Miks? on kõige tähtsam küsimus ...

Meie infost üleküllastunud maailmas tundub tõsiselt puudus olevat rangelt ja loogiliselt arutlevatest inimestest, kes olukirjelduste ja erineate teooriate vahele püüaksid tõsiselt nähtu põhjuste ja tagajärgede vahelisi seoseid luua, püüdes "kuidas?" ja "mida?" asemel esimeses järjekorras vastata küsimusele "miks?".

Teadlaste esimeseks ülesandeks ei ole mitte kirjeldada seda, kuidas majja siseneva kolme naise asemel sealt poole tunni pärast 2 meest ja 2 last väljusid ja arutleda, kuidas see ikka võimalikuks sai ning mida tuleks ette võtta vaid esimeses järjekorras kahelda nähtuse tõepärasuses, sest miks peaks ühes majas kolmest naisest mehed ja lapsed saama. Teaduslik meetod sisaldab oma olemuselt esimeses järjekorras kahtlust vaadeldud nähtuse või tekkinud idee tõepärasuses, mida siis on võimalik ümber lükata. Seevastu kirjeldaval vaatlusel põhinevad järeldused kipuvad tagantjärele põhjendusi otsima, et nähtusele (mida võib isegi numbritega mõõta) seletus leida.

Tüüpilisteks näideteks on meeste-naiste arutelu saunas otsustajate-tegijate ebapädevusest (mis on andestatav), aga samuti võitleva ajakirjaniku ilmselgelt tendentslik kirjatükk (mille asjalikus ajalehes "analüüsi" rubriigis avaldamine ei ole põhjendatud) kui ka viimaste pronkssõduri teisaldamist käsitlevate seisukohtade lukustumine pelgalt teisaldamise faktile ja sellele vahetult järgnenud traagilistele sündmustele (mis on ebaprofessionaalne), samal ajal kui sündmuste kontekst on palju mitemkesisem.

Tõeline teadlane (tegelikult ka teadmishimuline inimene) peaks igasugustest eeldustest lähtuva käsitluse korral esitama küsimuse "miks see nii on?" koos kõikide asjaolude arvestamisega. Ja kui rahuldavat seletust ei leia (miks tuntud ärimees käitub pealtnäha "ülbelt" või lugupeetud juht kaevab auku oma mantlipärijale või valitsus jändab sambaga), siis tuleks enne kategoorilist seisukohavõttu ilmselt kaaluda, kas selleks on ikka piisavalt argumente kogutud, et pakutud hüpoteesi toetada või ümber lükata.

Ilmselgelt on sotsiaalteaduses vaja meelekindlust otsida tõde (tervikpilti elevandist) ja mitte rahulduda erinevate teooriatega (kirjeldusega saba- või siis londi poolsest otsast). Siis ehk muutuvad ka otsustajad vastuvõtlikumaks teadlaste mõtetele ning otustamine tõenduspõhisemaks.

Hundid lambanahas

"Eesti on katki!" "Rahvuste lõhe on ilmsiks tulnud!" "Integratsioonipoliitika on läbi kukkunud!" "Politsei peksab süütuid!"
Sellised hüüded ja mõtted on paiskunud meediasse viimaste päevade sündmuste valguses. Ütlejateks poliitikud ja ärimehed ja teadlased. Poliitikutest ütlevad nii ainult need erakondlased, kus niigi nähtav lõhe sees või siis valitsuserakonna liikmed, kelle rahvuskaaslased Tallinna mässus osalesid. Ärimeestest ütlejatel paistavad aga kõrvad rublahunnikute tagant välja. Sotsiaalteadlased tegelevad lihtsalt belletristikaga.
Ka neljas võim, kelle serverid infonõuetele kahjuks vastu ei suuda panna, on kahjuks suhteliselt enam paigutunud kritiseerijate mitte toetajate poolele. Aga toetust on lähipäevil vaja - valitsusele ja rahvale võrdselt. Küll hiljem jõuab tagantjärele tarkust genereerida ning süüdlaste pihta sõnapomme loopida. Rahvusringhääling otsustas, et eestimaalasele pole hea näha pealinna (klaasi)killustumist - kas 16 aastat tagasi oleks see olnud ka õige otsus?

Kui valitsus elab maikuu üle, siis uue integratsioonipoliitika raames tuleks lisaks jüride-vasjade-maride teineteise tundmisele hakata õpetama ka eestlasi üksteist toetama ning unustama kriitilistel hetkedel rahvatarkuse, et "Eestlane on eestlasele hunt [mis sest, et rahulikul ajal lambanahas]."

P.S. Reality-kriisiõpe annab aluse ka üle vaadata riigi kommunikatsioonijulgeolek, sest infokanalid olid ju vägagi umbes ning "valitsus-SMS"-id saabusid klientidele väga erinevatel aegadel (mõni alles siis kui oht praktiliselt möödas :)

P.S.S. Tahaks väga ennustada, et ka selle lühiajalise kuiva seaduse aegu vähenevad joobes juhtide poolt toime pandud liikluskuriteod! Oleks veel üks positiivne tagajärg mässule :)

Tänasest päevast

Üks näide sellest, missuguseid assotsiatsioone tänase öö sündmused vanema generatsiooni peas tekitasid. Rääkisin nimelt isaga, kes ütles, et see kõik tuletas meelde seda, kuidas vene sõjavägi omal ajal oli sisse tulnud. Nad hüüdsid ka, et "kõik on meie" (nagu täna öösel poodidesse tungijad), kui asusid maal aitasid ja lautu rüüstama. Vaese maarahva hoolega kokku riisutud heinavarud jne. Isa vanaisa oli suur mees ja oli siis akatuseks asund ükshaaval neid sõjaväelasi heinakuhja otsast süles ära tassima, aga siis tulid uued ja püssidega ... lihtsalt see pani mõtlema, et vanemal generatsioonil on vist veel valusam seda kõike jälgida ...

Tõuse ja ela või kasuta selleks abi, kui ise ei viitsi

Ei suuda mitte kiusatusele vastu panna ja meie blogisse mitte kirjutada. Lihtsalt, et blogi surnud ei näiks tärkavas kevades...

Tegelikult tahtsin kirjutada sellest, kuidas turule tulevad üha uued teenusepakkujad, kes reklaamivad seda, kuidas nad võimaldavad kliendil lennupileteid jm reisikorraldusi teha "laua tagant kordagi tõusmata". Huvi pärast võtsin kaks viimast tulijat ette ning püüdsin broneerida reisi Tallinn-London-Tallinn augustis 2007. Kirjeldamata broneerimissüsteemi ennast jõudsin välja hindadeni, millest selgus, et tegelikult maksab laua tagant mittetõusmine ca 330 krooni. Nii suur vahe oli ühel firmal reisipaketi hinnas olenevalt sellest, kas saad piletid kätte nende kontorist või kulleriga. Teisel oli vahe ainult 50 krooni. Kontorist piletite kättesaamisel oli kahe paketi hinnavahe 240 krooni ehk ca 3,4%. Nii, et alternatiive on, aga suvel on väike jalutuskäik tervisele lisaboonuseks ning kokkuhoid on julgelt üle 330 krooni (kui jätta arvestamata aja ja kingakulu ;)

Uudsuse säilitamise huvist lähtudes oleks varsti aeg pakkuda teenust, kus lisaks piletite broneerimisele saaks ka reisil ära käia "kordagi laua tagant tõusmata". Kuna turul on ka juba elustiili projektijuhid, siis varsti võiks üldse elamise kellegi teise õlgadele panna ja ise tegeleda "oma asjadega", mis elamisest üle jäävad...

Lahkunud ministri lubadus

Tallinna pressiteenistuse teatel (Äripäev) on Tallinna haiglate nõukogud arutlenud Tallinna tervishoiu arengukava ning linnahaiglate tuleviku teemal. Arutluse võtab kokku pressiteate järgmine lõik "Lepiti kokku, et sotsiaalministri lubatud Euroopa Liidu struktuurfondide 300 miljoni kroonine toetus jaguneb Lääne-Tallinna Keskhaigla Meremeeste haigla juurdeehituse ja Laste Vaimse Tervise Keskuse vahel. Meremeeste haigla juurdeehitus võimaldab tsentraliseerida aktiivravi ning laiendada AIDSi haigete osakonda. Ida-Tallinna Keskhaigla keskendub hooldus- ja taastusravi laiendamisele Magdaleena korpuses oma vahenditega."

Teadmata arengukava täpset sisu võib uudislausetest välja lugeda järgmist:
1. Sotsiaalminister on juba ette ära jaganud struktuurfondide raha (kokku ca 2,1 miljardit krooni), millest 300 miljonit peaks minema linnahaiglatele, kuigi seni ei ole veel isegi teada, kas ja kui palju seda raha Euroopast ikkagi tuleb. Lisaks sellele eeldab "Euroopa raha" jagamine avaliku konkursi läbiviimist, kus kõigil haiglavõrgu arengukava haiglatel on võrdsed võimalused lähtudes riigi poolt kehtestatud mängureeglitest. Seni ei ole neid mängureegleid paberil olemas.

2. "Euroopa rahaga" plaanitakse ehitada Lääne-Tallinna Keskhaigla Meremeeste korpusele juurdeehitus, sest selle haigla kui terviku tulevik seisneb võimekuses koondada kogu statsionaarne arstiabi Paldiski maanteele. Kui seda ei juhtu, siis tõenäoliselt süüakse haigla palakeste haaval ülejäänud kahe Tallinnas asuva haigla poolt ära... Ida-Tallinna Keskhaigla peab aga oma vahenditega hakkama saama hooldus- ja taastusravi laiendamisega, kuigi tegelikult on ka seal planeeritud investeerida senise keskhaigla kompleksi arendamisse juurdeehituste näol.

Missugused on põhjendused, et üks haigla saab praktiliselt kogu toetuse omale? Pealegi on hooldus- ja taastusravi majanduslik kasumlikkus (peaaegu) pöördvõrdelises sõltuvuses tehtavate investeeringutega ehk siis ühe haigla majanduslik olukord võib oluliselt halveneda. Pikemas perspektiivis võib olla tegemist juhtumiga, kus nõrgema liigiesindaja päästmiseks mõeldud tegevus lõpeb mõlema surmaga (majanduslikus mõttes siis linnahaiglate "pankrotiga").
Vähesele informatsioonile toetudes võib teha vähemalt ühe järelduse - raha ei liigu Tallinna linna tervishoius lähtudes meditsiinilisest otstarbekusest ja patsiendisõbralikkusest, vaid põhineb tõenäoliselt poliitilistel kokkulepetel, mille elluviimine sõltub valimistulemustest.

Kuna valimised on selleks korraks läbi ja valitsuskoalitsioonis linnavõimuerakond puudub, siis jääb üle loota, et ühel haigla juhtidest jätkub veel mõneks ajaks jõudu võidelda õigete asjade eest ning et uus minister ütleks selge EI eelmise ministri JAH-lubadustele, mis ei põhinenud Eesti tervishoiusüsteemi jätkusuutlikkuse tagamise ja osapoolte võrdse kohtlemise printsiipidel.

Haigekassa juhtide vahetus

Reedese otsusega vabastas Eesti Haigekassa nõukogu Arvi Vask'i juhatuse liikme kohalt. Arvi soovis ise sellelt kohalt lahkuda, sest tõenäoliselt sai oluliselt parema pakkumise. Milles see paremus võiks küll seisneda? Eks aeg näita...
Kas Eesti Haigekassa kui ühe paremini organiseeritud ja ravikindlustussüsteemi võtmerolli kandva asutuse (kogu Euroopas) juhtimisel osalemine väsitas ära? Või oli põhjuseks tegevusvabaduse piiratus, kuna hästireguleeritud õigusruumis on kõigi mutrite roll ja haarde tugevus täpselt paika pandud. Või sai kõik oluline nelja ja poole aasta jooksul tehtud - ju vist.
Kindlasti on neid, kes arvavad, et mees ei saanud eriti millegagi hakkama ja seetõttu lahkus (igaksjuhuks) mõned kuud enne volituste lõppemist ja on ka neid, kes arvavad, et palju sai tehtud ning Eesti ravikindlustuse vaenlaste rünnakute blokeerimine õnnestus ka hästi. Mina toetan viimast seisukohta ehk antud mänguväljal olemaolevate ressursside piires on haigekassa toiminud targalt ja sihikindlalt ning väliselt pehme kilpkonnakilbi varjus on tehtud raudkindlaid otsuseid.
Soovin Arvile jõudu uuel kohal ja haigekassa nõukogule mõistust valida uuteks juhtideks väärikad tegelased!