse mõju. Samas on võimalik, et kõik on metodoloogiliselt korrektselt tehtud, kuid sellisel juhul sooviks lugeda täpsemaid selgitusi osalusgrupi ja kontrollgrupi koostamise kohta.



Mõttesse tulevad ka paar ettepanekut seoses sellise osalusgrupi ning kontrollgrupi võrdlemiseks. Esiteks võiks proovida üksikute osalusgrupi ettevõtete sobitamist (matching) kontrollgrupi sobivate ettevõtetega ning seda iga aasta kohta eraldi. Teiseks võiks mõelda ka agregeeritud andmete kasutamise juures osalusgrupi ettevõtete kaalumist vastavalt toetuse suurusele ning saamise arvule.

Oluline koht metoodika valikul on ka regressioonide kõrvale jätmine. Põhjendusena tuuakse välja, et kuna „toetusi on antud ettevõtetele vähe [..], siis jäid mudelite kirjeldusmäärad väikeseks ning olid muu analüüsi juures pigem põhjusi näitlikustavad kui Riigikontrolli järelduste aluseks.“ Üldiselt peaks madal kirjeldatuse määr edasise analüüsi osas ettevaatlikuks tegema, sest see viitab sellele, et seosed on keerulised. Tavapärane lahendus oleks keerulisemate ökonomeetriliste mudelite rakendamine, mitte tagasipöördumine kirjeldava statistika poole.

Segadust lisasid ka lahti seletamata tabelid, näiteks tabel 4 (Lisa A) ning tabelid lisades G ja N. Neile on olemas tekstis viited, kuid mõned tabelis esitatud numbrid on raskesti arusaadavad. Tabelis 4 jääb selgusetuks keskmine toetuste saamise ning taotlemise arv. Nimelt on keskmine taotlemiste arv väiksem kui saamiste arv. Täiendavalt, lisa N tabelite õigsuse võib seada küsimärgi alla. Tabelis 19 on välja toodud näiteks korrelatsioonikoefitsient ettevõtete 2007. aasta müügitulu ning 2009. aasta „alustavate ettevõtete toetuse“ vahel, ning korrelatsioonikoefitsiendi väärtuseks on mitmel puhul 1,00. On üsna selge, et selle numbriga on midagi valesti, mis seab andmestiku õigsuse kahtluse alla.

Need ja muud detailid tekitavad küsimuse tulemuste reprodutseeritavusest. Auditi raportis eksisteerib teatud metoodiline must auk. Kasutatud pole teada-tuntud analüüsimeetodeid või siis pole neid piisavalt lahti seletatud. Vettpidavamate järelduste tegemiseks oleks mõistlik kasutada juba mainitud sobitamist ning diff-in-diff (osalusgrupi võrdlemine iseendaga enne toetuse saamist, ning võrdlemine kontrollgrupiga) analüüsi. Neid saab ka omavahel kombineerida. Lisaks, korraliku teoreetilise mudeli (ettevõtete tootmis- või kulufunktsioonidel põhinev mudel, kuhu tutvustatakse ettevõtlustoetus) empiiriline ökonomeetriline hindamine võib anda huvitavaid uusi tulemusi. Tulevikus ootaks kelleltki just sellise keerulisema analüüsi ettevõtmist.

Lõpetaks positiivsega ehk siis tuleb tunnistada, et paljuski on soovitused sarnased nii Praxise kui mitmete teiste uurijate poolt varem väljatooduga. Näiteks, et KredExi meetmed võiks fokusseeritumalt kaasa aidata majanduse ümberstruktureerimisele ning toetuste seiresüsteem on puudulik (vaata viidet raportile „Struktuurivahendite valikukriteeriumide hindamine“). Samuti on leitud, et tegutsevate eksportööride kõrval tuleks enam pöörata tähelepanu ka alustavatele ja potentsiaalsetele eksportööridele (vaata viidet raportile „Struktuurivahendite rakenduskava hindamine“). Teadus- ja arendustegevuse (TA) toetused peaksid enam arvestada traditsioonilistes sektorites tegutsevate ettevõtete innovatsioonivajadustega (vaata viidet raportile „TA hindamine“), pöörata enam tähelepanu lisanduvusele ja sellega kaasnevale tühikoormuse probleemile (vaata esimest viidet, aga ka raportit „Riiklike ettevõtluse tugimeetmete mõjude hindamine“). Samas on Praxise hinnangud tühikoormuse osas on olnud detailides pisut erinevad. Lisaks võiks mõelda ettevõtlustoetuste fokusseerimisele ning et kaasata sisukamalt poliitikakujundamisse ettevõtjaid koondavaid organisatsioone ja muid huvigruppe (vaata viidet raportile „Ettevõtluse toetusmeetmed riigieelarve strateegias“).

Keeruliste mõjude hindamine on oma tagasilöökidega ning loodetavasti ei tundu ülaltoodud kriitika liialt ülekohtune, uuringud ning analüüsid selles ja igas valdkonnas on igal juhul tervitatavad. Alternatiiv oleks kõhutundel tehtud otsused.


Mõtete ning viidetega täiendas käesolevat kirjutist Anne.

Tibusammudega tööjõumakse kärpimas

Eesti kõrgeid tööjõumakse, eelkõige sotsiaalmaksu, on soovitanud alandada nii Eesti kui rahvusvahelised eksperdid.
Väike samm sotsiaalmaksu alanemise suunas on praegu arutluses Riigikogus eelnõuga 760 SE, mis kaotab sotsiaalmaksu alammäära alla alampalka saavate endiste töötute jaoks. Lisaks alandatakse sotsiaalmaksu kohustust mitme tööandja juures osa-ajaga töötava inimese jaoks, kelle palk jääb alla miinimumpalga.

Püüdsin mõjude suuruse kohta ühe joonise teha.



Näiteks kahe tööandja juures kokku 3500 kroonise brutopalgaga töötava inimese puhul alaneb sotsiaalmaksu kohustus kuus 330 krooni võrra ja maksukiil (kogu tööjõumaksude osakaal tööjõukulus) ca 4 protsendipunkti võrra. Kui tööle saab eelnevalt 6 kuud töötu inimene, siis tema sotsiaalmaksukoormus oleks võrreldes praegusega ligi 610 krooni madalam, sõltumata sellest kas töötab ühe või mitme tööandja juures, ja maksukiil oleks ligi 8 protsendipunkti võrra madalam. Seega on seaduseelnõu igati tervitatav samm madalapalgaliste tööturuvõimaluste soodustamise jaoks.

Väga huvitav on lugeda ka mõjude analüüsi seaduseelnõu seletuskirjas.
Mitme tööandjaga inimeste puhul täiendavate töökohtade teket seletuskiri ei loodagi, nähakse ette üksnes sotsiaalmaksu laekumise vähenemist. Seega tundub kogu mõte olevat pigem mingi horisontaalse õigluse küsimus, et kaotada praegune ebavõrdsus ühe ja kahe tööandjaga inimeste vahel.
Samas endiste töötute puhul sotsiaalmaksu miinimumkohustusest loobumisega loodetakse saada lausa 3000 täiendavat töökohta. Minu eriti jäme arvutus näitab, et eeldatakse ülielastset tööjõunõudlust madalapalgaliste järele, elastsusega ca 1.4. (Tööjõukulud alanevad ca 11% ja madalapalgaliste osa-ajaga töökohtade arv kasvab 16%: lisandub juurde ca 3000 töökohta esialgsele 18 tuhandele).

Nii kõrge tööjõunõudluse elastsuse eelduse korral julgeks küll soovitada, et sotsiaalmaksu miinumkohustuste üldine tühistamine koos osa-ajaga tööjõu pakkumise suurendamisega oleks riigieelarve seisukohalt kulu-tulus ettevõtmine. Eriti praegu kui algamas on suvehooaja tööd, mis sageli just osa-ajaga.
Tööjõupakkumist saaks omakorda potentsiaalselt suurendada luues näiteks võimaluse saada koos töötushüvitist ja osalist töötasu (nt teha analoogiline süsteem vanemahüvitisega).
Tean isiklikult inimesi, kes loobuvad osa-ajaga töö vastuvõtmisest, sest nad kaotaksid kogu oma töötushüvitise. Arvestades ca 100-tuhandelist töötute hulka, kellest ligi pooled saavad veel töötushüvitisi, võiks sellel muudatustel mõju osa-ajaga tööjõu pakkumisele ja seega töökohtadele olla päris suur. Jään ootama järgmist Riigikogupoolset sammu - seekord võiks see siis olla kohe oravahüppe pikkune.

Lugude jutustamisest mõjude hindamise kontekstis

Jätkan konverentsimuljete lainel. Käisin ka Poolas konverentsil, teemaks oli aga hoopis EL ühtekuuluvuspoliitika hindamine. Ja konverentsi üks töögrupp kujunes nii värvikaks, et ei saa jätta seda kajastamata.

Teemaks oli juhtumanalüüside kasutamine. Komisjoni regionaalpoliitika peadirektoraadi mõjude hindamise üksuse juht Veronica Gaffey rääkis, et nad rahastamisperioodi 2000-2006 mõjude hindamisel kasutavadki puhtalt juhtumanalüüse. Väga julge otsus. Aga nad tahavad mõista, mis siis ikkagi reaalselt toimub, mitte ainult numbreid vaadata. Nii tema, kui konsultandid, kellelt nad teenuse sisse on ostnud, jagasid siis oma kogemusi. Muidugi räägiti sellest, et aega läheb ikka rohkem, kui osati ette näha, et valimi koostamine oli paras pähkel, et üldistada on raske, jne.

Aga minu kui wannabe kirjandushuvilise jaoks läks asi põnevaks siis, kui hakati rääkima, kui oluline on ikkagi, et lugu kannaks. (Muide, seesama Veronica Gaffey omab muuhulgas ka kraadi inglise kirjanduse alal, seega nõrk lugu tabatakse kohe). Kõigepealt tuleb mõista, et juhtumanalüüside meetodi tohutuks eeliseks on just see, et meetod võimaldab lugusid jutustada. Sest miks need hindajate arvates sageli kurjad ja pahad ja rumalad poliitikakujundajad kunagi hindamiste tulemusi arvesse ei võta? Aga sellepärast, et keegi ei viitsi või ei suuda neid pakse ja igavaid hindamisaruandeid läbi lugeda. Konkreetsed lood teevad aga asja põnevamaks ja sageli veenvamaks. Aga kuidas siis lugu paika saada? Siinkohal tõusis üles üks mõnus prantsuse professor ja tegi meile selgeks, et ühel lool on klassikaliselt kolm osa: tegevuskoht, tegelased ja sündmustik. Viimane kulmineerub tavaliselt kas mõrva või õnneliku abieluga. Ehk kas programm tuleb sulgeda või rahastajate ja programmi ühiselu võib rahulikult jätkuda. Ei midagi keerulisemat!

Keda huvitavad aga konverentsi teised, igavamad (ja samas ehk tõsiseltvõetavamad) ettekanded, siis kogu info (ettekanded ja varsti nende aluseks olnud artiklid) on üleval siin.

Europarlamentääri apsud - korrelatsioon vs põhjuslikkus

Eile rääkis Europarlamendi liige Oviir ETV saates Aeg luubis toetustest ja maksupoliitikast. Et tegemist on niivõrd lugupeetud poliitikuga, kelle arvamust maksupoliitika kujundamisel kindlasti arvestatakse, tahaks paari asja tema väljaütlemistes täpsustada.

Parlamentäär väitis, et tingituna restoraniteenuste ja toitlustusteenuste käibemaksumäära tõusust on paljud Tallinna toitlustuskohad enda tegevuse lõpetanud. Siin julgeks küll arvata, et korrelatsioon kahe asja vahel ei ole põhjuslik ja käibemaksutõus ei ole peamine sulgemise põhjus. Seda enam, et tegelikult mõjutas käibemaksutõus üksnes majutusteenust pakkuvate asutuste hommikusööki! Käibemaks restorani- ja toitlustusteenusele ei ole muutunudki. (Vt ülevaadet 2009. aasta maksumuudatustes rahandusministeeriumi kodulehelt.)

Juttu oli ka, et viimaste käibemaksumäära tõstmistega käibemaksu laekumine ei kasvanud, sest tarbimine vähenes ja kokkuvõttes sellega kaotasime maksutuludes. Taas julgeks vastu vaielda, sest peamine maksulanguse põhjus on ikkagi tarbimise vähenemine muude tegurite tõttu (laenude vähenemine, inimeste tulude langus ja kartus tuleviku ees) ja mitte maksutõusu tõttu. Seda enam, et maksutõus mõjutas väga väikest kaupade gruppi, millest osad kindlasti on ka alaelastsed hinna suhtes (nt ravimid, matuseteenused, raamatud).

Lisaks väitis Oviir ka, et lühiajaliselt tööle minnes kaotab inimene õiguse töötuskindlustusele pikkade kuude jooksul. Päris nii see ikka ei ole. Kui inimene läheb tööle, siis tõepoolest kaotab ta samaaegselt töötuskindlustushüvitise, kuid uuesti töötuks jäädes on tal õigus töötuskindlustushüvitisele, kui ta eelnevalt ei olnud kogu hüvitise perioodi ära kasutanud.

Soovigem paremaid nõunikke meie Europarlamentääridele!

Vanemahüvitise lae kehtestamise tegelik mõju

Tänases Päevalehes mainib vastne sotsiaalminister, et võimalik sääst vanemahüvitisele lae kehtestamisest ei oleks suur. Intervjuust käib läbi arv 12 miljonit krooni. Et ajakirjanduses on opereeritud erinevate arvudega, siis pakuks ka ise välja ühe joonise tõenduspõhise poliitika hüvanguks :)



Eks kõik ikkagi sõltub sellest, kuhu see lagi pannakse. Näiteks kui lagi toodaks alla kolmandiku võrra (kolmekordse sotsiaalmaksuga maksustatud üle-eelneva aasta keskmise palga asemel oleks kaks keskmist palka), siis oleks 2007. aasta andmete põhjal kulutused ligi 7% ehk ligi 90 miljonit krooni väiksemad. Samas mõjutaks lae selline allatoomine kümnendikku vanemahüvitise saajaid.

2009. aasta kohta sama seost kasutades oleks see mõju olnud ligi 150 miljonit krooni. See oleks tähendanud siis vanemahüvitise lae allatoomist 30729 kroonilt ligi 20 tuhandele kroonile.
Võrdluseks siis, et ära kaotatud lapse koolitoetuse kulud olid ligi 75 mln krooni, või esimese lapse 300-kroonise universaalse toetuse ärakaotamine annaks kokkuhoidu ligi 600 mln.

Haiguspäevade muutus - pangem instrumendid valmis

Haiguspäevade tasustamise kord on muutumas oluliselt. Kasvab nii töötajate kui tööandjate kohustus, mis teeb neil mõlemal meele kurvaks. Kuid on üks seltskond inimesi, kes sellest korra järsust muutusest oma moodi rõõmu tunnevad. Need on mõjude hindamisega tegelevad ökonomeetrikud, sh mina. Meil on tekkimas loomulik eksperiment (ehk ökonomeetria keeles "instrument"), mis võimaldab hinnata kuivõrd raha mängib rolli haiguslehtede väljavõtmisel.

Toimub küllalt järsk muutus töötaja jaoks, kaotatakse kahe päeva töötasu. Kui enamus haiguslehti on 4-5 päeva, siis keskmiselt kaotab inimene nüüd ca poole oma haigusrahast, seega võiks arvata, et toimub oluline vähenemine haiguspäevade väljavõtmises. Kasutades kas Haigekassa andmeid või ka ka ETU andmeid, peaks õnnestuma seda mõne aja pärast hinnata.

Täiendavalt on huvitav küsimus see, kas nüüd kui tööandja jaoks on töötaja muutunud kallimaks, lükatakse osa sellest koormast tööandja kaela, vähendades töötaja palka. Seega peaks nägema korrelatsiooni töötajate eelneva haigestumise ja tema palgakasvu vahel. Kui saaks Haigekassa haigestumise andmeid siduda maksuameti palgaandmetega peaks olema seda võimalik tulevikus hinnata. Nii et see inimesi õnnetuks tegev reform annab kohe mitu põnevat teadusartikli ideed.