Lihtsad võimalused paremaks poliitikaks

Tavapäraselt on peresõbralikkus on kohustuslikuks elemendiks kõigi parteide valimis­kampaaniates. Üks viis, kuidas seda praegustel valimistel üritatakse väljendada, on eelmine kord häältekogujana edukaks osutunud vanema­hüvitiste süsteemi heldemaks muutmine ja reformimine: Reformi­era­kond ja Sotsiaaldemokraadid lubavad vanemahüvitise maksmise perioodi pikendada pooleteist aastani, Rahvaliit kahe aastani ja Kesk­erakond oma 2005 aasta programmis lausa kolmeni. Enne kui on võimalik hinnata praegust süsteemi, tahetakse seda juba reformida, seejuures vaadates mööda oluliselt odavamatest ja oodatud võimalustest süsteemi paremaks muuta.

Vanemahüvitis jätab ühe lapsevanema päris pikaks ajaks töölt kõrvale. Liiga pika töölt äraoleku korral võivad aja möödudes amortiseeruda töötaja oskused ning inimkapital. Väiksem tööstaaž ning tootlikkus võivad tööle naastes tähendada ka väiksemat palka võrreldes äraolekul usinalt töötanud kolleegidega. Kuna enamasti jäävad lapsesünni järgselt koju naised, siis tööandja peab naistöötajat tööle võttes arvestama riskiga, et ta võib töökohalt lahkuda aastateks. Seetõttu suurenevad naiste tööturul osalemise barjäärid. Naisi võetakse vähem tööle, saadetakse harvem koolitustele ja tehakse üldse vähem investeeringuid „riskieas” naiste arendamiseks. Tekib oht, et ühiskond surub naistele peale kodukana rolli, mille arvelt vähenevad nende karjääri- ja eneseteostus­võimalused.

Töötamine on karistatav
Üks lahendus oleks see, kui lapsevanemal oleks võimalik lapse kasvatamise kõrvalt paremini tööeluga sidet hoida. Paljud neist seda ka soovivad. Motivatsioon töötamiseks väikelapse kõrval võib olla erinev — kas eneseteostuse vajadus, sotsiaalsete sidemete hoidmine kolleegidega või soov säilitada sidet tööeluga, et oskused-teadmised aja jooksul unarusse ei jääks. Selgub aga, et praegune vanemahüvitise süsteem soosib töötamist väga vähe.

Vanemahüvitise saamise ajal tööd tehes tuleb nimelt arvestada, et kui töötasu ületab vanemahüvitise miinimummäära (2007. aastal 2690 kr), vähendatakse hüvitist seaduses toodud valemi alusel. Valem uuendati sel nädalal Riigikogus selliselt, et töötamisel väikese koormusega ei peaks töötamisele lausa peale maksma. Siiski ei ole ka praegu töötamine eriti tulutoov tegevus. Näiteks kui Eesti keskmist palka (9351 kr 2006. aastal) saav ema otsustab lapse kasvatamise kõrvalt veerand kohaga tööl käia, jääb tema töötasu alla hüvitise määra, vanemahüvitist ei vähendata ning netotulu kasvab 1810 kr võrra. Kui aga lapsevanem otsustab töötada poole kohaga, rakendub seaduses toodud valem, hüvitise summa väheneb ning kokkuvõttes muutub netotulu 2145 krooni võrra, kuigi inimene teenis 3618 krooni. Seega, kui tavaline, lapsepuhkusel mitteolev, inimene teenib töö eest 3618 krooni, siis vanemahüvitist saav inimene saab sama töö eest 1473 krooni vähem.

	Töötasu (neto) veerand kohaga töötamisel	Täiendav netotulu töötamisest vanemahüvitist saavale inimesele	Töötasu (neto) poole kohaga töötamisel	Täiendav netotulu töötamisest vanemahüvitist saavale inimesele
Keskmise palk (9351)	1810	1810	3618	2145
Poolteist korda keskmine palk (14026)	2714	786	5428	3043

Tõsi küll, võib vaielda, kas saaks optimaalseks pidada toetusskeemi, mis motiveeriks vanemaid väga väikeste laste juurest täisajaga tööle minema. Kuid töötamine ja laste eest hoolitsemine ei pruugi tänapäeval olla üksteist välistavad valikud, vaid paljudel erialadel on võimalik kasutada paindlikke töövorme nagu nt kaugtöö ja osa-ajaga töötamine ning paljud inimesed sooviksid neid kasutada. Tuleks jälgida, et riigi poliitika nende rakendamist ei takistaks. Näiteks osa-ajaga töötada soovides oleks praeguse skeemi korral keskmise palgaga töötajal veerand kohaga töötada soodus, poole kohaga aga enam mitte. Poole­teist­kordset keskmist palka saaval töötajal ei tasu aga isegi veerand kohaga töötada. Teenides 2714 krooni jääb talle sellest alles ainult 786 krooni. On küsitav, kas selline eristamine on põhjendatud: kui soodustada väiksema koormusega töötamist, siis juba kõigi puhul võrdses ulatuses.

Valikuvabadus
Selline süsteem piirab inimese valikuid. Ei tohiks arvata, et riik või valitsus või keegi teine teab paremini, kas ema/isa saab, peaks või võiks töötada lapse kõrvalt. Peaks olema iga vanema vaba valik, kas jääda lastega koju või minna tööle ning toetustesüsteem peaks seda valikut respekteerima. Tööle naasmine on niigi keeruline ning lapsehoiuvõimalusi leida pole lihtne. Kui inimene soovib teha tööd, tuleks teda sealjuures aidata, mitte rahaliselt karistada.

Paindumatu vanemahüvitise ja vanemapuhkuse skeem sunnib inimesi pikaks ajaks tegema valiku kas töö või perekonna vahel. Selleks, et ühiskonna kahte mõneti vastandlikku eesmärki – kõrget iivet ja kõrget tööhõivet – saavutada, ei tohi inimestelt võtta võimalust valida korraga tööd ja lapsi.

Töötamisest saadav tulu võiks lisanduda lihtsalt vanemahüvitisele ilma valemita ning vanema otsus oleks, kas ja kuidas seda kasutada. See võimaldaks: 1. vanemal otsustada koju jääda nii, et tal ei tekiks lapse sünnist olulist auku sissetulekutes; 2. vanemal säilitada paindlikult side töökoha ja töötamisega ilma, et tal töötamine oluliselt vähem tulus tegevus oleks kui teistel inimestel; 3. riigil saada raha töötasudelt makstavate maksetena; 4. maksta vanematele normaalselt palka vanemahüvitise saamise ajal, ilma et oleks vajadus seda varjata või edasi lükata. Ebatõenäoliseks juhuks, kui lapsevanemad ei taha üldse lapsega kodus olla ja hakkavad kõik kohe tööle minema, et teenida täiendavat vanemahüvitist, võiks seada ehk piiri, et töötada võib teatud koormusega, enne kui valem rakendub. Vanemahüvitise miinimummäär, mis on piiriks praegu, on naeruväärselt väike ja sisulist tähendust ei oma. See piir võiks olla samuti vanemahüvitise ja eelmise palgaga seotud. Näiteks poole kohaga töötades ei rakendu valemit, aga edasi rakendub.

Selle asemel, et populistlikult valada raha juurde olemasolevatesse meetmetesse, tuleks otsida innovatiivseid lahendusi, mis aitaks inimestel vähendada pinget töö ja pereelu vahel.

Epp, kahe lapse ema
Sten, muidu analüütik

Õnne levik maailmas

Ühes meie varasemas blogis oli juttu parimatest viisidest õnnetunde suurendamiseks ja nagu selgus, ei ole raha selleks parim viis. Hästi töötavad õnnetunde suurendamiseks hoopis sind ümbritsevate inimest toetus ja muud taolised asjad.

Püüdlus õnnele on muide USA iseseisvusdeklaratsiooni järgi üks inimeste põhiõigustest koos muude kenade asjadega nagu vabadus jmt. Ühe BBC poolt tellitud küsitluse alusel on 81% inglastest nõus väitega, et valitsuse esmane ülesanne on inimeste õnnelikuks tegemine. Samuti väidab sama uuring, et inglased on umbes 40% võrra vähem õnnelikud kui 1957 aastal, kuigi nad on samal ajal umbes kolm korda rikkamad.

Kui õnnelikud on eestlased? Maailma õnnelikkuse kaardi koostanud Leicesteri ülikooli uurijate andmetel (põhinedes subjektiivse heaolu küsitlustele) on Eesti 178 maailma riigi seas 137-142 kohal koos Bosnia, Kameruni, Guinea, Jordaania ja Süüriaga.
Edetabeli tipus on Taani, mille elanikest me ennast 38% halvemini tunneme.

Tõsi, internetiavarustes liiguvad väited, et taanlased kui maailma ühed suuremad alkoholi tarvitajad olid kõik vastamise hetkel meeldivas joobes :-), aga see selleks.

Kasutatud hindamismetoodika üldisest taustast veel niipalju, et sarnaseid lähenemisi kasutatakse tänapäeva meditsiinis üha enam patsientide ravi korraldamiseks, nii et oma tõepõhi peaks sellisel uuringul olema küll.

Seega jõudsime tagasi jutu alguse juurde: kui õnne loomine on valitsuse esmane ülesanne ja raha abil seda teha ei saa, siis kuidas edasi toimida ja keda eelistada tulevastel valimistel.

PS. kui arvasite viimases lauses nägevat minu poliitilisi eelistusi, siis eksite - minu meelest taanduvad kõik praegused valimislubadused nii või teisiti raha lubamisele. Kahjuks.

Ilukirjandus ja rahvatervis

Tahaksin öelda, et ilukirjandust ei tohiks rahvatervise mõjutamise vahendina alahinnata. Mind mõjutas nt mitu aastat tagasi loetud Altenbergi „Uut vana.” Ta jagas seal oma avastust, et kõigepealt inimesed pillavad oma jõudu, sest seda on ülearu. Seejärel säästavad, sest seda on liiga vähe. Ja siis saavad lõpuks jälle ots-otsaga kokku. Aga kui inimesed hakkaksid säästma enne veel, kui see hädavajalikuks osutub, siis võiks kasvada „jumalasarnased” inimesed. Tema arust on „hädas sündinud äratundmine” iseenesest naeruväärne. Tase oleks jõuda äratundmisele ja elada selle järgi ilma, et oldaks selleks füsioloogiliselt sunnitud. Et niimoodi kätte võideldud elujõu ülejäägi abil võiks imesid teha.

See pole küll teab, mis originaalne tähelepanek, aga mõelda, et nii kirjutas mees, kes sündis 19. sajandi keskel! Ja lollid inimesed pole ikka äratundmisele jõudnud ;-)

Ja siis selle valguses jäid teistest tema juttudest meelde söögi kirjeldused. Et kuidas siis selline mees näiteks toitus. Üks hommikusöök koosnes Volga suitsutuurast, krevettidest, 10st suurest, rohelisest Hispaania oliivist, Praha singist ja küpsetest Aafrika banaanidest. Just need SUURED, ROHELISED oliivid tulevad alati silme ette, kui olen mingi kräpi ostmise ääre peal.

Äkki peaks sellised raamatud nendes probleemsetes regioonides kohustusliku kirjanduse hulka arvama?

Ja kui rääkida innovatsioonist, siis ma olen välja arvestanud, et ettevõtjate innovatsioonivõime kasvaks oluliselt, kui nad loeks rohkem raamatuid nagu Pelevini „Arvud” või Wilsoni „Eureka Street.”

Regionaaltervis

Eestis on viimastel aastatel läbi viidud kolm rahvuslikku haiguskoormuse (ehk tervisekaotuse) uuringut ja näiteks 2004 aasta uuringu terviseriskide ja nende sekkumiste kulu-efektiivsuse osa on suuresti kasutatud viimaste kuude diskussioonis alkoholi reklaami keelustamise kohta.

Seni värskeim, 2006 aastal valminud, uuring käsitles tervisekaotuse jagunemist Eesti maakondades, valdades ja linnades ning läbi aastate 2000 - 2003.Joonisel tähistab tumedam värv suuremat arvu kaotatud eluaastaid 1000 elaniku kohta 2003 aastal ja esmased assotsatsioonid tervisekaotuse maakondlikku jaotust vaadates seostuvad üldise regionaalse arengu ja võimalustega. Ilma detailidesse süvenemata on ilmne, et madalama tööhõivega, väiksema tervisehoiuteenuste kättesaadavuse ja suuremate sotsiaalsete probleemidega (nagu näiteks alkoholiga liialdamine) piirkondades kaotavad inimesed tervises enim. Veel jääb silma, et nn keskmise inimese kohta jäi Eestis 2003 aastal erinevate terviseprobleemide tõttu kasutamata 29% kuni 40% päevadest sõltuvalt piirkonnast.