Kas diskrimineerimise kasv naiste palkades?

Miks on naiste-meeste palgaerinevus Eestis viimastel aastatel kiiresti kasvanud? Eesti Tööjõu-uuringu (ETU) andmetel on see 2007. aastal samuti 30% ümber (vt joonis), sarnaselt Euroopa Komisjoni numbritele, millele täna kõik meediaväljaanded viitavad.

Kiire hilisõhtune Oaxaca dekomponeerimine perioodi 2001-2007 kohta näitab, et palkade kiire kasvu tingimustes on meeste-naiste ebavõrdsus tõesti oluliselt suurenenud (2001. aastal ETU järgi 19% ja 2007. aastal 33%). Kasvanud on nii selgitatav palgaerinevus kui ka mitteselgitatav palgaerinevus. Õnneks viimane aeglasemalt, mis vähemalt lubab oletada, et diskrimineerimine ei ole peamine süüdlane palgaerinevuse kasvus.

Üks võimalik lihtne selgitus, miks meeste-naiste palgaerinevus on kasvanud viimastel aastatel, võib olla see, et majanduskasvu tingimustes on naiste poolt lisandunud tööturule juurde enam madalama produktiivsusega inimesi kui lisandus meeste puhul. Nii näiteks kasvas 55-64-aastaste naiste seas tööhõive määr 21 protsendipunkti võrra aastatel 2001-2007, samas kui meestel üksnes 4 protsendipunkti võrra. Ja meeste kasvav tööhõive oli paljuski tingitud ehitussektori buumist, kus ka madala produktiivsusega meestele maksti (ebaratsionaalselt) kõrget töötasu. Majanduslanguse perioodil peaks palgaerinevus taas vähenema.

Meeldetuletuseks, et PRAXISe 2004. aastal valminud uuring meeste-naiste palgaerinevuste kohta perioodil 1998-2000, näitas, et palkade erinevus on ligi 30%. Sama uuring annab ka hea ülevaate palgaerinevuse majandusteoreetilistest põhjendustest.

Uhked boonused

What’s the Value of a Big Bonus?:
http://www.nytimes.com/2008/11/20/opinion/20ariely.html?th&emc=th

Mhmmm...mida muuta maksupoliitikas?

Alampalk 2009 - prognoos läbirääkimiste põhjal

Järgmise aasta alampalga läbirääkimine on alanud. Ametiühingud (EAKL) on alustuseks välja pakkunud 5250 krooni ja tööandjad ligi 4550 krooni (Tarmo Kriis on pakkunud ajakirjanduses 5% kasvu võrreldes praegusega).

Majanduse jahtumine on mõjutanud ka ametiühingute palganõudmise kõverat, mis sellel aastal teeb jõnksu alla poole (vt joonis). Kui viimastel aastatel nõudsid ametiühingud alampalga kasvu peaaegu kolmandiku võrra, siis sellel aastal üksnes viiendiku jagu. Tööandjate esimene pakkumine on sama tagasihoidlik nagu alati.



Esimeste pakkumiste tulemusena on sellel aastal alampalga nõudmise ja pakkumise nii suhteline kui absoluutne erinevus väiksem kui eelmisel aastal ja kokkuleppele jõudmine võiks ka selle võrra kergemini toimuda.

Kui võtta aluseks varasemate aastate muster, kui palju kumbki osapool oma esialgsest pakkumisest taganes, siis võiks olla järgmisel aastal alampalk 4800 krooni (või pigem natuke madalam), mis ulatuks ca 34%ni rahandusministeeriumi poolt prognoositud keskmisest palgast 2009. aastal.

Meeldetuletuseks, et kunagi 2001. aastal leppisid tööturu osapooled kokku, et miiniumpalk jõuab 2008. aastaks 41% keskmisest palgast, kuid sellest eesmärgist on ilmselt loobutud.

Tervishoiukulud SKPst – kas streikimist väärt indikaator?

Tervishoiu kogukulude osakaal SKPst on kõige üldisem näitaja, mille abil jälgitakse tervishoiu rahastamise arengut riigis ning võrreldakse ka riike omavahel. Tervishoiu kogukulude osakaal SKPst iseloomustab, kui suure osa ühe aasta jooksul ühiskonna poolt loodud kogurikkusest kulutab ühiskond tervishoiule. Võime ka öelda, et kui suur osa ühiskonna ressursse suunatakse aasta jooksul tervishoiuteenuste pakkujatele – arstidele, õdedele, ravimifirmadele, haiglate remontimisele jne.

Eesti Arstide Liit on esitanud pöördumise, et valitsus peaks suurendama raha Eesti tervishoius, tõstes tervishoiu kogukulude osakaalu 2010. aastaks 6,5 protsendini viimati teada olevalt 5,0 protsendilt (2005. aasta uuendatud andmed). Väidetavalt on sellega põhimõtteliselt nõustunud ka sotsiaalminister 17.10.2007 Riigikogu sotsiaalkomisjoni istungil esinedes ehkki sotsiaalministeeriumi kodulehekülg sellest vaikib.

Kas lisaraha muutub automaatselt arstide-õdede kõrgemaks palgaks või hoopis suurendataks selle eest osutatavate teenuste hulka ilma olulise palgatõusuta, sõltub Sotsiaalministeeriumi, haiglate ja tervishoiutöötajate esindusorganisatsioonide omavahelisest läbirääkimisjõust. Arvata võib, et lisaraha tekkides on tervishoiutöötajate streigi- ja emigreerumisähvardused piisavad selleks, et raha kulub suures osas palkade tõstmiseks.

Siiski oleks praktilisem Eesti Arstide Liidul seada valitsusega läbirääkimisel mitte eesmärgiks niivõrd tervishoiu kogukulud, vaid just avaliku sektori kulutused tervishoiu rahastamisel (Haigekassa ja muu riigieelarve osa). Avaliku sektori kulutused moodustavad tervishoiukuludest kokku ligikaudu kolmveerandi. Ülejäänud tervishoiukuludest moodustavad enamuse inimeste endi otsesed maksed tervishoiuteenuste ja -toodete eest, nt hambaravi, kulutused ravimitele, eriarsti visiiditasud jne, mida ei mõjuta üksnes valitsus.

Näiteks võiks nõuda avaliku sektori tervishoiukulude tõstmist praeguselt 3,8 protsendilt SKPst (2005. aastal) 5,0 protsendini aastaks 2010.

Samas tuleb aru anda, et avaliku sektori poolt ümberjaotatav rahahulk on piiratud laekuvate maksudega. Selleks, et tõsta avaliku sektori tervishoiukulusid soovitud tasemele, on võimalik kas jagada olemasolevat raha ümber avaliku sektori sees või tõsta makse.

Sotsiaalministeeriumi statistika kohaselt on viimastel aastatel tervishoiukulud moodustanud avaliku sektori kogukuludest ligikaudu 11-12%. Ligikaudne arvutus näitab, et Eesti Arstide Liidu soovi rahuldamiseks oleks vaja, et osakaaluks oleks 16%. See on võrreldav sellega, et riik loobuks kulutustest keskkonnakaitsele või vähendaks hariduse rahastamist ligi kolmandiku võrra.

Kui nõudmise eesmärk on suurendada tervishoiu osakaalu avaliku sektori prioriteedina, siis võiks kaaluda ka seda ka välja öelda. Näiteks võiks nõuda, et tervishoiukulude osakaal avaliku sektori kogukuludes peaks suurenema 12%lt (aastal 2005) 16%ni aastaks 2010.
Alternatiiv on rahastamise suurendamiseks nõuda sotsiaalmaksu ravikindlustuse osa tõusu näiteks 13%lt 17%ni, kuid siis tuleb arvestada, et see kiirendaks vähemalt lühiajaliselt tööjõukulude kasvu ja pikaajaliselt vähendaks inimeste netopalka.

Viimaks tasub mainida, et tervishoiu kogukulude osakaal sisemajanduse koguproduktist ei ole väga hea poliitikaindikaator ka seetõttu, et selle avaldamisega kaasneb pikk viitaeg ning samuti on toimunud sagedased SKP tagantjärgi korrigeerimised, mistõttu tervishoiukulude osakaal SKPs on muutunud.

Näiteks praegu, kui võeti vastu 2008. aasta riigieelarve ning arutatakse tervishoiu rahastamist aastani 2010, on meil ametlikult teada alles 2005. aasta tervishoiu kogukulud. Selle aasta märtsis avaldatud info kohaselt olid need 5,1% SKPst, kuid seoses SKP korrigeerimisega sügisel on 2005. aasta näitaja praeguseks langenud 5,0%ni. 2006. aasta andmed peaksid avaldatama alles detsembri viimastel päevadel. Niisuguse puuduliku info tingimustes on erinevatel osapooltel raske läbi rääkida, kui kaugel ollakse praegu, 2007. aasta lõpus, eesmärktasemest ja kas 6,5% SKPst on üldse reaalselt saavutatav mõne aastaga. Seetõttu tasuks võtta läbirääkimiste objektiks lisaks mõni operatiivsem ja täpsem indikaator nagu näiteks tervishoiukulude osakaal avaliku sektori kogukulutustes.

Artikkel ilmus ajalehes "Meditsiiniuudised", 18.dets 2007

Lihtsad võimalused paremaks poliitikaks

Tavapäraselt on peresõbralikkus on kohustuslikuks elemendiks kõigi parteide valimis­kampaaniates. Üks viis, kuidas seda praegustel valimistel üritatakse väljendada, on eelmine kord häältekogujana edukaks osutunud vanema­hüvitiste süsteemi heldemaks muutmine ja reformimine: Reformi­era­kond ja Sotsiaaldemokraadid lubavad vanemahüvitise maksmise perioodi pikendada pooleteist aastani, Rahvaliit kahe aastani ja Kesk­erakond oma 2005 aasta programmis lausa kolmeni. Enne kui on võimalik hinnata praegust süsteemi, tahetakse seda juba reformida, seejuures vaadates mööda oluliselt odavamatest ja oodatud võimalustest süsteemi paremaks muuta.

Vanemahüvitis jätab ühe lapsevanema päris pikaks ajaks töölt kõrvale. Liiga pika töölt äraoleku korral võivad aja möödudes amortiseeruda töötaja oskused ning inimkapital. Väiksem tööstaaž ning tootlikkus võivad tööle naastes tähendada ka väiksemat palka võrreldes äraolekul usinalt töötanud kolleegidega. Kuna enamasti jäävad lapsesünni järgselt koju naised, siis tööandja peab naistöötajat tööle võttes arvestama riskiga, et ta võib töökohalt lahkuda aastateks. Seetõttu suurenevad naiste tööturul osalemise barjäärid. Naisi võetakse vähem tööle, saadetakse harvem koolitustele ja tehakse üldse vähem investeeringuid „riskieas” naiste arendamiseks. Tekib oht, et ühiskond surub naistele peale kodukana rolli, mille arvelt vähenevad nende karjääri- ja eneseteostus­võimalused.

Töötamine on karistatav
Üks lahendus oleks see, kui lapsevanemal oleks võimalik lapse kasvatamise kõrvalt paremini tööeluga sidet hoida. Paljud neist seda ka soovivad. Motivatsioon töötamiseks väikelapse kõrval võib olla erinev — kas eneseteostuse vajadus, sotsiaalsete sidemete hoidmine kolleegidega või soov säilitada sidet tööeluga, et oskused-teadmised aja jooksul unarusse ei jääks. Selgub aga, et praegune vanemahüvitise süsteem soosib töötamist väga vähe.

Vanemahüvitise saamise ajal tööd tehes tuleb nimelt arvestada, et kui töötasu ületab vanemahüvitise miinimummäära (2007. aastal 2690 kr), vähendatakse hüvitist seaduses toodud valemi alusel. Valem uuendati sel nädalal Riigikogus selliselt, et töötamisel väikese koormusega ei peaks töötamisele lausa peale maksma. Siiski ei ole ka praegu töötamine eriti tulutoov tegevus. Näiteks kui Eesti keskmist palka (9351 kr 2006. aastal) saav ema otsustab lapse kasvatamise kõrvalt veerand kohaga tööl käia, jääb tema töötasu alla hüvitise määra, vanemahüvitist ei vähendata ning netotulu kasvab 1810 kr võrra. Kui aga lapsevanem otsustab töötada poole kohaga, rakendub seaduses toodud valem, hüvitise summa väheneb ning kokkuvõttes muutub netotulu 2145 krooni võrra, kuigi inimene teenis 3618 krooni. Seega, kui tavaline, lapsepuhkusel mitteolev, inimene teenib töö eest 3618 krooni, siis vanemahüvitist saav inimene saab sama töö eest 1473 krooni vähem.

	Töötasu (neto) veerand kohaga töötamisel	Täiendav netotulu töötamisest vanemahüvitist saavale inimesele	Töötasu (neto) poole kohaga töötamisel	Täiendav netotulu töötamisest vanemahüvitist saavale inimesele
Keskmise palk (9351)	1810	1810	3618	2145
Poolteist korda keskmine palk (14026)	2714	786	5428	3043

Tõsi küll, võib vaielda, kas saaks optimaalseks pidada toetusskeemi, mis motiveeriks vanemaid väga väikeste laste juurest täisajaga tööle minema. Kuid töötamine ja laste eest hoolitsemine ei pruugi tänapäeval olla üksteist välistavad valikud, vaid paljudel erialadel on võimalik kasutada paindlikke töövorme nagu nt kaugtöö ja osa-ajaga töötamine ning paljud inimesed sooviksid neid kasutada. Tuleks jälgida, et riigi poliitika nende rakendamist ei takistaks. Näiteks osa-ajaga töötada soovides oleks praeguse skeemi korral keskmise palgaga töötajal veerand kohaga töötada soodus, poole kohaga aga enam mitte. Poole­teist­kordset keskmist palka saaval töötajal ei tasu aga isegi veerand kohaga töötada. Teenides 2714 krooni jääb talle sellest alles ainult 786 krooni. On küsitav, kas selline eristamine on põhjendatud: kui soodustada väiksema koormusega töötamist, siis juba kõigi puhul võrdses ulatuses.

Valikuvabadus
Selline süsteem piirab inimese valikuid. Ei tohiks arvata, et riik või valitsus või keegi teine teab paremini, kas ema/isa saab, peaks või võiks töötada lapse kõrvalt. Peaks olema iga vanema vaba valik, kas jääda lastega koju või minna tööle ning toetustesüsteem peaks seda valikut respekteerima. Tööle naasmine on niigi keeruline ning lapsehoiuvõimalusi leida pole lihtne. Kui inimene soovib teha tööd, tuleks teda sealjuures aidata, mitte rahaliselt karistada.

Paindumatu vanemahüvitise ja vanemapuhkuse skeem sunnib inimesi pikaks ajaks tegema valiku kas töö või perekonna vahel. Selleks, et ühiskonna kahte mõneti vastandlikku eesmärki – kõrget iivet ja kõrget tööhõivet – saavutada, ei tohi inimestelt võtta võimalust valida korraga tööd ja lapsi.

Töötamisest saadav tulu võiks lisanduda lihtsalt vanemahüvitisele ilma valemita ning vanema otsus oleks, kas ja kuidas seda kasutada. See võimaldaks: 1. vanemal otsustada koju jääda nii, et tal ei tekiks lapse sünnist olulist auku sissetulekutes; 2. vanemal säilitada paindlikult side töökoha ja töötamisega ilma, et tal töötamine oluliselt vähem tulus tegevus oleks kui teistel inimestel; 3. riigil saada raha töötasudelt makstavate maksetena; 4. maksta vanematele normaalselt palka vanemahüvitise saamise ajal, ilma et oleks vajadus seda varjata või edasi lükata. Ebatõenäoliseks juhuks, kui lapsevanemad ei taha üldse lapsega kodus olla ja hakkavad kõik kohe tööle minema, et teenida täiendavat vanemahüvitist, võiks seada ehk piiri, et töötada võib teatud koormusega, enne kui valem rakendub. Vanemahüvitise miinimummäär, mis on piiriks praegu, on naeruväärselt väike ja sisulist tähendust ei oma. See piir võiks olla samuti vanemahüvitise ja eelmise palgaga seotud. Näiteks poole kohaga töötades ei rakendu valemit, aga edasi rakendub.

Selle asemel, et populistlikult valada raha juurde olemasolevatesse meetmetesse, tuleks otsida innovatiivseid lahendusi, mis aitaks inimestel vähendada pinget töö ja pereelu vahel.

Epp, kahe lapse ema
Sten, muidu analüütik

Tervishoiu rahastamine

Tuleb tunnistada, et tervishoiutöötajate PR-trikk on päris edukas olnud, sest kunagi varem ei ole tervishoiust nii palju räägitud ja kirjutatud kui viimase 17 päeva jooksul. Kuna streigikorraldajate sõnul on peamine mitte palgakasvu vaid tervishoiu üldise rahastamise nõudmine, siis peamised arutelud just viimasele ka keskenduvad.

Täna on Eestis tervishoidu raha juurde võimalik tuua ravikindlustuse, patsiendi omaosaluse või riigieelarve kaudu. Ravikindlustuse rahalist mahtu piirab ravikindlustusmaksu laekumine ning PRAXISe hinnangul ei ole ainult sellise mehhanismi rakendamine jätkusuutlik. Patsientide omaosalus ulatub Eestis peaaegu 25%, mis on WHO hinnangul ülemine piir ja selle tõstmine kahjustab eelkõige tervishoiu(teenuste) kättesaadavust (vrdl Lätis on patsiendi omaosalus üle 40%). Riigieelarve kulud kujunevad lähtudes võimulolijate prioriteetidest ning tervishoiukuludest moodustavad avaliku sektori kulud praegu ca 11%.

Siinkohal ei hakka ma hindama, kas ettepanekud kapitalikulude katmiseks või perearstiabi rahastamiseks riigieelarve kaudu on head või halvad. Pigem pööraksin tähelepanu sellele, et riigieelarves tervishoiukulude osakaalu tõstmine annab võimaluse suurendada ka patsiendi omaosalust. Kuna ravikindlustuse osakaal tervishoiu kogukuludes on enam-vähem konstantne, siis avaliku sektori tervishoiukulude osakaalu suurenemine langetab patsiendi omaosaluse määra. Seega, järgmises etapis (või samaaegselt) on võimalik taas suurendada ka patsiendi omaosalust.

Kas ja missugused tervishoiukulud riigieelarvest kaetakse ning missuguseid patsiendi omaosaluse (suurendamise) võimalusi rakendatakse on poliitiline otsus, mille kujundamine algab Riigikogu valimistega.

Usk ja streik

Tervishoiutöötajatest streigiõhutajad on oma nõudmistes välja paisanud rida SKP-näitajaid, mida kokku lüües saan kokku tõesti 3 aasta pärast 4-miljardilise puudujäägi võrreldes haigekassa laekumiste ning majanduskasvu prognoosidega. Paraku ei taha streigi korraldajad sel teemal argumenteerida, sest nad lihtsalt "ei ole sellega nõus" (vt EPL online intervjuud Katrin Rehemaaga 05.01.2007).
Eelduseks haigekassa (65%), riigi ja KOV-i (10,5%) ning omaosaluse + erakindlustuse + tööandjate (25,5%) panuse suhteliste vahekordade püsimine.

Tegelikult sain ma tulemuseks hoopis 5,67 miljardit puuduvat raha, kusjuures 2009. aaastal oleks jooksev puudujääk ca 20% prognoositud eelarvega võrreldes. Püüdsin arvesse võtta seda, et haigekassa on oma valitsusele esitatud eelarveprognoosi juba sisse arvestanud ca 1 miljardi jagu reserviraha kulutamist jooksvate kulutuste katteks, mille järel oleks veel reservides umbes 1 "ja natuke" miljardit krooni, mida teoreetiliselt saaks kasutada, kui muuta seadust ja põhimõtet, et headel aegadel tuleks pisut säästa, puhuks kui varsti nii hästi enam ei lähe. Olgu arvutused ära toodud ka tabeli kujul:





Ja neile, kes graafikutest rohkem lugu peavad, joonistasin ka pildi. kus puuduolev raha kenasti punaseks on värvitud.



Minu jaoks ongi probleem selles, et kogu diskussioonis puudub ratsionaalne iva ja asjaosalised justnagu ei tahagi sisuliselt küsimust arutada.

Usun siiski terve mõistuse võitu. Ja asjalikku diskussiooni. Tegelikult mulle arstid meeldivad, tunnen mitut ... Ja veel meeldivad mulle õpetajad, neid tunnen ka. Politseinikke tunnen, tuletõrjujaid mitte. Taha ennast tunda kindlalt, puhuks kui midagi juhtub ... täna ja ka 5 aasta pärast. Päris kõike ei ole vast mõistlik ühekaupa korraldama hakata, koos tuleb ikka parem ja ka odavam lahendus.

Seega on aeg küps diskussiooniks, kui "õhukest" (resp maksuvaba) riiki me ikkagi soovime. Aga sellest järgmisel korral.

Emade palgad

Euroopa kohus otsustas teisipäeval, et lapsehoolduspuhkuselt naasvale emale on legaalne maksta vähem palka kui samalaadset tööd tegevatele meestöötajatele, kui emade tööstaaž on lapsepuhkuse aja võrra lühem. Töötaja võib selle vaidlustada ainult juhul, kui on tõsiseid põhjusi vaidlustada tööstaaži kasutamist palgapoliitika alusena, ja sel juhul peab tööandja seda põhjendama.

See paistab olevat huvitav ja üpris oluline areng. Sisuliselt jätab see meeste ja naiste võrdsete palkade eest võitlejatele ainult võimaluse nõuda, et lapsehoolduspuhkusele jääks sama palju mehi kui naisi, et palgakaotus jaguneks võrdselt. Praegu on enamikes Euroopa riikides isadel lapsepuhkusele jäämise õigus olemas, kuid seda kasutatakse väga vähe-- eks näis, kas surve isade kojujäämiseks nüüd suureneb.

UPDATE:
Soome isad saavad soodsama võimaluse titega koju jääda, Postimees 06.10.2006.