Tervishoid koalitsioonilepingus Vol 2

Kolleeg Agris pakkus siin paar nädalat tagasi välja, milline võiks välja näha ideaalne koalitsioonilepingu tervishoiu peatükk. Ma siis kommenteerin, mis sest lõpuks välja kukkus (tänase seisuga).
...
Tjah. Ühelt poolt on suurem osa Agrise mõtetest ilusti lepingusse sisse jõudmas, teiselt poolt on vähegi konkreetsed mõtted viimseni ära nuditud, nii et siduva kohustusena võib eeldada üksnes 20-ja-enama-miljonilist reklaamibüroode käibe kasvu (resp teavitustöö rahvatervise propagandaks). Kõik ülejäänud mõtted on sõnastatud kas ebamääraselt (näit. töövõimetushüvitiste väljaarvamine ravikindlustuse eelarvest või siis perearsti rolli suurendamine tervise edendamisel) või hoopis välja jäetud (näit. hambaravihüvitiste tõstmine, mida valimiste aegu kõik erakonnad lubasid, kuid siinkirjutaja juba siis mõistlikuks ei pidanud). Ahjaa, tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustus lubatakse ka ära teha, kuid jällegi ei saa selle tulemuse ning reaalse kasu kohta inimeste tervisele midagi arvata, sest idee elluviimise viis on igaks juhuks hägustatud. Mõtteid on ju lepingus veelgi, aga nende tõlgendamine on sepkulatiivne. Kas "vaba ja aus konkurents" ravimitele tähendab soodustusi orginiaalravimitele ning sellega seotud ravimikulude kasvu (sh inimeste oma taskust makstavatele kuludele)? Kas HIV/aidsi strateegia elluviimisel keskendumine "eelkõige ennetustegevusele noorte ja lastevanemate hulgas" tähendab tervikliku strateegia hülgamist ja eriti võimalikku kokkuhoidu ravikuludelt, valides "sobivad patsiendid", kellele raviraha jagub?
Kokkuvõttes tuleb analüütikuna tunnistada, et analüüsimisväärset olemasolevas tekstis on vähe. Mitmete heade mõtete elluviimist leping ei takista, küll aga jätab kõvasti ebamäärasust ning vaidlemisruumi järgnevaks 4 aastaks.
Mine tea, ehk on see isegi hea - otseselt suuri lollusi sisse kirjutatud ei ole ja seega on asjaliku analüüsi toel võimalik mõistlikud otsused "ära teha" ja kiiruga lepingusse sisse kirjutatud rumalustele ei kulu tühja aega.
Valijatele tähendab see aga selget sõnumit - ära usu valimisaegset tuututamist. Kui ikka lubadustel analüüsi taga ei ole, siis ei saa selle elluviimises kindel olla. Poliitikutele võiks see tähendada eesmärki uuteks valimisteks oma ideedele ka analüüsi ja argumente toeks otsida. Analüütikutele võiks see tähendada paremat põlve tulevikus.

Tervishoid koalitsioonilepingus

Lähtudes PRAXISe poolt tehtud valimisprogrammide poliitikaanalüüsist ning seni toimunud läbirääkimiste kulust (jõujoontest) julgen välja pakkuda omapoolsed ideaalsed(?) koalitsioonilepingu punktid. Erakondade suureks eesmärgiks peaks saama "Eesti inimese kvaliteetse eluea pikenemine" ning selle saavutamisel viiakse ellu järgmised tegevused suuremate valdkondade kaupa (lisatud autori põhikommentaarid sulgudes).

Tervishoiu rahastamine ja areng
1. Eraldatakse töövõimetushüvitiste maksmine Haigekassa tänastest kohustustest, sest "nii jääb rohkem raha inimeste ravimiseks".
Alternatiivne valik: viiakse üldarstiabi rahastamine riigieelarvesse, kuid sellise eesmärgi seadmine tuleb kõne alla küll vist ainult siis, kui SDE võtab selle lubaduse nimel sotsiaalministri kohustused enda kanda. Loodan, et praegu kõnelusi pidavad erakonnad ei lisa koalitsioonileppesse neid 3 miljardit krooni, mis tulevad Euroopa Liidu struktuurfondidest Eesti haiglate ja muude väiksemate tervishoiulülide toetuseks, sest see otsus on juba ära tehtud ning lisaväärtust saab uus valitsus luua ainult selle raha mõistliku kasutamise eest hea seistes.
2. Kehtestatakse kulupõhised tervishoiuteenuste hinnad, mis sisaldavad teenuse osutamiseks vajalikke kulusid. (Võiks ju mõelda ka palgalepetele viitamist, aga see on niikuinii viitsütikuga pomm, mille kahjutustamise senine valitsus lahkesti sündivale võimuorganile pärandab.)
3. Kiirendatakse infotehnoloogiliste lahenduste (digiregistratuur, digilugu, digiretsept, ühiskasutuses pildipank, haigusregistrid jne) kasutuselevõttu. (e-tervisesüsteemi arendamine saab uue hoo ning infosüsteemi täismahus rakendamine peidab tõesti endas ka võimalusi efektiivsuse parandamiseks tervishoius.)

Tervislikud eluviisid ja haiguste ennetamine
3. Algatatakse täiendavad ennetusprogrammid südame- ja vähihaiguste ennetamiseks.
Alternatiivne valik: On räägitud ka traumade ja vaimse tervise ennetusprogrammidest, kuid teadlikkus selles vallas on veel veidi madal ning saabuv õnnetunne varjutab vere ja musta masenduse.
4. Pööratakse suurt tähelepanu tervislikule toitumisele koolides ja teistes lasteasutustes.
5. Laste tervise nimel hakatakse nõudma õpi-ja töökeskkonna tervisenõuete täitmist. (Need kaks punkti harmoneeruvad seniste kokkulepete pere-, laste- ja haridussõbralikkusega ning on vägagi olulised tegurid rahva tervise paranemise seisukohast).
6. Töötatakse välja riiklik alkoholipoliitika. Eesmärgiks võetakse alkoholitarbimise vähendamine, mis saavutatakse jaekaubanduses öise alkoholimüügi keelustamise ja alkoholireklaami piiramisega.

Rahalised hüvitised
7. Laiendatakse vanaduspensionäridele mõeldud hambaproteesihüvitist ka töövõimetuspensionäridele.
8. Suurendatakse täiskasvanute hambaravihüvitiste ja proteesihüvitiste määra.

Lisaks sellele on Eesti tänasest olukorrast tingituna vajalik kindlasti suurt tähelepanu pöörata ka HIV ja AIDSi vastu võitlemise ja ennetuse strateegia aastateks 2006–2015 elluviimisele, sest "üles leitud" HIV-nakatunute arv aja jooksul pigem suureneb kui väheneb ning AIDS-haigete ravile hakkab minema väga palju raha.
Tõenäoliselt jääb koalitsioonilepingust välja hooldusravi teema, kuigi see oli esindatud nii IRL kui ka SDE valimisprogrammides. Põhjendus on väga lihtne - kohalikele omavalitsustele lisakohustuste andmine tundub olevat ülemäärane jõupingutus ning pealegi pole läbirääkimisi pidavad poliitikud veel selles eas, et peaksid muretsema õnneliku elu helgete lõpupäevade eest.
Kokkuvõttes võib loota, et tervisevaldkonnas saavutatakse oluliselt eesmärgistatum lepe, kui seda olid viimase valitsuse hüüdlauselised eesmärgid, mille tulemusel toodi ravikindlustusse näpuotsaga lisaraha ning loodi kõik eeldused tervishoiu rahastamise ehk ravikindlustuse eelarve tasakaalust välja viimiseks.

Idee: Valimistel antud häälte kaalumine hääletaja IQ-ga

Loodusteadusajakirjade lipulaev "Nature" avaldas 5 märtsil lühikese uudisnupu Eesti e-hääletamise süsteemist. Mainitakse nii tehnilist korraldust, sel viisil hääletanute arvu kui ka varasemaid sarnaseid katsetusi maailmas. Samuti oletatakse, et arvatasti annab Eesti oma eeskujuga tõuke sarnaste võimaluste edasisele levikule maailmas. Ühesõnaga, igati tavaline jutt.

Minu jaoks põnevaim oli aga üks kommentaaride lehele jäetud märkus:
electronic voting could be useful, but voters should be made to complete a quick IQ test, and their subsequent vote weighted by their IQ. this would ensure that the winner will be someone who is considered by intelligent people to be the best person to govern the country, and avoid a repeat of the embarrassing situation of our country being run by an idiot like george bush who won by appealing to simple-minded country hicks who quite frankly are not sophisicated enough to appreciate the complexities of politics, and who are won over by meaningless slogans and cynical publicity stunts.

Täiesti geniaalselt põnev idee Eestis rakendamiseks, saaks nendele The Economist'i meestele näidata, et me suudame veel reforme läbi viia. :-)

NHS usub kristallkuuli ravitoimesse

Eestis räägitakse tervishoiu rahapuudusest ja poliitikud otsivad võluvitsakesi raha juurdekasvatamiseks. Aga Inglismaal rahastab NHS (National Health System) vähemalt viite homöopaatiat praktiseerivat haiglat, kus ravi toimub laetud veega, lilleteraapia ja kristallkuulidega. Samal ajal süveneb tervishoius kriitiline rahapuudus ja nagu Times (05.03.2007 ) ütleb: "We’ve just learnt that some hospitals are removing every third light bulb to save money, and that nurses are being paid half the minimum wage — or being asked to work for nothing — at others."
Seega, jätkuks vaid Eesti Haigekassal jõudu seista tõenduspõhise meditsiini jätkusuutliku rahastamise eest, kuni ükskord jõuab kätte aeg, kus kristallkuuli võimed on tõestatud kolmik-pimedates kliinilistes katsetes.

Erinevalt tavapärasest, "goody-goody Estonians" seekord Economisti veergudel just kiita ei saa:

So Estonia looks more secure and more prosperous than at any time in its history. Yet its friends, and many of its citizens, are dissatisfied. Politics is a dismal mess. Corruption—in a country where the public sector was once remarkable for its honesty—is growing, and the famed innovative edge is blunting by the week. Reform has stalled in most areas, and the labour market is becoming unbearably tight for many businesses. Amazingly, some construction companies are even importing Finnish workers: they are expensive, but they are skilled and conscientious. The state-run education system is ossified, the private sector flimsy and low-grade.

Kõik peale Ilvese saavad pähe. Building on Success: Estonia needs a brighter government

Teadmiste vajakajäämisest Eesti poliitikas

Kuidas teha nii, et Eesti oleks 15 aastaga Euroopa 5 jõukaima riigi seas mitte, 10 ega 15 seas? Eesti Inimarengu Aruanne 2006 järgi on Eestis madalaim meeste oodatav eluiga ELis, suurim vangide arv 100 000 elaniku kohta ELis, ELi suurim HIVga nakatunute osa elanikkonnas, meeste ja naiste palgaerinevus ELi suurim. Siia võib veel lisada fakte Eesti ettevõtete vähesest innovaatilisusest. Kuidas paistavad majanduse arenguvõimalused selle konteksti taustal?

Mitmed erakonnad on valimiprogrammides maininud lubadusi, mis rohkemal või vähemal määral aitaks kaasa teadmistepõhise poliitika arendamisele. Ideaalis tähendaks see seda, et järgmistel Riigikogu valimistel teame me täpselt, kuivõrd on võimalik valimislubadusi ellu viia. Eksperimendi korras erakondade käest järelpärimine näitas, et Reformierakonna visioon põhineb optimistlikel prognoosidel, kuid selle kohta info puudub, kas Reformierakonna poliitilised valikud Eesti just sinna viivad. Keskerakonnalt aga vastust ei saanud, et mida toob kaasa riigiteenistujate keskmise palga 25 000 kroonini viimine, võimalik et selle küsimusega hakatakse tegelema peale valimisi.

Ühtteist toimub teadmistepõhise poliitika arendamise osas ministeeriumites, mis on hakanud paaril viimasel aastal mehitama analüüsiosakondasid, mille otseseks ülesandeks on aidata poliitika väljatöötajaid analüüsi ja andmetega. Justiitsministeerium on võtnud endale ülesandeks hakata kujundama teadmistepõhist õiguspoliitikat, on väljakujundamisel õigusaktide mõjude analüüsi arengukava, aasta lõpuks on Eestil tõenäoselt seadusloome mõjude hindamise ühtne juhend ministeeriumite jaoks.

Piltlikult öeldes selge on Eestil see, et tõepoolest on vaja teada, kuidas teha nii, et vanemahüvitise positiivne mõju sündimusele oleks maksimaalne. Samas aga kes, kuidas ja milliste ressursside eest vastavaid analüüse teeks? Kuidas teha nii, et kõik suurema mõjuhaardega poliitilised otsused põhineksid objektiivsel ja kvaliteetsel analüüsil, jääb esialgu mõistatuseks. 2003. aastal oli uuringuid mainitud 19% Riigikogusse jõudnud eelnõude seletuskirjades. Kui jälgida seadusloomes toimuvaid protsesse, siis võib väita, et 2007. aastaks on olukord mõnevõrra paranenud.

Sellegipoolest on teadmistepõhisus poliitikas jäänud võrdlemisi kaootiliseks. Sisuliselt ei kontrolli täna ükski institutsioon mõjude hindamist ja osapoolte kaasamist Eestis (nt Suurbritannias ei jõua eelnõu parlamenti, kui Riigikantselei leiab, et mõjusid pole piisavalt hinnatud või rakendajaid piisavalt kaasatud) Ministeeriumitel napib nii aega, raha, kui inimesi, et teadmispõhiseid eelnõusid esitada. Justiitsministeeriumi algatus mõjude hindamise süsteemi loomiseks on seetõttu kiiduväärt. Samuti on tänuväärsed IRLi ja SDE valimislubadused, mis räägivad tulevikukomisjonist ja sotsiaal-majanduslike uurimisprogrammide käivitamisest (kui need ellu viia).

Seega võtame suurteks poliitilisteks otsusteks aega, lähtume olemasolevatest piiratud ressurssidest (inimesed, raha) ja analüüsime põhjalikult olukorda ning langetame otsuse alles siis, kui on piisavalt infot, mida üks või teine valik endaga kaasa toob. Seda piisavalt hästi tehes ei teki olukorda, kus meil on vaja menetleda seaduse muutmise, muutmise, muutmise eelnõud. Teeme nii, et saaks öelda: kaua tehtud kaunikene.

Nahutame korruptante!

Järgnevalt pakume välja käimasolevate Riigikogu valimistega seotud postituse meie lugejalt.

Õige pea on käes päev, mil kõik kodanikud saavad osaleda tähtsa otsuse langetamisel – valitakse uus Riigikogu koosseis. Tavaliselt kutsutavad politoloogid ning arvamusliidrid üles valimiste eel süvenema valimisprogrammidesse ning valimisotsuse langetamisel lähtuma just neist. Esitan mõned väited, miks ma seekordsetel valimistel seda arvamust ei jaga ning miks võiks valiku langetada teiste kriteeriumide põhjal.

Erakondade valimisplatvorme lugedes selgub, et väga suures osas on need omavahel kattuvad või erinevad vaid vähesel määral. Veelgi tähelepanuväärsem on asjaolu, et kõigi erakondade valimisprogramm on üsna populistlik ja ilma läbiva siduva ideeta. Sarnasele järeldusele on jõudnud Maris Jesse ja Ain Aaviksoo parteide tervishoiupoliitikat analüüsides (Lubatakse raha, higi ja hambaravi, EPL 20.02.2007) ning Andres Võrk ja Lauri Leppik oma arvamusavalduses perepoliitika teemal (Rahalaev lastega peredele, EPL 22.02.2007).

Pea kõik riigi arengut puudutavad tõsised teemad on valimisplatvormides puudulikult kaetud (võõrtööjõu probleemistik, hariduspoliitika, tervishoid, välispoliitika). Põhirõhk on populistlikel hüüatustel nagu "lühendame ravijärjekordi" jmt, mille puhul jäetakse targu mainimata, mille arvelt võetakse rahalised ressursid oma ideede teostamiseks. Mitmel juhul ehitatakse oluline osa valimisprogrammist üles teemale, mille üle poliitikutel tegelikku otsustusvõimalust pole, näiteks palgatõstmise lubadused.

Nõustun täielikult Maris Jesse ja Ain Aaviksoo sõnadega:

"Kuna ükski valitsusprogramm terviknägemust ei paku, võib eeldada, et ükskõik millised erakonnad ka valitsust ei moodustaks, sõltub tervishoiu tulevik ennekõike ametnike tarkusest, tulevase sotsiaalministri poliitilisest kogemusest ning valitsusenamuse otsustustahtest."

Teisisõnu – kandidaat või erakond tuleks valida lähtuvalt nende senisest kogemusest, suutlikkusest ning valmidusest valimisvastutust kanda.

Erinevalt näiteks Ameerika Ühendriikidest garanteerib Eesti valimissüsteem meile mitmeparteilise parlamendi, kus ükski erakond ei saa ellu viia täielikult oma valimisprogrammi. Koalitsiooni moodustades on kompromissid vältimatud ka lähedaste vaadetega erakondade puhul. Kuna valijal pole vähimatki võimalust määrata, millised lubadused täielikult kõrvale heidetakse ning millistes olulisi kompromisse tehakse, pole põhjust puhtalt lubaduste põhjal oma valikut teha. Hääle andmisel kaalukeeleks saanud idee võib kergesti läbirääkimiste rägastikus muunduda või kaduda hoopis. Ilmselt parima näitena võib välja tuua Keskerakonna astmelise tulumaksu lubaduse, mida pole kümne aasta jooksul suudetud täide viia.

Majanduslikus mõttes on vaid tehniline küsimus, kas eelistada tulumaksumäära protsendipunktilist langetamist, tõsta võrreldavas määras tulumaksuvaba miinimumi või kehtestada hoopis astmeline tulumaks. Riigi majanduslikku seisu ega inimeste reaalset sotsiaalset toimetulekut ei mõjuta ükski neist meetmetest kuigivõrd, kuni on tegemist vaid maksumäärade mõningase kohendamisega. Pealegi, konkreetse tehnilise lahenduse valimisel oleks niikuinii õige lähtuda põhjalikust ja erapooletust analüüsist. Kas valijal on piisav majandusalaste teadmiste pagas, et üht valikut teisele eelistada?

Välisinvesteeringute mahtu ning majandusaktiivsust mõjutab positiivses suunas ennekõike suurte agentuuride (Fitch, Moody's, Standard & Poor's) antud kõrge riigireiting, majanduspoliitika läbipaistvus ja stabiilsus ning madal korruptsioonitase riigiorganites. Autoriteetsed välismaised analüüsikeskused toovad riike reastades Eesti ühiskonna suurima probleemina enamasti välja korruptsiooni. Poliitikud ja rahvas peaks mõistma, et inimeste elujärje ja Eesti positsiooni parandamiseks maailmas peab keskenduma sellele, mis meie edasist edukat arengut kõige rohkem takistab.

Tipp-poliitikute süüdimõistmine korruptsioonis on kogu maailmas üsna vaevaline. Enamasti suudetakse oma kriminaalsetele tegudele tugev juriidiline kaitsemüür ehitada ja teisalt ei näita õiguskaitseorganid suurt valmidust üles tipp-poliitikute võimalikke seaduserikkumisi uurima. Kui poliitikute seaduserikkumiste ja ebaeetiliste tegude uurimisega ei saa hakkama politsei ega prokuratuur, siis põhiseadusega on kodanikele antud täiesti legaalne võimalus tõrjuda ise poliitikast eemale üks-kaks enim negatiivsust pälvinud erakonda. See aga eeldab, et valimas käiksid ka need, kes on poliitikas pettunud. Paljud valijad ei teadvusta, et tegelikult mängib just rahvas võtmerolli ühiskonna arengus.

Valima minemine on olulisemgi kui "õige" või "parima" erakonna poolt hääle andmine. Eesti poliitmaastikul on inimestel sageli vastumeelsus ühe või teise konkreetse erakonna suhtes ning ülejäänu osas ollakse ükskõiksed. Kuna ühtegi erakonda ei osata positiivselt esile tuua, jätabki umbes pool valimisõigusega kodanikest täitmata põhiseadusega ettenähtud õiguse teostada kõrgeimat riigivõimu. Riigikogu koosseisu osas näitaks rahva enamuse tegelikku soovi paremini see, kui valimas käiksid ka poliitikas pettunud ning apaatsed, tehes oma valiku parima äranägemise järgi nende parteide ja kandidaatide hulgast, kelle suhtes ollakse vähim negatiivselt meelestatud. Valimata jättes antakse vähemusele võimalus otsustada enamuse eest, kuigi demokraatia näeb ette vastupidist.

Seekordsete valimiste eel on tõsiseima etteheite parteidele teinud õiguskantsler Allar Jõks (Need valimised tulevad taas ebaausad, PM 19.02.2007) seoses erakondade ebaselge ning praktiliselt kontrollimatu rahastamissüsteemi tõttu. Meedias on suurimat tähelepanu pälvinud K-kohukese juhtum ning Keskerakonna liigne sõbrustamine ärimeestega. Piisavalt tähelepanu ja hukkamõistu pälvis ka Rahvaliiduga seostatud maavahetustehingute afäär. Kohalikele ärimeestele soodsate otsuste langetamisest (Sõõrumaa võis aidata läbi suruda rekordilist ökoelektri toetust, PM 22.02.2007) hoopis vähem tähelepanu on pööratud ühele teisele riskile, mis korruptsiooni ja segase rahastamisega kaasneb. Allar Jõksi intervjuust võib välja lugeda selge hoiatuse (vihje?), et mõni Eesti erakond võib asuda varjatult Venemaa huvide realiseerimise kanaliks:

"Kui Eesti riik ei taha kontrollida oma erakondi, siis riskib ta võimalusega, et tema erakondi hakkavad kontrollima mõne teise riigi erakonnad."

On selge, et ebasõbralike riikide huvide import Eesti kodanike poolt valitud poliitikute kaudu otse Riigikokku ning valitsusse kujutab palju suuremat ohtu kui kohukese intsident.

Kõigest päev pärast Jõksi kriitilist intervjuud jäi Keskerakonna ning Reformierakonna vastuseisu tõttu Riigikogu päevakorda võtmata erakondade rahastamise kontrolli tõhustava eelnõu arutamine. Selle sündmuskäigu kajastamine teenis päevalehtedes vaid uudisnupu jagu lehepinda. On lausa hämmastav, et ühe tähtsaima põhiseadusliku institutsiooni esindaja otsesõnaline avaldus, et "ka need riigikogu valimised ei tule ausad", ei pälvi laiapõhjalist arutelu ühiskonnas. Julgen arvata, et enamik väheinformeeritud inimesi ei tea õiguskantsleri avaldusest midagi ning seetõttu ei oska seda valimistel arvesse võtta.

Jõksi avalduse taustal on tähelepanu vääriv, et sõna "korruptsioon" puudub täielikult Rahvaliidu, Reformierakonna ning Eestimaa Roheliste valimisplatvormist. Keskerakond piirdub ühe lakoonilise lausega:

"Meie prioriteediks on võitlus organiseeritud kuritegevuse, korruptsiooni, uimastite leviku ja tarvitamisega seotud kuritegevusega."

Sama puudulikult kajastab teemat Sotsiaaldemokraatlik Erakond:

"Senisest oluliselt enamat tähelepanu väärib korruptsioonivastane võitlus ja vastuluure."

Rohkem kui ühe korra esineb sõna "korruptsioon" vaid Isamaa ja Res Publica Liidu programmis, sisaldades konkreetset tegevuskava korruptsiooni ohjamiseks.

Eelhääletamise ajal juba avalikuks tulnud esimesed väidetavad hääletamise korra rikkumised (Tartus lehkab häälteostu järele, PM 21.02.2007; Tallinnas toimus hääletamise korra rikkumine, EPL 21.02.2007) peaks leidma kiire ja ränga hukkamõistu kõigilt valimistel osalevatelt erakondadelt. Samamoodi peaks inimeste kriitika alla langema viidatud artiklis kajastatud Reformierakonna ning sotsiaaldemokraatide korraldatud "teadvustamiskampaaniad" Tartus, mis on selgelt vastuolus välireklaami keelustamise seaduse mõttega. Samasse nimekirja võib kanda ka Reformierakonna tegevuse Pärnus (Reformierakond rikub vaateaknal välireklaamikeeldu, EPL 22.02.2007), kus valimisreklaam paigaldati klaasakna taha suunaga tänava poole. Kas on põhjust uskuda, et hääleostmise või reklaamiseaduse rikkumise teel "valituks" osutunud poliitik lähtub edaspidi oma tööülesandeid täites riigi parimatest huvidest või jätkab omakasupüüdlikku tegutsemist?

Unustage viimase kuu jooksul nähtud ja kuuldud populistlikud reklaamid ning poliitilised avaldused ning tehke otsus varasema perioodi põhjal. Kas näiteks IRL pingutamine põhiseadusega vastuollu mineva keelatud rajatise kõrvaldamise seaduse kallal ning Mart Laari isamaalised telereklaamid on kokkusattumus või püüti siiski saavutada sobivat eelhäälestust?

Kutsun üles kõiki kodanikke valimistel osalema ning tuletan meelde, et halb valik on parem, kui valimisest loobumine! Vältida tasub populistlike lubaduste järgi otsustamist, sest jagatav raha ei ole erakondade oma, vaid riigikassasse kogunev maksuraha, ning seda on kõigi erakondade jaoks täpselt ühepalju. Korruptsioon ja populism käivad sageli käsikäes, tehke seekord valik poliitiku ja erakonna usaldusväärsuse järgi.

Raul (tarkvarainsener)