Hiljuti PricewaterhouseCoopers’i poolt avaldatud uuringu „Paying Taxes 2010“ järgi on Eesti maksude maksmise lihtsuselt maailmas 38. ja Euroopa Liidus 6. kohal Iirimaa, Taani, Luksemburgi, Suurbritannia ja Hollandi järel. Maksude deklareerimisele ja maksmisele kulub Eesti ettevõtetel aastas keskmiselt 81 tundi, millega Eesti asub maailmas 16. kohal. Nende näitajate üle võime üsna uhked olla.
Ettevõtete maksukoormus seevastu on keskmiselt 49,1% aastakasumist, millega oleme 181 riigi seas 131. kohal, seda peamiselt ettevõtetelt kogutavate tööjõumaksude tõttu (37,5%).
Vastuseks sellele maksu-uuringule on mitmed asjatundjad (Jürgen Ligi, Aivar Sõerd, Erik Terk) meedias sõna võtnud, pakkudes välja, et Eesti maksukoormust tuleks vähendada – näiteks on pakutud sotsiaalmaksulage, ettevõtte tulumaksumäära vähendamist 10 %’le (kasutades klassikalist süsteemi, kus maksustatakse kogu kasum), kõikidele tööjõumaksudele lae kehtestamist ja muud. Villu Zirnask pakkus välja isikustatud maksusüsteemi, mis seisneks peamiselt selles, et igalt inimeselt kogutakse maksu vastavalt sellele, milliseid kulusid ta ühiskonnale tekitab ning milliseid avalikke teenuseid kasutab.
Erinevate ideede genereerimine pole kunagi olnud taunitav tegevus, kuid tasub vaadata lähemalt, miks Eesti koht ettevõtete maksukoormuse edetabelis nii madal on. PricewaterhouseCoopers on selle maksukoormuse arvestamisel arvesse võtnud tööjõumakse, mis on ettevõtte enda kanda (Eestis peamiselt sotsiaalmaks), ettevõtete tulumaksu ning muid makse (maamaks, erisoodustusmaksud jms). Üksikisiku tulumaksu nimetatud uuringus arvesse võetud pole, ning see tundubki kogu asja iva olevat. Tööjõumaksud on löödud laiali selle järgi, kes on maksukohuslane.
Seega, kui me tahaksime PriceWaterhouscoopers’i edetabelis kõrgemale kohale saada, peaksime näiteks sotsiaalmaksu ära kaotama, brutopalgad 33% kõrgemaks arvutama ning üksikisiku tulumaksu vastavalt tõstma, andes sellele tõstetud osale ka sotsiaalmaksuga analoogse sihtotstarbe. Sellise vangerduse tagajärjel jääksid Eesti ettevõtete kasumiaruanded praktiliselt samasuguseks (palgakulu ei tohiks oluliselt muutuda), kuid riikide edetabelis oleksime palju kõrgemal, nagu meil tavaliselt kombeks – praegusel juhul maanduksime umbes 6. kohale, meie ette jääksid Ida-Timor, Vanuatu, Maldiivid, Namiibia ja Katar, ning meist napilt tahapoole Araabia Ühendemiraadid, Saudi Araabia ning Bahrein.
PRAXIS mõtleb ja kirjutab
Teksti kasutamisel palume viidata sissekande autorile nimeliselt.
30 november, 2009
28 november, 2009
27 november, 2009
Kas aktsiisid mõjutavad tarbimiskäitumist?
Riigikogu rahanduskomisjoni esimees Taavi Rõivas ütles hiljuti Terevisioonis: “järgmiseks aastaks kavandatud elektri- ja kütuseaktsiisi tõus ei ole nii suur, et mõjutaks inimeste tarbimisotsuseid”. Teisalt leiame temalt tsitaadi: "aktsiisitõusu, millel mittemingisugust mõju ei oleks tarbimisele ega hindadele, sellist asja ei olegi olemas”.
Seega näib rahanduskomisjoni esimees olevat pisut segaduses, kas maksud ikka mõjutavad inimeste tarbimisotsuseid või mitte. Seaduseelnõu seletuskirjadest (algne, lisandunud) me kahjuks ei leia hinnaguid sellele, kas ja kuidas maksude tõus ja sellest tulenev hindade tõus inimeste tarbimisotsuseid võiks mõjutada. Ilmselt on need arvutustesse ära peidetud.
Siinkohal tuleks abiks ja pakuks mõningaid numbreid rahvusvahelisest kogemusest. Kuigi nii kütuse kui ka elektri tarbimine on hinnakõikumiste suhtes üsna jäik, pole tegemist tarbimisega, mida hinnakõikumised üldse ei mõjutaks. Mõned uuringud on leidnud, et kütuse hinnaelastsus on lühiajaliselt -0,26 ja pikaajaliselt -0,5, mis 3%lise hinnatõusu juures tähendab ligi 0,7 - 1,5%list tarbimise vähenemist. Elektrienergia tarbimise lühiajaliseks hinnaelastsuseks on hinnatud -0,29, mis 1,5%lise hinnatõusu juures tähendab tarbimise langust üle 0,4%.
Lisaks tuleb taas tõdeda, et seletuskirjas puuduvad võimalikud viited maksude jaotuslikele mõjudele – üksnes hinnang tarbijahindade muutusele ja ligilähendane mõju eelarve laekumisele.
Samas, sotsiaaldemokraatliku erakonna hiljutine pressiteade, milles väidetakse, et nimetatud aktsiiside tõus mõjutab rohkem vaesemaid ja keskmise sissetulekuga inimesi, peab paika üksnes osaliselt. Kui elektriaktsiisi tõus mõjutab tõepoolest enam vaesemate inimeste tarbimiskulutusi, siis kütuseaktsiisi tõus mõjutab pigem jõukamaid, ehkki rohkem maainimesi (vt ka Poltimäe, Võrk 2009).
Seega näib rahanduskomisjoni esimees olevat pisut segaduses, kas maksud ikka mõjutavad inimeste tarbimisotsuseid või mitte. Seaduseelnõu seletuskirjadest (algne, lisandunud) me kahjuks ei leia hinnaguid sellele, kas ja kuidas maksude tõus ja sellest tulenev hindade tõus inimeste tarbimisotsuseid võiks mõjutada. Ilmselt on need arvutustesse ära peidetud.
Siinkohal tuleks abiks ja pakuks mõningaid numbreid rahvusvahelisest kogemusest. Kuigi nii kütuse kui ka elektri tarbimine on hinnakõikumiste suhtes üsna jäik, pole tegemist tarbimisega, mida hinnakõikumised üldse ei mõjutaks. Mõned uuringud on leidnud, et kütuse hinnaelastsus on lühiajaliselt -0,26 ja pikaajaliselt -0,5, mis 3%lise hinnatõusu juures tähendab ligi 0,7 - 1,5%list tarbimise vähenemist. Elektrienergia tarbimise lühiajaliseks hinnaelastsuseks on hinnatud -0,29, mis 1,5%lise hinnatõusu juures tähendab tarbimise langust üle 0,4%.
Lisaks tuleb taas tõdeda, et seletuskirjas puuduvad võimalikud viited maksude jaotuslikele mõjudele – üksnes hinnang tarbijahindade muutusele ja ligilähendane mõju eelarve laekumisele.
Samas, sotsiaaldemokraatliku erakonna hiljutine pressiteade, milles väidetakse, et nimetatud aktsiiside tõus mõjutab rohkem vaesemaid ja keskmise sissetulekuga inimesi, peab paika üksnes osaliselt. Kui elektriaktsiisi tõus mõjutab tõepoolest enam vaesemate inimeste tarbimiskulutusi, siis kütuseaktsiisi tõus mõjutab pigem jõukamaid, ehkki rohkem maainimesi (vt ka Poltimäe, Võrk 2009).
Briti mõttekoda soovitab NHS-il kasutada eelarvekärpeid innovatsiooni allikana
Hea kolleeg Jennifer Dixon briti mõttekojast the Nuffield Trust avaldas hiljuti arvamust selle kohta, et eesseisev eelarvekärbe inglise tervishoiusüsteemis (NHS) avab suurepärase võimaluse seda hüppeliselt moderniseerida. Eriti heameel oli lugeda, et ettepanekud on suuresti sarnased hiljutisel Praxise Mõttehommiku puhul avaldatud poliitikaanalüüsis kirjeldatud ettepanekutega Eesti tervishoiusüsteemi patsiendikesksemaks muutmiseks.
Seega siis soovitab Jennifer arstidele ja patsientidele suuremat kaasarääkimise õigust eelarvete kasutamise osas; motivatsioonimehanismide ümberkorraldamist üksikutelt raviepisoodidelt terviklikule raviprotsessile (sh integreerides koduse eneseabi ning esmatasandi, haigla-, taastus- ja sotsiaalteenused); kulude jälgimist üksikisiku täpsusega; professionaalide tagasiside kasutamist kliinilise tulemuslikkuse tõstmiseks. Ja kõik see peaks suurendama tervishoiusüsteemi tõhusust ning kvaliteeti.
Usutavasti mõeldakse saabunud kriisi ärakasutamise võimaluste üle tegelikult kõikides riikides. Ehk õnnestub meilgi midagi sisulist järgnevatel aastatel ära teha.
Seega siis soovitab Jennifer arstidele ja patsientidele suuremat kaasarääkimise õigust eelarvete kasutamise osas; motivatsioonimehanismide ümberkorraldamist üksikutelt raviepisoodidelt terviklikule raviprotsessile (sh integreerides koduse eneseabi ning esmatasandi, haigla-, taastus- ja sotsiaalteenused); kulude jälgimist üksikisiku täpsusega; professionaalide tagasiside kasutamist kliinilise tulemuslikkuse tõstmiseks. Ja kõik see peaks suurendama tervishoiusüsteemi tõhusust ning kvaliteeti.
Usutavasti mõeldakse saabunud kriisi ärakasutamise võimaluste üle tegelikult kõikides riikides. Ehk õnnestub meilgi midagi sisulist järgnevatel aastatel ära teha.
12 november, 2009
Kes kaotab eluasemelaenude maksusoodustusest?
Rahandusminister käis välja idee kaotada kodulaenudelt maksusoodustus. Siinkohal on hea meelde tuletada, et Praxise eelmisel aastal valminud maksupoliitika analüüs (pdf) näitas, et maksuvabastus kodulaenude intressidelt, vähemalt aastani 2007, oli kasulikum kõrgema sissetulekuga inimestele. Ja kui võrrelda perioode 2000-2003 ja 2004-2007, siis viimastel aastatel kasu kõrgema sissetulekuga inimeste jaoks pigem suurenes.
Kui vaadata, kuidas kogu see maksusoodustus jaotub, siis kümnendik kõige rikkamaid inimesi Eestis võitis soodustuse kogusummast enam kui kolmandiku. Kaks kümnendiku kõige rikkamaid (X+IX kokku joonisel) sai enam kui poole kogu maksusoodustusest.
Seega muudab selle maksusoodustuse kaotamine maksusüsteemi selgelt progressiivsemaks ehk jõukamate maksukoormus kasvab keskmiselt rohkem kui vaestel. Täitsa üllatav samm praeguselt valitsuskoalitsioonilt arvestades nende elektoraati. Kuid rahvamajanduse seisukohalt ilmselt mõistlik samm. Sellele rahale peaks olema võimalik leida paremaid kasutusvõimalusi, sh eluasemepoliitikas kasutamiseks.
Kui vaadata, kuidas kogu see maksusoodustus jaotub, siis kümnendik kõige rikkamaid inimesi Eestis võitis soodustuse kogusummast enam kui kolmandiku. Kaks kümnendiku kõige rikkamaid (X+IX kokku joonisel) sai enam kui poole kogu maksusoodustusest.
Seega muudab selle maksusoodustuse kaotamine maksusüsteemi selgelt progressiivsemaks ehk jõukamate maksukoormus kasvab keskmiselt rohkem kui vaestel. Täitsa üllatav samm praeguselt valitsuskoalitsioonilt arvestades nende elektoraati. Kuid rahvamajanduse seisukohalt ilmselt mõistlik samm. Sellele rahale peaks olema võimalik leida paremaid kasutusvõimalusi, sh eluasemepoliitikas kasutamiseks.
AUTOR
Andres Võrk
09 november, 2009
Hapude kodulaenude abipaketist
Sotsiaaldemokraadid on välja käinud seaduseelnõu, millega nad tahavad asjaõigusseadust ja pankrotiseadust muuta. Seadusemuudatusest tähtsama võib välja tuua selliselt – kui isik ei suuda kinnisvaralaenu teenindada ja tema laenu eest ostetud eluase võõrandatakse sundenampakkumisel, siis eelnõu kohaselt lõpeb nõue laenuvõtja suhtes isegi juhul, kui kinnisvara enampakkumisel saadud hind ei kata kinnisvara soetamiseks võetud laenu.
Ehk teisisõnu, kui kodu väärtus kinnisvaraturul on langenud nii palju, et maja tagastamisest ei piisa laenuvõla kustutamiseks, siis see seadusemuudatus aitab. Lisaks on võlgnikku plaanis aidata võla kustutamise aja lühendamisega ja selle sissetuleku osa vähendamisega, millele pangal õigus on. Eelnõu kohaselt hakkaks kinnisvaralaenu võtja vastutuse piirang kehtima nõuete (lepingute) suhtes, mis tekivad pärast käesoleva eelnõu jõustumist.
Sisuliselt on tegemist laenuriski nihkumisega laenuvõtjalt laenuandjale ehk pangale. Kuna panga risk laenu andmisel suureneb, on oodatav pangapoolne reaktsioon kas laenuintresside tõstmine või laenuandmise selektsiooni karmistamine. Võimalik on, et pank teeb mõlemat. Seega, kodulaenu saamine läheb kallimaks/raskemaks. Kuid kas võib eeldada, et kodulaenude võtmine väheneb?
Kui vaadata asja laenuvõtja seisukohalt, siis tänu suuremale võimalusele võlgadest vabaneda, suureneb tõenäosus, et inimene julgeb kodulaenu võtta. Eesti võrdlemisi noor kapitalistlik ühiskond on üsna kergesti buumidega kaasa minev. Ja uusi eluruume on kindlasti vaja ka tulevikus. Seega tuleks vastata küsimusele, kas see seaduseelnõu täidab oma eesmärki (aidata võlglasi) hästi?
Selles seadusemuudatuses võib näha analoogiat USA kinnisvaramulli lõhkemise tagamaadega. Seal oli samuti laenuvõtjal väike risk – majavõtmetega sai igal hetkel panka jalutada. Põhimõtteline hoiatus siin võikski olla, et tõsiselt peab kaaluma poliitikaid, mis viivad näiliselt ohtlikusse suunda.
Panen õhku sellise mõtte - selleks, et see, mida selle seadusemuudatusega tahetakse saavutada, oleks veidike objektiivsem osaliste suhtes, tuleks seadusemuudatus sõnastada selliselt, et see laseks ikka laenuvõtjal valida, kas ta võtab enda kanda laenuriski (vastutab täies laenumahus) või maksab kõrgemat hinda (vastutab turuhinna ulatuses).
Ehk teisisõnu, kui kodu väärtus kinnisvaraturul on langenud nii palju, et maja tagastamisest ei piisa laenuvõla kustutamiseks, siis see seadusemuudatus aitab. Lisaks on võlgnikku plaanis aidata võla kustutamise aja lühendamisega ja selle sissetuleku osa vähendamisega, millele pangal õigus on. Eelnõu kohaselt hakkaks kinnisvaralaenu võtja vastutuse piirang kehtima nõuete (lepingute) suhtes, mis tekivad pärast käesoleva eelnõu jõustumist.
Sisuliselt on tegemist laenuriski nihkumisega laenuvõtjalt laenuandjale ehk pangale. Kuna panga risk laenu andmisel suureneb, on oodatav pangapoolne reaktsioon kas laenuintresside tõstmine või laenuandmise selektsiooni karmistamine. Võimalik on, et pank teeb mõlemat. Seega, kodulaenu saamine läheb kallimaks/raskemaks. Kuid kas võib eeldada, et kodulaenude võtmine väheneb?
Kui vaadata asja laenuvõtja seisukohalt, siis tänu suuremale võimalusele võlgadest vabaneda, suureneb tõenäosus, et inimene julgeb kodulaenu võtta. Eesti võrdlemisi noor kapitalistlik ühiskond on üsna kergesti buumidega kaasa minev. Ja uusi eluruume on kindlasti vaja ka tulevikus. Seega tuleks vastata küsimusele, kas see seaduseelnõu täidab oma eesmärki (aidata võlglasi) hästi?
Selles seadusemuudatuses võib näha analoogiat USA kinnisvaramulli lõhkemise tagamaadega. Seal oli samuti laenuvõtjal väike risk – majavõtmetega sai igal hetkel panka jalutada. Põhimõtteline hoiatus siin võikski olla, et tõsiselt peab kaaluma poliitikaid, mis viivad näiliselt ohtlikusse suunda.
Panen õhku sellise mõtte - selleks, et see, mida selle seadusemuudatusega tahetakse saavutada, oleks veidike objektiivsem osaliste suhtes, tuleks seadusemuudatus sõnastada selliselt, et see laseks ikka laenuvõtjal valida, kas ta võtab enda kanda laenuriski (vastutab täies laenumahus) või maksab kõrgemat hinda (vastutab turuhinna ulatuses).
AUTOR
Risto Kaarna
08 november, 2009
Obama esimene võit tervishoiureformi teel
Obama suurim sisepoliitiline väljakutse on tervishoiureform, mille põhisisu on 15% kindlustamata inimestele tervishoiuteenustele ligipääsu võimaldamine. Paralleelne mure ohjata mõttetult suuri tervishoiukulutusi (16% SKPst Eesti 5% kõrval) jäi esiotsa plaanidest välja - lihtsalt korraga mitut ideed maha müüa käib isegi imemees Obamale üle jõu. (Tõsi, kui kulusid ei ohjata, siis 46 miljonile inimesele Ameerika tänase hinnakirja alusel tervishoiuteenuseid pakkuda käib USAle kindlasti üle jõu)
Aga väikest viisi imega on tegemist isegi praeguse esindajatekoja hääletustulemusega (220 poolt ja 215 vastu), kusjuures viimase hetke kaalukeeleks sai riiklike vahendite piiramine abordi rahastamiseks. Meenutuseks, et nii Clinton kui ka Bush juunior murdsid oma hambad tervishoiureformiga oma esimese ametiaja algul, kuigi tänase olukorra jaburuse ning rahalises mõttes üle jõu käiva olemusega on kõik (isegi Obama õigusaktile vastu hääletanud vabriiklased) nõus.
Teema on sedavõrd oluline, et mitmed välisvaatlejad seovad tervishoiureformi seaduse õnnestumise Obama võimalusega saada kodmaal tuge olulistele välispoliitilistele algatustele. Seega tasub hoida pöialt, et järgnevad sammud (mis on vähemalt sama keerulised, kui praegune esindajatekoja hääletus) ja edukalt selja taha saavad. Siis võiks küll öelda, et Obama on rahupreemia vähemalt poolenisti välja teeninud.
Remargi korras märgin , et heameel on rahvusvinghäälingu ja Postimehe kiire reageeringu üle (isegi, kui Aramise surm, Bentley ärandamine ja Arctic Sea enne seda olulisematena ära märkimist leidsid) nii olulise teema kiirel üles korjamisel. Nii CNN kui ka BBC jaoks oli tegemist 8.11 peauudisega. Minu lemmikleht Eestis, EPL seekord ilmselt "magas" nädalavahetusel.
Esindajatekoja seaduseelnõu teksti ennast saab lugeda SIIT.
Aga väikest viisi imega on tegemist isegi praeguse esindajatekoja hääletustulemusega (220 poolt ja 215 vastu), kusjuures viimase hetke kaalukeeleks sai riiklike vahendite piiramine abordi rahastamiseks. Meenutuseks, et nii Clinton kui ka Bush juunior murdsid oma hambad tervishoiureformiga oma esimese ametiaja algul, kuigi tänase olukorra jaburuse ning rahalises mõttes üle jõu käiva olemusega on kõik (isegi Obama õigusaktile vastu hääletanud vabriiklased) nõus.
Teema on sedavõrd oluline, et mitmed välisvaatlejad seovad tervishoiureformi seaduse õnnestumise Obama võimalusega saada kodmaal tuge olulistele välispoliitilistele algatustele. Seega tasub hoida pöialt, et järgnevad sammud (mis on vähemalt sama keerulised, kui praegune esindajatekoja hääletus) ja edukalt selja taha saavad. Siis võiks küll öelda, et Obama on rahupreemia vähemalt poolenisti välja teeninud.
Remargi korras märgin , et heameel on rahvusvinghäälingu ja Postimehe kiire reageeringu üle (isegi, kui Aramise surm, Bentley ärandamine ja Arctic Sea enne seda olulisematena ära märkimist leidsid) nii olulise teema kiirel üles korjamisel. Nii CNN kui ka BBC jaoks oli tegemist 8.11 peauudisega. Minu lemmikleht Eestis, EPL seekord ilmselt "magas" nädalavahetusel.
Esindajatekoja seaduseelnõu teksti ennast saab lugeda SIIT.
Pensioniiga ja oodatav eluiga - kumb kasvab kiiremini?
Pensioniea tõstmise üheks vastuargumendiks on olnud, et Eesti oodatav eluiga, eriti meestel, on väga madal ning pensioniea tõstes Eesti mehed pensioni ei saagi.Euroopa riikide võrdluse põhjal ei ole üksühest seost oodatava eluea ja formaalse pensioniea vahel. On riike, kus oodatava eluea ja pensioniea vahe on väga suur, ja on teise riike, kus see vahe palju väiksem.
Siiski kui võrrelda Eestit teiste Euroopa riikidega, siis on sünnihetkel oodatava eluea ja pensioniea erinevus Eestis üks väiksemaid (vaid 4,4 aastat 2006. aastal), üksnes Läti ja Leedu puhul on see veel väiksem (vastavalt 3,4 ja 2,8).
Enamus arenenud riikides on oodatav eluiga meestel vähemalt 10 aastat kõrgem kui pensioniiga.
Lohutus võiks olla see, et Eurostati rahvastikuprognoos, mida Eestis enamasti kasutatakse, loodab, et Eesti meeste oodatav eluiga samuti tõuseb. See võiks tõusta lausa 72.5 eluaastani 2024. aastaks. Ehk pensioniiga ja oodatavat eluiga võrreldes, Eesti meeste olukord pisut paraneb.
Nii et, mehed, võtkem ennast siis kätte! Parandagem eluviise ja püüdkem Eurostati statistikute prognoose mitte petta.
P.S. Saan täiesti aru, et oodatavat eluiga sünnihetkel, mis on arvutatud konkreetsel aastal sündivate inimeste jaoks konkreetsete eelduste järgi, ei ole palju mõtet võrrelda kehtiva pensionieaga, kuid mingi indikatsiooni Eesti pensionisüsteemi positsioonist teiste riikidega vast see ikka annab.
Siiski kui võrrelda Eestit teiste Euroopa riikidega, siis on sünnihetkel oodatava eluea ja pensioniea erinevus Eestis üks väiksemaid (vaid 4,4 aastat 2006. aastal), üksnes Läti ja Leedu puhul on see veel väiksem (vastavalt 3,4 ja 2,8).
Enamus arenenud riikides on oodatav eluiga meestel vähemalt 10 aastat kõrgem kui pensioniiga.
Lohutus võiks olla see, et Eurostati rahvastikuprognoos, mida Eestis enamasti kasutatakse, loodab, et Eesti meeste oodatav eluiga samuti tõuseb. See võiks tõusta lausa 72.5 eluaastani 2024. aastaks. Ehk pensioniiga ja oodatavat eluiga võrreldes, Eesti meeste olukord pisut paraneb.
Nii et, mehed, võtkem ennast siis kätte! Parandagem eluviise ja püüdkem Eurostati statistikute prognoose mitte petta.
P.S. Saan täiesti aru, et oodatavat eluiga sünnihetkel, mis on arvutatud konkreetsel aastal sündivate inimeste jaoks konkreetsete eelduste järgi, ei ole palju mõtet võrrelda kehtiva pensionieaga, kuid mingi indikatsiooni Eesti pensionisüsteemi positsioonist teiste riikidega vast see ikka annab.
AUTOR
Andres Võrk
05 november, 2009
Sotsiaalmaksu lae positiivsed ja negatiivsed aspektid
Mitmed Eesti arvamusliidrid ja organisatsioonid on välja tulnud ideega kehtestada sotsiaalmaksule lagi. Sotsiaalmaks on Eestis sihtotstarbeline maks, mida võime nimetada ka sundkindlustuseks. Kindlustusmakse sõltub otseselt inimese maksevõimest. Kindlustusprintsiipi rõhutab ka see, et teatud elanikkonnarühmade eest maksab sotsiaalmaksu kas riik või Töötukassa teistest tuludest, näiteks lastega kodus olevate vanemate eest või töötute eest.
Arengufondi valges paberis käesoleva aasta juunis pakuti, et tööjõumakse tuleb langetada ja seda koos muudatustega tervishoiu ja pensionisüsteemi rahastamisega. Selleks, et meelitada Eestisse kõrgepalgalisi spetsialiste välismaalt, peaks nende sotsiaalmaksul lagi peal olema. Ka OECD poolt käesoleva aasta suvel koostatud raport Eesti kohta toob välja, et Eestis on tööjõumaksud võrdlemisi kõrged.
Tõepoolest – Eesti ei ole madalate tööjõumaksude maa. Eesti keskmine maksude osakaal tööjõukulust (Eurostati nn implicit tax rate) oli 2007. aastal 33.8%. See on praktiliselt sama, mis EU-27 riikide aritmeetiline keskmine 34.4%.
Tark Eesti pakkus välja, et sotsiaalmaksu lagi võiks olla ligikaudu kahekordne keskmine palk (250 000 krooni aastas). Rahvusvaheline kogemus sotsiaalmaksu laega on väga mitmekesine. Osadel riikidel see on, osadel mitte. Kuid sotsiaalkindlustussüsteemid riikides on erinevad, samuti pikaajalised maksupoliitika eesmärgid ning ühiskondlikud valupunktid. Seega tuleb esialgu läheneda küsimusele puhtalt Eesti vaatevinklist.
Millised oleksid siis sotsiaalmaksu lae võimalikud mõjud:
Esimene mõju on lühiajaline kaotus sotsiaalmaksu tulus. Näiteks kui kehtestada sotsiaalmaksulagi palgale, mis on kaks keskmist palka, siis väheneks sotsiaalmaksu laekumine ligi 8 protsendi võrra (nt ligi 2,3 miljardit krooni 2007. aastal). Tööandja jaoks tähendab see keskmiselt 9-protsendilist tööjõukulude vähenemist nende töötajate osas, keda lagi puudutab. Võimalikku tööjõu nõudluse elastsust kasutades tähendab see, et nende kõrgepalgaliste töötajate hõive kasvab umbes 1600 inimese võrra. Võttes aluseks nende poolt teenitava palga, makstavad maksud ning tööandja kasumi, toob selline hõive kasv kaasa 0,6 miljardit krooni majanduslikku lisandväärtust (SKP). Selline lihtne tulu-kulu analüüs näitab, et vähemalt lühiajaliselt ei ole sotsiaalmaksulae näol tegemist tasuva ettevõtmisega ei riigieelarve ega sotsiaalkindlustuse jaoks.
Kõrgemad laed (kolmekordne ja neljakordne keskmine palk) vähendavad sotsiaalmaksulaekumist vähem, aga suurendavad ka hõivet absoluutarvudes vähem, kuna tööjõukulude vähenemine on erinevate lagede puhul suhtarvuna praktiliselt sama. Seega on kõrgematel sotsiaalmaksulagedel hõive tõstmise kaudu ka väiksem majanduslik lisandväärtus (vastavalt 0,3 ja 0,2 miljardit krooni aastas).
Siiski tasub kaaluda ka sellise poliitika pikemaajalisi positiivseid efekte. Nimelt, sotsiaalmaksulagi soodustab kõrgemapalgalisi töökohti, mis iseenesest on igati tervitatav. Küsimus aga tekib, milline on sellise poliitika mastaap? Arvutused näitavad, et kolmest hinnatud laest madalaima mõju kogu tööjõukulude vähenemisele on 2% ja kõrgemate lagede puhul vastavalt 1% ja 0,6%. Samas oleme me kogenud viimastel aastatel nominaalset palgatõusu, mis küündib üle 20% (2007). Lisaks on palgad võimelised ka üsna järsult kukkuma. On küsitav, kas sotsiaalmaksulagi säärase palkade volatiilsuse juures üldse poliitikainstrumendina olulist mõju avaldab.
Pikaajaliste positiivsete efektide alla võib lugeda ka käitumuslikke muutusi. Välja võib tuua kaks peamist: ettevõtjad ei pea hakkama enam palgatulu võtma välja dividendidena ning mingil määral võib see vähendada ka varimajanduse osakaalu nn ümbrikupalkade maksmise vähenemise näol. Kuid kaasnevad ka administratiivsed probleemid – tuleb hakata eraldi skeeme mõtlema inimeste jaoks, kellel on mitu tööandjat või kes töötavad töövõtulepinguga või kes tegelevad veel ise ettevõtlusega.
Sotsiaalmaksulae kehtestamine nõuab ka ümberkorraldust sotsiaalsektori rahastamises, kuna tervishoiu ja pensionide raha väheneb koheselt. Lisaks muutub sotsiaalmaksule tuginevate hüvitiste suurus (nt haigushüvitised, pensionid, vanemahüvitis). Et sotsiaalteenuste pakkumises ei tekiks stagnatsiooni, tuleb sinna suunata lisavahendeid.
Ei tohi ka ära unustada, et maksusüsteemi üks eesmärke ongi tulude ümberjaotus. Sotsiaalmaksu lagi muudab süsteemi regressiivsemaks, st jõukamad hakkavad vähem maksu maksma. Kui soovime senist progressiivsuse taset säilitada peaks paralleelselt muutma näiteks tulumaksu progressiivseks, kehtestama varandusemaksu (nt automaksu või kinnisvaramaksu) või mõne muu progressiivse maksu.
Põhisõnumid:
- Tasub kaalumist – lühiajaline negatiivne efekt sotsiaalmaksu laekumisele, pikaajaliselt signaal, et Eesti soodustab kõrgepalgalisi töökohti, mõju olulisus aga vajab lähemat uurimist
- Sotsiaalmaksust sõltuvate valdkondade rahastamist tuleks mitmekesistada, nt pensionide või tervishoiu valdkonda raha suunamisega muudest maksuallikatest
- Senise maksusüsteemi progressiivsuse säilitamiseks kaaluda teiste sissetulekust või tarbimises sõltuvate maksude sisseseadmist. Kokkuvõttes vähendame tööjõukulu.
Arengufondi valges paberis käesoleva aasta juunis pakuti, et tööjõumakse tuleb langetada ja seda koos muudatustega tervishoiu ja pensionisüsteemi rahastamisega. Selleks, et meelitada Eestisse kõrgepalgalisi spetsialiste välismaalt, peaks nende sotsiaalmaksul lagi peal olema. Ka OECD poolt käesoleva aasta suvel koostatud raport Eesti kohta toob välja, et Eestis on tööjõumaksud võrdlemisi kõrged.
Tõepoolest – Eesti ei ole madalate tööjõumaksude maa. Eesti keskmine maksude osakaal tööjõukulust (Eurostati nn implicit tax rate) oli 2007. aastal 33.8%. See on praktiliselt sama, mis EU-27 riikide aritmeetiline keskmine 34.4%.
Tark Eesti pakkus välja, et sotsiaalmaksu lagi võiks olla ligikaudu kahekordne keskmine palk (250 000 krooni aastas). Rahvusvaheline kogemus sotsiaalmaksu laega on väga mitmekesine. Osadel riikidel see on, osadel mitte. Kuid sotsiaalkindlustussüsteemid riikides on erinevad, samuti pikaajalised maksupoliitika eesmärgid ning ühiskondlikud valupunktid. Seega tuleb esialgu läheneda küsimusele puhtalt Eesti vaatevinklist.
Millised oleksid siis sotsiaalmaksu lae võimalikud mõjud:
Esimene mõju on lühiajaline kaotus sotsiaalmaksu tulus. Näiteks kui kehtestada sotsiaalmaksulagi palgale, mis on kaks keskmist palka, siis väheneks sotsiaalmaksu laekumine ligi 8 protsendi võrra (nt ligi 2,3 miljardit krooni 2007. aastal). Tööandja jaoks tähendab see keskmiselt 9-protsendilist tööjõukulude vähenemist nende töötajate osas, keda lagi puudutab. Võimalikku tööjõu nõudluse elastsust kasutades tähendab see, et nende kõrgepalgaliste töötajate hõive kasvab umbes 1600 inimese võrra. Võttes aluseks nende poolt teenitava palga, makstavad maksud ning tööandja kasumi, toob selline hõive kasv kaasa 0,6 miljardit krooni majanduslikku lisandväärtust (SKP). Selline lihtne tulu-kulu analüüs näitab, et vähemalt lühiajaliselt ei ole sotsiaalmaksulae näol tegemist tasuva ettevõtmisega ei riigieelarve ega sotsiaalkindlustuse jaoks.
Kõrgemad laed (kolmekordne ja neljakordne keskmine palk) vähendavad sotsiaalmaksulaekumist vähem, aga suurendavad ka hõivet absoluutarvudes vähem, kuna tööjõukulude vähenemine on erinevate lagede puhul suhtarvuna praktiliselt sama. Seega on kõrgematel sotsiaalmaksulagedel hõive tõstmise kaudu ka väiksem majanduslik lisandväärtus (vastavalt 0,3 ja 0,2 miljardit krooni aastas).
Siiski tasub kaaluda ka sellise poliitika pikemaajalisi positiivseid efekte. Nimelt, sotsiaalmaksulagi soodustab kõrgemapalgalisi töökohti, mis iseenesest on igati tervitatav. Küsimus aga tekib, milline on sellise poliitika mastaap? Arvutused näitavad, et kolmest hinnatud laest madalaima mõju kogu tööjõukulude vähenemisele on 2% ja kõrgemate lagede puhul vastavalt 1% ja 0,6%. Samas oleme me kogenud viimastel aastatel nominaalset palgatõusu, mis küündib üle 20% (2007). Lisaks on palgad võimelised ka üsna järsult kukkuma. On küsitav, kas sotsiaalmaksulagi säärase palkade volatiilsuse juures üldse poliitikainstrumendina olulist mõju avaldab.
Pikaajaliste positiivsete efektide alla võib lugeda ka käitumuslikke muutusi. Välja võib tuua kaks peamist: ettevõtjad ei pea hakkama enam palgatulu võtma välja dividendidena ning mingil määral võib see vähendada ka varimajanduse osakaalu nn ümbrikupalkade maksmise vähenemise näol. Kuid kaasnevad ka administratiivsed probleemid – tuleb hakata eraldi skeeme mõtlema inimeste jaoks, kellel on mitu tööandjat või kes töötavad töövõtulepinguga või kes tegelevad veel ise ettevõtlusega.
Sotsiaalmaksulae kehtestamine nõuab ka ümberkorraldust sotsiaalsektori rahastamises, kuna tervishoiu ja pensionide raha väheneb koheselt. Lisaks muutub sotsiaalmaksule tuginevate hüvitiste suurus (nt haigushüvitised, pensionid, vanemahüvitis). Et sotsiaalteenuste pakkumises ei tekiks stagnatsiooni, tuleb sinna suunata lisavahendeid.
Ei tohi ka ära unustada, et maksusüsteemi üks eesmärke ongi tulude ümberjaotus. Sotsiaalmaksu lagi muudab süsteemi regressiivsemaks, st jõukamad hakkavad vähem maksu maksma. Kui soovime senist progressiivsuse taset säilitada peaks paralleelselt muutma näiteks tulumaksu progressiivseks, kehtestama varandusemaksu (nt automaksu või kinnisvaramaksu) või mõne muu progressiivse maksu.
Põhisõnumid:
- Tasub kaalumist – lühiajaline negatiivne efekt sotsiaalmaksu laekumisele, pikaajaliselt signaal, et Eesti soodustab kõrgepalgalisi töökohti, mõju olulisus aga vajab lähemat uurimist
- Sotsiaalmaksust sõltuvate valdkondade rahastamist tuleks mitmekesistada, nt pensionide või tervishoiu valdkonda raha suunamisega muudest maksuallikatest
- Senise maksusüsteemi progressiivsuse säilitamiseks kaaluda teiste sissetulekust või tarbimises sõltuvate maksude sisseseadmist. Kokkuvõttes vähendame tööjõukulu.
TEEMAD
eelarve,
maksud,
rahastamine
AUTOR
Risto Kaarna
Tellimine:
Postitused (Atom)